Vällamäe ja Taevaskojad

Eelmise aasta septembris me käisime Võrumaal Vällamäe metsamajas ja meile meeldis seal nii väga, et neli tundi autosõitu tundus köömes selle kõrval, et minna sinna tagasi. Arvol nimelt on nädalane suvepuhkus, mis muidugi tänasega juba otsa saab ja kuna juhtumisi oli vaba ka Aivar sel nädalal ja veel sobivamalt polnud ka Liivil neil päevil mingeid kohustusi, sõitsimegi Võrumaale. Kohe hommikul vara ja ilmataadiga kokkulepitult ilusal suvepäeval. 

Vällamäe metsamaja oma algelisuses on hea moodus pääseda tänapäeva kiirest ja närvilisest igapäevaelust, sest seal ei ole elektrit ega muid mugavusi, millega me igapäevaselt oleme harjunud. Seal on maja ja majast eemal saun. Maja on pime nagu öö ja saun on ööst ka pimedam. Kõik on palkidest ja nii lihtsalt valmis tehtud, kui vähegi võimalik. Magatakse lavatsitel ja joogivesi tuleb endal kaasa võtta. Kogu saunavesi kantakse kümnekonna meetri kauguselt ojast ja puude lõhkumiseks peab endal hea kirves kaasas olema. Ja ometigi on seal kõik nii mõnus. Saun, maja, lõkkekoht ja kui Sa oled õige seltskonnaga õiges kohas, ongi justkui kõik paigas. 

Jõudsime Vällamäele juba üsna varakult, kella kahe paiku ja plaan oli selline, et teeme lõunasöömise ja siis läheme sinna samasse Vällamäe 2,2 kilomeetrilisele matkarajale, mis meil eelmine kord teadmatusest läbimata jäi. 

Matkarada oli äge! Poleks eluseeski uskunud, mis meid ees ootab. Algus oli nagu ikka - vajalik loodusmärkamiseoskus ja rõõmus meel. Sealpool kandis on hoopis teistsugune loodus - puud on hästi pikad, osjad mühavad, raba on Su külje all. Me ei ole kusagil mujal näinud nii jämedaid kuuski, kaski ja mände. Kaskedega on seal lausa nii kitsas ja kõrgus käes, et saunaviha tegemiseks pidi peaaegu pool metsa läbi kammima. Kuid peatudes korra veel sellel matkarajal, siis kui meil oli pool läbitud, küsisin ma Arvolt, et kuhu me täna veel matkame, sest see kõik on liiga lihtne ja siis sain neid samu sõnu kohe süüa ka, sest ees seisis 84 meetri kõrgune tõus ja no siit arvuti tagant tundub praegu, et mis see siis nii väga ära ei ole, aga isegi sportlased hingeldasid. Mis siis veel muidumeestest rääkida! Oli see vast tõus! Ausõna. Me saime ikka korralikud 5 minutit hingeldada, kui olime kohale jõudnud. Hea, et sinna pingid olid ehitatud :)

84 meetrine tõus Vällamäe mäe tippu

Suured puud

Puugi pask

Matkast rõõmus meel ja täiesti kapsad jalad, maabusime taas oma metsamajja ja hakkasime tegema neid asju, mida peab tegema, et saaks natutida sauna ja sööki. Kütma, grillima, tšillima jne. Saun oli vägev! Ma eelmine kord ei käinudki, sest hirm oli suurem kui saunasoov. Seekord olin mina suurem kui hirm :) Hirm? Ma tunnen end väga abitult nii pimedas saunas, ilma prillideta. Kuna mu mõlemad silmad on -5,75, siis jäädes prillideta, tundub maailm ja väikene, pime, võõras saun liialt udune paik, kuid Arvo oli mu silmad ja saun oli tõesti vägev! Hoopis teistsugune kui Sipas, sest see justkui hingas. Arvo on muidugi nii hull saunataja, et ta kütab mu vahet pole, millisest saunast välja, aga see ei vähenda minu saunamõnusid. 

Jonnakas vihameister

Nirgid

Öös on asju :)

Söögiks oli nagu ikka igasugune grillivärk ja salatid. Tegin kaasa ühe rabarberikoogi ja võtsime kaasa paar kilo maasikaid. Kõik said söönuks ja asjad sujusid. Õhtupimeduses mängis Liivi kitarri ja laulu jagus mitmeks tunniks. Ei saa jätta muidugi märmimata ka seda ennem pimedat peetud hirmpikka käbisõda, mida Sebastian, Mart ja onu Aivar pidasid. See oli päris sõja nime väärt ettevõtmine ja päädes see, nagu sõjale kohane, väikese verejooksuga, aga kes sellest välja teeb? Mitte Luhtaru poisid :)

Liivi peenike näputöö

Ainukesed negatiivsed asjad kogu õhtu peale olid kihulased. Kohutavad elukad! Minu meelest oli neid seal mustmiljon tükki ja neil oli kindel plaan meid ära süüa. Elusalt. Õnneks nad taandusid ööpimeduses ja lõkkekuumuses. 

Kui öö oli ilmselgete viperustega üle elatud, algas uus päev ja plaanis oli hommikusöök koha peal ning siis sõit Taevaskotta, et läbida seal 3 kilomeetri pikkune matkarada. See 3 km tähistatud matkaring juhatab teelolija maalilistele paljanditele ja loodusjõudude ürgsete vaadeteni ning lisaks legendide, muistendite ja filmi maailma. 

Matkarada oli keskmise raskusega. Üldiselt on seal nii vinged trepid ja teerajad, et matkamine ei ole küll mingi eriline kunst, kuid üks tõus oli jällegi selline, et pidi hiljem paar minutit hingeldama. Teine asi, mis silma jäi, on see, et meie Lääne-Eesti lapsed ei oska üldse arvestada kõrgustega ja nõlvadega. Sebastianit ja Marti pidi ikka korduvalt korrale kutsuma, et nad liiga ülemeelikutena oma elu ohtu ei seaks. Kolmas asi, mis mulle isiklikult nalja teeb, on need sildid, mida RMK radadele üles paneb. Näiteks oli üks silt "Kõdunemine" (Vällamäe matkarajal). Ma mõtlen, et milline ajujaht pidi küll toimuma, et välja mõelda MIDAGIGI inimestele lugemiseks. Ma ikka üritan kõik sildid läbi lugeda, aga no mõned on küll sellised, et jääb tunne nagu oleks need pastakast välja imetud. Muidugi ei saa me ümber ega üle ka vanade eestlaste umb - ja muidu usust. Mida kõik ei usutud! Vanapagan on täitsa köömes....

Peale matkaraja läbimist, otsisime üles Sõnajala mäe, kuhu RMK on ehitanud lõkkeplatsi ning valmistasime hilise lõuna (umbes kella nelja ajal). Tõmbenumbriks osutus Salvesti purgisupp, mis läks kõigile peale väitavat matkamist suurepäraselt peale, kuigi jah - eks peale sellist päeva oleks ära söödud kõik,  mida iganes oleks pakutud. Soe supp aga oli tõesti mõnus ja läheb kindlasti kordamisele. 

Tähelepanelik vaataja näeb, et Robinit pole ühelgi fotol. Kahjuks jäi Robin päev ennem väljasõitu kõhuviirusesse ja oli kodus tädi Liisu kantseldada. Robin lohutab ise ennast ja mina teda sellega, et suvi on veel ees ja kindlasti me teeme veel palju toredaid asju.

Kõik läks kenasti. Suuresti tänu sellele, et Arvo on niivõrd hea organisaator, navigaator, terminaator :) Kõik asjad on eelnevalt korralikult läbi mõeldud ja ilma suuremate üllatusteta need ka korda lähevad. Eks ikka tuleb selliseid pisemaid plaanimuudatusi ja väiksemaid eksimisi teel ette, kuid üldjoontes lähevad tema organiseeritud matkad kõik kenasti korda. Vahel mul on ainult natukene hirm, et äkki ta võtab liiga palju enda vastutada? Nii võib ju juhtuda, et tal jääb liiga vähe aega organiseeritud asjadest rõõmu tunda. Võibolla andis üleliigne vastutus tunda ka selles 30 minutis, mil ta teistest eemal Sõnajala mäe sambla sees sügavat und vajas? Kes teab...

Järgmiste matkadeni! Loodetavasti ei pea neid kaua ootama :)

Jaanid meie poolel

Oleme viimased mitu aastat jaanilaupäeval olnud ülejõe Jenseri talu võõrustada, kus maad ja veed kuuluvad Arvo onutütrele. Jaanid on olnud rahulikud, laulused ja söögised hommikutundideni. Sel aastal aga ütles Riina, et ta on ületöötanud ja ei viitsi korraldaja pool olla ning nii pidime meie oma mugavustsoonist välja astuma ja ise jaanid korraldama. 

Kuna jaanipäevaaegne ilm on juba varakult ette teada, oli esimene kindel asi, mis korda oli vaja ajada, varjualune, mis mahutaks ära 17 inimest, sest just nii palju meid jaaniks kokku saigi. Arvo ja Aivar klopsisid mängleva kergusega kokku puitkonstruktsioonid, tõmbasid pressu üle ja ümber ning varjualune sai uhkem kui kunagi varem. Arvo ja Aivari koostöö sujub alati nagu õlitatult - neil oleks justkui üks hingamine. Asjad valmivad kergelt ja kuidagi iseeneselikult. 

Varjualune lihakeerutajale, mis, nagu hiljem selgus, oli päeva tähtsaim ehitis :)

Kuna kokku tuli neli pere ja üksikud inimesed, jaotasime toitlustamise vennalikult (ja õelikult). Meie perele jäi põhiliseks mureks liha ja vorstid, sest tõenäoliselt elab meie peres kõige suurem lihasööjabakter (Sebastian). Arvo on juba mitu aastat harrastanud odavat marinaadi, mis sialdab sidrunit, aiamaal kasvavat pune, soola, pipart ja ohtralt rabarberit. Selle marinaadiga võib kindla peale välja minna, sest me ei ole veel kuulnud kedagi lausumas, et see ei kõlba kassi saba allagi. Kõige suurem fänn on muidugi Sebastian isiklikult ja isa kasvab mäekõrguseks, kui paneb liha rabarberiga ühte potti üleöö maitsestuma :)

Liha oli kokku umbes 5,5 kilo ja tagantjärgi võib öelda, et parasjagu, sest peale liha oli menüüs ka kala. Kahte moodi. Liivi tegi ahjus lõhet ja Karel suitsetas suitsuahjus mereahvenaid.  Mereahvenad olid eriti suured merekoletised oma hirmpunnis silmadega, aga müts maha Luhtu ees - ta sai nende suitsetamsiega suurepäraselt hakkama. Ta natuke põdes küll, sest ta ei olnud nii suuri kalu varem suitsetanud, aga põdemiseks tegelikult ei olnud põhjust. Onu Villem sõi peaaegu üksi kogu kala ära :) 

Meil jäi siin jõuluajal üks piparkoogitaigen üle ja millal veel oleks parem aeg, kui jaanid, see taigen ära teha? Uskuge mind, paiprkoogid suveõhtul (küsitav suveõhtu muidugi, sest tegelikult kippus ilm meenutama ikkagi sügisõhtut) kaovad imelise kiirusega, kuigi ei saa muidugi salata, et me oleme kõik ikka parajad maiasmokad ka, sest kõik kaasatehtud ja -võetud magusad asjad said otsa. Liivi oli küpsetanud kooki, kaneelirulle ja küpsiseid ning lisaks ostnud veel poest küpsiseid, kringli ja Pealinna koogi ja tõesti, tõesti - kõik sai otsa. Järgi jäi hoopis ohtralt erinevaid salateid, millest järeldub, et salatitele ei pea eriti rõhku panema. Neid võib teha pigem vähem kui rohkem. 

Muidu olid jaanid nagu jaanid ikka. Vihma kallas nagu oavarrest ja peale ka veel. Seltskonnamängude asemel oli ohtralt jalgpalli (nii vihma kui ka tavalist). Isegi mina olin kahes mängus väravas, mis mainib kindlasti äramärkimist, sest ma tegelikult kardan palli :) Oli suur lõke talu taga ja väike lõke talu ees. Arvo tegi veel põlevad pakud ka (tõesti ägedad), aga nendest mul jäädvustust pole, sest vihma lihtsalt muudkui kallas ja ma ei viitsinud fotokaga ringi käia. 

Oli grillmeister grillmeistri varjualuses, sest selleks ajaks, kui oli vaja hakata liha grillima, oli ilm saavutanud maksimumjäleduse :) Ilma jäledus ei mõjutanud muidugi kuidagimoodi liha headust. 

Vihategijad :) 

Kõik huvilised said sauna ja laulu jagus (Robini koostatud lauliku järgi) varajaste hommikutundideni, mis oli kindlasti Sebastiani jaoks väga oluline, sest talle kohutavalt meeldib Liiviga koos laulda erinevaid meremeeste, VLÜ ja Tätte laule. Üle lõkke hüpati ka, aga sellest ma ei taha kirjutada, sest minu alalhoiuinstinkt või ebameeldivad mälestused seda heaks ei kiida. 

Kõik läks tegelikult hästi. Isegi ilma trotsides. Me saame valida aega ja kohta, seda, mida me sisse sööme ja joome, inimesi meie ümber, laule meie repertuaaris, kuid me ei saa valida ilma. See käib nagu paratamatus meiega kaasas ja meie asi on sellega hakkama saada. Minu meelest me saime kenasti kõigega hakkama - nii organiseerimise kui koristamisega ja ka ilmaga :)

Bosse de Peluche Scottish Fold

Ma mäletan, kui Liisu OSTIS endale kassi ja ma talle ütlesin, et ta on ikka puhta põrunud, et on nõus kassi eest raha välja käima. Nagu päriselt ka. Terve Eesti on täis kassiomanikke, kes tahavad oma kassipoegadest lahti saada ja Sa käid terve kuhja eurosid välja, et endale kass võtta. Tuletaevasappi, eksole. No ja siis seesamane Liisu kass Marta sai õnnelikuks emaks ja ma sain sealt pesakonnast endale Sassi. Jah, just, selle imetabase Sassi, kellel kahjuks oli süda haige. Aga ma ei kurvasta, sest ma pigem rõõmutsen selle üle, et Sass meie elus oli ja meile nii palju õpetas. Õpetas ka seda, et kassipoja eest võib siiski eurosid välja käia, kui tegemist on Scottish Straighti (kikkis kõrvad) või Scottish Foldiga (lontis kõrvadega). 

Sassi kaotus oli ränk, eriti minule ja Sebastianile. 

Ostsime endale uue sõbra, seekord lontis kõrvadega. Mitte selle pärast, et ta on tõukass ja jube peen värk, vaid selle kassitõu sõbralikkuse ja sotsiaalsuse pärast. Meil on vana kass ka ikka jätkuvalt elus (peaaegu 14 aastat), kuid see on kass, kes kõnnib omapead. Meil aga oli vaja sõpra. Sellist, kes tahab, et temaga mängitakse, räägitakse, et teda sületatakse.Scottish fold on väga hellust nautiv tõug ja tahab lähedust. 

Nüüd on meil Bosse. Igavesti vahva kassipoiss, kes tahab hirmsasti mängida. Shotlased on võrratu iseloomuga kassid. Just selle pärast on nad nii hinnatud ja erinevad teistest tõugudest. Nad on vaiksed, naudivad tohutult inimese seltskonda ja väljendavad seda igapäevaselt. Juba täna, kui ta on vaid 2 kuud ja 6 päeva vana, on näha, et ta tahab inimesega koos olla, tahab tähelepanud ja hellust. 

Selle foto autorit ei tea

Bosse on kiibitatud, vaktsineeritud ja ussitõrje saanud, arstliku kontrolli läbinud europassiga kiisu. Nii tubli ja tegus. Käib ilusasti liivakastis, sööb hästi, mängib palju ja reageerib isegi oma nimele juba. Värvus on tal ametlikult chocolate, hetkel tundub ta must heledate pikitriipudega, aga seda näitab aeg, mis temast saab. Oleme kõik väga rahul selle otsusega, et võtta Sassi asemele uus shotlane. Sassi me tagasi ei saa ja ma ei ootagi, et Bosse oleks nagu Sass, kuid kui keegi soovib tõesti lähedust ja hellust armastavat kassi, siis shotlane on selleks parim valik.

Ma loodan, et meil on Bossega ees palju toredaid aastaid :)

Nukutegu (waldorf) ja Jussike

Mul on käsitöökriis. Ma ei suuda mustrit jälgida, ei suuda kududa ega heegeldada. Kõik läheb sassi ja untsu ja tekitab stressi. Mingil moel on tunne nagu peaksin tegema, aga no kohe kuidagi ei saa. Ja see omakorda tekitab uue stressi, et peab, aga ei saa. Lihtsalt ei saa. Täna mitte. Pole üldse mõtet rääkida terapeutilisest tegevusest, sest praegu see millegi pärast ei toimi. 

Olen juba mitu kuud heietanud oma peas mõtet, et oleks vaja teha üks nukk. Jälle "oleks vaja"... Tegelikult ei ole mitte midagi vaja, kuid tunne oli ikkagi peal. Lükkasin seda eemale, sest kui ausalt tunnistada, siis see nukutegu on ikka üks suur töö küll. Kõik need lõiked ja õmblemised ja riided ning ma peaksin igaksjuhuks mainima, et ma ei oskagi üldse õmmelda. Lihtsalt ei oska. Mu õmblused ei ole nii sirged, kui peaks. Mul on nii palju mõtteid, aga ei oska neid kangale kanda ja hiljem õmmelda. Kõik, mis ma teen, on suur katseeksitusmeetod ja minu jaoks tohutu nikerdamine. Niisiis - nuku tegu on suur töö. 

Aga kui tunne tuleb peale ja Su silme ette kerkib ilus, natuke pontsik, punaste juuste ja triibulise kampsuniga nukutüdruk, siis ei jäägi muud üle, kui otsida välja kõik vajaminevad asjad ja panna oma armsad sõrmed tööle. Kannad lõiked kangale, teed vajalikud õmblused, pesed kanga, et eemaldada harilikupliiatsiga tehtud jooned, lõikad kõik vajalikud jupid välja ja hakkadki nukku tegema. Tegelikult see eelnev on ka tegemine, aga nüüd hakkab nukk kuju võtma. Võtab kuju villa ja nööri abil. Võtab kuju... Võttis seekord niimoodi kuju, et imelik hakkas. 

Ma tegin vea. Suure vea ja ei hakka siin seda üldse kirjutama, sest mulle ei meeldi, kui inimesed mu üle muigavad. Seoses selle veaga hakkas mu silme eest kaduma punaste juustega, pontsakas nukutüdruk. Mida rohkem edasi õmblesin ja täitsin, seda rohkem tüdruk kadus. Ma harutasin kolm korda kõik peenikesed käed ja jalad peenikese keha küljest lahti, kuid kui asusin kõike uuesti kokku õmblema, kadus tüdruk veel enam. Läksin õhtul magama (peale pikka ja rasket päevaõmblemistööd) ja olin masendunud. Veensin ennast et hommikul ärkan üles, harutan kõik uuesti lahti, võtan uued lõiked ja algan otsast peale, sest mu silme ees ei olnud midagi. Mitte kõige vähematki, mis mind oleks rahuldanud või rõõmustanud. Mis oleks tekitanud tunde, et varsti on valmimas midagi sooja ja head.

Ärkasin üles ja vaatasin oma nukku. Pea, kehad, käed, jalad. Kõik õigetes propotsioonides, lihtsalt natuke nagu äbarik. Väikene nina ja naerusuu. Ja silme ette tuli poiss. Punaste juustega ja peenikeste jalgadega poiss. Nagu poisid ikka on - pikad ja peened :) Ma ei suutnud teda lõhkuda, lihtsalt ei suutnud. Hakkasingi edasi tegema poissi. Tegin püksid, lühikese säärega ja traksidega, just temale sobivad. Nikerdasin sokid ja kingad, just tema peenikestele jalgadele sobivad.

Mehepojad käisid kahtlustavate nägudega ümber "õmblustöökoja" ja ei saanud päris hästi aru, mida ma teen, sest olin neile rääkinud, et mu silme ees on pontskas, punaste juustega nukutüdruk ja nüüd oli keset lauda kribu ja kiilakas tarksipükstega "asi". 

Jussike. Just nimelt Jussike. Oi, kui raske neid riideid teha oli! Kõik need bokserid ja püksid ja sokid ja papud (miniatuursed) ja pluusid. Kahju kohe, et ma ei oska hästi õmmelda, sest mul on niiiiiii palju mõtteid ja nii vähe oskusi nende mõtete teostamiseks. Kuid mingisugused riided ma sain valmis ja et südamesooja ja muidu sooja juurde anda, tikkisin ikka ka natuke. Juuksed tegin punased, sest seekord need lihtsalt pidid olema sellised punakad, nii oli mu peas olnud ennem Jussikest. 

Kus on kirjas, et nukud peavad olema just tüdrukud? 

Seekord tuli hoopis nii ja ma ei ole üldse enam õnnetu, sest lõpptulemus on siiski väga armas ja soe. Jussike on umbes 10 cm pikem, kui Lota ja kindlasti kõhnem. Kõik materjalid on Arvo ema asjade hulgast võetud, välja arvatud vill ja nuku nahavärvi kangas. Aega kulus palju, liiga palju, sest palju oli harutamist ja meelehärmi, ennem, kui Jussike hakkas välja kasvama. Ma muudkui arenen selles õmblemise asjas ka. Sellest annab tunnistust näiteks see, et kui miski on liiga lai või lühike või kitsas, siis ma ei viska seda kohe minema, vaid püüan ikka õigesse mõõtu saada. Pusisin, mis ma pusisin, valmis ma ta sain :)

Jussike leidis endale juba sõbra ka :)

Eesti Loodusmuuseum

Täna algas vaheaeg! Jõudsimegi tõesti ära oodata. Ja suvevaheajale kohaselt oli hommikul ärgates õues tõeliselt kena jõulueelne ilm :) Ja siis see oli imelik. 

Oli imelik, et ma ütlesin: "Homme lubab ilusat ilma." Lohutuseks või nii.  

Arvo ütleb:"Tõesti või? Nii tore! Siis läheme Sippa ja teeme toredaid asju."

Mina ütlen: "Jah!"

Aga siis ma natukene mõtlen ja imlikul kombel ma tunnen, kuidas mul on vaja see välja öelda. Nii ütlesingi: "Mul on sellest kõrini, et te olete koguaeg mudased ja nõgised. Et te igal võimalikul juhul järate seda grillitud liha. Ja ma tahaksin hoopis vanalinnas jalutada lillelises seelikus."

Imelik on see, et ilm on nii kohutavalt imelik ja nemad, st minu armas meespere ei oskagi midagi minu väljaütlemiste peale kosta. Robin ütleb hoopis, et lähme kuskile muuseumisse ja siis ütleb Sebastian, et lähme Loodusmuuseumisse ööliblikate näitust vaatama. 

Kaks tundi hiljem leian end oma meespere seltsis lillelises seelikus jalutamas Tallinna vanalinnas Loodusmuuseumi poole. Imelik. 

Loodusmuuseumis on praegu avatud öiste tiivuliste näitus. Näituse kakkude pool tutvustab huvilistele kahteteist Eestis pesitsevat või eksikülalisena kohatavat kakuliiki ning ööliblikatest saab näha öiseid lendureid nii Eestist kui ka laiast maailmast. Väljapanek annab hea ülevaate ööliblikate ja kakkude eluviisist, elupaikadest, toitumisest, kehaehitusest, arengust, ökoloogilistest iseärasustest, käitumise eripäradest jms. Teema edasiandmisel kasutatakse erinevaid meediume: mulaaže, topiseid, tekste, fotosid, videoid, heli ja mitmeid mängulisi eksponaate. Külastajad saavad nii lugemis-, kogemis- kui avastamishetki. Sebastiani arvates me oleksime võinud muidugi ainult liblikate juures ollagi, sest miski muu ei paku talle rohkem rõõmu ühes muuseumis, kui tahvlite viisi liblikaid oma kõige suuremas ilus. Lisaks sirutatud liblikatele sai mikroskoobiga liblika tiiba vaadata, puutüvedelt öölasi leida, läbi toru vaadata, kuidas liblikas nuku seest välja tuleb, kuulata nende hääli. 

Kakkude näitusesaalis saab tutvuda Eesti kakulistega, kuulata nende hääli, tutvuda nende eluga ja pesaga. Meie näiteks ei teadnudki, et meie metsades lendab nii väikseid kakulisi ringi nagu muuseumis eksponeeritud on. 

600 Eesti last olid joonistanud kakukilis. Fantastilised tööd!

Muidugi käisime läbi ka kõik teised ruumid, kui me juba muuseumisse sattunud olime. Nägime elusuuruses loomi, linde, putukaid, taimi. Pidin alla suruma oma ahastust karupoja topiste pärast, sest see on ju kõik teaduse huvides, eksole.... Teadus võib mõnikord ikka julm olla... 

Suvevaheaeg algas õpetlikult :) 

Imelik eksole, kuidas hommikul jõuluilma vaadates ei oskagi endale ette kujutada, et õhtuks oled läbi tatsanud kogu Loodusmuuseumi ja siis ei tundugi taevast allasadavad õunasuurused rahetükid katastroofina, sest kojujõudes oled kuidagi rahul. Jälle üks asi siin elus nähtud ja näidatud. Poistele näidatud. Ja nad ikka veel tahavad, kohe ise tahavad minna ja näha. Järelikult on kõik õige. Täna. 

Sel, kes pelgab topiseid ja kellel meel haledaks läheb, ma ei soovita Loodusmuuseumisse minna. Ülejäänud - ruttu, ruttu ööliblikaid vaatama! Te ei kujuta ettegi, kui palju ilu lendab öösel ringi nii meil kui mujal. 

Imelik tõesti, et toredaid asju saab teha ka kuskil mujal kui ainult poriste ja nõgistena Sipas :)