Stockholmi kruiis

Ma siiski elan veel, ausõna :) Isegi, kui minust eriti midagi kuulda pole....

Üks Tallinna Tööstushariduskeskuse õpilane Annely andis mulle suure soodustusega Stockholmi kruiisi kupongi ja kellega see olekski tulnud ära kasutada, kui mitte Ruthiga? Terve suve koos ringi jooksnud ja nüüd läksime koos väikesele minipuhkusele ka. Ma tõenäoliselt olin siiani viimane inimene Eestis, kes polnud Rootsis käinud ja nüüd ma olen viimane inimene Eestis, kes pole isegi Lätis käinud, aga pole hullu - mul aega veel on. 

Ma olin nii põnevil! Niimoodi, kaks ööpäeva, kodust ära, ei ühtegi kohustust, puhas enda aeg... Ma ei ütleks, et ma seda elus kuigi palju olen saanud kogeda ja seda ärevam mul oli olla. Ma ei teadnud sedagi, mida sellisele minipuhkusele kaasa võtta ja mis me seal Stockholmis üldse teeme. Ruthil seevastu on reisimiskogemus suur ja tema soov oli kindlasti külastada ABBA muuseumit. Jooksvalt selgus ennem reisi, et meil on kindlasti vaja üles leida ka kuningaloss, sest minu armsad pojakesed ütlesid, et need kaks naist küll seda lossi jalgis sealt linnast üles ei leia. Aiai, nad ei tunne Ruthi! Nende ema võib ju geograafiline idioot olla ja võõras kohas kibekiiresti orientiiri kaotada, kuid Ruth - tema teab täpselt, kuidas, kuhu ja miks. 

Reis toimus Baltic Queeniga ja meie olime aknata kajutis 8357. Njaaa... Poistel on ikkagi mingi tõetera sees, sest ma pole päris kindel, et ma ise selle kajutini üldse jõudnud oleks kõik need korrad, kui sinna jõudma pidi :) No kohe üldse ei jaga matsu, kas vasakule või paremale... Kajut oli väike, aga eks see kajut selline magala oligi ju - ülejäänud aja me olime ikkagi kajutist väljas. Kohe hakkasin ümberkorraldusi ka tegema, sest minu voodil oli vakstu, aga Ruthi voodil ei olnud ja siis ma ei saanud aru, miks mina pean vakstu otsas magama, aga tema mitte - eemaldasin vakstu :) Laev iseenesest laev nagu laev ikka. Palju alkoholi, lõhnapood, grill ja pubi ja restoran ja šhowsaal. Käisime laeva läbi ja uurisime asja, et kus mis asub ja juba oligi aeg minna sööma.

Söögisaali jõulupuu :)

Rahvast oli suhteliselt vähe. Me oleme poistega niimoodi Soomes käinud, et pole istumiskohtagi leidnud, aga seal oli ruumi küll ja veel. Ja süüa oli rikkalikult. Ma ei tea - inimesi tabab sellistes söögikohtades justkui mingi eufooria - kõike tahaks proovida. Mina võin rääkida enda eest, et silme eest võttis kirjuks küll. Natuke tahaks sooja ja natuke külma ja natuke magusat. Paljud asjad, mis endale tõstsin, jäid osaliselt järgi, sest mulle lihtsalt ei maitsenud. Probleem number 1 oli liha. Ma olen üldse üsna vilets lihasööja, aga kui ma söön, siis ma tahaks, et see oleks hästi tehtud. Õhtusöögiks oli soojast lihast kalkun ja siga ning minu meelest oli kalkun kuiv, siga ma maitsesin Ruthi taldrikust - oli mage, kuid pehme ja mahlane. Vähemasti see amps, mille mina sain. Maitsesin ka kalamarja Ruthi taldrikust. Üks suur punane ei maistenud üldse, must oli hea. Eraldi märkimist väärib suitsupõdralihast määre näkileivakorvikese sees - väga maitsev oli - see ja hapukapsas olidki mu põhiline söök. Maitsesin krevetisalatiga näkileivakorvi ka, aga krevett ikka ei ole päris minu teema ja kui valida on, siis ma seda pigem ei söö. Proovisin ära ka kuulsa karjala piruka, aga see on ikka täitsa... Kuidas see kuulsaks sai? MILLE pärast see kuulus on?  Klaasnuudlid olid maitsetud, ei kutsunud järgmine päev juurde võtma. Rootslaste ja soomalaste kuulus jõulusink mind ei võlunud, jään tradistioonilise seaprae juurde jõulude ajal, mida Arvo oskab lausa suurepäraselt valmistada. Šokolaadivaht oli äärmiselt mõru, Ruthi taldrikus olev riisipuding oli kordades parem. Pehme masinajäätis on alati hea :) ja juustukook maistes ka väga, sest ma kodus seda eriti teha ei saa, kuna Arvole on see liiga "raske" kook. Kõht oli pärast muidugi ülitäis, isegi, kui püüdsin soolasega ikkagi kainet mõistust säilitada, siis magusaid roogasin maitsesin üsna paljutki. Puuviljasalat! Minu lemmik. Pm pole rohke magusaid asju vaja olnudki, kui juustukook ja puuviljasalat :)

Kõhud täis, käisime vaatasime laevapõhjas asuvat saunaosa, sest meil oli plaan, et teise päeva õhtul, kui oleme Stockholmis külmetanud ja ringi ekselnud sooja sauna võtta. Sauna ei näinud, aga bassein oli olemas ja miljöö väga mõnus. Saime kinnitust, et me kindalsti läheme järgmisel õhtul sauna ka. Siis me kolasime mööda poode ja mõtlesime, mida kodustele külakostiks viia, sest kuidas niimoodi saab, et ema käib reisil ja ei toogi midagi? Ei saa ju ja vaatame tõele näkku - huuled olid ka vaja ära värvida lõhnapoes, sest sellel hetkel mul veel ei olnud ühtegi huulepulka. Jajah, ka nii võib 39aastaseks elada.... Nüüd mul on oma huulepulk :) Ja kajutis vaatas Ruth kaarti ka, et järgmise päeva siht selge oleks. 

Õhtul tegime ennast ilusaks ja läksime šhowbaari etendust vaatama ja muusikat kuulama. Tellisime endale alkoholivabad kokteilid ka ja leidsime endale sobivasti head kohad istumiseks. Sellel õhtul mängis tantsuks Inglismaalt pärit Spitfire ja šhoud tegi Eesti tantsugrupp Šhowstopper. Kokteil oli megamagus, ma muud  maitset ei tundnuki, kui piparmündi siirup, aga maitses hea. Ruthil oli kaks kokteili õhtu jooksul, mõlemad juhtumisi punased ja maltsaga. Ja teate, ma olen nii vanaks elanud ja pole isegi ühtegi showgrupi esinemist näinud. Mulle täiega meeldis. Muusikavalik polnud just parim, aga need kostüümid ja kiirus ja atraktiivsus olid lausa uskumatud. Ainuke asi - mul oli koguaeg selline tunne, et üks naine on puudu. Neil ei tekkinud selliseid ilusaid sümmeetrilisi kujundeid, koguaeg oli kuskilt nagu üks puudu. Aga see on mitteprofessionaalne arvamus. Mõni kostüüm oli küll selline, et appikene, kes selle disainis, aga see tegigi asja põnevaks. Ruthile ei meeldinud naislaulja hääl, minu meelest on hullemaid ka kuulda olnud. Meeshääl oli väga sümpaatne. Mulle igatahes šhow meeldis. Tantsuks mänginud bänd oli nii ja naa. Mulle ei meeldinud naishääl, meeshääl oli enam-vähem. Vahepeal läksime ikkagi ringi kolama ja vaatama, kas kuskil mujal midagi paremat pole. Ei olnud kahjuks... Poole ühe ajal läksime kajutisse magama. Tuul oli päris suur ja laevaninas loksutas ikka korralikult. Nii korralikult, et mul tuli hirm peale, et äkki ma hakkan voodis oksendama. 

Kajutis tegin endale öövalguse ka, sest mina ju pimedas ei maga, aga ma ei saa sundida teisi inimesi magama nii, et neile valgus näkku paistab. Öö oli iseensest rahulik. Seal laeva keskel kaheksandal korrusel ei õõtsutanud sugugi nii palju ja mingit merehaigust meil küll peale ei tulnud. 

Hommikul ärkasime varakult ja läksime sööma. Jälle seesamane jama - kõike tahaks proovida, aga ikka peab reaalne olema. Kuna teadsime, et meil tuleb küllaltki palju kõndida, siis sõime kõhud korralikult täis. Mina sõin (üllatus-üllatus) putru ja pannkooke ja puuviljasalatit. Ruthile sobis juba hommikul vara kõiksugused heeringad (sain aru, et heeringas on üks tema lemmikuid). Puder oli neil küll väga hea! Pannkoogid aga seevastu nagu väikesed kivikesed, mis hamba all katki ei tahtnud minna. Kell oli juba nii palju, et saime laevaaknast skääre pildistada. Kahjuks oli ilm väga udune ja polnud päris valge ka veel, aga midagi sai ikka pildile püütud. 

Ennem, kui meid maale lasti, oli veel aega ja siis me joonistasime Ruthiga zentangleid :)

Ja siis lastigi meid maale! Oioi, kui põnev! Ilm oli hea, midagi ei sadanud,  neli kraadi oli sooja, tuul küll kohati oli, aga see on mere ääres suhteliselt tavaline nähtus ja see ei olnud kuigi tugev ega külm. Kuna me teadsime, et liigume Stockholmis ainult jala, siis olime soojalt riides - mütsid, sallid, kindad, minul soojad põlvikud - kõik olid olemas. Ainult et Ruthi GPS ei toimetanud :) Ma panin siis enda oma järgi ja ma ei tea. Ma ausõna ei saa aru, kuidas see vidin töötama peab, sest igakord, kui me Arvoga peame GPSi järgi panema, siis ta teeb kõik ristivastupidi, mis see mees seal räägib ja nüüd tegi Ruth seda sama :)))) GPS ütles, et keerake paremale, Ruth ütles eiei, siit läheme vasakule :) Ma kohe ükskord, kui ma julgemaks saan, proovin järgi, mis siis juhtub, kui ikkagi GPSi kuulata ja keerata paremale. Stockholm on ilus, mulle väga meeldis. Ma oleksin tahtnud kõik kirikud läbi käia ja üle pildistada - nii palju ilusaid torne oli :) 

Esimene sihtkoht oli ABBA muuseum, kuhu Ruth tahtis väga minna. Kuna ma mingisuguses vanuses olin suur ABBA fänn ja muudkui lõõritasin nendega kaasa laulda, siis mul ei olnud selle vastu midagi. Ma ei osanud sellest muuseumist midagi oodata, aga see, mida ma nägin, oli äge. Ma ei tea, kes disainis nende rõivad ja saapad ning ma ei tea tolleaegsest moest suurt midagi. aga esinemiskostüümid olid väga kirevad, läikivad, suursugused, saapad kõrged platvorm tallaga. Kuskil kabiinis sai karaoket laulda, kuskil laval sai laulda ja tantsida koos ABBAga. Kuskil ruumis said teha enda näost foto ja siis see foto pandi ühe laulja näoks ehk Sa said kehastuda üheks ABBA lauljaks. Loomulikult oli näha erinevaid muusikariistu, nende autod, millega nad ringi sõitsid, olid olemas ka vahakujud kõigist neljast lauljast, mis tekitasid kõhedust. Pilet muuseumisse maksis 25 eurot - minu arvates pisut paljuvõitu selle eest, mida näha sai, aga see on ainult minu arvamus. Meil kulus muuseumis vast 1,5 tundi. Ilus oli, aga ei midagi sellist, et peaks kunagi uuesti minema. Võibolla pole siis lihtsalt nii suur fänn olnud. 

 

Ruth

Esimene missioon täidetud, läksime otsima kuningalossi, sest Ruth ütles, et mu poisid ei tunne teda, ta on munadega naine :) Ekslesime, mis me ekslesime, aga kuningalossi leidsime üles. Me mitte ei leidnud seda üles, vaid tegime lausa ringi peale ja nägime isegi vahtkonnavahetuse kogemata ära. Isegi sisse sai astuda ja varakambrisse võis ka minna, aga me ei läinud varakambrisse, sest päev oli juba pikk olnud ja maha oli ka kõnntud üksjagu kilomeetreid. Kõht ütles, et äkki saaks kooki :) Väljaspoolt vaadates pole loss midagi erilist. Paljud Eesti mõisad on ka arhitektuuriliselt kaunimad. Aga võimas ja suur oli küll, tõeline kindlus, mida valvamas igas kaares valvur soojades saabastes. Rootsi kunni me ei näinud - küllap tal oli vaba päev. 

Saime poistele ninanipsu teha. Nad lihtsalt ei tunne Ruthi ja neil pole ka väga teiste naistega kogemust - ainult ühe geograafilise taibuta naise pärast ei tasu kõiki naisi saamatuks pidada.

Kohe lossi juures oli kirik, kahjuks ei olnud seal kirjas, mis on kiriku nimi, aga väga, väga uhke kirik oli, niiet me Ruthiga arvasime, et küllap see on kuninglik kirik. See oli tõenäoliselt kõige uhkem kirik, mida ma näinud kunagi olen. Kahjuks kahvatuvad kõik Eestimaa kirikud, mida ma siiani näinud olen, selle kiriku kõrval. Aga võibolla ma pole Eestis seda õiget veel näinud? Mul tekib alati kirikus selline tunne, et ma tahaks sinna esimesse pinki istuda ja lihtsalt olla. Mitte kuhugile kiirustades, lihtsalt olla ja vaadata. Ja mõtelda. Mõtelda jumalikkusest ja inimlikkusest. See on jällegi selline teema, mida ma oma meesperega teha ei saa, sest ...lihtsalt ei saa, see pole nende teema. 

Kahjuks hakkas aeg meile näitama seda, et me peame hakkama vaikselt laeva poole liikuma, sest GPS näitas meile, et jalgsi minnes on meil umbes 1,5 tundi aega. Ennem aga astusime läbi kohvikust Muren ja sõime kooki ja jõime kohvi. Mina sõin juustukooki, Ruth sõi õunakooki vaniljekastmega. Minu koogile poleks seda šokolaadikatet üldse vaja olnud - see kook maitses ilma selle katteta palju paremini. Aga soe kohvi ja väikene kehakinnitus olid väga mõnusad.

Ja siis algas tuim kõndimine pimedas Stockholmis laeva poole. Kokku kõndisime Ruthiga peaaegu 19 km. Ma tunnistan ausalt, et mu varbad lõid tuld välja, sest üks asi on jooksutossudega kõndida, teine asi on linnasaabastega kõndida sellist maad. Sadama lähedal oli lumi maas, linn oli tuledes ja särades, ilus oli.... Isegi, kui jalad olid väsinud. Ma püüdsin nii palju kui võimalik ringi vaadata ja nautida veel neid hetki, mis me Stockholmis olime. 

Ma olin nii surmani väsinud, kui me laeva jõudsime! Läksime Ruthiga otse saunakeskusesse. Tegime kondid soojaks ja sulistasime natuke basseinis. Ruth ei talu väga kuuma sauna, mina oleksin rohkem talunud, aga ma olin ikka koguaeg seal, kus Ruth ka oli. Ihu sai soojaks, jalad pehmemaks. Ja siis ma magasin kajutis 1,5 tundi, sest ma olin täitsa läbi omadega ja õnneks meil oli õhtusöögini veel aega. 

Ärkasin üles, tegime end korda - selliseks, et kõlbaks pärast šhowbaari ka minna ja läksime sööma. Mul eriti isu ei olnud, nokkisin siit ja nokkisin sealt. Kui päris aus olla, siis ma sellest söögikorrast suurt ei mäleta. Lambaliha oli pekine ja kuiv. Magustoidud olid paremad, kui soolased toidud, kuigi neid suitsupõdralihamäärdega näkileivakorvikesi sööks küll veel :) Kui keegi pakuks. 

Peale sööki käisime ostsime oma lähedastele midagigi laeva pealt. Sebastianile tõin karbi piparkooke ja Robinile šokolaadi ja šokolaadi :)  Mehele ma ei toonud midagi, ta sõidab iga  nädal kaks korda laevaga - no mida ma talle sealt ostma oleks pidanud? 

Šhowsaalis mängis aluses sama bänd, kes eelmisel õhtul (Spitfire) ja sama tantsutrupp, kes eelmiselgi õhtul - lihtsalt kava oli teine. Hiljem mängis tantsuks Rootsi bänd Mansson. Aga ma tunnistan ausalt, et ma olin ikkagi teiseks õhtuks juba väga väsinud ja ega me seda bändi väga kaua ei kuulanud. Iseensest hästi mängisid ja lauluhääl oli ka täitsa olemas, kuid väsimus võttis viimase.... Ja no e isaa minust seda naine naisega tantsijat... Mul on tantsupartneriks ikka oma armast Arvot vaja :) 

Hommikul käisime veel söömas. Mina otsustasin, et see hull söömine on nüüd läbi ja sõin putru moosiga ja mõned väikesed pannkoogid puuviljasalatiga. Seal ei olnud enam midagi sellist, mida ma hullult proovida oleksin tahtnud ja mu aju oli juba valmis selleks, et aitab küll sellest söömisorgiast. Peale söömist käisime veel poodides, Ruth ostis endale ja Ülole asju, ma olin niisama ostuvari :) 

Ja siis oligi meie minipuhkus läbi. Mulle väga meeldis! Mul on hea meel, et ma sain seda koos Ruthiga teha, sest ma arvan, et me olime selle väikese puhkuse ära teeninud oma kümne medali eest. Aitäh Annelyle, kes meile selle sooduskupongi andis. Ja ausõna - Ruthiga ma läheks iga kell luurele. Nüüd aga ma kogun raha, sest ma tahan oma Sebastiani ka Rootsi kruiisile viia. Aitäh Ruth, et ikka julged ja jaksad minuga ringi kolada. Ma tean, et ma pole kerge juhus, seda kõrgemalt hindan Sinu plaasterdusi. 

Ja seda ma ütlen - ükskord ma jõuan sinna Itaaliasse ka :)

Teie Ennike

Daamid

Endla teater tõi etenduse "Daamid", mille lavastas Enn Keerd,  koju kätte ehk siis Märjamaa kultuurimajas sai kunsti nautida ja kuna me Ruthiga oleme ikkagi ka täitsa daamid (eriti mina, kellel pole isegi ühtegi huulepulka), siis muidugi me pidime seda etendust vaatama minema. Arvo poleks mingil juhul olnud nõus minuga seda vaatama tulema, sest seal oli sõna draama sees :) 

Osades olid Lii Tedre, Katrin Tammaru ja Jane Napp. „Daamid“ toob vaatajate ette ühe ebatavalise õhtu kolme täiesti tavalise naise elus. Õhtu, mis on täis dramaatilisi ja valusaid hetki ning väga äratuntavat igapäevast koomikat. See, kui sa oma igapäevarutiinis põrkud mõne keerulise või pettumust tekitava teemaga, on alati ootamatu. Ka siis, kui sa tegelikult tead, et millalgi see juhtub. „Daamid“ on lugu just sellisest ootamatust hetkest ühe pere naiste – vanaema, ema ja hilisteismelise tütre – elus. Õhtust, mis muudab nende kõigi elusid.

Foto Priit Loog

Mulle väga meeldis. Mulle meeldis selle etenduse jõulisus, dramaatilisus ja ebaharilikult sünge lõpp, kus kõigi ja kõige eest hoolitsev vanamemm jääb lõpuks üksi laua taha istuma, olles kaotanud kõik, mida ta kalliks pidas. Kaotas, sest ei osanud hoolida mõistlikuse piirides ja andmata hingamisruumi nii oma tütrele kui ka tütretütrele. Nats sai ikka nalja ka ja nutma ei ajanud - seega draamat ja komöödiat oli parasjagu. 

Aitäh Ruth! Jään järgmist korda ootama!

Teie Ennike

Maila Käose näitus ja La Dolce Vita

Me käisime Arvoga Tartus. Ikka Anne ja Monika juures. Anne juures ühte asja tegemas ja Monika juures teist asja tegemas. Seekord aga juhtus selline lugu, et Anne ja Monika vahele jäi hirmus pikk aeg ja siis Monika soovitas meil minna Maila Käose "365 täiuslikkuse seisundit" näitust vaatama. Njaaa... Need olid siis sellises 8,5x8,5 zentangled ja Monika pinnis mind, et no on ju Sinu omad on ilusamad :)))))) Ma ei julge ennast kiita.... Sest kes siis ikka ennast heast peast kiitma hakkab. Mina veel kõige vähem.... Mõned pildi olid ägedad, mõnest sai inspiratsiooni, aga enamus olid ikkagi sellised väga lihtsad kujutised. Kunstnik ise püüdis aasta vältel jutustada oma päevadest läbi mustrite. See teekond sai alguse hetkel, kui mõttetu tegevuse mõtestamine vajas mõtet. Ta püüdis neid mustreid luues saavutada täiuslikkuse seisundit. Näitusel saab näha 365 pilti, mis panid kunstniku päevale punkti andes mõttetule tegevusele mõtte läbi täiuslikkuse seisundi, mida see projekt temas endas tekitas. 

Panen näiteks mõne enda zentangle... Mul on neid ikka palju ja minu omad on suured, A5. Aga mulle nii meeldib neid teha, selline joonistamise viis rahustab mind ja annab kindlust, kõik kordub, on pidev ja ühtlane, samas saan vabalt lasta pliiatsil teha oma tööd. Mulle väga meeldib, kui ühest täpist koorub välja terve pilt, sest kunagi ei tea, mis ja kuidas välja tuleb. Mõne tööga olen rohkem rahul, mõnega vähem, aga üldjoontes selline joonistamine ei häiri kedagi, ma võin seda teha ja kui ma olen eriti tubli olnud, võin kohe täitsa vabalt teha :) Onju, Helen? Mõned näited....neid on tegelikult kordades rohkem. 

Ma võiks ka vabalt näituse teha, eksole?

Käisime Arvoga La Dolce Vitas ka, sest seal on kaks head rooga :))))) Pasta bolognese ja pasta carbionara. Punane on minu jagu. Tegelikult mees esitan Sulle väljakutse - palun järgmine kord uusi maitseid! Liigne mugavus on igav. Ja Sa ju ometigi ei taha, et meil oleks igav? Vaatamata sellele, et nad oskavad väga head kahte toitu teha :)))

Oeh... Kõhud olid täis ja ikka oli Monikani veel 2 tundi aega. Ja ma näitasin väikseid väsimuse märke ka juba üles ehk siis ühtegi näitust ma sel päeval rohkem ei tahtnud, kuna tegelikult me Annega vaatasime veel Tähtvere Avatud Naistekeskuses ühe meesterahva näitust ka. Mul kahjuks ühtegi fotot pole, sest fotokas oli autos, aga... See kunst oli natukene nagu selline abstraktne. Näiteks ma ei suutnud tuvastada ühelgi maalil, mille nimi oli "Lilled" isegi mitte õrnanatukest lillekest. Kahtlemata on tegu siiski andeka inimesega, aga tema kunst oli mulle pisut arusaamatu. Näiteks üks aktimaal - kui Anne ei oleks mulle näidanud, kus see inimene seal maalil on, ma ei tea, kas ma oleksin ta üles leidnud. Aga kunst võibki vahel väga keeruline ja raskestimõistetav olla. Ma ei saa ikkagi aru, miks minul ikka veel ühtegi näitust pole olnud? 

Aga Monikani oli ikkagi veel kaks tundi aega ja siis me läksime Cafe Truffe'sse kohvi jooma ja no nii muuseas võtsime endale väiksed trühvlid ka, sest need lihtsalt olid seal leti juures nii isuäratavad ja läikivad :) Roosa on ikka roosa - kohe maitsest oli aru saada, et roosa ruulib :) Tegelikult ei olnud midagi erilist, Arvo oma oli täitsa igav, minu omal oli vähemasti väga mõnusa hapuka maitsega kreem sees. Praegu, just praegu sellele mõeldes....võtaks küll ühe...kasvõi Arvo igava trühvli :)

Ja siis me magasime pool tundi Volvos ja lõpuks ometigi oli meil aeg Monika juurde minna. Ma maalisin seekord taimevärvidega. Ma ei olnud kunagi seda teinud ja ega ma väga oluliselt aru ei saanud, mis on neil akvarellidega vahe. Aga maalida on hea!!!! Oi, kuidas mulle meeldib, kui võib vabalt ja keelamata maalida ilusaid asju, mida ma ilusasti teha ei oska :) Maalist mul veeel fotot pole, sest see ei saanud valmis. Mul on üks väga oluline asi tegemata. Punasega. Mul oli hea meel Monikat näha üle tüki aja ja ma sain tema käest kaks külmkapimagnetit: Singapur ja Bulh Fiji (kadestage nüüd :) ). 

Koju jõudsime pool üheksa õhtul (hommikul kell 7 hakkasime sõitma) ja ma olin ikka täitsa plätu. Tegelikult oli tore Arvoga näitusel käia ja trühvlit süüa. Kahekesi. Neid kahekesi olemisi võiks PALJU rohkem olla, oleks ehk musti laine ka vähem....

Teie Ennike

On hingede aeg

Ma võtsin mitu päeva aega ja kogusin julgust, et kutsud Arvot Rapla Kultuurikeskusesse jutu- ja muusikaõhtule Piret Pääriga ja Kulno Malvaga. Ma arvasin, et ta peab mind peast soojaks, et ma teda mingisugusele jutuõhtule kutsun ja ütleb raudselt ei, aga olukorda ära kasutades (heas mõttes) kangutab ka Arvo praegu kordades rohkem, et mina saaksin mingisugusele tasakaalule tagasi ja ega ta ei saanud ju mulle ei öelda. 

Mina kohtusin Piretiga Wäega Wärgi pärimuslaagris sel suvel. Ma olin väga suurte eelarvamustega ja mõtlesin, et mis kuradi Piret ja jutustamise töötuba ja pildid ja esemed ja... Tundus nii igav ja ...mõttetu. Täpselt selle hetkeni, kui Piret avas oma suu meie tervitamiseks. Ma olin lummatud ja kuis siis hakkas lugusid tulema...ei otsa ega äärt. Loomulikult oli tema ülesanne seal töötoas õpetada ka meid lugusid leidma ja rääkima, sest lood on hindamatu väärtusega. Igaühe meie lood on hindamatu väärtusega. Ja nüüd, kui ma nägin, et ta tuleb peaaegu koju kätte, siis ma ei saanud lahti mõttest, et ma pean teda kuulma, lihtsalt pean. 

Kultuurikeskusesse ei olnud just väga palju inimesi tulnud, aga ma arvan, et siin ongi süüdi see eelarvamuse küsimus - mis lood täiskasvanutele? Milleks mulle mingid lood? Mis lood üldse? Onu Remuse jutud? Mis lugusid me veel teame? Salme Reek ja tema õhtujutud? Kes on Piret ja mis lugusid ta räägib? Me ei tea, sest meil on eelarvamused. Ma usun, et paljudel täiskasvanutel käib peast läbi mõte, et mul on targematki oma vaba ajaga peale hakata, kui mingeid lugusid kuulata.... Sest nad ei tea. Nad ei tea, kui palju ilusaid ja õpetlikke lugusid on ühel Piretil rääkida.... 

Piret polnud üksi, tal oli kaasas pillimees Kulno Malvo, kes mängis akordionit, karmoškat, torupilli ja vilepilli (savist, mis oli tema enda valmistatud). Kui andekas inimene! Enamus lugusid olid tema enda kirjutatud (või olid kõik) ja kui hingestatult ta mängis! Seda peab oma kõrvaga kuulma ja oma silmaga nägema, et mõista, kui ilus see on. 

Kaks lugu puudutasid mu hinge eriti sügavalt. Ma panen need siia lühidalt kirja, sest mina pole ju mingi jutuvestja, aga need olid nii sügavad ja liigutavad lood.

Esimene lugu rääkis isast ja pojast, kes surid täpselt ühel ja samal päeval ära ja siis nad läksid sinna, kuhu meie hinged ikka lähevad. Sinna, kus on ilus ja soe ja hea ja kõike on külluses ja millegi pärast ei pea enam muretama. Nende ees oli rikkalikult täidetud söögilaud. Mida kõike seal ei olnud! Seal oli toitu enam kui kahele inimesele ja nii oli see igal uuel päeval, kui järsku isa ja poeg märkasid, et toitu on kuidagi vähemaks jäänud. Mida rohkem läks päevi mööda, seda vähemaks jäi laua peal toitu, kuni ühel päeval see oli täiesti tühi. Mitte midagi ei olnud enam selle söögilaua peal. Ja siis isa ütles oma pojale, et näed poeg, nüüd on nad meid unustanud.... Me peaksime iga päev mõne sooja ja hea mõtte oma lahkunud lähedaste poole saatma, siis on nende laual toitu ja neil on hea olla... Palju häid mõtteid teile kõigile!

Teine lugu rääkis sellest, kuidas elas kord üks vana mees, kes armastas lastele mänguasju meisterdada. Lapsed kõik teadsid teda ja käisid ikka ja jälle mänguasjameistri käest mänguasja saamas, sest mänguasja meister meisterdas mänguasjad klaasist ja nii juhtus, et kõik mänguasjad läksid väikeste käte vahel katki, kui lapsed nendega mängisid. Lapsed olid väga kurvad, neil oli kahju ilusatest mänguasjadest, millega mängides need katki läksid. Lapsevanemad läksid meistri poole hurjutama, et miks viimane teeb mänguasjad nii õrnast materjalist, et need laste käte vahel katki lähevad. Meister võiks mõelda ikkagi millegi tugevama ja vastupidavama peale. Vana mees oli mõtlik ja ütles siis, et tema teeb mänguasju selle pärast klaasist, et lapsed õpiksid õrna asja hoidma nii, et see ei puruneks, sest ühel päeval, kui nad suureks kasvavad, saavad nad teise inimese kõige hellema ja õrnema asja, mida hoida ja mille lõhkumine toob kaasa palju valu ja kurbust, pisaraid ja hingevalu. See on teise inimese süda.... 

Hoidkem siis neid õrnu asju... Igas mõttes...

Teie Ennike

13.oktoober Jalasel

Terve suvi ja pool sügist on Arvo, Robin ja Sebastian ehitanud õue peal garaaži. Alguses pidid nad ära vahetama katuse, aga juhtus nii nagu vanade asjadega ikka juhtub, et kogu vana jama tuli maha lõhkuda ja alustada põhimõtteliselt nullist. Eks ma olen pahane ka olnud... et mees käib kodus ainult garaazi ehitamas, aga enamuse osa ajast olen ikkagi endale sisendanud, et asi tuleb ära teha. Midagi pole parata. Ja nüüd on asi valmis! Viis korterit said endale boksid, kus saavad oma asju hoisustada. 

Muidugi ei puutu see otseslt Jalasel matkamisse, aga kaudselt küll, sest ma eelmisel nädalavahetusel ütlsin Arvole, et me võiksime millalgi midagi toredat koos teha.... Ma olen ausõna väga kannatlik olnud ja eks Ruth on kõvasti aidanud mul kannatlik olla terve suve jooksul, sest sellel ajal, kui meie Ruthiga mööda Eestimaad kolasime, sai meespere südamerahus, ilma vingmist kuulamata, ehitada. Minul aga südame all koguaeg kripeldas, sest liiga vähe sai koos aega veedetud. Muidugi, kui ma oleksin läinud garaaži ehitama, oleksime päevad läbi koos olnud, aga ma ikka leidsin koguaeg midagi tähtsamat, mida üks naisterahvas teha võiks. 

Igatahes minu vihje ja ilusa ilma peale kutsus Arvo meid Jalasele matkama. Mul oli siiralt hea meel, sest mul tekkis hetkeks tunne, et me oleme jälle seesama hea kamp, kes teeb asju koos. Mulle oli väga vaja seda matka, sest kuskil hinges olin ma ikkagi üsna murelik, et me eriti midagi koos ei tee. 

Raba oli sügiseselt ilus ja pilve tagant välja tulnud päike tegi selle veel ilusamaks. Kuna ma enam aktiivsusmonitori ei kasuta, siis mul oli täitsa suva, millises tempos me liigume  või kui palju ma parasjagu kaloreid kulutan. Ma sammusin meespere taga, kuulasin, mida nad rääkisid. Kuna mul endal on praegu kõnetakistus, siis ma hea meelega kuulan. Poisid on suureks kasvanud.... Isegi Sebastian. See natukene hirmutab mind, sest mul on viimasel ajal jäänud selline tunne, et poisid hoiavad isa poole. Neil on omad koos tegemised (ehitamine, saun, mingid sarjad ja saated, mida nad koos telekast vaatavad) ja ma kuidagi nagu ei mahu sinna koos tegemisse. Tegelikult on see ainult tunne, sest ma mahun ikka :) Lihtsalt on asju, mis on poistel isaga ja see on paratamatus (me segasuana ei harrasta, seoses soolise erinevusega minu kahjuks) - see on see väikene kurbusenoot, et mul pole tütart, kelle juukseid peale sauna kammida :) Elu tahtis nii, ju siis pidi nii olema. Lohutan end mõttega, et tegelikult on see suurepärane, et poistel on oma isaga nii lähedane suhe, sest tegelikult on ju Arvo poiste elust päris palju ära olnud, aga ausõna - õhus on tunda armastust, kui nad kokku saavad ja koos teevad. 

Sammusin nende taga, klõpsisin paar pilti ja mõtlesin, et kui me rabajärve äärde jõuame, siis ma lähen järve. Mul ei olnud midagi kaasas - ei saunalina ega trikood, aga ma mõtlesin ikkagi, et ma lähen. Ma ei ole kunagi mingi külma vee harrastaja olnud. Näiteks ei lähe ma suvel merre, kui vesi on liiga jahe, sest meres peab liiga palju vaeva nägema, et saaks lõpuks end üleni sisse kasta. Ja ujula vesi tundub ka mulle alati liiga külm :) Aga ma olen võimeline külma vette minema, kui seda saab teha kohe ehk siis vesi on kohe üle pea. Ma pole kunagi varem oktoobris looduslikus veekogus käinud, aga ma ei teagi, miks ma pole seda varem teinud. Vesi oli külm, selline tunne oli, nagu mind torgitaks miljoni nõelaga, aga oi, kui hea see oli! Terve selle hetke ma mõtlesin, et Maret teeb seda koguaeg - vapper naine! Meespere pidas mind muidugi ogaraks, aga ma tegin oma sulpsu ära ja pugesin soojadesse riietesse jooma kuuma piparmünditeed. Ei olnud hullu midagi - soovitan proovida! Ma läheks täna jälle - see on tõesti väga eriline tunne.

Tagasiteel kõndisin meespere ees ja kuulasin, mida nad rääkisid :) Küll neil on palju rääkda! Maailma asjadest pisikeste mutriteni välja :) Arvo on head tööd teinud - poisid hoiavad ja armastavad, usaldavad teda ja see ongi kõige tähtsam. Tundub, et minu roll emana on tunduvalt väiksemaks jäänud, sest vaatamata sellele, et ma oskan maailma parimat boršisuppi teha, ei saa ma kunagi olla Arvoga samal pulgal - poiste jaoks on Arvo mehe ideaalkuju. Eks see nii peabki olema ja mul on hea meel, kui Arvo oma tegemiste ja olemistega neile põhiväärtused kaasa annab - ma jätan näägutamise enda osaks :) Sest no ausõna, ma ikka vahel ei saa sellest vastassoo hingeelust ikka mitte muhvigi aru.... Näiteks tooli täis musti riideid.... 

Tore oli koos rabas käia. Ma loodan, et järgmist koostegemist ei pea nii kaua ootama, sest see on väga oluline asju koos teha. Selliseid asju, kuhu minu õrn naisehing ka mahub. Aga teate, õrn naisehing.... Mina hüppasin ainsana 13.oktoober järve - minus on jõudu küll, kui see on vaja kuskilt üles leida :)



Teie Ennike