esmaspäev, 3. november 2014

Elu esimese õppeaasta esimene veerand läbi

Esimene veerand kooli läbi ja tegelikult uuest veerandist ka juba nädal koolis käidud. 

Robini kaheksanda klassi I veerand oli raskem, kui oleks osanud oodata. Seitsmest nädalast kaks ta puudus ja lisaks veel üksikud puudumispäevad - igasuguste tööde järgi vastamine osutub järjest keerulisemaks. Nii algaski uus veerand nelja X-ga ja kui iga päev on õppida nii palju, et vaba aega nagu polegi, siis on hirmutav mõelda, millal ta nendeks X-deks veel õpib. Aastad on näidanud, et ju ikka õpib (tervise hinnaga) ja lõpuks saab ikkagi kõik korda :) Tervise hinnaga. 

Pikemalt peatuks Sebastiani kooliasjadel.

Sebastian on üllatavalt hästi kohanenud oma õpetaja ja klassiruumiga. Absoluutselt iga päev ta räägib mulle, kuidas koolis on nõme ja ta ei taha kooli minna ja ta elu on rikutud, sest ta peab koolis käima ja ainuke ilus aastaaeg on nüüdsest suvi, sest siis ei pea koolis käima ja kahju, et peab koolis käima ja ma ei taha koolis käia. Iga päev, Robin aitab kaasa ka. Ja siis viin ta hommikul õppima ning tegelikult ta näeb iga päev, et polegi midagi hullu. Iga päev samad asjad, sama õpetaja, sama ruum, sama kell, sama rutiin - kõik kordub päevast päeva. 

Meie suureks üllatuseks oli Sebastian juba kolmandal koolinädalal valmis üksi kooli jääma (issand, kui imelik on mul seda ruumi ja kogu protsessi kooliks nimetada....). Tema suurim hirm oli, et äkki ma ei jõua õigeks ajaks ehk tundide lõpuks kohale, kuid see hirm on täiesti alusetu, kuna ma olen alati kohal pigem varem kui hiljem. Igatahes toimub õppeprotsess ilma minu valvsa pilguta ja minu isiklik arvamus on, et õpetaja saab väga edukalt hakkama ja Sebastian saab veel edukamalt hakkama. Mõnikord mul on tunne, et nad tunnevad teineteist  juba väga kaua aega. Jah, siseringi ei saa õpetaja  kunagi, sest ta seostub "nõmeda kooliga", kuid see polegi täna oluline. Oluline on, et Sebastian teeb kõik oma tööd ja tegemised ära, ta vastab küsimustele, ta töötab hoolega kaasa, ta ei vaidle, ta ei protesteeri (vaikiv alistumine? ). 

Sebastianil on kahetunnised koolipäevad. Nüüd, uuest nädalast on esmaspäeviti ja reedeti kolm tundi. Põhilised ained on eesti keel ja matemaatika ning korra nädalas on loodusõpetus ka. Kogu õppeprotsess on üles seatud töövihikutele ja- raamatutele, palju kasutatakse joonelist ja ruudulist vihikut. Ma ei tea, kas nad täna enam liikuvat aabitsat kasutavad, alguses oli see ka igapäevaselt kasutusel. Sebastian veerib juba päris kenasti (ka pikemaid ja keerulisemaid sõnu) ja ta on hakanud ise huvi üles näitama lugemise vastu. Ta loeb erinevatelt siltidelt sõnu kokku ja raamatute/ajakirjade kaantelt veerib ka. Alati ei tule välja, kuid umbes 90% siiski õnnestub. Õpetaja ei näe vajadust individuaalse õppekava järgi (selle koostamine on muidugi aeganõudev ka) ja hetkeseisuga õpib Sebastian Põhikooli Riikliku Õppekava järgi, mis on kohandatud (?) talle vastavaks. Tema tähekujud on muutunud ilusamaks (kustutuskumm on muidugi päeva lahutamatu osa). Sebastian ise ütleb, et koolis ei peagi muud tegema, kui ainult kirjutama ja lugema ja see on niiiiiiiiiiiiii raske. Anne Uusen muidugi minestaks ära, kui ta kuuleks, et I klassi erivajadusega laps, kes loeb vaid veerides, pidi kirjutama etteütlust, kuid ma ei sekku. Ma tegelikult otsustasin juba siis, kui me klassiruumi seinu värvisime, et ma ei sekku õppeprotsessi ja - meetoditesse, sest ma ei taha oma lapse elu keerulisemaks elada, kui see niigi on.


Sellest veerandist hakkas Sebastian saama ka hindeid, kuigi algselt oli jutt, et esimesel poolaastal ta hindeid ei saa. Ma olen sellega harjunud, et koolisüsteemis muutuvad asjad nii kiiresti ja iseeneselikult, et jääb üle vaid kukalt sügada. Sebastianil endal on hea meel, et hindeid saab, ta ütleb, et siis on mingi mõte vähemasti nende nõmedate asjade tegemisel.  Mulle meeldiks sõnaline hinnang rohkem, sest siis ma saaksin parema ülevaate, kuidas tal läheb ja mida ta oskab/mida mitte. Aga ma ei sekku. Ma ju tegelikult näen iga päev oma last ja tema arengut ja see on mulle kordades olulisem, kui hinne "5". 

Sebastianil puudub koolirõõm ja sellest on mul kõige enam kahju. Mul on nii paganama kahju, et kõik, mis seostub kooliga, on tema arvates nõme ja raske. Juba I klassis. Ma tahaks nii väga kuulda, et ta ütleb mulle, et täna oli nii äge, me vaatasime loomaraamatut ja kirjutasime tiigri kohta tähtsaid fakte üles ja kodus peame joonistama tiigri või noh, midagi sellist. Ma iga päev loodan, et äkki ta täna ütleb õppimise kohta midagi head, midagigi. Aga siiani ei miskit. Ikka on kõik nõme ja paha ja raske ja vastik. Ja kui ma lähen talle järgi, siis tal on alles jope selga panemine pooleli ja juba ta kiirustab uksest välja lausega: "Lähme koju!!!".

Niimoodi siis täna kooliga. Ma tahaksin natuke viriseda, aga ma ei virise - see kõik on parim, mida me Seebule üldse soovida saime. Märjamaa vallas. Kuklas vasardab mul iga päev mõte, et mis saab edasi? Meil ei ole logopeedilist abi, eripedagoogilist abi, rehabilitatsiooniplaani eesmärgid ei täitu sel lihtsal põhjusel, et pole ressursse.  Sebastiani sotsiaalne oskus eakaaslastega koostööd teha jääb jalgpalliväljakule ja mul ei jää muud üle, kui usaldada. Usaldada keda või mida? Kooli? Õpetajat? Last? Neid kõiki. Kuid kas on see usaldus? Äkki on hoopis vaikiv alistumine... Nagu Seebulgi. Huvitav oleks teada, kuidas näiteks Herbert Masingu koolis autismiga lapsi õpetatakse. Kuidas luua ja hoida koolirõõmu? Kuidas muuta õppimist loomingulisemaks ja panna lapses kasvama soovi saada uusi teadmisi ja oskusi juurde? Kuidas läheneda õppeprotsessile, kui lapse jaoks on see ainult ja ainult vastik/raske/nõme tegevus?

Ma ei tea vastuseid. Ma olen passiivne kõrvaltvaataja ja loodan, et kõik läheb hästi. Ja ikka naeratan Seebule hommikul ning ütlen talle vanaisa kuldseid sõnu - kuidagi peab ju targaks saama :)