Sünnipäevamatk

Eile algas kevad ja kevade alguspäeval on meie Sebastiani sünnipäev :) Uskumatu, aga ta sai juba 16aastaseks. Kuhu see aeg küll nii kiiresti läheb.... Tähistasime minu ja Sebastiani sünnipäeva laupäeval Sipas, kuhu olid kohale tulnud meile kallid inimesed, kuid päris sünnipäeva hommikul, kui me Sipas ärkasime vaikselt, küsis Anete mu käest, et kas tema tohib ka meiega matkama tulla? Meil tegelikult polnud väga plaani, et me läheme , aga siis ma ütlsin Arvole, et ilm on nii ilus ja ikkagi lapse sünnipäev, et lähme ikka kuskile. Sebastian ärkas ka vahepeal üles ja siis ühisel nõul me otsustasime, et läheme Keila Joale, sest Anete polnud seal kunagi käinud ja Aivar käis ka viimati umbes 15 aastat tagasi. 

Ilm oli tõesti lausa fantastiline: 10 kraadi sooja ja päike paistis. Keila Joal oli väga palju rahvast, aga seal on nii, et ainult selle joa juures on rahvas, matkarada on suhteliselt tühi. Alati on niimoodi olnud. Meie segane koer oli muidugi nagu pöörane ja lohistas Arvot julmalt enda järel, sest seal oli paljudele inimestele lisaks ka palju koeri. Vahel mul on selline tunne, et ma lähen tagasi ja panen ta autosse puuri sellel ajal, kui me loodust naudime, aga õnneks Arvol on ahvikannatus ja ta saab Miraga asjad aetud. 

Matkarada oli suhteliselt porine, aga me ei lasknud ennast sellest häirida. Kõndisme mere juurde välja ja lasime koeral natukene aega lihtsalt joosta. Ta otsustas esimese ujumise ka ära teha :) Meri oli nii ilus, sinine ja rahulik ja seal rannas oli väga palju kive. Ma oleks võinud sinna istuma jäädagi, nii rahulik ja mõnus oli olla. Ja mul oli nii hea meel, et Anete oli ka meiega, kuigi Robin oli tööl. Sulab, vaikselt sulab... Esimesed sinililled juba õitsesid... Õhus oli nii suur kevad. 

Kui me mere juurest tagasi kõndisime auto poole, siis Aivar ja Sebastian pidid ikka natukene ronima mööda langenud puid, et nn saarel käia. Sebastian hindas riskiprotsenti üsna kõrgeks ja päris segaseks ei läinud, aga no Aivar on  nagu hüperaktiivne, kes tormab peaees üks kõik kuhu. Õnneks keegi jõkke ei kukkunud ja märjaks ei saanud ning saarel sai ka käidud. 

Mul on au olla oma poiste ema. Ma ei tea, kas ma olen siin elus palju asju õigesti teinud, aga üht ma tean - ma olen üles kasvatanud kaks väga toredat noormeest, kellel süda on õige koha peal. Mis Sebastianit puudutab, siis võib küll öelda, et raske õppustel, kerge lahingus ehk kõik need õudused ja mured, mis kandsid meid siis, kui ta oli väikene poiss, on möödanik ja temast on sirgunud tõeliselt äge inimene, kellega on väga mõnus juttu ajada ja matkamas käia. 

Palju õnne veelkord, armas Sebastian, ja aitäh kõikidele, kes meile õnne käisid soovimas ning aitäh Arvole selle väikese matka eest! Ilusat kevadet!

Teie Ennike

Supelsaksad ja Arktilised mängud

Üle väga pika aja saime minna Arvo ja Sebastianiga Pärnusse end tuulutama. Kuna põdesime kõik aasta alguses või eelmise lõpus koroonat, siis ostsin kohe, kui Sebastian oma koroonapassi kätte sai, Pärnu Endla teatrisse piletid etendusele "Arktilised mängud". Aga otseloomulikult käib teatrikülastuse juurde ka restoranis käimine. Sebastianiga valisime seekord välja Supelsaksad, sest seal oli selline menüü, et Sebastian saaks ka söönuks. 

Eile pealelõunal sõitsimegi kolmekesi Pärnusse. Esimese asjana Supelsakstesse. See on üks ilus, väikene ja hubane restoran/kohvik Pärnus peaaegu mere ääres. Selle interjöör on retrohõnguline ja väga värviline, tähelepanu on pööratud viimaselegi pisiasjale. Teenindus on isikuline ja sõbralik. Ja need, kes kõiki asju ei söö, need saavad ka eritellimusel praade tellida :) 

Kuna rahvast oli tõesti väga vähe, siis saime oma söögid kiiresti kätte. Meie Arvoga sõime eelrooga, milleks oli "Vasikamaksapasteet salvei ja sibula-jõhvika moosiga, Supelsakste võisaiaga". 

Sebastian eelroogadest midagi ei tahtnud, aga ta sõi meie eelroast mõlemalt ühe võisaia ära. See oli üks väga maitsev pasteet ja sibulamoos ja ports polnud ka liiga suur. Mulle väga meeldis nende maitsete kooslus: magushapukas ja kreemine. 

Pearoaks valisime meie Arvoga haugikotletid risottoga ja Sebastian valis pardifilee. Risotto oli väga maitsev, aga mulle kotletid nii väga ei maitsenud. Need polnud pahad, aga ka mitte midagi erilist ka polnud. Sebastian jäi enda praega, kuhu ta ei lubanud kastet ega purjus pirni panna, väga rahule. Ma maitsesin pastinaaki, see oli väga magus. Seda Sebastian ei söönud, aga ülejäänud asjad sõi kõik ära. 

Ma mõtlesin koguaeg, kas ma söön kooki ka, aga ei suutnud ikkagi vastu panna ja sõin üle väga tüki aja napoleoni kooki. Arvo sõi mingit täitsa tundmatut kooki ja Sebastian tellis endale vanilje jäätist. Minu koogil polnud häda, aga seda oli väga raske süüa, sest plaadid olid kõvad ja kahvel ei tahtnud kuidagi sealt läbi minna. Ühe sõrmega pidi kooki tagantotsast kinni hoidma. Muist jätsin järgi... Sest kõht oli lihtsalt nii täis. 

Kõhud täis, läksime Endla teatrisse vaatama etendust "Arktilised mängud". Leea ja Klaus Klemola kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud etendus. Väga heade näitlejatega väga imelik etendus. Näitlejad olid Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Carita Vaikjärv, Kadi Rämmeld ja Priit Loog. 

See oli üks huvitav ja omamoodi etendus, mis tekitab inimestes erinevaid emotsioone. Ka naljanatukese mõistmine on kindlasti erinev. Minu naljasoon ei ole just väga arenenud, seetõttu pole ma kuigi adekvaatne inimene seda etendust kommenteerima. Selles etenduses oli nii palju erinevaid juhtumisi, mis ükski ära ei juhtunud, peale Marja-Terttu surm etenduse lõpus kõige külmemas kohas, oma tütre embuses, saabus. Minu jaoks oligi selle etenduse kõige suurem point see surm, kõik ülejäänu oli lihtsalt taustamüra. Kuna tegevus toimus Soomes ja soomlastega, siis oli seal palju alkoholi, purjus inimesi ja ropendamist. Ikka kohe rämedat ropendamist, mitte mingi tilu-lilu.... Nii ropud, et mu sõrmed ei paindu neist ühtegi siia kirja panema. 

Mis ma oskan öelda. Tore, et sai restorani ja teatrisse, iseasi, kas see etendus oli päris minu maitse. Muigama võttis, laginal naerma ei ajanud, sest seal oli selline teistsugune huumor, kõrgem tase juba. 

Mul on hea meel, et saime teha väikese väljasõidu. Seda oligi väga vaja! Kahju, et Robin ja Anete ei saanud meiega käia, aga küllap me teinekord läheme kõik koos. Aitäh Arvo ja Sebastian toreda õhtu eest!

Teie Ennike

Algus

Minul oli sünnipäev ja  ma kutsusin Liisu teatrisse. Märjamaale tuli Rakvere teatri etendus "Algus", kus lavastaja Tiina Mälberg tõi lavale erakordselt elulise lavateaose. Osatäitjad olid Silja Miks ja Andres Mähar. Mõlemad Vanemuise näitlejad. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et öös on asju... Tutvusid korteripeol naine ja mees ning ajapikku selgus, et naine on jõukas ja iseseisev ambitsioonikas naisterahvas. Mees seevastu oli ammu lahutatud, ema ja memmega korterit jagav... möku. Kuid miski selles mökus paelus naist nii palju, et ta oli sunnitud lõpuks välja ütlema, et tal on ovulatsioon ja ta tahab selle mehega keppida. Nii ütleski. Sest ta on 38aastat vana ja ta tahab last. Isa pole oluline. Mehele aga oli oluline, et laps ei kasvaks isata, sest esimest abielust sündinud last ei olnud ta juba neli aastat näinud. Nad karjusid, naersid, koristasid, tantsisid, jõid alkoholi, sõid kalapulgasaia, rääkisid ilmast ja 92aastase memme Twitter säutsust, kuni lõpuks.... Sai naine sperma, mida ta tollelt öölt ju soovinud oligi...

Väga hea lavatükk oli! Nii eluline, tõetruu ja näitlejate poolt hästi mängitud. Andres Mähar mängis seda tagasihoidlikku meest nii hästi, et mul oli vahepeal tunne, et peaks teda minema natukene raputama ja ütlema, et ärka üles! Rõõm oli muidugi suur, et on ka selliseid mehi, kes ei taha ilmtingimata kohekohe naist voodisse saada. Soovitan soojalt vaatama minna - tõesti oli hea etendus!

Ma tegin enda jaoks midagi olulist ka sünnipäevaga seoes. Need, kes teavad, need teavad, et mul on sünnipäevaga seoses üks suur halb mälestus, mis muudkui kõnnib minuga aastast aastasse kaasas. Ma panin selle mälestuse traumade karpi ja jään ootama uut sünnipäeva, sest kavatsen selle teha nii eriliseks ja väärtuslikuks nagu ma isegi olen :) Pille sõnade järgi. 

Teie Ennike