Kuna Robinil hakkab puhkus ja Sebastianil koolivaheaeg läbi saama, siis mõtlesime, et kuigi tehtud on siin kodu-Sipa ümber igasugu asju, siis ikkagi oleks väga tore ka üks matkarada ära vallutada. Meil ei ole kõige kergem aasta algus olnud. Arvo on Soomes kinni ja mina olen enamuse osa aastast haige olnud (isegi haiglas jõudsin ära käia). See kõik on ka poisse mõjutand, mis sest, et nad pole enam beebid. Mure ema pärast ja isa puudumine mõjutab neid siiski igapäevaselt. Arvo käis nüüd küll korra kodus (neli päeva), kuid harjumatu on olukord siiski, sest tavaliselt ta käib ju kodus iga nädala lõpp. Pidime siis omal käel midagi toredat ette võtma, sest kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal..... Me oleme juba mitu korda mõelnud siin Sebastianiga, et võiks kuskile Järvamaale minna, sest see paik on meist kuidagi täiesti puutumata jäänud mingil imelikul kombel. Vaatasime siis neid radu ja otsustasime, et läheme Saarjõe õpperajale, mille pikkus on 8km. Päris palju, arvastades, et sellest pole veel nädalatki, kui ma haiglast koju sain, aga ma kuidagi tundsin, et ma saan hakkama. Tegu on ringikujulise rajaga ehk et siis iial ei tea, mis eespool ootab.
Sõitsime kodust 10.30 välja, meie kodust näitas GPS 93km. Jõudsime kaheteist paiku teelahkmele, kust pidi keerama paremale ja siis 1,4km kaugusel oleksimegi kohal olnud. Kuna mul on hirmus hea auto (jajah, ei ole Dodge Ram), kõik puha veojõu kontroll ja talvenupp ja ...no jah, keerasin kohe paremale ja sinna me jäimegi. Ei edasi ega tagasi. Poisid püüdsid välja lükata, aga Volvol käisid ainult rattad all ringi ja ei liikunud millimeetritki. Õnneks sõitis seal kolkas keegi oma sinise "pirukaga" ja meesterahvas tuli appi välja lükkama, aga mis ei liikunud, see ei liikunud. Üldse. Õnneks oli meesterahval sinise "pirukaga" köis ja ta tõmbas meid tagurpidi teele tagasi. Uh, ma mõtlesin küll, et võibolla ei maksaks edasi minna, aga parkisime auto tee äärde ninaga kodu poole ja hakkasime mööda lükkamata talveteed õpperaja alguspunkti liikuma. Nagu lubatud, siis 1,4km pärast me raja alguses olimegi.
Vaatasime kaarti ja ma ei tea, mis värk meil on - iga kord me tahame hakata rada tegema valepidi. Õnneks saime üsna kohe aru, et peame minema hoopis teisest kohast rajale. Asusime siis selle hullu karjajuhi Miraga teele, kes arvab, et ta peab mind endaga kaasas vedama. Hea, et ta ei kaalu 30 kg, ma oleksin muidu enamuse osa ajast pikali. Aga sellest rihma otsas jalutamisest pole mõtet siinkohal pikemalt peatuda, kui ainult öelda, et oota Sa - 1. märts hakkab rihmakoolitus pihta! Saime vaevalt paarsada meetrit käia, kui tuli ületada jõgi, mille juurde oli pandud silt: ära autoga silda ületa, sild on katki. No oli muidugi katki ja seda ka jalakäia jaoks. Võibolla poleks midagi hullu olnud, aga lumi ja jää ja libedus tegi olukorra ekstreemseks. Igatahes saime selle jõe niimoodi ületatud, et keegi sisse ei kukkunud :)
 |
| See on sild |
Mõtlesin siis, et uh, enam hullemaks ikka minna ei saa. Ürgne mets, rada, sinised tähised, nooled, poisid ja koer - nagu lepase reega. Mida hullu siis ühel matkarajal ikka juhtuda saab? Jajah. Saime siis mõnda aega kõnnitud, kui oli esimene takistus teel - mine alt või ülevalt - ise tead! Ja see oli ausõna esimene, aga kohe kindlasti mitte viimane.
Mul see peenikeste jalgadega vedaja ka veel peos.... Kahju, et ei hakanud algusest peale lugema, mitu puud me ületama pidime, aga ma nii umbropsu pakun, et oma paarkümend tükki oli neid kindlasti. Peenemaid ja jämedamaid, kõrgemaid ja madalamaid, jäätunud, märgasid, okstega ja oksteta. Küll sai puu alt mindud ja küll sai üle puu ronitud. Avastasin, et Mira on väga tubli hüppaja. Kui puu oli ikka minu tagumiku kõrgusel pikali, siis talle ei valmistanud mingisugust raskust selle puu otsa hüpata ja sealt alla. Enamus puid hüppas ta ilma vahepeatuseta ära. Aga see õpperada on tõesti üks takistusterada ja igav ei tohiks küll mitte kellelgi hakata. Päris algajad võiksid mõne muu raja valida. Võibolla poleks asi nii hull teisel aastaajal, aga praegu libeda ja märjaga - annab minna. Aga äge on see, et poisid pidasid seda kõike ägedaks :) ehk siis teele sattunud takistused olid neile justkui rõõmuks.
 |
| Mira hüppas sellest nagu naksti üle |
Ja need puud olid ainult köki-möki. Umbes sama palju, kui palju oli rajal olevaid langenud puid, oli rajal ka erinevaid kraave, mis vett täis ja mille ületamine oli puhas närvesööv ettevõtmine. Mõni kraav oli nii lai, et ma ühe ees mõtlesin tõsiselt, et me peaksime tagasi minema, sest ma nii tohutult kardan alati, et ma kukun. Isegi see ei lohutanud mind, et mul ainsana olid naelikud ja pidamine ikkagi natukene parem, kui tavalisel matkasaapal, sest kui ma ikka oma koeraga seal kraavis pikali olen, siis mis ma edasi teen? Õnneks Robin aitas Mira suurematest kraavidest "üle visata". Ühes kraavis oli mingi error, kus Robin justkui viskas Mirat, aga Mira ei tahtnud jõuda sinna, kuhu visati ja ta maandus vette - niimoodi, et ikka tagajalad ja sabani vees. Aga ta raputas end natukene ja ma ei saanud küll aru, et ta oleks end kuidagi peale seda halvasti tundnud. Robin aitas mul ka kraave ületada, sest kui keegi on ilma tasakaaluta, siis see olen mina. Ja kõik need palgd, mida mööda kraave ületada, olid ju märjad ja libedad. Ma räägin - mul oli iga kraavi ees mõte, et ma tahan koju tagasi :D Poistel aga adrenaliin muudkui töötas ja Sebastian arvas, et ongi äge! Nii põnev rada!
Ühes kohas tekkis meil täielik error ka, kus me kaotasime aega ja lisasime umbes kilomeetri oma rajale otsa, sest märgistus oli puudulik. Rada kulges läbi metsa, tähistatud siniste triipudega, mille kohta tahaks ka märkuse teha - seda sinist võiks värskendada. Ja siis sai järsku mets otsa ja tahvlil olev nool näitas taevasse. Mõlemal pool. Absoluutselt ka ei saanud aru, kuhu minema peab. hargnesime. Sellest ka kasu polnud. Käisime kõik kolm suunda läbi, ühtegi sinist triipu kuskil ei olnud lähima paarisaja meetri ulatuses. Siis ütles Robin, et lähme mööda teed edasi. Ma arvan, et me saime umbes pool kilometrit kõndida ennem, kui oli uus viide, kuhu edasi ja sinine märgistus. Ma ei saa aru, kas on raske neid siniseid märke teha ni itihedalt, et sellistes eksitavates kohtades oleks selge pilt, kuhu minema peab. Õnneks on nüüd juba päevad pikemad ja see ajakadu polnud hullu midagi, lihtsalt tunduvalt kergem oleks, kui rada oleks korrektselt märgistatud.
 |
| See pink oli keset metsa |
 |
| Keegi on seal harrastanud ööbimist nagu meil kombeks on :) |
 |
| Huvitav, mis see võiks olla? |
 |
| Ilmavaatlus kivi |
 |
| No ja kui selline nool on otse üles keset metsa, siis kuhu Sa lähed? |
 |
| See sinine märgistus.... No ei ole eriti silmatorkav |
Raja tegi raskeks veel see, et ta kulges mööda jõe kallast ehk siis koguaeg pidid olema valvel, et jää peal ei libiseks ja nõlvast alla ei kukuks otse jõkke. Osad kohad olid ikka nii rasked läbida, et pidi puudest, osktest, millest iganes kinni hoidma. Poisid panid mõlemad korra ikka käpa maha ka, aga seal pole midagi imestada - tõesti oli libe. Isegi naelikutega oli libe, kuigi ma jah ei kukkunud kordagi.
Umbes 7ndal kilomeetril me tegime pausi. Seal oli parasjagu lõkkekoht, kus kellegi lõke alles hõõgus. Robin tegi lõkke suuremaks ja grillis vorste endale ja Sebastianile (minul oli oma söök kaasas). Mira sai ka süüa, sest ta oli selleks ajaks ikka väga palju energiat kulutanud. Robin tegi kõigile nurmenukuteed meega ka ja nii me seal istusime ja puhkasime natukene läbitud teekonnast.
Poisid vaatasid kaardi pealt, kus me oleme ja kuhu minema peame ja asusime jälle teele. See ürgmets oma lõputute langenud puude ja otsatute kraavidega tundus mulle lõppematu. Ma tundsin kergemat sorti väsimust, aga see tunne tuli maha suruda, sest autoni oli veel maad küllaga. Posid jõid ühest allikast (? ma loodan, et ikka oli allikas) vett ka, sest veevarud hakkasid otsa lõppema. Kõndisime mööda metsa, küll jää peal, küll sopa sees, küll mõnusat kuiva rada mööda, runkeeper näitas juba 10,4km, aga lõppu ikka ei paistnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et äkki me oleme kuskilt valesti läinud, kuigi ma püüdsin koguaeg ikka neid siniseid tähiseid leida. Täpselt 11km olime raja alguspunktis, kust siis oli veel 1,4km autoni. Mul oli nii hea meel seda raja alguse majakest näha :) Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud....
 |
| Selle tee lõpus on meie auto |
Kokku oli meie matk 12,48km. Poisid ohkasid rajal korduvalt, kuidas nad on haige inimese pärapõrgusse tassinud, aga ma ikka tuletaks meelde, et vaatamata kõigele ma olen täiskasvanud naine ja teen otsuseid mingil määral ka ise. Iseasi, kas need alati kõige arukamad on, aga igatahes teen. Võibolla tõesti ma oleksin valinud mõne kergema raja, kui ma oleksin teadnud, et tegu on NII raske rajaga, aga see oli seiklus. Seda peab tunnistama - see oli päriselt seiklus. Võibolla see rada polegi nii ekstreemne kaunil suvepäeval, aga sellisel pool talv/kevad päeval andis ikka kõnida. Täna uuesti küll ei läheks :) Aga suvel läheme kindlasti ja siis läheme ujuma ka :)
Aitäh poisid! Teiega oli äge! Eraldi tänu Robinile, kes aitas Miraga nii mõnegi kraavi ületada. Aga no Mirale ma tuletan ikkagi meelde, et 1. märts hakkab rihmakoolitus....
Teie Ennike
