neljapäev, 21. märts 2013

Selle aasta parim kolmapäev

Teisipäeva õhtul ütles Sebastian, et homme on selle aasta parim kolmapäev. Nii ütleb ju ikka laps, kellel juhtumisi on eesseisval kolmapäeval sünnipäev :) 
Tegelikult pole midagi muutunud ja kui me ei austaks tema soove, siis me võiksime teha tema sünnipäevast ühe õudsama päeva aastas. Siis, kui me veel ei teadnud, et ta ei talu inimesi korraga palju enda ümber, siis me tegimegi, aga nüüd me teame ja nüüd käivad tema sünnipäeval ainult need inimesed, kes temaga ka muul ajal suhtlevad ja keda ta ei karda: vanaema, Liisu, Kata ja Essa Erlendiga. Sel aastal oli Mart ka, sest  Mart on juba mitu päeva meie juures olnud. 
Leppisime Seebuga kokku, et ta teeskleb hommikul magajat seni, kuni ma olen ta pannkoogitordi valmis teinud, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest eks me kõik mäleta oma lapsepõlvest, et sünnipäev ongi see päev, kui su uni kaob koos kukega ja midagi pole teha.

Õnne ei tohtinud soovida, siis olid kohe rusikad püsti :)

Kinkisime Sebastianile, kes on tubli väravavaht väravahipluusi, millel on kätel pehmendused, puutsad, põlvikud, väravavahikindad, millel on sõrmekaitsmed ja Barca püksid. Jalkakaardid olid ka ja need valmistasid talle väga suurt rõõmu.
Kuna me oleme väga korralikud lapsevaemad, siis meil oli vaja torti ka, kuhu panna 7 küünalt põlema. Sebastian torti ei söö, seega oleme talle küünlaid varem pannud näiteks võileibade peale või jäätise peale. Sel aastal tegime talle hommikul vara pannkoogitordi - pannkook kihiti minu tehtud õunamoosiga. Noh, pannkooke õunamoosiga ta ju sööb. Tort jäi temast puutumata :D Mida oligi karta.


Sebastiani lemmiksöök on issi tehtud seapraad ja ainus küpsetis, mida ta sööb, on kaneelirullid ning just neid me talle tema sünnipäeva puhul tegimegi. Iss praadi ja mina rulle. Kurvem osa on nüüd see, et Seebu ei söönud kumbagi, sest kella nelja ajal selgus, et Seebul on kõrge palavik ning ülejäänud päeva veetis ta voodis vahelduva eduga magades. Need, kes käisid külas, sõid kõhud täis ja läksid koju. Ilusasti alanud päev sai ootamatu lõpu.



Kõige lohutamatum oli Sebastian, kes arvas, et käes oli selle aasta parim kolmapäev. Lohutasime teda, et sünnipäevi tuleb veel - kindlasti 100. Ja ikkagi oli hea kolmapäev, sest ta on nüüd väga paljude õnnesoovide, jalkakola ja raha võrra rikkam :) Selle raha eest ostab ta... Praegu ei ütle, küll näete :)

Me täname TEID KÕIKI erandlikult heade soovide eest! Meid ootab ees üks imelik ja keerukas aasta, kuid üks on täiesti kindel - sellise õnnekoormaga nagu meie perele on nädala jooksul kaasa antud, oleme me veel tugevamad ja tublimad :)


esmaspäev, 18. märts 2013

Mul oli ükspäev sünnipäev :)

Ma ei pea enda sünnipäeva mingisuguseks eriliseks sündmuseks. See on sündmise päev ja see, kas inimene seda tähistab igal aastal või mitte, võiks ja peaks olema vabatahtlikkuse alusel otsustatav. Sugulased ei anna pahatihti võimalust otsustada, st sünnipere. Sellel aastal tegi mu mees midagi, mida ma poleks iialgi temast uskunud. Ta saatis osadele inimestele sms-i, et seoses minu halva tervisliku seisundiga me ei oota külalisi. Tegelikult ei oodanud ka, sest ma väsin väga ära, kui on palju inimesi ja see muudab mind rahutuks, kuid mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. 


Olemas on sotsiaalmeedia, virtuaalne keskkond. Sain läbi erinevate kanalite 91 õnnesoovi. Neist üle pooled kindlasti otse südamest ja tõesti heade mõtetega mu poole teele saadetud. Üks armsamaid virtuaaltervitusi oli selline:

Ei ole rõõmusid, mida ei saaks jagada kellegagi,
küll on aga muresid, mida kellelegi rääkida ei saa.
Rõõmu suurust mõistab igaüks,
mure suurust harva keegi.
See näitab, et rõõmuks on inimene alati ette valmistatud,
mureks mitte kunagi.
Me ei taha, et meid läbi nähtaks,
aga soovime nii väga,
et meid mõistetaks
(Jaan Kruusvall)

 Palju, palju õnne, kallis Ennike ja ilusat karget sünnipäevahommikut! :) (Bäbilt)

Väga paljud õnnitlejad soovisid mulle tervist. See tähendab, et inimesed siiski märkavad ka siis, kui Sul ei ole jalaluu katki. Kuigi, ma tunnistan ausalt, et olen korduvalt pisarates öelnud, et ma nii sooviks, et mul oleks katki jalaluu, sest see oleks nähtav ja mõistetav ja oleks juba terve...

Ma sain 33 kaunist õit... oma perelt, kes on ülim. Ma tõesti ei tunne ühtegi meest, kes oleks valmis oma naise jaoks andma nii palju ja ma ei räägi siin 33-st lilleõiest... 


Mul käisid mõned külalised. Need inimesed, kes suhtlevad minuga igapäevaselt ja on teadlikud minu olukorrast. Ma muidugi vabandan südamest, ma ei mäleta suurt midagi, isegi seda ei teadnud, kes tõi selle ilusa lillekorvi, kuid mu tugimälu ehk Arvo teab ikka - see oli Liisu :)


Liisu kinkis mulle stressipalli ka, ilusa sinise ja vilkuva :) See oli nüüd selline naljaosa. Ja ema tegi mulle luuletuse, täitsa ise, hommikul aknalaua ääres istudes. Nii armas temast :)

Ja siis tegi üks inimene midagi, mida ma ei oleks iialgi uskunud või lootnud või oodanud. Ta tegi mulle koogi. Minu majas elav naabrinaine, kes ei ole isegi mu tädi või vanaema või õde või ema või ... Ilma palumata, lihtsalt selle pärast, et ta tahtis seda teha. Ma hommikul just kurvastasin, et ma olen nii väsinud ja nõrk ja otsas, et ma ei jaksanud endale kookigi teha, kuid Arvo ütles, et õnneks on olemas poed. Ja siis tuli tema, vana inimene, minu jaoks mõeldud koogiga ja käskis mul mitu tükki ära süüa, et ma natukene kosuks :)


Aitäh kõgile õnnitlejatele ja tervise soovijatele, kõigile, kes te ka seal FB seinal vaevusite rohkem kirja panema, kui õnne!!! Iga südamlik soov tuletas mulle meelde, et mul on nii palju tuttvaid ja sõpru, kes minust tõesti lugu pevad ja hoolivad. 
Vot sellest ma tahtsin rääkida - koogist ja hoolimisest ja Gena sünnipäevalaulust:)