Reede õhtu. Kogu pere on kodus ja nagu varasemast kokku lepitud, siis peavad järgmise päeva matkaplaane. Üks koht ei sobi ja teine koht ei sobi ja kolmandasse kohta on liiga pikk sõit, kogu päev läheb matka alla jne. Robin ütles, et ah mõelge ise ja andke meile teada. Mina polnud nõus, vaid ütlesin, et kõik osalevad arutlusel. Aga miskit head nagu kuskilt välja ei koorunud, kuniks Arvo ütles, et tõuseme kell neli üles ja lähme rappa päikesetõusu pildistama. No Robin ütles kohe, just, nii teemegi, vägev! Ekstreemne! Anete oli ka valmis kasvõi kohe teele asuma. Sebastian istus tõsise näoga diivaninurgas ja protesteeris: "Ega see raba eest ära ei lähe! Miks me sinna öösel peame minema? Isegi kala ei saa püüda, kuigi tõuse öösel üles! See on mingi nali või?" No nalja polnud, päriselt. Protesteerija läks pool kaksteist magama ja lootis tõenäoliselt, et kõik magavad sisse.
Ei maganud. Minu telefon helises 3.50 ja minu järel ärkas ka Arvo ja siis juba tuli Robin ja Anete loivas kööki ja Sebastiani toast polnud kippu ega kõppu kuulda. Mira vaatas meid sellise näoga, et kas te olete kõik ära keeranud või? Oli tudusoojalt oma pesas ja piilus silmanurgast, mis ometigi toimub ja miks kõik endale õueriided selga panevad.... Ma käisin piilumas, kas Sebastian ka elumärki näitab ja ta ütles porisedes, et ta on üleval :) 4.35 sõitsime kodu juurest minema, et ikka päikesetõusu ajaks rabas olla. Päike pidi tõusma 5.34.
Asusime kiirel sammul matkarajale, et päikesetõusuks järve ääres olla. Kaks kilomeetrit läksid nagu niuhti ja koer sai ka aru, et nüüd ongi jalutamise aeg.
Jõudsime õigeks ajaks järve äärde, päike oli just metsa tagant tõusmas. Arvo ja Robin tegelesid pildistamisega, mina pühkisin seekord oma käed sellest puhtaks. Ei olnud kahjuks südantlõhestavat päikesetõusu, mis mõnel hommikul on, sest taevas oli täiesti selge. Aga sellest polnud midagi. Ma kallasin kõigile teed ja Arvo halastas koerale ning lasi ta rihmast lahti. Issand, see koer lihtsalt hüppas seal mätaste vahel, ta oli nii õnnelik! Aga kuskile ära ei läinud. Püsis koguaeg minu või Arvo juures. Sebastiani tuju oli ka märgatavalt paremaks läinud ja enam ei olnudki protesteerimist, et tõuse öösel üles ja isegi kala ei saa püüda...
Umbes poole seitsme paiku hakkasime auto poole tagasi minema. Koeral lasimegi lihtsalt joosta ja ta oli nii ülitubli! Koguaeg käis vaatamas, kas ma ikka tulen ka ja üldse ei pidanud teda kutsuma ega vilistama, ta oli koguaeg meie läheduses. Nii viisakalt ta polegi varem rabas käitunud.
Arvo polnud juba sada aastat fotokat kätte võtnud ja avastas, et see on tegelikult väga terapeutiline tegevus ning pildistas kõike, mis ilus oli. Mul oli seda nii hea vaadata. Vanasti ta pildistas koguaeg, aga nüüd on see kuidagi minu kanda jäänud.
Kojusõidul kohtusime teed ületava emapõdraga. Küll oli suur ja uhke loom! Kell seitse oli meie köögis täielik tipptund, kus kõik tegid endale hommikusööki, et siis mõnusasti kõht täis süüa ja väike uinak teha. Lapsed magasid ikka kaua, kahetsitskümneni, meie Arvoga istusime üheksa paiku juba kohvitassi taga ja rääkisime, et see oli ikka päris vahva väljasõit. Teistmoodi, kuigi siinsamas kodurabas (meie kodust umbes 13km), kus me sada korda käinud oleme. Ja ega see 3.50 ärkamine ka mingi väga hull asi polnud, kui juba voodist välja sai. Või no homme nii ei tahaks :)
Aitäh kõigile! Eriti Arvole idee eest ja teistele ideega kaasa tulemise eest. Mulle meeldib, kui me teeme asju, mida tavaliselt ei tee või ei tehta. Natuke veidrad noh...
Teie Ennike
