pühapäev, 26. juuli 2015

Moosiriiul

Kõik sai alguse tegelikult sellest, et Liisu on kaabakas :)

Ma ostsin kirsse, tervelt 11 kilo, millest 5 otsustasin suure kurvastusega siiski Riinale maha müüa (vaheltkasu ei teeninud, ausõna), sest kui ma olin umbes 3,5 tundi kirsse puhtaks ludrinud (no mingi 4 kilo äkki), et saaks moosi keeta, siis ma sain aru, et arutu inimene ostab endale 11 kilo kirsse :) Riina päästis mind õnneks hullemast õnnetusest ja ma olen juba peaaegu ära unustaud, mis tunne on kirsi seest kive välja nokkida. Või siiski päris vist ei ole, sest ükski kirsimüüja mulle küll praegu grammigi kirsse pähe määrida ei suudaks. 

Et siis kogu algus saigi lühidalt kokku võetud - Liisu on kaabakas, sest ta sebis mulle 11 kilo kirsse.

Meil on kodu juures kelder, aga ma olen ainult 14 aastat siin majas elanud ja pole ikka veel oma jalga sellesse keldrisse tõstnud. Mul on keldritega oma seis, suhteliselt harkis. Olen siiani oma asju ladestanud ema keldris, mis kindlasti mitte pole parim valik, kuna emal on endal hoidiseid piisavalt palju ja mees oskab tal ka moosiriiuleid kenasti igasugu träniga täita. No ja siis eelmisel sügisel, kui eestlased olid seenehulluses, millest ka mina puutumata ei jäänud, marineerisin ma nii palju seeni sisse, et ei osanudki mõelda, kuhu ma need purgid siis nüüd panen? 

Kuhu, kuhu - Sippa muidugi. Seal suur kelder, ruumi palju, vanaisa hoidiseid ei tee ja nii me oma Säästumarketi kotitäie seeni maale viisimegi. Sinna need jäidki - põrandale, koti sisse ja rohkem ma sellele mõelnud pole. Kui siis ainult nii palju, et aegajalt keldrist seeni kaasa võtta.

Ja siis tulid need 11 kilo kirsse...

Ja moos. 

Ja väikene, armetu arvamus, et äkki peaks Sipa keldrisse ühe moosiriiuli tegema?... Sest no kuidas me paneme moosid põrandale. Vilets nagu või nii. Ja ilus oleks vaadata ka, kui asjad kenasti riiulis. Selline tagasihoidlik arvamusavaldus eelmisel nädalavahetusel.

Täna, kui me parasjagu sõime lõunat, ja Arvol oli oma tööde/tegemistega järg käes, ütles ta sugugi mitte armetul häälel, et poisid hakkavad peale sööki moosiriiulit tegema. Robin ja Sebastian vaatasid üksteisele üsna hämmingus nägudega otsa ja teatasid, et nad ju ei oska. Muidugi ei oska, kuidas saakski teisiti? Kuigi siinkohal ma tahaksin märkida, et milleks poistele tehnoloogiaõpetus, kui nad ei oska neljast lauast riiulitki kokku panna? Terve kuradima eelmine poolaasta nad viilisid mingeid sõlgi, mida kasutada ei saa ja nüüd, kui on vaja üks riiul kokku panna, ta ei oska. Aga selles peres pole vahet, kui ei oska, sest järelikult tuleb hakata oskama.


Isa siis õpetas, kuidas nurgikut kasutada ja kuidas mõõta ja kuidas akutrelli kasutada ja kuidas kruvi ennem haamriga paika toksida, kui kogemust alles vähe. Noh, ta õpetas kõiki neid väikeseid asju, mida on vaja teada, et neljast lauast riiul kokku panna. Sebastiani panus oli ilmselgelt väiksem, kuid igatahes said nad kahepeale ühe korraliku, täiesti loodis riiuli tehtud küll. Kirsimoosile.


Nüüd on jälle häda... Riiul on liiga tühi, tuleb hakata moosi keetma. 

Inimene ikka suudab oma elu koguaeg keerilisemaks elada, kui see olema peaks. No mis häda on minna poodi ja osta moosi. Üks purgike moosi mahub ju igasse külmkappi või kuidas? Mahub ikka ja osta ju võib, aga no pole sellel poemoosil seda õiget mekki. On lihtsalt üks magus džemm, nii magus, et võtab peaaegu hambad lahti. Või olen ma lihtsalt hellitatud. See viimane muidugi ka, sest ma küll ei tea, et mu ema oleks kunagi poest moosi ostnud.

Ja jumal auta küll - 4aastat tehnoloogiaõpetust ja ei oska neljast lauast riiulitki teha!

Nüüd oskab ja oskab kenasti. Mina olen rahul ja moosid ka. Nii kaua, kuni moosivaras pole keldris käinud :)





Kokkola CUP ja Raplamaa Jalkafest 2015

Saku Sporting 2000 võttis Raplamaa Jalgpallikoolist neli tublimat appi ja sõitis 14. juulil Soome Kokkola CUPile. Meie Robin oli ka üks tublidest, keda Raplamaa Jalgpallikool Sakule pakkus ja ega me ei jätnud võimalust kasutamata ka. 

Nädal ennem väljasõitu toimusid Sakus treeningud, kuhu omadel kuludel tuli poisid toimetada kuuel korral, et nad harjutaksid kokkumängu ja treener näeks, mis sorti poistega tegu on. Robin oli juba siis väga vaimustunud treener Janist ja kogu Saku Sportingu meeskonnast, kes pidid olema nii lahedad ja sõbralikud.
Soomes läks kõik hästi. Poisid tegid väga head mängu võites kuuest mängust viis ja mängides ühe mängu viiki. Finaalmängu võitsid SAKU SPOTING 2000 poisid tulemusega 4:0 VIFK VAASA meeskonna vastu ja olidki kuldsed medalid kaelas :)

RJK poisid - Ralf Elfenbein, Robin Stef Luhtaru, Tarvi Tüvist ja Dan Marten Esko


23.-26. juuli toimus Raplamaa Jalgpallikooli korraldatud Jalkafest. 2006 mängud toimusid 25. juulil ehk eile. Me ei teadnud veel kaks päeva ennemgi, kas Sebastian saab osaleda või mitte oma borrelioosi tõttu, kuid armastus jalgpalli vastu võitis mingi näkase puugi :)

Turniir ei olnud kerge, sest trenni pole ju ka tehtud juba pea kuu aega. Jalkalaager küll oli, aga näiteks meie ei saanud seal osaleda. Poisid võitsid alagrupis kolm mängu ja pidid Tartu Tammeka paremust tunnistama ning poolfinaalis kaotasid Kiviõlile. Seega - jäi veel mäng III-IV koha peale ja seda peeti tuliselt FC Tiigritega, kust väljuti võitjatena. Ja saidki pronksised medalid kaela :)


Sellised medalijutud. Nii tore, kui lapsed vahepeal medaleid saavad. See toob jälle meelde, et jalgpall on tore :) Mul on jube hea meel, et nad on leidnud tee jalgpalli juurde. Mitte ainult medalite pärast muidugi. Ikka selle liikumise, koordinatsiooni, meeskonnatöö, pingetaluvuse ja muude tähtsate asjade pärast. See annab nii palju juurde nende kasvamisele ja arenemisele. Mitte ainult Seebule. Ikka Robinile ka. Ja nad on tänu jalgpallile veel lähedasemad, sest neil on alati, millest rääkida ja mida koos teha - JALGPALL!!!!

Järgmiste medaliteni! :) 



kolmapäev, 22. juuli 2015

Puukborrelioos

Meie Sebastian on puugimagnet. Või on asi lihtsalt selles, et ta on väravaht ja peab alalõpmata võsastikku löödud palli välja koukimas käima. Igatahes on tal õnnestunud puugihooajal ikka iga aasta 5-6 puuki saada ja see aasta ei ole oluliselt erinenud eelnevatest, sest kahe kuu jooksul on tal neli puuki peas kinni olnud. 

Aga ma ei ole eriline paanitseja. Puuk on alati lihtsalt välja tõmmatud, puugihammustuse koht desinfitseeritud ja kalendrisse kirjutatud "SEEBUL PUUK". Ilma igasuguse traagikata. Küllap meie lastele emaks olemine on mulle õpetanud, et lastega ei olegi kunagi kerge :D Vähemasti minu lastega, sest nad korjavad üles kõikvõimalikud haigused, mida korjata saab ja siis jagavad vennalikult ka veel. Ma ei tea, kui palju haiglapäevi ja haigepäevi me veetnud oleme.... 

Mõned nädalad tagasi tundus mulle, et Sebastiani kõrva taga on laik. Selline punane ja tulitav. Püüdsin seda pildile saada ja Arvole näidata, kuid amatöörlikud fotograafioskused lõid välja. Laik oli kaks päeva ja kadus sama järsku kui tuli. Läks päev mööda ja ma märkasin Sebastiani kõrva ees laiku. Sellist punast ja tulitavat nagu oli kõrva taga. Sebastian ütles, et ta jooksis peaga vastu seina ja ma ei muretsenud, sest kui Sa ikka jooksu pealt vastu seina põrkad, siis pole midagi imestada, kui Su pool nägu on punane. Järgmine päev oli kõik korras. No selles mõttes, et laiku polnud. 

Aga mul oli hinges kuidagi kahtlane tunne. Kraadisin last ja vaatasin puugikohti ja mõtlesin, et noh, kokkusattumus lihtsalt. Ja tuli tagasi laik. Tuli põsele. Punane ja tulitav. Mu sisetunne ütles, et peab perearsti külastama ja igaksjuhuks puugihaiguste proovi tegema. Entsefaliidi vastu on mu lapsed vaktsineeritud (just nimelt selle pärast, et nad kõik haigused külge võtavad), kuid puukborrelioosi vastu ju vaktsineerida ei saa. Arvo arvas, et küllap poiss on palliga saanud ja pole põhjust muretseda, liiati, kui laik ju juba läinud ka on. Läks ära jah, aga tuli kahe päeva pärast silma alla tagasi. Ma rääkisin jälle, et peaks perearsti külastama, aga laik läks ära, tegemist oli palju ja mingeid kaebusi Sebastianil ei olnud - nii jäi arstikülastus ära. Pole ju mõtet minna, kui midagi pole ja arsti väärtuslikku aega raisata mingi "rändlaigu" jutuga.

Ja siis see juhtus. Ajasime Sebastianiga juttu ja järsku mulle tundus, et ta räägib kuidagi imelikult. Justkui ühe näopoolega. Hurjutasime veel teda, et ta ei lollitaks ja räägiks korralikult, aga mida rohkem tunde edasi läks, seda imelikum Sebastiani nägu oli. Suu vasak pool ei liikunud, silm pilkus teise silmaga erineval ajal ja oli kuidagi uimane, vasakut silma ta kinni panna ei saanud, suunurk oli alla vajunud ja kõne kuidagi "pehme". Ja kui mul tavaliselt paanikat pole, siis nüüd tekkis küll. Mulle tundus nagu oleks Sebastiani pool nägu halvatud... 

Paranemisfaasis

... ja mul oli õigus. Perearsti juures diagnoositi Sebastianil analüüside tulemusena puukborrelioos ja kahjustada olid saanud vasaku näopoole närvid. 

Ma ei oska isegi kirjutada, mida me tundsime, kui see kõik juhtus. Paanikat? Küllap vist. Muret? Kindlasti. Sellel on ikka vaks vahet, kas  Su lapsel on köha või nägu halvatud.... 

Täna on Sebastian juba tervenemas. Antibiootikumikuur on muidugi julm ja kestab veel kaua-kaua ning annab talle iga päev kõhuvaluna tunda, kuid seekord on antibiootikumid paratamatus. Toetavalt on peal ka homoöpaatiline ravi. Sebastian saab silma kinni panna ja see pole enam põletikuline ning kui hästi vaadata, siis näeb juba ka vasaku suupoole pisikest naerukurru. 

Kohutav kogemus. On hirmus olla olukorras, kus Sa ei tea, mis toimub Sinu lapsega ja Sa ei saa mitte midagi teha, et olukorda muuta. Sa näed, et kõik on vale, aga pead usaldama arsti, kes ütleb, et lastel taastuvad närvid hästi :) Täna me teame, et taastuvad jah, aga nädal tagasi oli mul maailma ahastus oma väiksema armsa lapse pärast ja hirm, et äkki jääbki nii?

Ei jää :) Kõik on juba parem kui varem ja kui sellest midagi õppida on, siis ikka seda, et usalda oma sisetunnet emana. See ei vea kunagi alt....



pühapäev, 5. juuli 2015

Öömatk Sippa

Selles pole mingit küsimustki enam, et kas me oleme nats hullud või mitte? Vastus on ju ilmselge ja üheselt mõistetav. Kuidas muidu seletada seda, et me pakkisime mõned asjad kokku ja asusime teele.  Õhtul, 22.00, oma armsatel jalgadel sihtkohaks valitud Sipa. 


Meie matk kulges mööda kõrvalisi teid, kuna suure maantee ääres on äärmiselt jäle kõndida või rattaga sõita, sest autojuhid ei ole kuigi viisakad. Endomondo andis meile igal kilomeetril teada, mitu kilmomeetrit me oleme läbinud ja mis on olnud keskmine liikumiskiirus. Umbes 23.45 olime jõudnud Maavahe teele, läbitud oli peaaegu 8 kilomeetrit. Kuna tegu oli öömatkaga, siis meil ei jäänud muud üle, kui teha ka ööpiknik. Kiire ja lihtne. 


Kohtasime oma teel rebasekutsikaid (mul polnud kahjuks pikka objektiivi kaasas), metsseakarja viljapõllus, jooksikut ja konnasid. Kohtasime lahket pererahvast, kes tahtis matkalistele (00.15 nende majast möödudes) öömaja pakkuda. Kohtasime vaikust ja valgusemänge taevas nii päikeseloojangul kui ka kuu tõusul. Rääkisime nii paljudest asjadest, et enam ei mäletagi, millest me rääkisime. Jõudsime ka järeldusele, et see, mida me teeme, on miljon korda etem, kui olla kenal suveõhtul kodus ja vaadata televiisorit. Olgu siis pealegi natuke hullumaigune :)

Meie vapper matkasell ei virisenud kordagi, mille üle me ei imesta sugugi. Metsateel oli ainult natuke kõhe ja käsi puges ema pihku. Kokku kõndisime 13 kilomeetrit 3.08 tunniga, kalorite kulu 630. Viimases lõpus tuli paljajalu jõgi ka ületada ja oi, kui hea oli jõuda Seljamaale, omale maale. Arvo ütles meie matka alguses, et 01.17 oleme põhus ja 01.16 olime me tõesõna oma suvepesades :) 

Öös on asju, tuleb osata vaid näha ja tunda ning tahta ja viitsida.