Segasmmasuvila Hobulaid

Kui kokku saavad palju inimesi, siis võib korraks tunduda, et oled sattunud segasummasuvilasse. Minu sugulased, Arvo sugulased ja kontvõõrad - kokku 20 täiskasvanut ja 6 last. Kolm paaditäit rahvast kolmeks päevaks üksikul saarel. Täielikust õnnest on puudu ainult... Küll jõuame sinnamaani ka. 

Ma ei oskagi midagi kirjutada, sest alles käisime Hobulaiul ja kõik on nagu deja-vu. Mölky, jalgpall, ujumine, toimkond, pillimäng, saun ja reiv. Kõik need asjad esimesel päeval väikese uduvihma saatel. Minu meelest oli vesi ujumiseks liiga külm, kuid paljud siiski käisid ujumas. Kõige rohkem minu armas abikaasa, sest ta vist külma ei tunne ja no pohmakaraviks oli see jahedamapoolne merevesi ideaalne. Saunast merre joosti ikka ka, see käib vist saare peal olekuga kaasas. Mulle isiklikult tundub, et Sebastianil oli sekord kamraadi rohkem, sest Karel muudkui otsib Erikut taga ja tahab temaga kõiki asju koos teha - saunas käia ja rummi juua. Samuti oli seekord saarel Mart, kellega sai jalgpalli mängida. Mingeid kohustusi Sebastianil saarel rohkem pole, kui et nad Mardiga pidid tegema vihad. Ülejäänu on ainult tšill. Ahjaa, teise päeva lõunatoimkonnas oli ta ka koos minu ja Arvoga. 

Traktorist

Üks paaditäis saabub saarele

Meil Liisuga oli seekord oma isiklik baarman, kes sõrmenipsu peale valmistas meile mohhitosid. Eelmine kord jõime Liisuga vaarikarummi sprite zeroga, aga seekord arvas Arvo, et ta võib vabalt meile mohhitosid teha. Kõik vajalik oli kaasa võetud, isegi uhmer. Olidki väga head, kuid salakavalad kokteilid. Esimene õhtu libistasime ikka päris mitu kokteili sisse, teisel õhtul minul enam ei läinud... Ma ei tea, kas Liisul läks peale, ma läksin päris vara magama, mis oligi väga hea, sest Aileni pisitibu ärkas öösel kaks korda nutuga üles. Kuna meie toad olid kõrvuti, siis olin kohe krapsti Teele juures ja helistasin Ailenile. 

Teise päeva hommikul olid enamus täiskasvanuid ikka üsna loppis. Ainult muhukad olid virgad ja värsked, sest nad läksid veel varem magama kui mina. Kõik algas otsast peale: toimkond, Mölky, jalgpall, ujumine.

Keset päeva võtsime ette väikese matka Põhjamajaka juurde. Aileni lapsed polnud nõus jala kõndima ja nii istusid nad nagu mikid Arvo ja Aileni kukil. Torni juures pidid muidugi reeglite eirajad näitama, et lukud neid ei pea ja ronisid torni kõige kõrgemale tippu, kuhu oli võimalik saada. Minu mees oli muidugi üks nendest ja minu koer kiunus torni all ja ei saanud aru, miks Boss teda kaasa ei võtnud. Käisime veel Rankla ja Kiviranna "territooriumidel" uudistamas, mis seal huvitavat oli. Vana ja väsinud... Natuke kõhe. Samas niidetud - et keegi ikkagi tegutseb nendel aladel, kuigi Kivirand on küll juba oma 15 aastat surnud. 

Koer jooksis igal pool kaasas. Ainult ragin oli taga, kui ta põõsastes kappas. Ja veemängu sai palju kordi mängitud, ime et ta mürgitust sellest soolasest veest ei saa, mida ta suuga ahmab. Aga igakord, kui minu omad ujuma läksid, oli koer ka kohal ja mäng võis alata. Ma ei tea, mis minuga sel suvel toimub - ma kohe kuidagi ei taha looduslikus veekogus ujuda, vesi tundub liiga külm. Olengi see aasta ainult ühe korra käinud Sipa jões ujumas, rohkem pole mind veekogud tõmmanud. Isegi Liisu kastis end märjaks ja see on juba tõsine vägitükk. Pean hakkama ka ennat karastama, et järgmine suvi oleks lihtsam jões ja meres käia. 

Ja nüüd tuleb selle saarel käigu kõige õudsam osa... See, mis täielikust õnnest puudu oli... Mitte kunagi varem oma elus ei ole me olnud sellise herilaserünnaku ohvrid kui seekord saarel. Nad olid vihased ja neid oli palju. Neid inimesi, kes ühtegi korda nõelata ei saanud, oli ikka väga vähe. Ükskõik, kus me olime - kas aidatrepil, köögitoimkonnas, sauna juures - igal pool olid vihased herilased. Tegime neile lõkse ja andsime magusaid puuvilju, et nad meid rahule jätaks, aga see oli tõesti kolm päeva tõsist vehklemistrenni. Essa asus lausa rünnakule 😂 kaitsekiivri ja reketiga. Ja nagu nendest herilastest oleks vähe olnud, olid kohal ka imepisikesed sääsed, mida oli ülemõistuse palju. Mina isiklikult pole kunagi nii ärasöödud olnud kui nende kolme päeva jooksul. Ja ma vihkan herilasi! Ma ei ole looduse vastu kunagi vihane, kuid seekord ma hingasin kergendatult, kui sai lõpuks Volvosse istuda ja ei pidanudki enam vehklema. Väikesed vastikud v....d.... Minule teadaolevalt sai Mira neli korda suhu nõelata ja ta ikka püüdis neid suuga! Koeral olid närvid täitsa läbi, sest üldse rahus olla ei saanud. Kui polnud herilane, oli sääsk ja ta püüab neid kõiki suuga. Liivil olid kaasas mingisugused eeterlikud õlid, millega ta nõelatasaanuid tohterdas. Aga ikkagi on nad ühed vastikud väikesed v......d. 

Muidu oli kõik tsill! Kes tahtis, tegi venitusharjutusi. Kes sai, oli toimkonnas. Kes sületas koera. Kes mängisid, kes ujusid. Viimased aastad on selles mõttes jube hästi läinud, et inimesed on kuidagi nii ära jaotunud, kes kus toimkonnas parasjagu on. Margus ja Bassu tegelevad juba aastaid saunaga, naised hakivad salati asju ja keedavad kartuleid, nõudepesus löövad isegi mehed kaasa, aga mitte väga entusiastlikult, sest kes seal kausi sees neid nõusid ikka pesta soovib. Pudrukeetja oli omas käest võtta, sest Ailenil lõppes just ühe laagri toitlustamine ja talle ei valmista mingit raskust 26-le inimesele pudru keetmine. Arvo tegeleb tavaliselt kaladega ja Margus šašlõkiga. Menüü on lollikindel ja juba aastaid sama, väikeste muudatustega. Järgmine aasta tuleb rohkem kartulit ja liha kaasa võtta. Ülejäänud asjadega tulime kenasti välja ja keegi nälga tundma ei pidanud. Peale Teele, kellel oli koguaeg kõht tühi 😁

Kodus on hea olla 😏 Kõik pesud on pestud, kodu on korras, söök on valmis, trenn on tehtud. Puhkus võib olla väga väsitav. Ma ainult ei tea, kui palju alkoholi ma peaksin ära jooma, et reivist osa võtta... Minule see värk peale ei lähe. Mul on natukene kahju, et seekord mängiti nii vähe kitarri ja lauldi nii vähe laule. Teisel õhtul ei lauldudki üldse, millest mul oli siiralt kurb meel. Bassu küll korra hõiskas välja, et kus kõik lauljad on, kuid õhtu oli päris poisike, kui juba hulluks reiviks läks. Ma reisivin end magama... Võiblla kunagi....ei tea... 

Kõik läks hästi. Alguses natuke tundus, et seda segasummasuvilat on raske hallata ja tekivad omaette pundid, kuid tegelikult läks kõik väga hästi. Kui ainult neid herilasi poleks olnud.... Selleks aastaks on Hobulaiud käidud. Kui esimene paat ära sõitis ja paadiseltskond hüüdis, et järgmine aasta jälle, siis Arvo hüüdis vastu, et tooge rummi ja suitsu! Ta vist ei oleks tahtnud sealt saarelt koju tulla... Aga täna ta on juba tööl ja asjalik ning järgmise aasta Hobulaiud on broneeritud. 

Aitäh kõigile, kes kaasa tegid ja olid! Minu eriline tänu läheb Liisule ja Ailenile - ilma nendeta ma oleks end vist pisut üksikuna tundnud. Ja nautige istumist ilma vehklemata - see on nautimist väärt!

Teie Ennike

Õde, õeke ja õekene...

Liisul on puhkus ja ta plaanis sinna puhkusesse külaskäigu Jantsi juurde ning ma olin kohe käpp kaasa minema, sest, häbi lausa tunnistada, aga ma polnud seal kandis juba kolm aastat käinud. Neljapäeva päeval asusimegi teele. Kaks tundi autosõitu ja olimegi kohal. Kuna Jantsi polnud kodus, sest ta oli läinud Tapale süüa ostma Liliga, siis läksime kõige pealt vaatama, kuidas Marek (Jantsi poeg) elab. Elab hästi 😍 - toitis just parasjagu oma pisipoega Franzi. Me vaatasime üle, mis ta kõik majas teinud oli või oli laskud teha ja nunnutasime titat. Franz on juba pooleaastane poisipõnn, mõnusalt pontsik ja naerusuine. Õnneks veel ei võõrastanud ka, nii et saime teda ikka süles ka hoida. Esimest korda meie suguvõsas on isa lapsehoolduspuhkusel ja mulle jäi mulje, et see isa saab ilusasti oma tööga hakkama. Ma olen koguaeg mõelnud, miks seda aega nimetatakse PUHKUSEKS, sest minu meelest on imiku hooldamine täispikk tööpäev, mis kestab lausa 24/7. Kinkisin Franzile ühe väikese heegeldatud elevandi. 

Siis juba tulidki Jants ja Lili koju ning me Liisuga läksime nende juurde. Mõtlesime, et mis me siis teeme selle päevaga ja otsustasime, et läheme vaatame Jane (Jantsi tütar) ja Argo juurde ka. Neid küll ei olnud kodus, aga kuna nende suurprojekt Peldik oli selle suve projektina valmis saanud ja internetiavarustes kuulsust kogunud, siis tahtsime seda oma silmaga näha. Jane ja Argo on ikka kõvasti putitanud ja peaks mainima, et igav nendel lastel ehk Jakol ja Lilil seal koduhoovis küll olla ei saa. Aiamaja, tünn, liivakast, laev ja mänguväljak, kiiged, grillikoht ja Peldik 😀. Terve hoov on lõbustusi täis ja kõik on nii ilusasti hooldatud ja korras. 

Jane kodus elab kaks looma ka - taksikoer Emma ja kass Rommi. Emma on alles kutsikaohtu hull liduja ja hüppaja. Rommi seevastu on juba 8aastane ülirahulik kassivolask. Liisule nende Rommi väga meeldib. Käis lausa toast otsimas, et saaks teda natukene nunnutada. Emma ja Rommi on tõeline kass ja koer, sest Emma lihtsalt nätsutab seda kassi nii, kuidas saab. Mulle Emma väga meeldib - ta on nii ilus ja läigib ja alles nii totakalt naljakas. Neil on seal tore elada. Kõikidel nendel Duderitel koos oma lemmikloomadega. Metsa sees, eemal linna kärast ja mürast. Aga minu jaoks on see liiga metsa sees, ma vist kardaksin seal olla, kui pime on. Võibolla harjuks ära, aga no kui karud käivad hoovi peal, siis on ikka üsna keeruline harjuda. Aga muidu on neil seal tõesti tore!

Suveprojekt jäädvustatud ja loomad üle nunnutatud, läksime Jantsi juurde tagasi. Ma tunnistasin ausalt, et mulle esimese hooga tundus õe maja ikka väga päkapikumaja, aga siis ma harjusin ära ja mõtlesin, et küllap tal on seal mõnus elada üksi oma kassi ja koeraga. Kõik on ju olemas - magamistuba, elutuba, köök, vannituba ja wc. Üksinda elamiseks täiesti piisav. Kui me öösel magama läksime, magasime Liisuga Jantsi voodis ja Jants lahtikäival diivanil, nii et kolm inimest mahub vabalt sinna magama ära. Isegi neli, kui hästi tahta. Maja ees on suur terrass, kus saab istuda. Veel on seal aiamaja, kuhu tuleb vihmasre ilmade istumiskoht, aga meil vihma ei sadanud, seega saime tähistaeva all istuda. 

Nii me seal istusimegi, Jants grillis lihasid ka ja jõime Martini Astit ning muudkui lobisesime. Kui kolm õde saavad üle pika aja kokku, on neil paljustki rääkida ja arutada. Istusime poole kaheteistkümeni öösel terrassil ja rääkisime kõigest, mis pähe tuli. Õhtu ainult oli suhteliselt jahe, pidime pleedide sees olema, aga sellest polnud hullu midagi, sest vähemasti ei sadanud. Jantsil on ka kaks looma - 15aastane taksikoer Fiia ja peaaegu 16aastane kass Bella. Ma arvan, et ma polegi nii vana koera kunagi näinud. Ta ei kuule enam ja on selline aeglane ja väeti, kuid saba liputab ja isu on hea. Mõtlesin omas mõttes, et meie Mira on ka kunagi vana ja siis on kõik hoopis teistmoodi temaga kui praegu. 

Öö möödus rahulikult ja magasime lausa hommikul üheksani. Siis viisime söögiasjad õue ja sõime hommikust. Jõime kohvi ja muudkui lobisesime. Pool kaksteist ütles Liisu, et hakkame nüüd kodu poole sõitma.

Mulle väga meeldis Jantsi juures. See suhtlus oli meievahel nii vahetu ja nii siiras. Jants muretses, et kas tema kodu on liiga väike/hirmus, kuid minu meelest ei ole. Või noh, väike ta ju on, aga ta on hubane ja nagu öeldakse -häid lambaid mahub palju ühte lauta. Meie mahtusime sinna küll kenasti ära. Ma ei ole saanud niimoodi Jantsi ja Liisuga koos olla ja juttu ajada, sest kui Jants käib Märjamaal, siis ikka on inimesi rohkem ta ümber ja vestlused on laiemad ja lärmakamad. Minu meelest oli meil väga tore koos olla. Jane ja Jako käisid ka veel õhtul läbi, saime jälle emmata. Mul on nii hea meel, et ma Liisuga kaasa läksin ja ma loodan, et me läheme varsti jälle Jantsile külla 😍

Sõitsime Liisuga koju ja juttu ikka muudkui jagus. Õhtuks olid meil ostetud piletid Varbola Linnusesse teatrietendusele "Metsas ei kuule Su karjumist keegi". Kuna Raivo ei saanud tulla, siis võtsime õde Triinu kaasa ja niimoodi see Arvo kolme õega etendusele läkski 😂Etendus oli hea, sai palju nalja ja oli väga päevakohane. Ei olnud liiga pikk ka. Korralduslik pool jättis natukene soovida, sest tegelikult mina isiklikult näitlejad praktiliselt ei näinudki, alles viimases lõpus, sest päike paistis otse silma ja kuna me istusime eelviimases reas, siis peade vahelt midagi näha ei olnud. Mängisid Anne Veesaar, Helgi Sallo ja Katrin Karisma ning üht ma ütlen - Helgi Sallo on ikka eesti raudvara. Minu jaoks oli kõige parem kild see, et ei tasu end mingisuguste ravimitega ravida, tuleb ravida käepärast oleva alkoholiga 😈 Eelmise õhtu neli Martini Astit ja palderjanitabletid tulid meelde.... 😂

Õhtul koju jõudes olin täitsa väsinud, kuid õnnelik. Nii palju tegemisi koos oma õdedega ja õhtul veel koos Arvoga. Aitäh teile kõigile! Ja ma loodan, et me näeme varsti jälle!

Teie Ennike