teisipäev, 30. detsember 2014

Laulasmaa SPAs puhkamas

Kuidagi on nii juhtunud, et viimased aastad me oleme jõulude ja uueaasta vahel käinud kuskil SPAs. Aastalõpud on väga kiired ja Arvo on arvamusel, et kiirus tuleb maha jätta. Kasvõi natukesekski. Kuskile soojale maale me minna ei saa, sest mina keeldun lennukisse minemast ja Sebastian sureks nälga ja nii me peamegi puhkama siinsamas Eestis, mis muuseas ei ole sugugi halb variant.

Laulasmaa SPA on selles mõttes hästi organiseeritud, et neil on palju erinevaid pakette, mis tähendab seda, et ma tegelikult ei pea hakkama jalgratast leiutama - valin lihtsalt perepakett ja ma saan kõik - sobiva toa, 8 hoolitsust (need pean küll ise nimekirjast valima ja ette broneerima), hommiku- ja õhtusöögid. Lõunasöök siis tuleks justkui juurde tellida või süüa mujal. Eelmine kord tellisime juurde, aga seekord einestasime hotellis asuvas Lobby baaris. Miks? Ettetellitud kolmekäigulisest lõunast ei sobinud Sebastianile ükski toit, seega tuli leida moodus, et siiski kõik pereliikmed saaksid söönuks. Ise menüüst tellides saab kombineerida. Näiteks nii: grillvorstid krõbekartuliga ja palun mitte ühtegi lisandit ega kastet :D   

Nälga just ei sure :)
Protseduuride nimekiri perepaketi korral ei ole just väga lai, kuid seekord me otsustasime, et igaüks saab kaks protseduuri ja soolakambrisse ei lähe. Nii valisidki Arvo ja poisid endale klassikalise massaaži ja ürdiõliga pärlivanni ning mina valisin veealuse massaaži mereveevannis (ma ei tahtnud, et keegi mind katsub) ja valgusravi. Veealune manuaalne massaaž stimuleerib vereringet ja leevendab lihaspingeid. Voolikust surve all tulevat veejuga juhtides masseeritakse kogu keha, alustades jalgadest ja lõpetades kaela piirkonnas. Valgusravi kujutab endast valguskiirte kasutamist stimuleerimaks organismi enese bioloogilisi protsesse. Valgusravi on talvemasenduse ennetamiseks ja leevendamiseks. Sobib hästi immuun-süsteemi tugevdamiseks, väsimuse ja masenduse vastu võitlemiseks, kuid kindlasti peaks seda saama rohkem kui korra, et sellest miskit kasu ka oleks. Keegi oma valikuid ei kahetsenud.


Sebastian laseb ka endale massaaži teha. Ta ütleb, et katsumisel ja katsumisel on vahe. Mina seda mõista ei suuda, sest kui mina saan päevas ühe kalli, sest ta rohkemaks lihtsalt pole võimeline, ja mingi võõras mees võib tema selga mudida, siis ma ei saa aru loogikast. Aga tema massöör oli tegelikult ka üks igavesti mõnus onu ja ta ütles, et Sebastian on tulnud siia maailma inimestele empaatiat õpetama :)

Arvole kinkisin eraldi veel rahustava näohoolitsuse "Meri ja mehed" 60 minutit - see kulus talle marjaks ära.

Mitu korda käisime vee- ja saunakeskuses. Nagu ikka olid tõmbenumbriks puuküttega välisaun koos välibasseiniga ja vastuvoolubassein. Meie Arvo ja Robiniga käisime soolasaunas ka, kuid Seebu sinna ei saanud - tema õrn nahk oli niigi juba esimese päeva õhtuks täitsa kärnas. Kuid ega ta saunast suurt hooligi, tema tahab ujuda, sest see on üsna värske oskus ja ta on selles nüüdseks juba nii tubli, et ujub 20 meetrit nagu niuhti ära, nii umbes 6 korda järjest :D


Käisime ka Lobby baaris kohvi joomas ja kooki söömas. Mina just ekstra kooke ei soovinud, aga ampsasin igast tükist maitseelamuse saamiseks. Elamusi jagus:)

Sebastiani eritellimus
Salakaval majavein

Jalutamas käisime ka, sest merel oli nii palju luiki: valgeid ja pruunikirjuid. 

See inglike valvab meid nüüd minu Volvos :)

Kosutav oli ja vajalik vist meile kõigile. Oleme ennemgi Laulasmaa SPAs käinud ja küllap satume sinna veelgi. Kui millegi üle nuriseda pole, siis tasub ju ikka uuesti minna ja ennast hellitada lasta. Poisid pidid hakkama igatahes raha koguma, et saaks ruttu jälle minna :)




Jõulukuu

....saab kohe läbi. Meil on olnud väga raske kuu. Arvol palju tööd (soomlaste puhul tegelikult täiesti tavaline, et ennem jõule ja ennem jaani nad töötavad 29 tundi ööpäevas. Poistel oli veerandilõpuga seoses palju töid ja tegemisi. Kummalgi oli üks jalkaturniir ka. Minu tervis halvenes....
Kuid me oleme siiski teinud ka neid asju, mida üks lastega pere ikka peab tegema, kui on kätte jõudnud jõulukuu.

Tegime piparkooke 3,5 kg taignast :) 1,5 kg taigent (minu tehtud) on veel külmikus. Ja üle ei jää kunagi midagi - uskumatu perekond. 


Me tegime Seebuga ühistööna kolm jõulukaarti ja mina ühe üksinda ka, aga sellest mul kahjuks fotot pole. Näidata on vaid need:


Seebu päkapikke peaks eriti väärtuslikuks pidama, sest ta tegi neid täiesti vabatahtlikult. 

Meil olid ka lumeskulptuurid :D Palun mõista Robinit ja Marti - ealine iseärasusu on selle asja nimi :D 

Robini ja Mardi ühistöö
Sebastiani lumekoll :)

Me käisime endale kuusepuud otsimas. Ikka selle sama mõttega nagu igal aastal, et viletsakene, mis tõenäoliselt kunagi väga suureks ei sirgu. Poisid said isaga kuuske ehtida ja ägedaid vaidlusi maha pidada. Aastatega on kogunenud päris palju kaunistamiseks mõeldud nänni - nad ei jõudnud kergelt kokkuleppele, mida kuuse külge riputada ja no Robin ei jõudnud ära ahastada neid roosasid jõulutulesid, mis me Arvoga ostsime - minu rõõmuks :)


Sel aastal käisime ka vanaisale kuuske otsimas. Kolm põlvkonda... Ja ilus kuuseke sai, kui Sebastian oli selle Robini abiga ära ehtinud.. 


Heegeldasin palju lumehelbeid ja ingleid, mis kaunistavad hetkel köögi akent ja Sebastiani soovil ka poiste toa akent.

Kingirõõm....  Nii suur, nii suur. Poisid said endale Eesti koondise jalkasärgid nimede ja numbritega, kumbki raamatu ("1000 maailma parimat jalgpallurit" ja "Mina, Zlatan", mille üle neil oli südamest suur rõõm. Lisaks pudi-padi - jalkanodi ja matkanodi. Igatahes jäid nad oma kinkidega väga rahule. Poisid said kingitusi ka vanaemalt-onu Marguselt ja Liisult. Liivi pere kinkis uue lauamängu ka - Super Fut. Poistele väga meeldib ja näha on, et see mäng läheb paljumängitavatemängude nimekirja :)


Jõululaupäeval vaaritasime Arvoga ja õhtuks oli korralik jõululaud kaetud. Robin oskab nüüdseks valmistada oivalisi jõulutähtesid, mis on Soomes tradistioonilised jõuluküpsetised. 


Ka linnud said oma osa.


Nüüd on ta lõppemas, see jõulukuu. 
Mulle meeldib nikerdada ja putitada. Mulle meeldib ise jõulukinke teha, kuigi mõni päev ennem jõule ma lugesin kuskilt ajalehest, et inimeste arvates on maailma kõige nõmedamad kingitused isevalmistatud asjad. Oleneb vist suuresti inimesest, aga kuna ma sel aastal sain kõvasti kõrvetada ühe salli kudumisega, siis ega ikka ei julge neid isetehtud kinke teha enam küll... Kuld ja kard on ikka kindlapeale minek. Õnneks mu oma väikene pere on rõõmus alati - igasuguse kingi üle. 

Head vana-aasta lõppu, armas lugeja :)


esmaspäev, 29. detsember 2014

Poolaasta kooli läbi

1,5 nädalat vana võlg koos pika võlaga. Me saame olla Arvoga uhked lapsevanemad :) Kui hindeid vaadata.


Hinded. Kui Robini hinded näitavad mulle, et ta on kõvasti püüdnud ja pingutanud, siis Sebastiani puhul tahan ma hindest rohkem näha ja kuulda seda, KUIDAS ta on arenenud ja MIDA ta on hakanud paremini tegema. Robinit näen ma iga jumala päev, kaasaarvatud nädalavahetused, õppimas. Minu meelest tema argipäevad ongi sellised, et ta läheb hommikul kooli, siis ruttu-ruttu koju, natuke sööki ja natuke õppimist, siis 1,5 tundi rasket jalkatrenni, jooksuga koju, söök ja õppimine. Ja hiljemalt pool kümme on kosta vaid norskamist. Ma näen iga päev, mida ja kuidas ta teeb. Ma aitan teda, kui tal endal juhe kokku jookseb või lihtsalt ülesanne liiga raske on. Ma olen iga päev tema õppeprotsessi osa.
Sebastaiani õppimisest ei tea ma suurt midagi. Kõik, mis ta teeb, teeb ta klassiruumis koos õpetajaga. Kui ma küsin, kuidas Su päev möödus ja mida Sa täna teada said ja kuidas Sa mingisugusesse asja suhtud või midagi sellist, saan tavaliselt vastuseks, et ma ei taha sellest rääkida. Nädala lõpus toob ta koolikoti koju ja siis ma sirvin tema vihikuid, töövihikuid, töölehti, vaatan e-koolist hindeid ja sinna juurde kuuluvaid väga põhjalikke selgitusi ning olengi vist kõige vajalikuga informeeritud. Nädala sees, Sebastianil järel käies, räägib õpetaja ikka ka, kuidas ja mida ja miks ning põhiliselt lihtsalt kiidab teda. Umbes viis minutit kuulen Sebastiani ja õpetaja vestlusi ukse tagant ja mõnikord on mul tunne, et kõik on liiga lihtne ja elementaarne - Sebastian lihtsalt teab nii paljudest asjadest nii palju, et ma kahtlen, kas temaga peaks minema mööda õpikut ja töövihikut (eriti loodusõpetuses ja matemaatikas). 

Suurim edusamm on lugemine. Trükitähti loeb juba täiesti soravalt ja ega ta kirjatähtedega ka jänni ei jää. Luges isegi minu blogi :) - järelikult saab hakkama. Veerib muidugi kõvasti, kuid ometigi on see edusamm nii suur ja nii oluline minu jaoks, et... Ei oskagi rohkem selle kohta miskit kosta. Võin öelda, et nüüd Sebastian loeb.

Kehalise kasvatuse hinde pani Sebastianile jalgpallitreener Kaido. Kunsti- ja tööõpetusehinde panin mina. Ja sellest ma tahtsingi pikemalt rääkida. Sellest kunstist ja tööõpetusest.

Sebastian on titest saadik täielik "kunstipõlgur" - ei taha ta joonistada, ei maalida, ei trükkida, ei kriite, pastelle, ei mitte midagi. Kõik võimalused on tal olemas olnud madalal laual ja koos erisuurusega paberitega ja no ei taha. Juba päris pisikesest peale ütles, et ei oska, mis minu jaoks on täielik müstika, sest ma ei ole kunagi talle öelnud, et ta ei oska, ei saa, ei suuda ja pole lubanud ka kellelgi teisel öelda. Oskab küll, oskab omamoodi ja nii eriliselt, aga ikka kardab. Nüüd kooliga seoses olen pidanud temaga mõned kunstitööd tegema (hinnete saamiseks) ja mul ei ole talle muud ette heita, kui see, et ta koguaeg ütleb, et ta ei oska, Sina oskad palju paremini. Ta tahakski, et mina teen teisel paberil täpselt sama asja ja tema lihtsalt teeb järgi. Mulle sobib ka nii, see jäljendamine. Äkki ta ühel päeval läheb lahti ja ei vaja enam jäljendamist. Julgeb ise juti tõmmata ja teisega ühendada, julgeb proovida ja näha. Praegu veel ei julge, praegu vajab, et ma näitan ette.  Mõnikord ma kardan tema nähes joonistada - ta hindab mu töid liiga kõrgelt...


Tööõpetusega on väheke lihtsam, sest ma olen selle sidunud absoluutselt ja täielikult igapäevaeluga. Kuskil pole kirjas, et I klassi junsu peab tööõpetust tegema töid ainult paberi, kääride ja liimiga. Et ta ei või teha hoopis isa abiga  Halloweeni laternat või perega piparkooke. Või hoopis ema ja onu Aivari abiga tammetõrudest paelussi :) Või hakkida supi sisse kartuleid.


Tal ei ole jätkuvalt mitte mingisugust huvi kunstitegevuste vastu, kuid tööõpetus meeldib talle küll :) Eriti, kui ma luban tal vorsti või kartuleid väikesteks tükkideks hakkida või kui ta saab metsas endale puust grillvarrast ise noaga meisterdada. Muidugi talle meeldib - ta ütleb lausa, et need on eriti toredad asjad. Joonistamisega on aga lood sootuks teised. Jah, oma tohutus kohusetundes teeb ta kõik ära, mis ma tema jaoks ja kooli "sunnil" talle välja mõtlen, kuid mingisugust mõnu ta sellest ei tunne ja eduelamust ei saa. Võibolla oleks tal vaja kunstiteraapiat? Annega? Kes teab... Anne on nii-nii kaugel. Aga kui see aitaks? Kui ta saaks lahti sellest madalast hinnangust enda suhtes.... Oleksin 100 korda nõus sõitma... 

Nüüd me puhkame ja koolile ei mõtle. Üldse mitte. Aga uuel veerandil on nad kindlasti täpselt sama tublid, sest nad lihtsalt ongi nii tublid :) Isasse :)