pühapäev, 24. aprill 2016

Harju Spring Cup 2016

Nädalavahetus oli täis põnevat jalgpalli.
Sebastianil oli kahepäevane turniir Saku kunstmurustaadionil ehk Harju Spring CUP 2016. Raplamaa Jalgpallikool osales kahe meeskonnaga ja meeskonnad olid treeneri poolt moodustatud rohkem ja vähem treeninud poistest ehk siis RJK Kollased ja RJK Sinised. Sebastian oli kollases meeskonnas väravaht.

Mängud olid väga põnevad. Esimene kohtumine toimus Soome satsi KyIF sinistega, keda võideti veendvalt 4:0. Teine mäng oli FC Levadiaga, kelle võitsime samuti 4:0. Kolmas mäng oli natukene raskem, sest meekonnast kaks poissi läksid vahepeal korvallivõistlustele ja seega pidime ilma ühegi vahetuseta hakkama saama. Õnnestus 1:1 viik teha Harju JK Laagriga. Neljas mäng oli väga raske vastane Harju Akadeemia, kes oli ühtlasi ka turniiri favoriit. Lõpptulemus Akadeemiaga jäi 1:1 viik. Sellega olid poisid kindlustanud koha poolfinaalis, kus vastaseks oli Harju JK Saue, kellel tehti 5:0 säru ja oligi koht finaalis olemas.

Finaalmäng toimus vihma- ja lumesajus Harju Akadeemiaga, kust poisid võitlesid välja 1:0 võidu. Mäng oli väga raske ja üsnagi meie värava all, kuid kõik andsid endast maksimumi ja nii saadigi kirja turniiri võit. Sebastian tegi neli väga head tõrjet, mis päästsid olukorrad.

Foto autor Lauri Oolma


Meeskonnas mängisid Robert Heinrich Oolma, Andrus Kapsi, Hugo Miljand, Morris Tobi, Janre Jõgi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Andreas Post ja meie Sebastian. Meie Robert valiti ka kogu turniiri parimaks mängijaks ja ta oli selle sajaga ära teeninud, sest kui suurepärane kaitsetöö lõppeb otsustava väravaga, siis polegi midagi muud öelda, kui suurepärane, Robert!

Ilma suhtes üks hullemaid fännikogemusi. Foto autor Lauri Oolma

Palju õnne meeskonnale ja treeneritele! Ja kiitused kõikidele lapsevanematele, kes selles vihmas, rahes ja lumes platsi ääres kaasa elasid. Uh, milline ilm.....





neljapäev, 14. aprill 2016

Meie Anne

Mõne inimese puhul on tunne, et ta on Sinu elus olnud terve elu. Ja mõne inimesega on tunne, et tunned teda terve elu, aga ta ei ole ega saa kunagi omaks. Anne on meie elus olnud ei rohkem ega vähem kui kolm aastat. Kolm aastat on kahtepidine aeg. Osalt on see aeg lühike, läheb linnutiivul, kaob käest, kevadest saab sügis, 33st saab 36. Osalt aga on see nii - nii pikk aeg. Pikk aeg haiguseks, pikk aeg mureks, pikk aeg hirmuks, pikk aeg ootuseks. 

Anne ja ootus käivad käsikäes. Ma tean, et peaksin temast lahti laskma, vähemasti üritama seda teha, kuid ma ei saa. Minu ajaarvamine käib kahte rada pidi. Ühel rajal ootan neljapäeva ja teisel rajal ootan Annet. Mõnikord ma olen ootamisest väga väsinud, sest teadagi on ootaja aeg pikk ja oodatud hetk kiire kaduma, seega tekib küsimus, milleks end vaevata? Milleks elada ootuses, kui see kaob nii kiiresti ja algab jälle ootamine. Võibolla oleks kergem, kui ei ootaks. Ei ühel ega teisel rajal... 

Anne tuli meie ellu väga kummalisi radu pidi, sest Rapla maakonnas elades ei mõtle Sa, et hakkad käima 190km kaugusel psühhoteraapias. Psühholoogi, psühhiaatri leiab Raplast, Tallinnast, Pärnust, ükskõik kust ligemalt, aga meie käime Tartus. Juba kolm aastat - on see kolm nüüd pikk või lühike aeg.... Anne on teistsugune, ta nagu ei olekski arst. Või no on küll arst, aga ta on igatahes teistsugune arst. Ta on nii soe ja kannatlik, nii hell ja hooliv, ta ei kiirusta Sind tagant, ei pahanda ega lase emotsionaalsusel oma professionaalsust mõjutada. Mitte et ta poleks emotsionaalne.... On küll, aga ta jääb ikkagi seal juures heaks. Mõnikord ma olen trotsi täis ja mõtlen, et ma ei räägi üldse kellegagi mitte midagi, Annega ka ei räägi...kellegagi ei räägi! Mitte ühtegi sõna! Aga ta paneb mu ikka rääkima (või kirjutama), tahan ma seda või mitte. Ta oskab. 

Annel on sünnipäev, nagu meil kõigil korra aastas. Me Seebuga tegime talle kaardi, koos ja lihtsal viisil. Joonistades. Ja seekord ei olegi mina põhiline pliiatsihoidja (nagu tavaliselt meie peres välja kukub), vaid Sebastian tegi väga suure hoole ja pühendumusega Annele sinililled. Omamoodi tänuks ka temalt. Seebu ütleb ikka, et Anne on väga vajalik inimene ja Seebu juba teab, mida ta räägib. Alati. Sest mingit jama tema ajama ei hakka. Tema räägib ainult õigeid asju :)



Ma tegin Annele väikese kingi ka. Ma ei tea, kas ta seda kunagi endale kaela paneb, kuigi see on nii temalik, aga see polegi kõige tähtsam. Anne on nagu haldjas, helesinine ja soe. Tundega. Tema riietus on soe, tema puudutused on soojad, tema hääl on soe. Nii helesinine. Minu ja Seebu lemmikvärvi :) Seekord sai tunne võitu... 


Kolm aastat on pikk aeg paranemisprotsessis. Oma tõusude ja mõõnadega. Kolm sammu edasi, kaks tagasi. Ma tegelikult ei teagi, mis peaks olema minu tervenemisprotsessi lõppeesmärk. Võibolla on see juba käes? kes teab.... Kõik ootavad, et ma muutuks endiseks, aga ma ei muutu enam kunagi selleks, kes olin kolm aastat tagasi. Mitte kunagi. Ma püüan minna edasi, koos oma painajatega ja saada hirmuvabamaks. Koos Annega. Ikka veel. Selliselt mõeldes on kolm aastat pikk aeg.... Annele kindlasti ka. Ja Arvole. Ja poistele. Võibolla kellelegi veel... Aga me läheme edasi. Isegi, kui mõnikord on tunne, et ma ausalt enam ei jaksa.

Mul on hea meel, et just Anne meie ellu tuli, mitte mõni teine psühhiaater. Mul on kogemusi erinevatega, kuid mitte ükski ei küündi ligilähedalegi Annele. Mul on hea meel, et mu armas Arvo ei pea paljuks vähemasti korra kuus Tartusse sõita. Ja mul on hea meel, et Anne mu ikka igakord rääkima saab. Isegi, kui ma olen olnud umbes 101% veendunud, et ma ei räägi kellelegi midagi!

Mõnikord ma natukene kardan, et Anne kaob ära. Minu elust. Ta on muidugi umbes 10 korda öelnud, et seda ei juhtu, aga mu varasemad kogemused lihtsalt ei lase hirmul minna. Mis sest, et Anne on teistsugune.

On soe. Ja helesinine :)





pühapäev, 10. aprill 2016

Villahaldjas

Ma meisterdasin uue haldja. Margiti valvsa pilgu all. Ma ei ütleks, et see on üks väga keeruline meisterdus, kuid omad nipid siiski on. Täna jäi mulje, et kõige keerulisem on sobiva suurusega villatüki tõmbamine. Hetkel on meeles kõik etapid, kuid ega kui kohe - kohe uut otsa ei tee, siis küllap ununeb.

Kõige keerulisem oli keha ja käte tegemine, kuid kuna ma olen varem traadinukke teinud, siis midagi ületamatut ei olnud. Isegi kolm grupis osalenud last sai kenasti hakkama. Margit ütles, et youtubest (wool or felted fairies)  näeb etapilise tegemise igas keeles ära :D Piilusin, ei süvenenud, aga otsing andis palju tulemusi. 


Ma olin varem ainult märgviltinud, seega kogemus oli uus. Nõelatunnetus oli ka uus, seepärast sain mitu pistet sõrme ka :) 

Millegi pärast ei ole tunnet.... Mitte mingisugust. See on äärmiselt veider, sest tavaliselt on mul loodud asjade suhtes tunne. Ülev. Olev. Nüüd ei ole... 

Ma ei usu, et uue otsa teen... Aga las tema hõljub mu magamistoas. Mõnda aega.