Paberitöö Teeme TeistmoodiMoodi käsitöösalongis

Käisime Ruthiga meisterdamas Signe abistava õpetuse ja juhendamise all. Ruthil oli oma magisritöö juhendajale kingitust vaja ja ta tahtis talle teekarpi teha ning mina ju ikka lähen inimestega kaasa, kes mulle pakuvad seda, mida mulle meeldib teha. 

Ma ärkasin pahas tujus juba varakult ja kirjutasin oma kirjatükki ja tuju läks veel halvemaks. Ma ei tahtnud linna ka minna, ma ei tahtnud mitte midagi. Mul oli selline tuju, et ma lähen voodisse tagasi, panen silmad kinni ja kui keegi mind segama tuleb, siis kõik kuulevad, millist häält ma suudan teha. Aga. Kokkulepe on kokkulepe ja 9:45 istusin Ruthi autosse. Sõitsime suhteliselt vaikselt, kuigi tavaliselt ikka lobiseme palju. Ma vaaritasin oma peas, et mida ma nüüd tegema lähen. Mul ei olnud ideed ega soovi. 

Mõtlesin, et teen teekarbi endale. Siis mõtlesin oma köögi peale ja ei leidnud selle karbi jaoks kohta. Sahtlisse teha ei ole mõtet. Selleks on need valminud karbid ikkagi alati liiga ilusad olnud. Kellele ma teen, millise ma teen, kuhu ma teen? Isegi linna jõudes ei olnud mul ikka veel ettekujutust, kellele ja millist karpi ma tegema hakkan. See ausõna frustreeris mind, sest kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis kõik ilunikerdused (peale pulmaalbumi), mis ma seal salongis teinud olen, olen ma läinud ideega ja need on kõik Anneni jõudnud. Nüüd aga olin äkki olukorras, kus ma ei teadnud, mida ma teen. Annele ma olen juba teekarbi teinud.... 

Kui tavaliselt töötuppa lähed, on lauad lookas erinevatest tapeetidest ja disainpaberitest, aga kuna see oli selline eraviisiline töötuba, siis olid valmis ainult papist jupid ja kõik. Ikka ei hakanud ideed tulema, sest polnud millestki kinni hakata. Istusin ja mõtlesin ning siis, kuidagi iseenesest mõtlesin, et teen karbi emale, kes koguaeg viriseb, et ma talle midagi ei tee (ma ei hakka muidugi rääkima sellest haapsalu sallist, mida ma veel kordagi pole tema õlgadel näinud....). Küsisin, kas neil on moonidega disainpaberit. Ei olnud. Küsisin, kas neil on orhideedega disainpaberit. Ei olnud. Küsisin, kas neil on konnadega disainpaberit. Muidugi ei olnud. Rohkem ei osanud midagi välja mõelda. Ema köögis on hele tapeet, moonidega paneelid mingi vahe tagant jooksmas ülevalt alla. Ma tahtsin moone. Signe läks kuhugi taha ruumi ja tuli sealt välja ühe moonidega disainpaberiga. Küsi ja Sulle antakse, ütleb juba Piibel. 

Ülejäänud osa oli juba kerge. Mõõda, liimi, lõika, silu, voldi jne. Ise kodus praegu ei oskaks vist teha, aga võibolla oskaks ka, kui natukene oma mõtteid koondada, aga midagi ülemõistuse keerulist ühe karbi tegemises küll ei ole. Kodus ainult ei ole kõiki neid vahendeid, mis töö tegemise kergemaks teeks. Näiteks papilõikur. Ja ma pean tunnistama täiesti ausalt, et paber ei ole ikka päris minu teema ka. Külm ja koguaeg on käed mustad. Igaltpoolt pressib liimi välja ja kõik käib nii millimeetri täpsusega. Ma saan hakkama, muidugi saan - ma pole ju käeliselt mingi äpu. Aga igapäevaselt ma paberitööd teha ei tahaks. Võibolla harjuks nende liimiste kätega ära, ei tea, aga ma jään ikkagi soojade materjalide juurde. Karbid tulid ilusad. See moonidega karp küll pole päris minulik. Minu jaoks natuke liiga intensiivne, aga ema kööki sobib. Endale ma teeksin midagi õrnemat ja heledamat. Liblika sain ka... Meie pere sümbol. Ruthi karp tuli just selline nagu tulema pidi ja sobis tema enda tehtud kaardiga väga hästi kokku. Naljakas oli ainult see, et Ruth väidab, et ta ei ole roosa inimene ja siis ei suutnud nelja roosa disainpaberi vahel valida :) 

Viisin eile karbi emale ära, mulle tundus, et talle meeldis. Robin küll ütles mulle, et milleks Sa tegid vanaemale teekarbi, ta üldse ei armastagi teed, aga ma ausalt öeldes ei teadnudki, kas ta joob teed.... Mõned külalised ikka joovad, kui ise ei joo....

Nii ikka ei saa peale lennata, et ideed ei ole. Mitte mingisugust. Nii võib juhtuda, et lõpptulemus pole päris see, mida oled oodanud. Midagi selle karbi juures jäi mul kripeldama, aga nüüd on nii nagu on. Ma loodan, et ema ei pane karpi kappi ja ei unusta seda sinna...

Aitäh, Ruth, kaasa vedamast ja vaheldust pakkumast! Aitäh Signele, kes on tõesti kuldaväärt õpetaja, kannatlik ja hoolikas. Nagu seal salongis nad kõik on siiani olnud. Järgmiste meisterdamisteni!

Teie Ennike

Tallinki Maijooks 2019

Ma päris täpselt ei tea, kus mu normaalne mõtlemine sellel hetkel oli, kui Ruth tegi mulle ettepaneku osaleda Maijooksul ja ma nõustusin. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui on väga palju inimesi koos ja nad puudutavad mu külge ja mida ligemale see päev jõudis, seda suuremat paanikat ma tundsin, et ma sinna minema pean.

Meie ei käinud jooksmas, sest Ruth ei jookse. Me käisime ajavõtuga kõndimas. Minu aeg oli 01:12:48 ja sain 1208 koha. Ruth ei tahtnud alguses ajavõtuga kõndima minna, aga mina jällegi ei tahtnud ajavõtuta minna, sest ma tundsin, et mingisugune motivaator peab ikkagi olema. Esimest kohta me ei sihtinud, sest Ruth ütles kohe, et tema mingit eriti suurt tempot ei taha teha. 

Minu meelest kõndisime küllaltki ilusas tempos, sai isegi juttu ajada, minul oli keskmine pulss 144, mis on väga hea. Ilm oli ilus ja ma sain oma elu esimese medali :) Nii äge. Jajah, see pole see, kui oled kolme esimese seas, aga ikkagi on mul nüüd päris oma medal. 

Hirmus oli ka. Kõige hirmsam oli lõpp. Siis, kui tasuta nänni jagati iga nurga peal ja inimesed nagu ilmast ilma kõigest ilma oleks olnud. Ma ei saa aru, miks peab teise inimese otsa ronima, selleks, et õunamahla kätte saada? Mul tekkis natuke raskusi selles olukorras olemisega, aga mul oli Ruthi saba, sain hakkama.

Aitäh Ruth, et aitasid mul elu esimese medali saada :) Järgmine aasta on juba julgem minna :)

Teie Ennike

Ilus emadepäev

Mina olen varaärkaja. Ka emadepäeva hommikul istusin juba varakult arvuti taga ja jõin oma hommikukohvi. Igast toast kostus nohinat ja norisemist, kellel nina rohkem kinni, kellel vähem. Allergikud nagu nad mul kõik on. Istusin, jõin oma kohvi ja mõtlesin, et millist päeva ma omale sooviksin. Emana. Mul oli selge ettekujutus, milline see olema ei peaks, aga ma tahtsin ikkagi, et see päev oleks ilusam ja helgem, kui tavaline pühapäev. Meesinimesed hakkasid ärkama: Arvo, siis Sebasian ja lõpuks Robin. Mart ka :) Üks lastest embas mind soojalt ja soovis head emadepäeva, teine lastest soovis lihtsalt head emadepäeva, aga kui ta mulle lilled tõi, sain sooja ja hea kalli ka. 

Robin hakkas pannkoogitorti tegema. Sebastian lõikas maasikaid parajateks tükkideks. Meie pannkoogitort on jäätisega, sest me tahame, et Sebastian ka sööks seda. Igasugu kohupiimasid ja vahukoort Sebastian ei võta suu sissegi. Lõpuks nad panin tordi kokku ja see oligi imehea! Eriti heaks tegi tordi muidugi teadmine, et see on meie armsate poiste tehtud. 

Kuna kõige parema meelega olen ma looduses, siis viis Arvo meid Keila Joa matkarajale. See on üks äärmiselt ilusa loodusega rada, mis kulgeb mööda järske kaldaid ja metsaradu ning lõppeb jõe suubumisega merre. Me nägime väga paljusid erinevaid linde, kes olid kividele end soojendama tulnud: luiged, kosklid, haigur ja lagled. Kahjuks ma ei viitsinud pikka objektiivi kaasa võtta ja väga häid lähivõtteid ei saanud,  aga olemas nad olid. Fenomenaalne on selle raja puhul antud ajahetkel ka see, et terve see rada on täis karulauku. Inimesed korjasid kilekottide kaupa seda kevadist vitamiinipommi kaasa ja mina mõtlesin, et keegi taimetoitlane võiks mind veenda mõne väga hea roaga, mis sisaldab kaurulauku, selle headuses, sest ma nuusutasin seda ja maitsesin ka, aga ma hästi ei kujutanud ette, kuhu söögi sisse see sobida võiks. 

Jõgi oli küllaltki alla vajunud juba, kuid juga oli võimas! see värvidemäng...imeline! Üleüldse on loodus praegu oma tärkamises nii kaunis, lõhnaline ja värske. Me kõndisime mööda rada ja rajalt kõrvale, uurisime vee soojust ja vaatlesime linde. Mina oleks tahtnud muudkui igast õiest ja lehest ja tärkavast pungast pilti teha, aga selleks peaksin ma üksinda rajale minema, et kõigest enda jaoks meeldivast jõuaks fotosid teha. 

Matkarada lõppes jõe suubumiskohaga merre. Meri oli nii ilus, väikesed "jänesed" peal. Luiged oma graatsiaga, haisvad adruvallid, mere lõhn ja väikene tuul, palju kivisid ja ajupuid, midagi taskusse, midagi kotti. Mööda merekallast liiva sees, koos nendega, kellega kõige parem on olla. Sebastian hüppas kivilt kivile, ei kukkunudki vette :) Meri oli nii ilus, helesinine. Me oleme kõik mereinimesed....kuidagi eriti hea ja rahulik on olla mere ääres, vaadata väikeseid lained ja kuulata merekohinat. Sobrada kivikeste, merikarpide sees ja mõelda, kes on see inimene, kes viskab oma prügi merre või merekaldale.... kuidas vaatab ta peeglisse ja kuidas vaatab ta enda sisse? Kes peab tema jama kokku korjama, ära koristama. Kes Sa oled selline, kes Sa meie ilusat loodust reostad?  Meie linde ja kalu ohtu sead? Kes Sa selline oled?

Sisemaal tegime väikese pikniku ja puhkasime jalga. See oli ilmselge viga, sest siis ei viitsinud üksi norsand enam edasi ega tagasi kõndida :) Kõik mõtlesid vaid sellest, kuidas jõuaks juba auto juurde. Kokku kõndisime 6,5km-t. RMK on teinud joa juures suuri parandus- ja edendustöid. Arvo arvab, et pimedal ajal on  Keila Juga valgustatud - meil on plaanis millalgi minna seda üle vaatama, kas see ka nii on. Rada oli küllaltki raske, päris palju tõuse ja laskumsi, kuid igat sammu väärt. 

Koju jõudes puhkasime natukene ja siis läksime Arvo ja Sebastianiga minu ema juurde, sest ta on ainus ema ja vanaema, kes meie perel olemas on. Sebastian korjas vanaemale nurmenukke ja me vist olimegi selle päeva viimased lapsed, kes külas käisid. Ülejäänud olid kõik juba ammu käinud. Palusin Arvol teha endast ja emast ühe foto, sest pean tunnistama ausalt, et mul ei ole ühtegi pilti, kus ma oma emaga  täisealisena peal oleksin. Peale ema juures käiku käisime surnuaias, kus süütasime küünla Arvo ema ja tema kahe vanaema ja minu vanaema haual. Üks minu vanaema on Kadrinas, sinna ma kahjuks ei saanud eile. Tegelikult ma isegi ei tea, kus mu teise vanaema haud on....

Kui me lõpuks päriselt selleks päevaks koju jõudsime, mängisid poisid õues jalgpalli ja Arvo tegi minu lemmiksööki: suitsulõhet. See on üks vaieldamatult lemmikumaid sööke, mida Arvo teeb. Peale Jamie Oliveri vorstipastat muidugi. Ma olen iga kell valmis sedaviisi valmistatud lõhet sööma (Lapi lõhet ka) ja Sebastianile on ka lõpuks sedasi tehtud lõhe maitsema hakanud, mis tähendab seda, et me ei pea talle tegema valget kala, vaid kõik saavad süüa ühte ja sedasama toitu. 

Ilus päev oli. Ainult paar korda päeva jooksul pidi ütlema "poisiiiiiiiiid" :)))) ehk siis nad andsid endast parima, et mitte üksteist taguda või krõbedate sõnadega kostitada. Olid kohe täitsa nagu vennad. Ei, ega nad on muidu ka, mina naisterahvana ei saa lihtsalt alati sellest vendluse asjast aru. 

Aitäh poisid ja Arvo, aitäh selle ilusa päeva eest! Kõik hea algab väikestest asjadest ja iga uus elamus ja kogemus paneb lapi peale ühele pahale asjale  minevikust. Kogume siis koos neid ilusaid hetki ja kogemusi, et neid oleks palju ja kõik halb saaks kaetud. Nii  on meil koos turvalisem, pehmem, seiklusrohkem ja rahulikum minna. 

Ma loodan, et eile oli väga paljudel emadel, kes on seda väärt, imeilus emadepäev. Pole vahet, kas Sa oled aastaema või aasta suurpere või aasta...kes iganes. Oma lastele oled Sa ikkagi kõige parem ema terves ilmas :) 

Teie Ennike

Supelsaksad ja Windsori lõbusad naised

Mulle kingiti sünnipäevaks sugulaste poolt natukene raha ja ma mõtlesin tükk aega, mis ma selle rahaga teen? Ma ei tahtnud seda lihtsalt "ära süüa", ma tahtsin, et ma saaksin sellest rahast rõõmu tunda ja nii ma ostsin meie perele Endla teatrisse etendusele "Windsori lõbusad naised" piletid. Etendus oli 10. mail ja samal päeval oli Sebastianil liigamäng Floraga Tallinnas. Ta mõtles tükk aega, mida ta teeb ja uskuge või mitte, see jalkahull loobus restoranist ja teatrist ning sõitis meeskonnaga Tallinnasse jalgpalli mängima. Meie Arvo ja Robiniga sõitsime aga hoopis Pärnusse oma maitsemeeli ja hinge kosutama. Ise viksid ja viisakad :)

Kuna meil Sebastianit kaasas ei olnud, siis me võisime minna sööma sinna, kuhu me iganes tahtsime minna, sest ülejäänud meie perest söövad kõike, mis on hästi tehtud. Valisime kahe restorani vahel ja lõpuks langes liisk Supelsakste peale, sest seal on ilusad, maitsvad ja suured koogitükid :)))) Me oleme varem ka Supelsakstes käinud ja ei ole siiani veel pettuma pidanud ja ei pettunud ka seekord. Ja mulle meedlib seal restoranis see ka, et menüü vaheldub üsna tihti ehk siis mitte kunagi, kui me seal käime, ei ole menüüs samad asjad. Vähemasti pearoogades küll mitte. Sõime kõik erinevaid asju. Kuna Arvo on tõeline veisefänn, siis võttis ta pearoaks "Koorene veise sisefilee pasta seente ja grillitud paprikaga", sest eraldi mingisugust rooga veisega seal seekord polnud. Robin sõi "Pardifilee röstitud aedviljade ja lehterkukeseene kastmega" ja mina valisin "Kohafilee rannakarbi-safranirisotto ja kurgi-tšilli salsaga".

Minu jaoks oli tegu täiesti uutmoodi ja esmakordse elamusega, kuna ma sõin elus esimest korda rannakarpe. Natuke kartsin küll, sest ma ei võta eriti hea hooga päris võõraid maitseid vastu, aga ma mõtlesin riskida. Risotto oli väga maitsev, ainult et seda oli liiga palju, eriti, kui tervisliku taldriku seisukohalt võtta. Mina ei jaksanudki seda kõike ära süüa. Kohafille oli väga hästi maitsestatud. Ja siis need karbid. Esimese sõin ära ja mõtlesin, et mis see nüüd oli? Kumm või Hubba-Bubba näts või tallanahk? Mõtlesin ja võtsin riski ning sõin ühe veel ära. Ma tõesõna päris hästi ei mõista, miks neid süüakse :))) Maitse oli huvitav, kuid kui keegi mulle täna pakuks, ma ei tahaks. Maitsesin Arvo pastat ka - ma ei suuda mõista, miks Arvo valis pasta - ta teeb ise miljon korda paremaid pastasid. Pasta oli hea, kuid ei midagi ahaa-taolist. Robin jäi enda praega väga rahule ja sõi kõik ära. Ma arvan, et tal oli väga hea meel, et ta prael ei olnud mingisugust maltsa juures, vaid olid ahjujuurviljad, mida ta sööb hea meelga. Tavaliselt see värske kraam kipub tal alles jääma. 

Magustoiduks sõime muidugi kooki. Mina ei saa üle ega ümber "Napoleonist". Arvo ja Robin sõid "Beseekooki". Ma ei tea, kas pagaril oli sel päeval väga hea päev või mis, aga kook oli kuidagi eriti hea. Ei olnud nii magus kui tavaliselt ja tõesti maitses väga hea. Ma ei raatsinud kohe süüagi seda, tahtsin, et seda jaguks kauemaks :) Maitsesin Arvo kooki ka. Arvo igakord piriseb, et miks naised võivad oma meeste taldrikust süüa, aga ma ei tee väljagi - las piriseb, mina maitsen ikka tema toite ka :) Ka väga hea kook, aga oma Napoleoni vastu ma seda ei vahetaks. 

 

Kõht kenasti täis, läksime Endlasse "Windsori lõbusad naised" vaatama. William Shakespearei kirjutatud ja Ingomar Vihmari lavastatud etendus viis meid  Windsori linnakesse ning rääkis loo abielust, rikkusest, armukadedusest ja valedest. Osades olid Peeter Tammearu, Carita Vaikjärv, Kleer Maibaum-Vihmar, Märt Avandi, Gert Raudsep, Tambet Seling, Lauri Kink, Nils Mattias Steinberg, Karl-Andreas Kalmet, Sander Rebane, Fatme Helge Leevald, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor, Ago Anderson, Meelis Rämmeld ja Ingomar Vihmar. 

Kole paks mees üritas ära võrgutada kahte rikast naist ja sai lüüa igast nurgast, sest naised olid kavalamad ja seadsid rahaahnele mehele lõksud üles. Keskne teema oli muidugi ka haiglaslik armukadedus. Minu meelest oli etendus selline... meestekas. Minu mõlemal käel istuvad mehed naersid igatahes kordades rohkem kui mina, aga ma ei saa siinjuures öelda, et nalja poleks olnud. Võibolla lihtsalt ma olen praegu antud naljade jaoks natukene hell. Ei tea. Õudsalt häiris see lõputu õlle joomine, mis seda etendust saatis ja sugu ega vanus kusjuures ei olnud üldse oluline. Ja tegelikult ma ei saanud arugi, miks see õllejoomine antud etenduses üldse oluline oli, mida see pidi edasi andma? Ei tea. Igatahes oli etendus hea, näitlejad väga head ja andekad ning kuigi mind häälega naerma ei ajanud, siis muigama ajas küll. Soovitan!

Oli väga vahva reedeõhtu mehe ja täisealise pojaga. Noorem pojake tõi Tallinnast vajaliku võidu koju :) ehk siis küllap tegi õige otsuse, kuigi see natukene on hirmutav, et jalgpall on nii oluline, et muud elu ei saagi nautida. Aga see oli Sebastiani valik - ta ei kahetsenud midagi ja arvas, et küllap me suvel ikka mõnele vabaõhuetendusele koos jõuame. 

Aitäh kõigile, kes olid piletite ostmiseks raha kinkimisega seotud. Elamuskink on alati kõige parem kink, vähemasti minu jaoks. Seekord kinkisin endale ise elamuse teie abiga. 

Teie Ennike