pühapäev, 10. september 2023

Matkasellid Kihnus

Ühel õhtul helistas mulle Arvo (no nagu ikka helistab, kui ta Soomes on) ja rääkis mulle äkki, kuidas laupäevaks lubab ilusat ilma ja peaks veel suve pikendama ja mis Sa arvad, kui läheks Kihnu.  Kihnu... Niimoodi hopsti. Ilma pikemalt ette planeerimata. Arvo rääkis, et lähme jala üle ja rendime jalgrattad ja seal on isegi koerahaagised ja kastiga elektrirattad ja - no igavesti vahva värk eksole. Minu meelest ka vahva värk ja samamoodi arvasid Liisu, Ailen ja Getter ning niimoodi juhtuski, et me sõitsime laupäeva hommikul kell kaheksa välja suunaga Munalaiu poole, et minna Kihnu. 

Ilm oli hommikul udune ja jahedapoolne, polnud täit selgust, mis selga võiks panna, aga sellest kõigest kõige rohkem mind vaevas Mira, sest ma võisin mürki võtta selle peale, et selles rattakastis ta ei püsi kindlasti ja ainus võimalus on teda haagisega kaasas vedada. Merereis kestis 1h ja 5 min, parvlaev Kihnu Virve viis meid kenasti kohale. Sadamas võtsime rattad. Olid sellised mugavad linnarattad, millega oli hea kruiisida. Arvo võttis siis selle kastiga elektriratta ja Aileni tüdrukud Alissa ja Adeele ronisid kasti. Koera panime ka sinna, aga ta hüppas kohe välja. Sidusime siis ta sinna kinni, aga ta vupsas traksidest välja ja hüppas jälle kastist välja. Saime aru, et nii ei saa... Arvo võttis minu ratta taha koertehaagise, mis oli üks igavene näru ja ennem, kui ma sõitma jõudsin hakata, oli ta haagisest väljas. Arvo sidus ta siis sinna kinni, aga ta oli ikkagi ennem sellest haagisest väljas, kui me sõitma jõudsime hakata. Ja rohkem polnudki midagi teha. Olime Kihnus, kaasas rumal koer, kes küüti ei soovinud ja meil ei jäänudki muud üle, kui lasta tal joosta rataste kõrval. 


Võtsime suuna Kihnu Liiva-Aia kivi poole. Päris täpselt ei mäletanud, kuidas sinna sai, aga Arvo vaatas kaarti ja kohale me jõudsime. Koer vapralt kaasa jooksmas. Ega ta alguses väga hästi aru ei saanud, mis ta tegema peab. Jooksis rataste vahel ja ümber ja kõrval ning oleks tahtnud olla koguaeg Arvo  või minu juures. Aga mida rohkem sõitsime, seda paremini sai aru, mis temalt oodatakse. Kivi oli sama koha peal, kus ta 2015 aastalgi oli ja oli sama suur ka 😁Ailen oli kohe esimene, kes kivi otsa ronis ja oma lapsed ka sinna kaasa võttis. Alissa natukene pelgas, aga pildi saime tehtud ja Arvo aitas ta sealt alla. Aitas Adeele ja Aileni ka alla ning siis jooksis ennast sinna kivi otsa. Mira oli jälle hädas... Boss nii kõrgel ja tema ei saagi Bossi juurde. Ülejäänud seltskond vaatas pealt ja ei avaldanud soovi kivi otsa ronida. 


Edasi sõitsime Kihnu poe juurde, kus tegime jäätisepausi. Et te teaksite - koerad ei ole poes oodatud. Aga jäätist me saime ja kui need olid ära söödud, võtsime suuna Kihnu muuseumi poole. Eelmine kord, kui me Kihnus käisime, siis meil muuseumit ei õnnestunud külastada, sest see oli suletud, aga seekord oli avatud. Muuseumis oli kujutatud igasugu Kihnu eluga seotud tööriistu, kalastustehnikat ja rõivamoodi. Olemas olid ka mootorrattad ja fotoseeria erinevatest mootorsõidukitest. Maja tundus nii väike, aga vaadata oli päris palju. Kahjuks polnud eriti aega lugeda, mis ja miks oli, sest osa rahvast jooksis muuseumist suht kiirelt läbi, aga no põhiasjad nägi ära, paar piltigi sai klõpsatud ja linnuke kirjas, et Kihnu muuseum vaadatud. Muuseas, see muuseumihoone ise on juba suur vaatamisväärsus oma maalidega. 


Muuseum külastatud, sõitsime Kihnu tuletorni juurde. Lunastasime endale piletid ja ronimsime kõik üles. Koer ka. Üleval selgus, et koerale seal väga ei meeldi ja ta tahtis ära, kuid nii kaua pidas ikka vastu, kui kohustuslikud klõpsud said tehtud. Tornist avaneb suurepärane vaade Kihnu saarele. Tuletorn toodi siia 1864. aastal osadeks lahti monteerituna Inglismaalt ja pandi kohapeal uuesti kokku. See on üks neljast meie randade säilinud malmtuletornist. Torn on valge, koonilise kujuga ning varustatud laternaruumi ja rõduga. Tule kõrgus merepinnast on 29 m.Torni renoveeriti 2018. aastal. Mulle seal üleval ka väga ei meeldinud ja Alissale ka mitte. Hakkasime Alissaga vaikselt allapoole minema. Arvo tõi koera ka alla...süles... Sest see trepp oli ikka liiga kitsas ja järsk. Arvo ja Sebastian rääkisid, kuidas sealt ülevalt oleks hea köiega alla tulla - Hiiumaaa seiklused ikka veel hinges. 

 
Ja oligi aeg piknikut pidada. Otsisime endale tuulevaikse koha rannal ja laotasime piknikutekile ühiselt kaasa võetud asjad laiali. Alguses me pidime minema kuskile sööma, aga Kihnu saarel on selleks hooajaks toitlustusettevõtted oma uksed sulgenud ja me pidime leppima piknkuga rannas. Kõige paremini läksid peale rukkipalaga tehtud võileivad. Koer sai ka oma osa, sest tema energiakulu oli ikka kolossaalne. Ilm oli nii ilusaks läinud, päike paistis ja oli tuulevaikne ning väga mõnus oli seal istuda, juttu ajada ja keha kosutada. Mira sai ka puhata, see kulus talle marjaks ära. 


Peale piknikut oli aeg seada rattaninad sadama poole. Proovisime veel koera kasti panna, aga no ei õnnestunud teda seal kauem hoida, kui paar minutit. Adeele küll hoidis Mira traksidest kinni ja käratas muudkui, et Mira, ei hüppa alla! aga no ikka hüppas küll. Kulgesime siis vaikselt, sest koer oli ikkagi juba üsna väsinud, sadama poole. Ennem sadamat jäime ühte paika pidama, kus olid pingid ja koht, kust sai merre minna. Arvo ja Ailen seda tegidki. Väidetavalt oli vesi olnud soojem, kui suvel Peipsi ääres. Mira mängis oma veemängu ja käis ujumas ka. Mingi kohalik koerahärra käis ka tutvust sobitamas, aga Miral oli temast nii ükskõik. Tal oli põhiline, et veemängu sai mängida. 


Peale karastavat suplust oli meil veel natukene aega, et vaadata sadamas paate. Seal olid kuivale tõmmatud paadid, mis pakkusid meesperele rohkem huvi kui naisperele. Lappaja oli ilus! Oleme kunagi Hiiumaal lappajaga sõitu saanud, see oli vägev kogemus. Hoopis midagi muud, kui praam või mootropaat. Loodan, et saame seda kunagi veel kogeda. 


Ja oligi aeg Kihnu Virve pardale minna. Kokku sõitsime 17 km-t. Seda pole palju, aga kui ma mõtlen meie koera peale, siis seda oli ikka meeletult palju. Tal ei ole ju varasemast sellist jooksukogemust ja ega meie jalutuskäigud ka ei ole nii pikad, niiet - tal oli ikka kõva trenn. 

Lapsed olid nii tublid! Keegi ei kiununud ega soninud, et igav on või midagi sellist. Tegid kõike kaasa ja said kogemuse võrra rikkamaks. Eriti tubli oli Ailen, kes igal pool kohe hakkaja oli: küll kivi otsa ronimisega ja küll merre sukeldumisega. Kiidaks ka neid linnarattaid - nendega oli väga mugav sõita. Pepu ega käed ei jäänud haigeks ja käike oli ka ainult kolm - ei midagi üleliigset. 

Oli tore päev toredate inimestega koos 😍Koera osas ma olen muidugi kahtleval seisukohal, et kas ta saab järgmine kord rattamatkale kaasa.... Lubasin ta kuskile hotelli panna... aga samas...ta ju sai hakkama! Ainuke hirmuäratav osa ongi autod. Ta ei karda neid ja ei oska tee äärde tõmbuda, kui auto tuleb. Õnneks oli liiklus väga hõre ja aeglane ning närvikõdi väga palju polnud. 

Ma läheks iga kell nende inimestega luurele!


Teie Ennike