Minu ja Sebastiani sünnipäevad

Mida väiksem on inimene, seda enam ta ootab oma sünnipäeva. Mida vanemaks saab inimene, seda vähem ta sellest midagi teada tahab, sest elus on seatud niimoodi, et vananenuna me sureme. Minul on oma sünnipäevaga omad lood ja tavaliselt ma tahaksin enda sünnipäeval olla kerratõmbunult peadpidi teki all ja ennast haletseda. Mitte aastanumbri muutuse pärast...oh ei.... Loomulikult pole võimalik end peadpidi voodis teki all haletseda, kui Sa oled ema, naine, tütar, õde, sõber või lihtsalt inimene. Saatus mängib mulle vingerpussi ka - Arvot ei ole tavaliselt siis kunagi kodus..... Ja minu kõige tavaline sünnipäeva päev näeb välja selline, et ma ärkan üles, lähen poodi ja tulen sealt tagasi nagu koormakandja eesel, küpsetan kooki või kooke ja õhtul astuvad ema, õed (või pigem siiski õde), Allu ja Bassu läbi. Söövad kooki, kiidavad, joovad kohvi ja igaüks läheb oma teed. 

Sellel aastal ma otsustasin, et ma teen enda sünnipäeva selliseks, nagu ma ise tahan, et see olla võiks. Tegin poistele koolist popipäeva (see oli nüüd tegelikult salaja öeldud) ja sõitsin nendega Jalase rappa pannkoogitorti tegema. Ilma Robini toeta ei oleks see võimalik olnud.... Jube äge oleks olnud pannkoogid ka seal koha peal küpsetada, aga ma ei raatsinud oma uhiuut panni elavasse tulle toppida. Matkasime kolm kilomeetrit järveni ja puhkekohas lappasime koogi kokku, tegime kohustusliku küünlapuhumispildi (ma ei mäleta, et ma lapsena oleks küünlaid saanud puhuda....aga võibolla siis polnudki sellist kommet või ma tõesti lihtsalt ei mäleta), soovisin oma kõige suurema soovi ja sõime pannkoogitorti jäätisega ja jõime sooja teed meega. Tagasi matkasime vähem tempokalt rääkides Eesti kohtusüsteemist ja erinevate kuritegude raskusastmetest, kuid täiesti ebanormaalsetest karistusmääradest. Poiste pähe ei mahtunud, et kui linnapea võtab altkäemaksu, saab ta viis aastat reaalset vanglakaristust, aga kui pedofiil vägistab lapse, saab ta 2,5 aastat tingimisi. No ja kelle pähe see mahtuma peakski? Polnud just kõige sünnipäevalikum vestlus, kuid ju siis oli vaja rääkida.

Koju jõudes ma puhkasin ja kuna ma olin sugulastele öelnud, et mind sel päeval kodus ei ole ja me ootame neid kohvile ja koogile ühel teisel päeval koos Seebuga, siis jätsin söögitegemise Robini õlule ja läksin käsitöökambrisse padjaklubisse (nagu minu meespere seda nimetab). Maret oli juhtumisi minemas ja ikka julgem on ju koos minna ja teha. Ma joonistasin kangale, millest tuleb minu raamatu kaaned, tikkimiseks pildi ja kerisin endale igasugu erinevaid punaseid ja rohelisi lõngu, et kui tegema hakkan, siis oleks valikuvõimalus suur. Mul on nüüd aega seda tikkida, sest raamatu enda ma teen valmis alles 10.-12. juulil toimuval Wäega Wärgi suvelaagris (liimköide vist oli). Igatahes sain lilli ja uue väljundi ning mõtlesin, et oi, kuidas ma nüüd kohe hakkan tikkima :) Ei tiki ma muidugi praegu midagi, sest mul on rebaste projekt pooleli (oioi, neid rebaseid............), kuid algus on tehtud. 

Päris õhtul kostus uksele koputus ja sisse astusid Marek ja Maria. Ma olin nii südamest üllatunud ja kohmetu, et esimese hooga ei osanud neid edasigi paluda. Ma ei oleks mitte kunagi osanud Marekit oodata enda sünnipäevale tulemas lilledega. Mul oli nii südamest hea meel, et ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ja mul oli ka hea meel, et sain Mariaga kohtuda rahulikult oma kodus, temaga juttu ajada ja teda natukene tundma õppida - nägus, tegus ja tark noor inimene on. Panime ühe väikese plaani ka paika - eks paistab, kuidas see välja kukub kevadel. 

Veerand kakstest öösel jõudis Arvo koju minu lemmikkommikarbiga. Kuller tõi küll hommikul tema 11 valget pikka roosi ära, kuid sünnipäevakalli on ikka see kõige magusam kalli päeva jooksul. 

Sain elus esimest korda ka kingi, mille keegi oli oma kätega just mulle teinud. Ma teen ise palju kingitusi oma kätega, kuid pole ise kunagi ühtegi saanud. Liivi ja Sebastian maalisid koos mulle siidisalli, sellise ilusa, kevadise ja värvilise. See on minu jaoks väga oluline kingitus. Mitte ainult selle pärast, et see on ise tehtud, vaid et see on Sebastiani tehtud. Ma nägin, kuidas ta hingestatult seda salli mulle maalis..... Aitäh, kulla Sebastian - ilusamat kinki oleks raske välja mõelda olnud. Ja aitäh Liivi, kes Sa aitasid Sebastianil seda kinki mulle teha. 

Minu ja Sebastiani sünnipäevade vahele jääb kuus päeva. Arvo otsustas see aasta mulle ja Sebastianile kinkida päeva Pärnus. Kõigepealt me käisime Sweet Rosies söömas. Tavaliselt me pubides ei käi, aga menüüd uurides selgus, et seal saab tradistoonilisi pubitoite, kuid ka restoranikvaliteediga (loodetavasti) praade tellida. Kuna Sebastian tahaks ikka ja alati šnitslit friikartulitega ja mina eelistan head pardi, lamba või veiseliha, siis sobis see koht meile mõlemale, mis oligi ju oluline, kuna see oli ikkagi meie mõlema sünnipäeva tähistamine. 

Sebastian tellis "Noore Willemi šnitsli värske salati ja friikartulitega", mina ja Robin tellisime "Küpsetatud pardirinna kartulilaastude ja aasiapärase kastmega", Arvo valis nagu ikka "Rosie pehme biifsteegi kauboi kartulite ja wokitud juurviljadega". Habemetega mehed tellisid alkoholivaba (Arvo) ja alkoholiga saksa õlut ja mina maiustasin "Toorjuustukoogi vaarikakastmega". Mitte millegi kallal ei ole nuriseda. Pardiliha oli õrn, pehme, mahlane, väga hea maitsega. Kaste andis pisut  särtsu juurde. Sebastianile maitsesid väga minu ja Robini prae kartulid ja need olid tõesti maitsvad. Arvo biifsteek oli samuti imelilus roosa ja pehme, soe jurviljasalat hästi maitsestatud ja parajalt krõmps. Sebastian sõi oma liha ja ainult mõmises :D  Väga maitsvad ja suured  praed olid, liha küpsusaste oli just õige ja need kastemed..... Lihtsalt nii head! Kook oli ka väga kreemine ja mitte üleliia magus. Mulle väga meeldis, et salatiks ei olnud lihtsalt tomat ja kurk nagu pubides tavaliselt on, vaid praega oli tõesti nii visuaalselt kui ka maitseliselt korralikult vaeva nähtud. Sebastian oli muidugi üliõnnelik oma hirmus suure lihakäntsaka ja friikartulite kuhja üle :)

Arvo praad

Sebastiani praad (salat ja kastmed jäid temast muidugi puutumata)

Minu ja Robini pardiliha. Imemaitsev!

Toorjuustukook maiamsmokale :) 

Peale söömist läksime Tervise Paradiisi. Ma olin päev otsa selle suhtes üsna mittevaimustunud olnud, sest minu jaoks on selles veekeskuses liiga külm vesi ja torudest ega kärestikest ei arva ma üldse mitte midagi. Sebastian seevastu ainult justnimelt nendes torudes ja kärestikes elakski. Tegime siis nii, et ostsime mulle lisaks ujula pääsme ja ma läksin alustuseks ujusin selle toorjuustukoogi välja endast 1,7 kilomeetriga. Tahtsin tegelikult kaks kilomeetrit ujuda, aga meespere tuli vaatama, kuhu ma nii kauaks jään ja ütlesid, et no-no-no, aitab küll! Ja siis ma lasin teha endaga midagi täiesti mitte minulikku. Paradiisis on uus veetoru - ilmatumalt pikk ja saab tuubiga alla lasta. Ja ma ei tea, kus mu täiearuline mõistus oli (või no see natukene, mis mulle alles on üldse jäänud), aga ma lasin ennast ära rääkida ja läksin lasksin ka sellest torust selle tuubiga alla. Jumal auta, kui kohutav see oli!!!!! Ma ei talu absoluutselt ka seda, kui mul puudub igasugune kontroll selle üle, mis mu kehaga toimub ja see mööda toruseinu kihutamine ei ole kohe üldse minu teema. Aga. Nüüd ma proovisin selle ära ja edaspidi saan öelda, et ei, tänan! Ma lähen parem mullivanni. Nii palju siis torudemõnust minu jaoks - Sebastian hullas ikka kohe sajaga! Me läksime Arvo ja Robiniga saunakeskusesse jaapani vanni ja õigesse leilisauana, kust saab 12 -ne kraadisesse vette end kasta. Vägev oli! Sebastian jäi veekeksuse külastusega väga rahule ja mina lõppkokkuvõttes ka - sain ujuda, sain sauna ja sain veemassaaži - heaks uneks olid kõik eeldused olemas.

20. märtsil oli Seebu päris sünnipäev, meie kevadekuulutaja! Sebastiani sünnipäev on muuseas Sebastiani kujutletavas kalendris punane püha, mis tähendab seda, et sellel päeval kooli ei toimu. Pole siiani toimunud, ei toimunud ka sel aastal ja ei toimu ka tulevastel kooliaastatel :) Kuna sugulased olid kõik juba 17. märtsil ära võõrustatud, Pärnu päev peetud, siis pidi tulema justkui täiesti tavaline päev, aga ma ikka ei saanud nii, sest sünnipäev peab olema teistsugune päev. Alustuseks küpsetasin talle hiiglasliku kaneelirulli, kuhu peale sai kenasti 13 küünalt mahutada. Ma olen tihti mõelnud, et millal tal nendest kaneeelirullidest isu täis saab, aga ei tundugi saavat - ikka ja alati kiidab taevani ja sööb enamuse üksi ära. Ja küünlad....need lihtsalt peavad ühe sünnipäeva juurde käima, sest see üks ja suurim soov peab saama puhutud täide minema. Kaneelirull kringli näol ei olnud probleemiks, sest ma retseptis ei muutnud midagi - ikka sama hea nagu väikesed rullid. 

Õhtuks broneerisin meile Märjamaa ujulas erasauna mullivanniga, mis maksab ainult 15 eurot 1,5 tundi.  Sebastian on tõeline sauna ja mullivanni fänn. Teda ei õnnestu lavalt alla leilitada, talub samasugust kuuma kui täismehed. Ja mullivannis meeldib talle ka olla. Ta käib nädalas paar korda ikka ujulas ja mõnuleb soojas vees. See on tema liigestele ja lihastele väga hea. Me ei olnud varem kunagi seda erasauna värki kasutanud, aga kui Sul on ikka korra aastas sünnipäev, siis see peab ju ilus olema..... Tegime kolm karmi leilikorda ja hoidsime mullivannis võidu hinge kinni :) Minna võitsin! Seekord keegi trenni ei teinud (selle keegi all ma pean kahjuks ennast ikka silmas pidama) ja me lihtsalt olimegi ja puhkasime. Kõigest. 

Sebastianile väga meeldis tema sünnipäev. Ei olnud midagi suurt ja paukuvat, kuid oli ikkagi teitssugune päev, kui tavaline kolmapäev. Ma olen alati mõelnud, et sünnipäev peab olema just sellist nägu, mida sünnipäevalaps kõige enam armastab. Ma ei saanud küll viia Sebastianit jalgpalli mängima, mida ta armastab ikkagi kõige rohkem, kuid ta sai torudest alla lasta, sauna ja mullivannimõnusid nautida ja hiiglaslikku kaneelirulli süüa. Kui kunagi suureks kasvab, siis kindlasti mäletab, et ema seda küünaldega ilupilti nii kangesti aastast aastasse teha tahab :)))))))))

Ma võtan endale vabaduse öelda, et sünnipäev peab olema selline, et kui õhtul lähed magama, siis mõtled, et tore päev oli :) Me vist võisime Sebastianiga mõlemad sel aastal nii mõelda.... Ma loodan vähemasti :) Isegi, kui kuskil kuklas kummitab kummitus.....

Sünnipäevalaulu ka :) 

Teie Ennike

LoodusSPA koju kätte

Maret korraldas naiskoduskaitsjatele kehakoorija tegemise õpitoa ja kuigi ma pole kaitsja, kutsus ta mind sinna osalema. Ega ma endale kaks korda öelda ei lasknud, sest mul on käsil projekt "Elus esimest korda" ja ausõna - kui täiesti puhtsiiralt öelda - ma ei ole eladeski isegi kasutanud ühtegi kehakoorijat. Ise. Niimoodi kodus. Ma olen korra käinud šokolaadimassaažis, mille Arvo mulle sünnipäevaks kinkis, kuid koorijatest ei tea ma midagi. Saatus, geenid või miski kolmas on andnud mulle võrdlemisi hea naha ehk siis see ei kuiva ega ole punniline ega rasune ning seetõttu pole ma eriti vaeva näinud oma naha eest hoolitsemisega.

Ja valesti olen teinud nagu eile selgus, sest naha eest ikkagi tuleks hoolt kanda ja eriti hea on, kui teha seda looduslike vahenditega. LoodusSPA OÜ Katti rääkis pikalt ja laialt nende väikefirma looduslikest toodetest (ma oleks neid kõike kohe tahtnud endale saada, õnneks polnud raha :) ), mis teevad naise naha ilusaks, pehmeks, puhtaks jne. Tal oli ka kaasas terve rida tooteid, mida nende väikeettevõte toodab ja kehakoorijaid sai nuusutada ka. Neli erinevat purki oli, kuigi nagu ma aru sain, on neil tegelikult müügis viis erinevat koorijat. 

Ma nuusutasin ka, kuigi ma olen alati väga ettevaatlik erinevate asjade nuusutamisega, sest need võivad mul südame pahaks teha. Mul ei olnudki õnneks vaja eriti palju midagi nuusutada, sest ma tundsin selle OMA kohe ära ja nagu hiljem sidrunheina kohta lugedes selgus, oli ka minu tundmusele tõenduspõhine alus olemas: nimelt on sidrunheina eeterlik õli antidepressantne ja stressi vähendav. Kuna mu stressitase on viimastel päevadel tavalisest kõrgem olnud, siis ma pidingi selle oma kohe ära tundma. 

Naised nuusutasid kõik eeterlikud õlid üle. Jumal, see aroom, mis selles ruumis oli, oli nii .... imal, kuid ometigi taevalik. Nad kohe ei teadnudki, mida oma koorija sisse panna, sest kõike oli nii palju ja kõik olid nii head lõhnad :) Katti tutvustas erinevaid õlisid, rääkis, mis on parimad niisutajad ja mis parimad koorijad ja mis parimad pehmendajad ja mis parimad puhastajad. Mu juurikas kõike ei mäleta, aga pole hullu. Ma ei usu, et selles lõhnademeres keegi üldse midagi väga olulist jõudis oma ajju talletada. 

Kui kõik tutvustav osa oli läbitud, hakkasime endale isiklikke kehakoorijaid tegema. Kuna mina teadsin täpselt, mida ma tahan, siis nokitsesin vaikselt omaette ja ei lasknud end nendest teistest aroomidest heidutada. Tegelikult on koduse koorija tegemine äärmiselt lihtne, aga siia ma tegemisõpetust kirja ei pane - see oleks ebaaus Katti ja LoodusSPA OÜ suhtes. Minu koorija sisse läksid kuus komponenti: suhkur, oliiviõli, linasemneõli, punane savipulber, saialill ja sidrunheina eeterlik õli. Kogused jäävad kohalolnute teada. Minu jaoks oli kõige üllatavam osa suhkur (osad tegid meresoola baasil), sest iga eestlase ajusopis on kindlasti olemas teadmine, et suhkur on paha, paha. Tuleb välja aga, et nii paha see polegi. Oi neid nuusutamisi ja tilgutamisi! Ikka ühte asja natukene ja teist asja natukene :)))) 

Valmistoode

Igatahes sai igaüks meist endale purgitäie kehakoorijat, millele sai ise nime ka veel panna. Minu purgi peale sai kirja "Naisinimese jagu", et kõik meie pere meesinimesed teaksid - näpud eemale. Robin muidugi arvas, et tema kavatseb küll selle ära proovida ja ega ma ju mingisugune kadepunn tegelikult ei ole. Lihtsalt seda kõike on nii vähe, et ma pean hoolega valvama, et keegi sellega hullama ei hakkaks, sest see on ikkagi valmistatud ekstra minu naha tarbeks. 

Igaüks sai tunnistuse ka :) 

Kuigi ma pole naiskodukaitsja, siis aitäh Maret kutsumast! Te olete lahe punt -sellised rõõmsad ja naljakad...isegi kui varbad nii väga valutavad.... Ma proovin elus esimest korda oma koorija ära ja vaatan, mis mu nahk sellest arvab - võibolla pean hakkama igal saunapäeval hoopis koorijaga oma keha pesema, sest see on lihtsalt nii hea ja mõnus :) Ma ei tea ainult, kas mees mind selle mögaga saunalavale lubab... 

Jälle midagi uut ja hoopis teistsugust. Ma ei oleks osanud uneski ette näha, et ma satun kuskile koos naiskodukaitsjatega tegema endale kehakoorijat, kui mu püsikasutuses on ainult Nivea näokreem, ripsmetušš ja puuder. Duššigeel ka muidugi. Aga elu üllatab, kui lased sellel end aegajalt üllatada ja on olemas inimesi, kes Sind kodust välja aitavad. 

Nüüd ei ole muud teha, kui laupäeva oodata - siis saan endale väga stressivaba enesetunde koos pehme nahaga. Muuseas - sidrunheina eeterlik õli on TAEVALIK!

Teie Ennike

Liimköites fotoalbum

Ma võitsin eelmise aasta lõpus elus esimest korda midagi Facebooke vahenduusel. Nimelt sain ma suure rõõmu osaliseks, kui loosiratas kinkis mulle Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi 30 eurose kinkekaardi. Kirjutasin kohe Jaankale, kas mul oleks võimalik oma kinkekaart mõnes töötoas ära kasutada, sest nüüd pean küll korra piinlikust tundma, aga mul oli hädasti vaja meisterdada üks ilus ja õrn album. Album. Sest mu peaaegu kaks aastat tagasi tehtud pulmapäeva fotod olid ikka veel sahtlis ümbrikus..... Ma olen koguaeg teadnud, et ma tahan nende fotode jaoks ise albumi teha, aga küll ei sobinud aeg, küll polnud raha, siis oli suvepuhkus jne. Nüüd mõtlesin, et ei otsi rohkem ühtegi vabandust ja kuna Arvo oli ka sobivasti kodus, siis sain minna üheks õhtuks Ruthiga Tallinnasse näputööd tegema.

Mul ei olnud erilist ettekujutust, milline see album olla võiks. Ma ei osanud mõelda värvidele, pitsidele, paeltele, pärlitele, disainpaberile. Mul ei tekkinud mingisugust tunnet. Teadsin, et see peab olema hele ja helge, kuid see oli ka kõik. Kohale jõudes oli peaaegu esimene asi, mida ma tegin, disainpaberite vaatamine ja nii imelik, kui see ka pole, siis ma tundsin oma paberi kohe ära. Pabereid oli palju, väga , väga palju, aga minu oma vaatas mulle kohe otsa ja sai omaks. 

Ruthi ilupaber :)

Albumi meisterdamine ei ole väga keeruline. Seal on mitmeid asju, mida peab tegema kordi ja kordi ja kordi, see on natukene tüütu, kuid tegelikult saab Jaanika käe all ka algaja ikkagi kenasti hakkama ja kui ka midagi on sellist, mis on raskem, siis Jaanika ikka aitab. Mina näiteks ei  tahtnud pappi lõigata kipsinoaga - selle töö tegi Jaanika ära. Samuti kartsin ma esimese hooga albumi esikaant kinnitada vahelehe külge, kuid kui ma vaatasin, kuidas Jaanika seda tegi, siis tagakaane kinnitamisega sain juba ise hakkama. 

Minu vaimusilmas oli album kindlasti kalkalehtedega, see oligi selle töö kõige tüütum osa, aga ega mul kiiret ei olnud. Ma vaikselt pusisin ja sain need vahelehed kenasti paika. Mul on kuidagi selline tunne, et albumis peavad need olema. Ruth näiteks seekord nii ei tundnud. 

Albumi tegemiseks kulus 2,5 tundi ja Jaanika ütles, et see on üks lihtsamaid viise albumi tegemiseks. Saime kaasa ka juhendi, kuidas albumit teha, mis on väga hea, sest tegelikult on nüüd ju töövõtted selged ja saab vajadusel ise ka kodus nokitseda.

Jäime Ruthiga oma albumitega väga rahule. Üllataval kombel tuli Ruthi album ka õrn - tema tööd on tavaliselt tumedamad ja jõulisemad. Minu õhkõrn pulmaalbum on just selline nagu ma ei osanud ette näha :) Kõik 24 fotot mahuvad kenasti ära ja ma võin enda üle uhkust tunda - see on minu enda jaoks loodud asi, mis talletab selle päeva, kui minust sai Luhtaru.

Ruthi album

Lühidalt öeldes - kes tahab endale isikupärast albumit meisterdada, see jälgib Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi tegemisi ja läheb meisterdama. Ausõna - see on täiesti jõukohane kõigile, kes vähegi nikerdada tahavad.

Aitäh Jaanikale, kes juhendas ja aitas (tõesti - igaüks saab hakkama, kui on hea õpetaja) ja aitäh Ruthile, kes ikka ja jälle mind kodust välja aitab :) Pulmapildid saavad nüüd kaante vahele ja mul on süda rahul... See vaevas mind juba pikemat aega. Ma olen seal salongis mitmeid kordi meisterdamas käinud, kuid alati olen kõik asjad Annele teinud. Seekor tegin iseendale rõõmuks. Vahelduse mõttes täitsa hea tunne :)



Teie Ennike