esmaspäev, 31. oktoober 2011

Matsalu matkakakarada

Pühapäeval oli selline "mittemidagiütlevalt" kahtlane ilm. Et kohe hakkab sadama, aga äkki ei hakka ka. Minul oli peale igasugu koolikodutööde lõpetamist, sessi läbimist ja töökavade valmis trükkimist kindel teadmine, et ma tahan õue. Ja mitte lihtsalt õue - ma tahan kaugemale õue kui õunapuu alune. Igasugu RMK matkarajad pakuvad mulle/meile huvi (õpperajad muidugi rohkem, kuid sobivad ka matkarajad). Seekordseks väljavalituks osutus Matsalu matkarada.

Poistega on selline lugu, et neile meeldivad igasugu rajad, kui on tornid. Kui torne pole, siis pole mõtet kõndidagi. Ma pean muidugi kiitma oma poisse taaskord, kes tegelikult väga vapralt kõnnivad meie soovil kõik kohad läbi:D Isegi siis, kui torni pole. Seekord neil vedas - torne oli lausa kaks. Esimese tornini oli vaja kõndida 1,8km. Sugugi mitte palju ja kõndimiseks mõeldud rada oli suhteliselt lai ja üldse mitte liigselt rohtu kasvanud. Selle maa peale kohtasime me mõningaid asju ka. Näiteks kahte korraliku kopra kodu või nagu Sebastian ütleb "koberi kodu".

Minu hämminguks ja lausvõhiklikuks üllatuseks nägime me õitsevaid taimi. Peaaegu novembri kuus. Ma mõtlesin, et küll oli kahju, et polnud kühvlit kaasas - oleks ühele E. - le kaevanud värskeid taimi herbaariumi jaoks.

Sedasorti taimed. Ma ausõna ei teadnud, et sellisel aastaajal veel näiteks ristik õitseb. Nüüd tean. Ega mul selle teadmisega muud tarka polegi peale hakata, kui et hea on mõelda, et 30.oktoober ei olegi veel kõik ainult kollane ja pruun.
Meie kevadised vasikad kappasid aga südamekutsel aina torni poole. Mul oli raskusi sammu pidada, sest koguaeg oli vaja ju fotografeerida. Vahepeal oli ilm päris sandiks läinud, tuul muutus aina tugevamaks ja vihma tibutas ka natuke. Torni otsas oli päris jahe.

Ja siis see juhtuski. Matsalu matkarajast sai tõeline kakarada. Ausõna. Mul oli vahepeal selline tunne, et polegi kuskile astuda, sest igal pool oli kaka. Lehmakaka ja hobusekaka ja lambakaka ja siis koera kaka ja... Kui ikka isu oleks olnud, siis oleks võinud sellise kakaraamatu välja anda, et Kivirähk oleks kahvatunud. Ma ei saa aru, kuidas saab matkarada olla näiteks veiste rada. Sellisel juhul ju juhtubki nii, et inimene oma järglastega matkarajale ei mahu, kui ta just pole harjunud igal võimalikul juhul kakahunnikust nii muuseas läbi tormama.

Mõnda matkaselli muidugi ei häiri miski. Giabata maitseb lehmakoogi kõrval ka häste. No ja ega ma jäin ju ka elama, aga ikkagi arumaeimõista, miks inimesel ja veisel peaks üks rada olema. Puhas öko värk ikka.

Nüüd juhtus see, mida sa tahad, et sinuga kõige vähem juhtuks, kui sa oled läinud matkama. Eksid ära:D korralikult ja märjalt. Nii märjalt, et saapa seest pidi vett välja kallama. Sebastianil oli muidugi nalja nabani, sest ta ei väsinud kordamast, kuidas tal on õnneks jalapikendused kaasas ehk isa süli. Ülejäänud pidi lirtsuvate matkasaabastega õnneliku lõpuni lirtsuma.

Tegelikult ei oleks sellist asja juhtunud, kui RMK viidad oleks korrektsed olnud. Ma ei lasknud muidugi sellisest pisiasjast nagu eksimine enda tuju ega meeleolu üldse rikkuda, sest mu vaprad lapsed ei lasknud enda tuju rikkuda. Robin ütles, et ekstreemsust ikka peab ka olema ühel korralikul matkal. Ma muidugi palusin, et ta vanaemale seda ei mainiks, sest tal tegelikult on köha.


Lõpp hea kõik hea. Varbad said küll nats külma, 2,5km pikkune rada muutus 5,5km pikkuseks rajaks ja matkaraja ristisime kakarajaks, kuid tegelikult oli tore. Poisid olid tublid ja me saime Arvoga taaskord kinnitust, et meie perele meeldib selline ajaveetmine rohkem, kui näiteks teleka vaatamine. Või kaubamajas kolamine. Või... Meil vist on suhteliselt ükspuha, kus me oleme - peaseegi, et me oleme KOOS.

laupäev, 29. oktoober 2011

Kasuliku ühendamine meeldivaga

Kultuurne pärastlõuna Tallinnas ja seda puhtalt puhkamise eesmärgil. On uskumatu, kui ära võib väsida, kui jätta oma asjad viimasele hetkele ja siis lasta ühe hooga õppesessiooni lõpuni. Ma ausõna igakord tõotan endale, et ma enam kunagi nii ei tee, kuid no ei tule välja. Ma ausaltöeldes imestan enda tööjõudlust, kui olukord seda nõuab, aga tegelikult mitte sellest ma ei tahtnud täna kõneleda.
Seoses sellega, et mul oli reedel vaja käia TLÜs ja ära anda oma õpingute plaan (enam nõmedamat asja ei annakski välja mõelda), siis mõtlesime, et kasutame juhust ja läheme muuseumi ka. Olen veendumusel, et alati ei pea ainult uisutama või muud moodi füüsiliselt lõbutsema. Mõnikord võib lõbutseda natuke harivamal moel ka. Äkki õnnestub sellisel moel kasvatada natuke paremaid mehi, kui need jubedad naiste poolt väljamõeldud seinapostituste mehed facebookes (kuigi...mulle tõesti jääb arusaamatuks, kuidas selliseid postitusi saab likeda...)

Seekord sai valituks Eesti Meremuuseum Paksus Margareetas. Mereteema ja laevateema on meie teema. Sebastian räägib juba kolm aastat, et kui ta suureks kasvab, siis ta hakkab kapteniks ja sõidab Soome ning mina saan ka alati kaasa, tasuta. Selles on tegelikult üksjagu kurbust, kuid vähemasti on siht silme ees.

Eesti Meremuuseumis on eksponaadid meresõidu algusaegadest kuni tänapäevani. Ma olen lihtsalt sõna otses mõttes hämmingus nendest nikerdatud laevamudelitest. Kui ma mõtlen, et keegi neid põlve otsas nikerdanud, siis ma võtaks ta ees mütsi maha, kui ta veel elavate kirjas oleks.


Paksu Margareeta katuselt avaneb võrratu vaade Tallinna Sadamale. Mina olen muidugi selline kohutav jänes, et mulle sellised ülesronimised ja katustel viibimised tekitavad õudu, aga ma olen võimeline end ületama, kui see on hädavajalik. Ja hädavajalik on see kindlasti, kui sind saadab pidevalt meestevägi.

Juhtumis jääb samale tänavale ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, kus parasjagu oli avatud viis uut näitust. Edgar Valteri galeriis oli valik tema illustratsioone, põhiliselt Pokudest ja Pintselsabadest. Mulle väga see Pokumaailm meeldib. Mõni lasteraamat on kohe lapsele ja mõni lastekirjanik oskab rohkem lapse tasemele laskuda. Samas muidugi ei saa jätta mainimata, et igalpool on iva ka. Kes veel pole lugenud, siis lugege - lastele või endale, vahet pole.


Kõige enam avaldas mulle ja Arvole muljet Anita Paegle illustratsioonide näitus. Anita on tuntuim Läti lasteraamatute illustreerija ja ta tutvustas end kui aeglast töötajat. Ma ausaltöeldes ei imesta ka, et ta aeglaselt töötab - tema joonistused olid udupeened, kui nii võib öelda. Kahjuks ei olnud ühegi maali all nime, kuid pildid rääkisid enda eest. Tegu oli väga lastepäraste joonistustega, kuid nii täpsed ja nii peened, et silm lausa puhkas. Anita näitus oli paigutatud saali.


Trepigaleriis oli üles pandud Andrejs Naumovsi (samuti Läti) maalinäitus. Vastupidiselt Anitale olid tema maalid suured, rohke värvi ja laia pintslitõmbega. Mingit udupeensust polnud, kuid meile meeldis fantaasiarikkus. Mõelda vaid - ühel maalil sõid koprad ümarlaua ääres õhtust:D Vot see oli hea maal, ausõna. Sebastianile meeldis aga hoopis kõige rohkem maal, kus oli ainult loodus ja ei ühtegi looma, lindu, inimest.


Ülemisel korrusel oli mängukarude näitus "Karu kutsub külla" ja üks kapitäis sigasid "Mari Hundi põrsakogu". Eesti Lastekirjanduse varakambris olid eesti kunstnike maalitud taburetid - need olid väga ilusad. Üldse oli tegu ühe väga ilusa sisearhitektuuriga majaga. Arvo pildistas vist kõik aknalingid ja laemaalid ära. Minule meeldis eriti selle maja hubasus ja muidugi all lauas istuv tädike, kes oli lahke ja jagas infot nii palju, kui vaja ja peale ka.


Nii et, selline mõnus pärastlõuna. Soe ja hubane. Poistele meeldis ja meile ka. Aga ärge muretsege - pärast sellist kultuurišokki said lapsed ikka Hesburgerisse ka:D Lõbu ja ebatervislik käivad ju ikka käsikäes. Nagu ka arst ja ebatervislik. Igatahes tutvustab TEA Kirjastus 3.novembril "Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamatut". Kes satub sinnakanti, minge läbi. Näete Läti kunstnike vapustavaid töid ka ja Edgar Valteri illustratsioone ka.

PS. Poisid olid täna kutsutud Märjamaa Lasteraamatukogusse jätma hüvasti Tehnika tänava ruumidega. Me sinna küll ei jõudnud, kuid poisid tõid nädala sees endale suure hunniku raamatuid - et ikka jaguks nii kauaks, kuni raamatukogu kinni on. Seega - Eesti Lasteraamatute Keskuse külastus oli ju igati asjakohane.

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Kassa (10 aastat vana täieõiguslik pereliige)

Ükskord ma ärkasin üles ja mõtlesin, et mul ei ole kassi ja mulle nii ei sobi. Ja kui ma ärkasin üles, siis mulle ei sobinud igasugune kass. Minu vaimusilm ja kindel tahe nägi ette, et meie kass peab olema musta värvi ja absoluutselt täiesti kindlasti peab ta olema emane. Teadupärast on alati väga raske leida seda, mida sa oled otsustanud kindlasti tahta. Ma ei taha isegi mõelda, mitu kassipoega aastas pange pannakse ja ma tegelikult oleksin ju võinud võtta ükspuha kust ühe kiisu, kuid jah, tahtmine oli suurem. Nii ma Kuldsesse Börssi kuulutuse paningi ja mõned päevad hiljem Tallinna Lennujaama oma kassile järgi läksingi.


Ilusa kaasipoja sain. Omanik ei suutnud ainult ära imestada, miks otsib inimene emast kassipoega:D ja maalt sõidetakse päälinna kassipoja järgi. Minul oli kindel argument tagataskus - emane hoiab kodu ligi. Isased on koguaeg katki ja kaklevad ja hulguvad ja haisevad. Ja laisad pidavat ka olema ehk siis hiirepüüdmises viletsad, aga sellises vanas majas elades on üks hiirekütt väga hädavajalik.


Ja kütib ta kenasti. Ma olen pidanud lugematuid kordi seisma elutoas diivani peal ja ootama, millal ta oma saagiga mängimise lõpetab. Olen susisenud talle, et kui ta kohe seda hiirt ära ei söö, siis ma söödan ta hiirele sisse:P Ukse taha on ta toonud mulle orava, mullamuti, hiiri, rotte, linde, sisaliku. Ükskord ma pidin öösel üles ajama Arvo, sest kass muudkui püüdis ja sõi, püüdis ja sõi ning lõpuks, peale neljandat hiirt ta püüdis veel ühe, kuid süüa enam ei jaksanud. Tappa vist ka mitte, selle töö ta usaldas Arvole.


Majarahvas nimetab teda reaktiivlennukiks. Ta liigub ainult joostes ja mõnikord jääb mulje, et ta hoopis lendab. Ta on nii kiiresti puu otsas, et keegi ei jõua reageeridagi. Isegi isased kassid mitte:P Aga selles pole midagi imelikku, sest isased on paksud ja laisad... Emane kass võib muidugi ka vahest laisk olla. Näiteks siis, kui kaminas põleb tuli ja kõht on pilgeni konservi täis. Siis võib juhtuda küll, et emane kass on nii laisk, et ta keset puhastusprotseduure jala pealt pikali kukub ja uinub.

Tal tegelikult pidi nimi ka olema. Meil toimus siin lausa suuremat sorti ajujaht, et uus pereliige ikka väärika nime saaks, kuid sellega läks ikka nii, et kuna Robin Stef oli siis vaid 1,6aastane ja ei suutnud meie peent nimetuletist välja öelda, sai selle kassi nimeks Kassa. Toimib kenasti. Kui tahad tige olla, sisistad pikalt "KASSSSSSSSSSSSSSSSS" ja kui tahad hea olla, ütled malbe häälega "Kaššššaaa"
Ma vahest olen ta peale tige ja erinevatest kohtadest karvu kokku pühkides mõtlen, et milleks mulle seda jama vaja on ning ma olen vist umbes 200 korda lubanud ta ära raseerida, kuid... Tegelikult on mul seda kassi siiski vaja. Robinil avastati umbes kaks kuud peale kassipoja kojutoomist kassiallergia ja sugulased rääkisid, mismoodi ma pean selle looma ära hävitama/ära andma/ maale viima jne. Robinil testid näitavad ikka kassiallergiat, vahel kaks plussi, vahel ühe. Tal on keelatud kassi paitada ja kassil on keelatud Robini toas magada. Ja saavad elatud küll, ei olnud vaja ära hävitada. Tolmuallergia on neli plussi ja uskuge mind - isegi pideva mopitamisega ei suuda ma tolmu likvideerida ning ega see polegi vajalik. Elab tolmuga ka. Ja kassiga, keda meil on vaja...


Ilus loom on. Mulle väga meeldib ja mul on hea meel, et ma Lennujaamast ta Märjamaale tõin. Ja nagu ikka on kõik tasakaalus - mina kasvatan lapsi ja looma, Arvo ainult hellitab:) Seega, ega ma Kassa lemmik pole, sest ma ei anna nii palju konservi, kui Arvo, aga see on paratamatus - keegi peab kasvatama ka!
PS. Ükskord Arvo oli "ülemõistusekaua" kodus ja kass sai üleliigsest konservitarbimisest nahalööbe. Tema seda muidugi ei tea, et ta sellest samast konservist sügeles ja Arvo arvab endiselt, et küllap see ikka oli pesupulbriallergia:D

pühapäev, 16. oktoober 2011

Rõõm küpsetamisest

15.märts 2010 tegin ma viimase suitsu. Õnnesoovid iseendale! Ja siis tabas mind selline haigus, et ma hakkasin küpsetama kõikvõimalikke kooke. Ei teagi, miks see mulle nii mõjus, kuid igatahes õppisin ma väga lühikese ajaga ära erinevate kookide tegemise ja erinevate taignatega sain sinapeale. Kui ma varemalt arvasin, et näiteks Napolionitordi tegemine on rakettiteadus, siis nüüd ma arvan, et pole seal keerulist midagi. Igatahes ei pea keegi mulle enam kooki tegema, kui miski tähtpäev on saabunud - ma teen nüüd vahest ise teistele:)
Njaa... Kuid, mind on õnnistatud sellise toreda lapsega, kes iga minu küpsetise peale teeb: "VÄKKKKK!" Ma ei tahaks temaga tegelikult nõus olla, sest enda arvates mul õnnestuvad igasugu asjad täitsa kenasti.

Ta sööb minu küpsetistest täpselt kolme asja: lehttaignaga õunakooki, vahvleid ja kaneelirulle. Kõiki muid asju ta isegi ei maitse, ütleb lihtsalt, et vastikud on. Olen loobunud teda moosimast, sest ta ei anna alla mitte kunagi. Ja pealegi - ega ta söögi eriti magusat. Ta ei söö ühtegi kommi, ühtegi šokolaadi, küpsistest sobib ainult tavaline Selga jne. Igatahes rõõmustan ma teda aegajalt sellega, et küpsetan temale meelepäraseid asju. Täna oligi see päev ja ma pidin olema maailma parim ema ja maailma parim küpsetaja:D

Päris keeruline olukord tegelikult. Tahaks küpsetada ja erinevaid asju proovida, kuid ühe lapse pärast nagu ei tohiks väga seoses kehakaaluga ja teine laps ei söö midagi. Mees saab enamus asju nuusutada piltide pealt. Kuid huvi on püsinud ja mul on hea meel, et ma küpsetamise enda jaoks avastasin.

Ja peale kõige muu, st küpsetamise, suitsetamise maha jätmise ja nii edasi - Arvo jättis ka suitsetamise maha, täpselt kuu aega peale mind ja siiamaani oleme täitsa tublid, kuigi kõva häälega seda ei tohi öelda, sest suitsetamise mahajätmine ei pidanud olema mingi tubliduse näitaja. Igatahes on Arvost saanud viimase pool aasta jooksul täielik Jamie Oliveri fänn ja ta kokkab igal võimalikul juhul just tema hõrgutisi. Me sobime kenasti - üks küpsetab ja teine teeb soolast kraami ning suitsu ei vaja kumbki:) Tublid ikkagi, ausõna!



kolmapäev, 12. oktoober 2011

Sebastian ja lego

Sebastian tõusis 8kuuselt esimest korda püsti sinise legoklotside kasti najal. Ta ei ole mitte kunagi ühtegi lego tahtnud suhu panna või midagi muud veidrat nendega teha. Soovitust "Mitte anda alla 3aastastele lastele, sisaldab väikesi osi" olen pidanud sellest päevast alates eirama, kui Sebastian avastas, et lego on ainus mänguasi, millega mängida kõlbab. Vanust oli tal siis vähem kui kaks aastat.


Esialgu selles polnudki midagi imelikku. Meil kõigil on omad huvid ja hobid ja on asju, mida meile meeldib rohkem teha ja asju, mida ei taha üldse teha. Ehitised, mida ta tegi aga äratasid siiski küllaltki ruttu tähelepanu, sest vanuseliselt ta nagu poleks tohtinud selliseid asju veel teha.


Kolmeaastaselt tegi ta juba Robinile legodega ehitamises silmad ette. Tänase päeva seisuga ei valmista talle erilisi raskusi kokku panna 16aastaste legosid, millel on elektrimootorid, silindrid, juhtmed, jagajad. On hämmastav, kuidas ta võib tundide kaupa panna kokku näiteks suurt kallurit, millega Robin ja Erlend kahepeale ka hakkama ei saanud. Tal võttis see esimesel korral aega 5 tundi, aga kokku sai ja tööle hakkas.

Pean tunnistama ausalt, et ega Sebastianile polegi väga palju muid mänguasju ostetud ja kingitud, kui legod ja puzzled, sest need on ainsad asjad, mis teda huvitavad. Robinist on meil suur hunnik mudeleid, need pakuvad talle sama vähe pinget kui mulle näiteks poeleib:) Eks alguses ikka sai ostetud erinevaid asju, kuid aeg näitas üsna kiiresti, et pole mõtet - seisavad niisama ja koguvad tolmu. Seetõttu oleme siis rohkem investeerinud legodesse, sest need, kes on kursis, teavad, et lego on kallis lõbu. Eriti LEGO Technic, mis huvitab Sebastianit kõige rohkem.

Sebastian ei tunne numbreid ega tähti, need lihtsalt ei paku talle mingisugust huvi, kuid ta loendab hästi, sest seda on legotades tarvis. Ta peab pidevalt kokku lugema, mitme täpiga või auguga klotsi tal on vaja. Aegajalt tundub, et ta saab pildi pealt niisama ka aru, ilma, et ta peaks midagi loendama. Justkui oleks juba meeles, kui suur just see vajaminev kolts olema peab.

Ega kõik ei olegi nii lilleline, mõnikord meil esineb siin ikka selliseid kodusõdasid, et hirmus kohe ja peasüüdlane on LEGO. Kõige hullemad sõjad on siis, kui Robin avastab, et ta tahaks ka midagi ehitada ja siis avastab Sebastian, et Robin on võtnud sellise jupi, mida tal vaja on. Teine põhjus sõdimiseks on siis, kui kegi tahab mõnda ehitist ära lõhkuda, aga tema pole selleks veel valmis. Nii pole ka midagi imelikku, et teatud esemed seisavad koos aasta otsa. Aegajalt võtab ta ise selle tükkideks ja paneb kohe uuesti kokku. Üks selline asi on LEGO Greatori Ferrari, mille kinkis talle onu Aivar sünnipäevaks. Ülepäeva ta võtab selle lahti ja paneb siis uuesti kokku. Ööseks pannakse Ferrari voodi kõrvale.


Sellised suured masinad paneb ta kokku õpetuste järgi. Ferrarit oskab parandada ka ilma, kui ei ole just täiesti juppideks võetud. Kuid talle ei valmista raskusi ka sellised legoehitised, mida näiteks Arvo on ehitanud ja siis selles foto teinud. Ta vaatab fotot ja ehitab peaaegu samasuguse. Nii valmis täna hommikul taaskord vanaisa külgkorviga mootorratas.


Loomulikult on meil loendamatu hulk ka igasugu pisividina legosid. Neid ehitatakse kokku ja lahti silmad kinni ja seda sõna kõige otsesemas mõttes:D Robin vahest ikka ütleb, et kas kõik tema toa riiulid ikka peavad olema legosid täis ja mina protesteerin, et miks on terve elutoa laud legosid täis, kuid keegi pole ju keelanud viriseda. Virisemine aga ei muuda eriti midagi, sest legosid on palju, kokku ehitatud asju on palju ja tal veel oma tuba pole.

Eks ma muidugi olen omajagu mures ka selle liigsuure legohuvi pärast, kuid see on juba üks teine teema, millest ma täna ei kirjuta.



Võite kaks korda arvata, mida soovib meie Sebastian jõuluvanalt saada:)


neljapäev, 6. oktoober 2011

Kalle Blomkvist ja Rasmus

Me käisime eile teatris. Nukuteatris. Robini klass käis ja me pressisime end Sebastianiga ka ikka kaasa. Nii kaua, kuni Robin meid ei häbene või lausa vastu pole, et me kaasas käime, ma ikka kasutan seda ära. Koolibussiga sõit on ju juba omaette kogemus:D

Teatriskäik on ikka midagi muud, kui niisama käik. Selleks peab end ilusasti riidesse panema ja kingad tuleb ka ära viksida. Hea osa sellest asjast on see, et isegi Sebastian saab juba oma kingade viksimisega ise hakkama ja kumbki poistest ei vaidle vastu, et riietus peab olema midagi muud, kui igapäevane. Nad on sellega juba nii harjunud, et ei teki isegi küsimust, mis ma selga panen, kui teatrisse lähen.


Seekordne etendus oli Astrid Lindgreni "Kalle Blomkvist ja Rasmus", Vahur Kelleri lavastatud. Osades olid: Martin Linna, Karin Rask, Mart Müürisepp, Mattias Jürgens, Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Mihkel Tikerpalu, Anti Kobin, Risho Rosberg, Georg-Sander Männik ja Janek Saareli. Kes raamatut on lugenud, teab, millega tegu. Kes Astrid Lindgreni raamatuid üldse on lugenud, võib aimata, millega tegu. Väga hea tükk oli ja sobis nii 5aastasele kui 11aastasele. Mulle sobis ka ja ma pean ausalt tunnistama, et mul tilkus isegi üks pisar. Seal lõpus, kui Nicke kuuli sai ja Rasmus tal kahe käega kaela ümbert kinni võttis ja ütles: "Minu arvates on lapseröövlid head!". Vot nii. Naerda sai, natuke oli hirmus ka - eriti Sebastiani arvates.

Ainuke asi, mis mind natuke kurvaks teeb, on see, et lastele ei ole selgeks tehtud, et teatrietenduse ajal ei sööda krõpsu ja muidugi on minu jaoks silmatorkavalt häiriv ka dressides teatrikülastaja. Ausaltöeldes peaks lastele ikka maast-madalast selgeks tegema, et on kohti, kuhu Nike ei sobi. On lausa imelik vaadata kõrvuti seisvaid dressides poissi ja satsilise seeliku ja kontsakingadega tüdrukut.

Ja ma julgen oma tagasihoidlikku arvamuse avaldada ka Märjamaa Gümnaasiumi VIa klassi poiste kohta - tuletaevasappi! Kõik. Rohkem ma ei ütle midagi.

Minge teatrisse oma lastega - nad on teile tänulikud!