laupäev, 8. aprill 2017

Mõmmi armsale Jakole

Aeg on läinud linnutiivul, sest Jako on meil juba 2aastane SUUR VENNA. Minu jaoks on ta muidugi ikka edasi väikene Jako, sest 2aastane on ju alles puhta pisike laps. 

Ma mõtlesin tükk aega, et ma tahaksin talle kinkida, kui ma teda näen. Tal on olemas kõik, mis ühel lapsel olemas olla saab ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt rohkemgi veel. Seega ma teadsin, et poest ma ei osta talle küll midagi. Või noh. Lõngapoest ostsin :) Ostsin Rowani 100% puuvillast lõnga ja tegin talle ühe hirmus armsasti välja kukkunud mõmmi Mari-Liis Lille uuest raamatust "Kaisuloomakirg. Amiguruumi tehnikas heegeldamine" õpetuse järgi. Tänu sellele lõngale tundub see mõmmi kuidagi eriti sametine ja ...mõmmine. Pikkust on Jako uuel sõbral lausa 41cm, nii et täitsa suur sõber :) Värvivalikud sündisin juba eos. 


Ma loodan, et Jako ja mõmm saavad sõpradeks :)

PS. Jako sai täna oma mõmmi kätte ja talle meeldis :)




pühapäev, 2. aprill 2017

Rahvusvaheline jalgpalliturniir Saku Spring CUP 2017

Raplamaa Jalgpallikooli 2006 aastal sündinud poisid osalesid Saku korraldatud Spring CUPil. Turniir kestis kolm päeva, kokku mängiti 6 mängu. Suluseisu loeti ja mänguaeg oli 2x20 minutit. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga: Raplamaa JK kollane ja Raplamaa JK sinine. Sebastian mängis Raplamaa JK kollases meeskonnas, kuhu kuulusid Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Janar Loorents, Hugo Miljand, Robert Einhrih Oolmaa, Andreas Post, Jako Puusepp, Rendo Roots (2007) ja Janre Jõgi. Meie alagrupis mängisid võistkonnad: Saku Sporting , JK Tanmmeka valge, JK Tallinna Kalev ja Raplamaa JK kollased. 

Esimene mäng toimus reedel JK Tallinna Kaleviga. Poisid olid kohe hoos ja andsid jalgadele valu. Vastane oli kiire ja osav, aga meie poisid olid osavamad ja lõppseis jäi 3:0 meie kasuks. 


Teine mäng toimus reede õhtul 20.40 Saku Sportinguga. Jäime üsna mängu alguses kaotusseisu ja püsisime selles seisus vist terve igaviku :) Fännina oli vähemasti selline tunne. Poisid aga ei andnud alla ja mängu lõpuks oli seis 3:1 meie kasuks. Üllatav oli Saku Sportingu märgatav areng. Kui me viimati nendega mängisime, oli nende tase kordades nõrgem. Sellel mängul oli Sakust aga vastast küll ja veel. Sebastian näiteks arvas, et ta enam kunagi ei taha olla sellises alagrupis, kus on Saku Sporting :)


Laupäeval oli alagrupi viimane mäng, kus vastasteks olid Tartu Tammeka JK valge poisid. Mäng oli väga tuline ja vastane lõi meile esimesel poolajal kaks väravat. Meie poistel oli küll pealelööke, aga väravat ära realiseerida ei suutnud. Kahjuks ei löödud teisel poolajal ühtegi väravat ja pidime tunnistama ennast löödudeks. Seis jäigi 2:0 Tammeka kasuks. 


Kokkuvõtlikult jäime alagrupis teiseks ja veerandfinaalis läksime kokku Raplamaa JK sinistega. See oli nüüd küll selline mäng, et hoia ja keela. Treener ütles poistele, et ta ei juhenda mitte kedagi ehk siis vaba mäng. Kollase meeskonna poisid arvasid muidugi, et sinise meeskonna poistes pole neile mingisugust vastast ja tegid seal jalkaplatsil ikka nalja ka. Esimese väravani läks üsna palju aega, aga kui see esimene löödud oli.....tuli robinal lisa. Lõppseis jäi 7:0 kollaste kasuks.

Raplamaa JK sinised

Raplamaa JK kollased

Poolfinaalis sai meie vastaseks Tabasalu JK. Alguses tundus, et on raske. Tabasalu oli väga kaitsval positsioonil ja meie poistel oli raskusi väravale löökide andmisega, aga nagu ikka...tuleb lüüa esimene värav ja kõik läheb ladusalt. Kui alguses tundus, et mäng on raske, siis mida rohkem minuteid mängiti, seda rõõmsamaks see jalgpall muutus. Me ei ole veel Tabasalu JK-le kunagi kaotanud ja ei kaotanud ka seekord. Lõppskoor oli 7:0 meie poiste kasuks. Sellega olid poisid kindlustanud endale finaalikoha. 


Finaal toimus täna, pühapäeval ja meie vastasteks olid Tartu Tammeka valged meeskond, kellele me alagrupis pidime alla vanduma :) Poisid said revanši. Mäng oli KOHUTAV :))) Ma värisesin vahepeal nagu haavaleht, sest pinged olid nii suured. Tammeka poisid survestasid meie poisse korralikult, aga meie poisid ütlesid juba mängule minnes, et täna nad näitavad, kes on parimad! Ja nad näitasidki. Teisel poolajal lõi Andrus karistuslöögist palli ilusasti vastase väravanurka ja minut ennem mängu lõppu keerutas Aleks vastaste väravasse veel ühe palli. 


Kullapalavik! Väga raskelt tulnud, aga seda magusam :)

Palju õnne kõikidele poistele ja treenerile. Ja ka kõikidele lapsevanematele, keda oli üllatavalt palju. Eriti tänasel finaalmängul. Emotsioon ei taha vaibuda :) Nii ilusat jalgpalli pole ammu näha olnud :)


kolmapäev, 29. märts 2017

Peeter Paan ja valge lind Wendy

Kinkisin Sebastianile jõuludeks piletid Endla teatris lavastusele "Peeter Paan ja valge lind Wendy". Kuna Endla teatrisse saab isegi minusugune geograafiline idioot sõidetud, siis on see hea koht ilma Arvota hakkama saada. 

Etendus on kahevaatuseline ja kestab kaks tundi. Mul jäi kuidagi kahesilmavahele see moment, et tegu on muusikalise koguperelavastusega ja hakkasin hommikul natukene põdema, et äkki Sebastian salgab etenduse maha, aga tegelikult polnud seda muusikat üldse nii palju ja ta sai suurepäraselt hakkama. Ta oli eelnevalt teadlik, kes on Peeter Paan ja mis on Eikunagimaa. Me küll ei ole raamatut lugenud, sest talle väga ei lähe sellised fantaasiajutud peale, aga ta on vaadanud multifilmi Peetr Paani seiklustest. Ja kuigi ta  ei arva midagi Harry Potterist, siis Vennad Lõvisüdamed meeldivad väga - võta siis kinni, kuidas nende fantaasiajuttudega on...

Sebastianil oli väga hea meel, et etenduses tegi kaasa Sepo Seeman, sest tal on Sepost kustumatud mälestused saatest "Su nägu kõlab tuttavalt" ja ega Sepo ei valmistanud ka pettumust - ikka sama naljakas nagu alati :) Lapsnäitlejad olid ka kõik väga tublid, kuigi jah - Sebastianile sellised natukene nagu armunud või flirtivad vahejuhtumid ei meeldi. Pauku sai, nalja sai, röövlid olid - kõik nii nagu peab. Viiepallisüsteemis andis Sebastian etendusele hinde "5", kuigi alguses natukene kahtles, et äkki anda "4" põhjendusega, et liiga palju laulsid, aga mõtles murdosasekundi jooksul ümber ja ütles, et etendus oli väga hea. Ma julgen soovitada antud etendust vanusele 7-13aastat (kuigi oli ka nooremaid, kui 7), noorematele on ehk raske ja vanematele liiga fantaasia. Tegelikult on tegu väga hea etendusega ja tänu 20minutilisele vaheajale vaadatav ka nendele lastele, kellel pole püsivust kaua ühe koha peal istuda. 


Nagu ikka teatriskäimiste juurde käib ka restoran, siis ma viisin ta just sinna, kus talle väljas süüa kõige rohkem meeldib :))))) MacDonaldsisse. Sest ta ei söö ju naguniigi väljas mitte midagi muud, kui friikartuleid. Nüüd pean muidugi siiski selle lapse kaitseks ütlema, et Lidos meeldib talle ka ja seal ta sööb alati praekartuleid. Ja muidugi meeldivad talle restoranid, kus ta saab oma prae ise kokku panna ja nautida näiteks vutti friikartulitega. Aga kuna ma ikkagi olen geograafiline idioot, siis Mac jäi tee peale :)

Minu padutervislik puuviljasalat juustuga, sest ma ikka ei suuda neid friikaid ja burkse süüa....

Meil oli mõnus väljaskäik. Vaatamata sellele, et Sebastian jäi eile haigeks. No mitte nüüd kohutavalt haigeks, aga terve mu käekott oli tatiseid ninapabereid täis, kui koju jõudsime. Usun, et me läheme varsti jälle koos teatrisse, kuigi Sebastian ütles, et kaks korda aastas on maksimum, mis võiks teatris käia :) Pidavat muidu igavaks muutuma :) Äkki annab Robingi kaasa vedada....

Enda üle on mul ka hea meel.... Et ma ennast näpust tõmbasin ja ilma Arvota hakkama sain :) Minu jaoks on see väga oluline.... Ja ma tean vähemalt ühte inimest veel, kes mind tehtud käigu eest kiidaks :) 



esmaspäev, 20. märts 2017

Sebastiani üheteistkümnes sünnipäev ja Jalase loodusrada

Maailma kõige ägedam 11aastane on meie kodus :) Hip-hip-hurrrrrrraaaaaa!!!!

Sebastian sai täna, kui kevad saabus meie õuele, 11 aastat vanaks. Tegelikult oleks ta pidanud 20. märtsist edasi neli nädalat sündima, aga kuna ta tahtis sündida juba 21-st rasedusnädalast saadik, siis kui rasedust sai 36 nädalat täis, jäeti säilitamisravi katki ja siis kohe ta sündiski. Meile. Kevade tervituseks.

Meil ei ole kergeid aegu olnud ja kõik, mis täna toimib nagu kellavärk, on katsetamise ja proovimise tulemusel saavutatud. Ta on üks igavesti asjalik ja rõõmus laps, kellega koos pole kunagi igav. 

Sebastiani sünnipäev algas nagu ikka kaneelirullidega. Ta nimelt ei ole magusasõber ja üleüldse mingit kooki, torti, šokolaadi, kommi ta ei söö, aga ema tehtud kaneelirullid maitsevad väga. Ja kus see kirjas on, et just kaneelirullide pealt ei või küünlaid ära puhuda ja oma soove soovida?


Kinkisime talle uue palli ja pisut raha. Sugulased, kes eile külas käisid, tõid samuti raha (vanaema tõi saunalina ka). Raha eest ostab Sebastian endale ühe suure LEGO, aga ta pole veel päris täpselt otsustanud, millise. Isa tegi lemmiksööki (seapraadi) ka ja külmkapp on ääreni täis vaniljejäätist, mis sugulased tõid. Mida üks sünnipäeva laps veel tahta saaks?


Ema teab, mida üks sünnipäevalaps võiks tahta :) Peale kodu, SPA-de ja jalgpalli armastab Sebastian kõige enam käia looduses ja just sinna me ta sünnipäeva puhul viisimegi. Arvo võttis esmaspäeva vabaks ja päev (kella viieni) oli meie päralt. Me ei läinud kaugele, läksime peaaegu oma õue peale ehk Jalase loodusrajale . Sebastianile väga meeldib rabas ja ta on üks vapper kõndija. Ei olnud see rada täna kergete killast, sest sissetallatud rada oli jäine ja libe, aga see ei heidutanud teda sugugi. Kõndisime järveni, kus tegime peatuse ja meeshinged sõid kaneelirulle ja jõime sooja teed ning väga ettevaatlikult sai proovitud, kas järvejää kannab. Kandis. 

Keegi tärkab elule:)

Päike paistis ja sooja oli 5 kraadi. Kas oleks saanud olla veel parem? Sebastian oli heas tujus, nagu ikka, kui me ta loodusesse viime. Kõndisime kokku 7,4 km ja kui istusime autosse, et koju sõita, hakkas sadama lörtsi.... Meil vedas ikka tohutult.

Nüüd on õhtu käes. Saatsime isa tööle, lugesime üksteisele raamatuid (mina "Hulkur Rasmust" ja tema "Kunksmoori") ja mängisime täringumängu. Selline tore ja vaikne sünnipäeva päev oli meie peres. Just nende asjadega, mida Sebastian üle kõige armastab :)


Pärnu Tervise Paradiis

Mul oli sünnipäev. Ja nagu juba tavaks saanud ja rõõmuks loodud, käime me minu sünnipäeva puhul ikka kuskil SPAs jõudu ja jaksu kogumas ning positiivseid elamusi hankimas. Sel aastal hakkas varakult häirekella lööma Sebastian, kes võrdles ja analüüsis erinevaid SPAsid ning teatas ühel kaunil õhtul, et isa peaks Pärnu Tervise Paradiisis meile broneeringu tegema, sest sünnipäev ei ole enam kaugel :) Ma siis uurisin ka, et miks just see koht ning lõpuks olles tutvunud selle tervisekeskuse võimalustega saatsime Arvole sõnumi, et me tahame see aasta minna Pärnu Tervise Paradiisi :) Arvol ei jäänud muud üle, kui öelda, et no saab ikka :))))

Põhjus, miks Sebastian just selle SPA välja valis on siililegi selge - seal on Eesti suurim veekeskus ja kuna ta ei olnud kunagi saanud ühestki torust alla lasta, siis tema jaoks tundus see hirmus huvitav ja hoopis teistmoodi, kui tal siiani kogemusi on olnud. Isegi see ei heidutanud teda, et tegu on väga suure SPAga ja tõenäoliselt on seal väga palju rahvast.

Kohale jõudes adusime päriselt, kui suure kompleksiga tegelikult tegemist on ja mul võttis seest natukene õõnsaks... Sebastian seevastu oli varbaotsani erutatud :) Meie standarttuba oli kuuendal korrusel, mis oli piisavalt suur, et kolmekesi ära mahtuda (vahemärkus - Robin on Soomes Triinu juures - see ka põhjus, miks me seekord kolmekesi käisime). Olemas olid kõigile hommikumantlid ja sussid (isegi Sebastianile olid sussid - kunagi varem pole olnud). Sebastiani jaoks oli lisavoodi. Kõik oli väga puhas ja ilus. 

Vaade hottelitoa aknast

Meil olid valitud paketid "Võta aeg maha paradiisis" ja "Lapsepakett", mis tähendas seda, et meil oli piiramatu veekeskuse külastamise võimalus ja kui nüüd sellest veekeskusest rääkida, siis ma arvan, et mitte midagi toredamat ei olekski saanud Sebastianiga juhtuda, kui just nimelt see veekeskus. Ta lasi 44 korda erinevatest torudest alla ja seal mägijõel ei teadnud ta lõpuks enam ise ka, kui palju ta sealt alla oli lasknud. Ta selgroog, mis paistab puhvaika alt ka välja, oli kogu selle puhkuse lõpuks punane :) Ta kasutas kõiki veekeskuse mõnusid, mida kasutada sai: basseinid, mägijõgi, kõik neli toru (pikim neist 85 m), välibassein (ta ausõna käis õues basseinis), seiklusbasseini, jugasid... Arvo tegi kõik hullused kaasa ja oli ka justkui 10aastane. Ma ei tea, kuidas see juhtus ja kuidas ma lasin end ära rääkida, aga ma lasin ka korra mägijõest ja kõige väiksemast torust alla. No see peaaegu oli nii, et Arvo lükkas takka :), aga mulle ikka ei meeldinud... Mõtlesin kaua, et miks mulle ei meeldinud ja jõudsin järeldusele, et mulle ei meeldi, kui ma ei saa oma keha kontrollida. Ma tundsin end kuidagi abitult, kui see vool mind endaga kaasa viis ja ma ei saanud midagi teha, et seda juhtida või kuidagi kontrollida. Seega vedelesin ma enamuse ajast mullivannis ja elasin kaasa oma lapse tohutule eufooriale. 


Ostsime endale ka saunaparadiisi piletid ja saime kolm tundi saunakeskuses erinevaid saunu ja basseine nautida. Me oleme siiani lummatud selle saunakeskuse ilust. Päriselt ka. See kõik on seal ikka väga kihvtilt välja ehitatud ja arhitektil on ikka väga hea fantaasia olnud. Näiteks oli jaapani vann (vee temperatuur 41 kraadi) klaasist paviljonis. Kõik saunad olid nii mõnusates toonides ja mahedalt valgustatud, et lihtsalt nii hea oli olla :) Käisime kõik saunad läbi, lemmikuks osutusid aurusaun ja leilisaun. Leilisaunast sai jahutusvanni hüpata, mille temperatuur ei olnud rohkem, kui 10 kraadi. Jällegi olen enda üle uhke - ära tegin :) Sebastian ja Arvo tegid ka iseenesestmõistetavalt. Minu isiklik lemmik kogu selleles sauna ja veekeskuses oli Atlantis bassein, sest seal oli minu jaoks kõige sobilikum vee temperatuur ja sai veelaust massaaži nautida. Väga mõnus oli ka jaapani vannis, aga seal ei kannata väga kaua olla, sest päris palav hakkab. 

Jaapani vanni paviljon
Kuigi veekeskus on seal suur, siis tegelikult ei teki sellist tunnet, et kohutavalt palju rahvast on. See ongi kindlasti seotud sellega, et tegu on suure kompleksiga. Kõik need inimesed kuidagi haiuvad ära ja ei ole tunnet, et kõik on üle rahvastatud. Eriti mõnus oli õhtul poole kaheksast poole kümneni, sest siis oli kuidagi eriti vähe rahvast. Sebastian ütleski, et tal oli privaatne mägijõgi :) Kogu selle vee - ja saunakeksuse ülistamise lõpetuseks võib öelda, et sinna tasub minna ka niisama ujuma ja lõõgastuma - ei pea koos hotellipaketiga üldse võtma. Tavaline piletiaeg on kolm tundi ja sellega saab seal edukalt ennast igatpidi ära lõõgastada. 

Meie paketid sisaldasid ka hommiku- ja õhtusööke. Olin selles osas natukene skeptiline, sest tavaliselt Sebastian ei leia õhtusöögilt endale sobivat sööki. Kuid seekordne vopaa oli hoopis hommikusöök, kust puudus peekon. See pettumus oli lapsel ikka väga suur. Samas.... see sundis teda natukene ennast ületama, süües ühel hommikul praekartuleid ja vorsti ja teisel hommikul pannkooki moosita, sest ta sööb ju ainult minu või vanaema tehtud õunamoosi. Õhtusöögiga oligi nii nagu kartsin, et ega tal seal miskit süüa ei olnud. Mõlemal õhtul näksis pikkade hammastega paneeritud kala ja kartulit. Õnneks oli menüüs ka vaniljejäätis, mida ta siis õhtusöögi lõpetamiseks kausitäie sõi. Meil oli ka üks õnnetus, mille nimi on kahvel, aga sellest ei lubanud Sebastian rääkida ega kirjutada :) Mina ise võrdleksin hommiku- ja õhtusööki kuidagi nii, et parim ei olnud (Laulasmaal oli kindlasti parem, Pühajärvest ei hakka rääkimagi), aga kõik, mis taldrikule võtsin, oli söödav ja valik oli ka tegelikult päris suur. Lemmikuks osutus ühel õhtul loomaliha ja meeldis veel see, et salativalik oli väga rikkalik. 


Kuna meie paketid ei sisaldanud kohaloleku päeval lõunasööki, siis sellega olime pisut segaduses. Meie Sebastianiga olime välja valinud ja mõelnud, et lõunatame Neptun grillis, sest seal olid odavad söögid ja kindla peale minek - friikad mingisuguse lihalisega olid olemas. Mina siis olin enda jaoks heaks mõelnud päevasupi, sest no friikaid mina küll ei olnud nõus sööma. Arvo aga lõi kõik plaanid segi, sest eks ta ju tunneb mind ja teab, kui oluline on mulle hea söök ning viis meid hoopis A'la Carte restorani :) , sest ta ütles, et puhkus peab ikka ilus olema, mitte päevasupp :), kuigi mina olin täiesti valmis supiks. Aga no ega ma ei nurise - restorani söök on ju tuhat korda parem. Ja issand, kui hea see kõik oli! Ma arvan, et ma ei ole nii head sööki mitte kunagi kuskil saanudki. Vist. Meie Arvoga sõime "Veisepõsk / Üleküpsetatud kartulipüree / Hooajaköögivili/ Café de Paris kaste" ja Sebastianile saime eritellimusena friikartulid viineritega. Magustoiduks sõin mina "Šokolaadisuflee pähklite ja karamelliga" ja Arvo sõi "Maasika-vahuveinisorbetti biskviidi ja suhkrustatud marjadega". See põsk ja suflee lihtsalt sulasid suus :) Need olid nii maitsvad, et mul oli kohe kahju, kui kõik otsa sai :), mis sest, et kõht oli tegelikult ääreni täis. 

Alustuseks toodi tervitus köögist. See oli üks väga hea amps :)

Arvo ostis mulle ja endale klassikalised massaažid ka, et ikka oleks täielik lõõgastumine. Ma olin algul natukene skeptiline, sest ma polnud kindel, kas ma tahan, et keeg võõras mind näpib, aga mul oli 24 tundi aega ennast selleks ette valmistada ja mõelda see enda jaoks heaks. Juhtus kuidagi nii, et üks oli meesmassöör ja teine naine, mina valisin muidugi naise, sest seda ma ei suuda enda jaoks kuidagi heaks mõelda, et keegi võõras mees mind näpib, mis sest, et see on tema töö. Tegelikult oli see 45 minutit massaaži väga mõnus, pärast oli selline tunne, et tahaks magada (loomulikult ei saanud magada, sest veekeskusesse pidi minema. Jälle:)). Arvo jäi enda protseduuriga ka väga rahule, ei olnud valus ega kuidagi ebamugav. See meesmassöör oli selline hästi suur ja lai - ma arvasin küll, et ta lömastab mu mehe ära, aga ei olnud hullu midagi. 


Romantic baaris käisime kohvi ja veini joomas (mina olin ikka kohvi peal, sest mul ei ole seda alkoholi soolikat). Mõlemal õhtul tellisime puuviljavaagna ka, mis oli suur ja ilus :) Isegi Sebastian sõi puuvilju - pirni ja maasikaid. Üldse on ta juba natukene suurema lapse moodi ja üllatab mind iga päev. Üllatab sellega, milleks ta võimeline on. 


Mul on seda natukene paha kirjutada, aga minu lemmikspa Laulasmaal on kahjuks kukutatud... Mulle on väga oluline, mida tunneb laps ja no see laps pole ammu nii õnnelik olnud, kui need kaks ööpäeva seal Tervise Paradiisis :) Kui üldse midagi võõrelda ja mis alla jäi, oli buffeet restoran, aga kõiges muus - parim SPA, kus me käinud oleme. Äärmiselt ilus, maitsekas ja puhas. Ilusad valgus- ja värvilahendused. Kõige ägedam veekeskus, mis üks laps oodata ja loota oskab. Fantasiline saunaparadiis paljude erinevate võimalustega. Ja kui vähegi saate, ärge minge päevasuppi sööma, sest see suflee....see on lihtsalt  I M E L I N E!