laupäev, 9. september 2017

Heegeldatud Smurf

Suvi otsa pole ühtegi lõnga näppinud ega varrast/heegelnõela puudutanud... Polnud isegi mitte sellist tunnet, et võiks või peaks midagi tegema. Üks tuttav mingi aeg küsis, kas ma Smurfi olen nõus netis avalikult üleval oleva õpetuse järgi tegema, aga kuna ma välismaalt osta ei saa (mul ei ole krediitkaarti) ja arvuti taga heegeldada ka ei viitsinud, siis ütlesin ära. Õpetuse muidugi salvestasin enda jaoks ära, et kui äkki keegi on nõus mulle BDF - faili ostma, siis võiks ju isegi mõned Smurfid heegeldada.

Keegi oli nõus aitama ja nii see õpetus minu postkasti potsatas. Kuna ma olen nii palju mänguasju heegeldanud, siis antud õpetuses midagi uut ei olnud ja liigitaksin selle umbes täpselt keerulise töö kategooriasse ja seda just nende sõrmede nikerdamise pärast. Jube aeganõudev töö. Ma juba korraks isegi kahetsesin, et võtsin seda tööd teha, aga teine käsi läks juba kiiremini ja vaadakem tõele näkku - kuhu mul kiiret on? Muidu oli ikka nagu tavaliselt kinnissilmused ja kasvatamised, kahandamised ning ühtegi uut töövõtet küll ei olnud. 


Nüüd peaks silmi juurde ostma, sest sügis on käes ja näpud natukene sügelevad. Ja kes sinna õue ikka minna tahab, kui vihma muudkui sajab ja sajab ja sajab... Õudne, kui kahju mul on sellest taanduvast päevavalgusest :( Mul ei oleks sügise vastu mitte midagi, kui päevad ei oleks ainult nii lühikesed. Pikkadeks ja pimedadeks sügis- ja talveõhtuteks peaks endale ikkagi mingisugused käsitööprojektid välja mõtlema. 

Ja heegeldage Smurfe! Nad on nunnud :)



teisipäev, 5. september 2017

Jalutasime autot

Mõnikord õhtuti, kui meil on igav ja me ei taha vaadata televiisorit ega olla oma nutiseadmetes ega minna kuhugile kohvi jooma... siis mõnikord me läheme hoopis "autot jalutama". See tähendab sisuliselt siis seda, et istume autosse ja sõidame mööda külavaheteid sellistes kohtades, kuhu meie jalg muidu ei satuks ja silm nägema ei juhtuks. Sõidame vaikselt ja rahulikult, vaatame ümbrust ja mõtiskleme. Mõtiskleme näiteks selle üle, kuidas oleks elada kuskil metsa vahel  eemal asulatest ja koduukseni viiks kitsas, ühele autole mõeldud tee, mille keskel on murutriip. Kuidas oleks planeeritud poeskäimised ja kooliskäimised? Kas õhtul uluksid koos huntidega kuu poole seal eemal asulakärast? Sul oleks kindlasti koer. Suur. Oleks julgem. Seal metsade vahel põllu peal. Veel mõtiskleme me selle üle, millised inimesed on valmis sellistes kohtade elama? Millised isiksuseomadused Sul peavad olema, et Sa oleksid valmis nii eraldatult elama? Kas üksi saakski üldse seal elada? Või oleks vähemasti kahekesi ikka julgem ja asisem? 

Viimane kord kolasime niimoodi siinsamas ümbruskonnas 75 kilomeetrit maha. Nägime kaheksat kitse ja ühte vallatut rebasekutsikat. Käisime Koluvere lossi vaatamas. Me sõidame sellest lossist aastas mitu korda mööda, aga pole kunagi süvenenud sellesse pruuni teeviita, mis juhatab lossi poole. Nüüd käisime vaatamas ja vaatasime kohe hoolega, sest kes oleks võinud arvata, et tegu on nii uhke ehitisega seal kolkakülas. Kahju ainult, et lossile ligemale ei saanud. Loss on nimelt justkui väikesel saarel, mida ümbritsevad erinevad jõeharud ja -sopid. 


Meie teele jäid ühe vana veski varemed. Loojuv päike paistis sellele parasjagu peale ja see kõik kokku oli nii ilus. Kummastav oli see, et veski seintest kasvasid välja pihlakad. Kuidas nad seal juurduda saavad, on ikka täielik müstika. Arvo siis unistas, millise elamise saaks sellisesse vanasse veskisse teha :) Ta ütles, et unistamine on kõige odavam asi üldse, kui ma avaldasin arvamust, et see ikka oleks jube kallis ettevõtmine. Ja kui natukene süveneda sellesse ehitisesse, siis milline töö.... Palehigis paekividest müüride ladumine ringi kujuliselt. Tänapäeval paned seinaelemendid paika elektrilise loodiga ja ongi valmis. Sellel ajal, kui selliseid veskeid tehti, olid mehed ikka kõvad tegijad. 


Sõitsime mööda erinevaid põlluääri ja metsavaheteid. Õhtud on juba lühikesed. Kui on pilvine päev, on kella üheksast juba pime. Kahju on. Kahju sellest üürikesest suvest ja hirm eelseisva sügisperioodi ees. Tegelikult on ju sügis ilus oma karguses ja värvidega... Pean seda endale koguaeg meelde tuletama, sest mul ei ole sinasõprust selle pimeda aastaajaga... 


Me ikka käime oma autot jalutamas... Koos fotokaga :) Näeme loomi ja inimesi, udu ja päikeseloojanguid, saame metsapeatuste ajal pohlade ja põldmarjadega suud magusaks teha. Oleme koos. Ja ei vaata televiisorit ega näpi oma nutiseadmeid. Räägime hoopsi sellest, kuidas ja mida me peaksime oma elus tegema, et oleks tore :) Suvel ja sügisel, kevadel ja talvel. 

Eestimaa on ikka nii ilus, ma ei väsi seda imestamast. Ja koos olla on ka nii ilus, aga selle üle ma enam ei imestagi, sest see käib pereks olemise juurde. Alati polegi palju vaja...piisab 75-st kilomeetrist mööda külavaheteid, et jaksaks jälle...






pühapäev, 27. august 2017

Marimetsa matkarada

Kui me hommikul ennast valmis panime, et minna Kohilasse Eesti Noorte Meistrivõistluste raames Legioniga mängima, nägin äkki silmanurgast, et Arvo on RMK kodulehel. Läksin istusin ta kõrvale ja vaatasin lähemalt - ta oli tõesti Läänemaa ja Raplamaa matkaradade lehel ja sirvis erinevaid radu. Arvasin, et ta mõlgutab mõne sügistripi mõtteid, aga tuli välja, et ta tahtis täna, peale mängu, minna kuskile matkama. No ta arvas, et see võiks mulle ja Sebastianile meeldida. Ega meid ei ole vaja kaks korda kutsuda - me oleme valmis kohe minema :) Ei olnud täna ka mingi teistsugune päev ja nii me jooksuga mängul ära käisimegi (meie poiste võit 6:4), kotid kokku pakkisime ja Läänemaale sõitsime. 

Valituks osutus Marimetsa matkarada


Ilm oli hea, kuigi augusti kohta ikkagi pigem jahedavõitu. Rada oli väga hästi hooldatud. Algas kõik väga konarlikult ja ma juba jõudsin mõelda, et kas nii nüüd ongi, aga ei - rada oli väga mõnus. Kõige pealt tuli metsas kõndida, siis natukene maad metsa äärt mööda põllul kõndida, siis tuli pikk-pikk metsarada mööda puitlaastudest tehtud teed ja lõpuks jõudsime sohu, kus viis pikk-pikk-pikk laudtee vaatetorni juurde. See laudtee oli täiesti sirge, justkui raudtee ja oli natukene mäkke tõusev. Me oleme väga paljudel matkaradadel käinud, aga nii sirget laudteed ei ole me kunagi näinud. 

Metsas oli natukene kõhe. Sebastian ütles ka, et selline õuduka mets on :) Oli ka. Pikad männid ja altpoolt tühi, ilma võsastikuta mets. Hästi palju oli mitmeharulisi puid. Või nagu kokku kasvanud puid. Algul mõtlesime, et lihtsalt üks kokkukasvanud puu, aga tegelikult oli kogu mets neid täis, eriti kased ja tammed. 

Väga huvitavad puud, kuhu sai justkui sisse ronida
Üle Kureselja mäe minnes, jõudsime rabaservale. Sealt algav laudtee viis läbi madal-, siirde- ja kõrgsoo laugaste ja hälveteni välja, mis lõppes 7,6 meetri kõrguse vaateplatvormiga. Soo taimestik on ikka hoopis teistsugune kui näiteks rabas. Kahjuks ei olnud veel kanarbiku täielik õitseaeg käes - mulle need lillad väikesed õied nii meeldivad. Sebastian on meil täielik rabafänn - ta on igakord väga vaimustuses. Kõrgsoo peal polnud muidugi enam suurt midagi vaadata, sest seal ei kasva isegi männid mitte. Aga tal vist on natukene lihtsalt ärev see soo ja raba värk - no et ikka rajalt kõrvale ei või astuda ja pead koguaeg ikkagi ennast kontrollima. Või ma ei tea ka, mis värk tal nende rabadega on :)

Muidu aga nägime nii mõndagi. Näiteks väga palju sisalikke. Kohe ikka väga palju. Ja pohli saime süüa, need olid kuidagi eriti magusad ja head - isegi Sebastian ei sülitanud välja. Seenekorv oleks männiriisikatest pungil olnud, kui me neid seeni sööks :) Päris ehtne mägraurg oli - oleks tahtnud kohe sinna sisse näha. Väga palju liblikaid lendas, mu meespere pidi iga natukese aja tagant ütlema: "Ohoh!" või "Oota!", sest iga ringilendav liblikas on ju potentsiaalne kogu täiendaja. 


Vaatetorn oli omaette vaatamisväärsus. Taaskord suured tänud RMK-le, kes neid radu teeb ja hooldab, neid sildu ja torne ja laudteid ehitab, et meie inimesed saaksid käia looduses ja nautida erinevaid maastikke. Kuidas ma muidu saaksin sohu minna ja seal kolm kilomeetrit kõndida, kui nemad ei oleks laudteid teinud? Arvo oli väga vaimustuses sellest tornist, mis oli ikka väga hästi ehitatud ja kogu see raja lõpp oli nii hästi läbi mõeldud koos rabajärve äärde ehitatud platvormilga, kust sai  redeliga vette minna (me täna muidugi ei ujunud- liialt külm oli õues). Veesoojust kontrollisid mehepojad mõlemad :)

Kokku kõndisime 9,9km mõnusas rahulikus tempos. Nautisime ilma ja seltskonda, vahepeal olime pikalt tasakesi ja mõtlesime omi mõtteid - ka neid on vahel vaja mõelda. Meil on alati hea koos olla - ei olnud ka tänane päev erand :) Isegi siis, kui me oleme hästi vaikselt...

Kui teil mahti on, siis minge sohu - pohlad on valmis :)



teisipäev, 15. august 2017

Söömishäired ja Fitlap

Ma olen pikalt mõelnud, kas ma peaksin kirjutama oma söömishäirest või mitte, aga olles järjekordsel rattaringil ma mõtlesin, et see on üks väga suur osa minu elust. Ja kuskil südamepõhjas ma loodan, et äkki keegi kuskil, kellel on samasugune probleem, nagu minul, leiab siit mingisugust abi või uusi mõtteid või inspiratsiooni või ehk lohutust - me ei ole üksi oma hädadega siin ilmas. 

Minu elu on olnud nagu üks keeristorm. Vaatan täna peeglisse ja ei usu ise ka ära, kuhu ma oma teel jõudnud olen. Olen kirjutanud varem oma depressiooni loost, aga ma ei ole kunagi avalikult lahanud oma söömishäireid, sest need on väga isiklikud probleemid. Inimesed minu ümber tegelikult teavad, et mul on need probleemid, aga mitte keegi mitte kunagi ei taha nendest rääkida - valehäbi, ei taha torkida, kardavad liiga uudishimulikud näida, ei huvitu.... 

Minu söömishäired said alguse 15aastaselt, kui ma ülekõige siin ilmas hakkasin vihkama oma keha. Keha ma vihkasin muidugi juba väga palju varem, nii umbes 12aastaselt, aga siis mulle hakkas tunduma, et ma olen kõige koledam ja kõige paksem ja kõige rõvedam inimene. Ma kaalusin sel ajal 52kg ja olin 163cm pikk. Loobusin igasugusest söögist, olin endaga ülirahul, kui sain hakkama sellise päevaga, kui ei olnud söönud ühtegi ampsu. Hakkasin vältima söömist teiste nähes, mis sisuliselt tähendas seda, et ma võtsin endale söögi, läksin oma tuppa, panin söögi eelnevalt valmis pandud salvrätikusse, viisin tühja taldriku kööki ja viskasin salvrätiku wc-potist alla. Söödud. Vähemasti teiste jaoks. Hommikuvõileiva pistsin taskusse, kust siis jõudsis  see naabermaja kasside juurde. Koolis ei söönud ma sel ajal naguniigi ja Bärbeli pakutud ja ostetud hamburgeritest sõin ära ainult natukene, ülejäänu viskasin minema, väites, et mul on kõht nii täis. Ma ei tea, kas Bärbel sai midagi aru ka, sest me ei rääkinud mitte kunagi minu "veidrustest", kuigi ta oli minu kõige parem sõber ever. Kahtlaselt tihti tegi ta mulle hamburgereid välja küll.... mul endal ju raha polnud... Käisin kooliõe juures ennast koguaeg kaalumas, nädalas korra kindlasti. Kaal langes iga nädalaga, sain sellest ainult indu juurde olla veel söögivabam, kui seni. Ma sõin lehtede kaupa kõhulahtisteid, sest iga ära söödud suutäis tekitas paanikat ja süütunnet ja ma pidin kuidagigi selle söögi enda seest välja saama... Inimesed minu ümber hakkasid märkama, et ma olen kõhnemaks jäänud, kuigi püüdsin seda varjata eriti paljude riietega üksteise otsas. Palju riideid oli muidugi ka selle pärast, et mul oli koguaeg väga külm. Klassijuhataja oli üleüldse esimene, kes küsis, kas mu tervisega on kõik korras. Ema hakkas kontrollima, kas ma ikka söön. Tahtis, et ma tema nähes võileiva ära sööks, aga ma tuhisesin selle võileivaga uksest välja ja ei söönud ikkagi. Kuna ema oli nädalate kaupa baaris tööl, siis ta ei saanud ka kontrollida, mida ma söön või kui palju ma söön. Ta koguaeg küsis, kas ma olen täna midagi söönud ja mina muudkui vastasin, et muidugi olen! Seda ja seda ja seda ja... 


Ma ei jaksanud enam kehalise kasvatuse tunnis kaasa teha, kaalusin 40 kg. Istusin terve tunni seina ääres ja sain ainult noomida. Klassijuhataja siis rääkis kehalise kasvatuse õpetajaga ja enam ei noominud keegi midagi. Ma sööma ka ei hakanud. Kaalusin 36kg. Mul oli selliseid hetki, kus ma lihtsalt ei jaksanudki voodist välja tulla. Mõned korrad kutsus ema kiirabi, need panid mulle tilguti, keelitasid haiglasse minema, ema polnud nõus ja mina ei tahtnud. Mingil korral oli mu veresuhkur 1,9 ja mind viidi Rapla haiglasse, kust siis üsna ruttu komandeeriti mind ümber Seewaldisse lasteosakonda. Mingi ravi pandi peale, ma tundisn end väga halvasti. Kaalusin 34,5kg. Õhtul hambaid pestes kukkusin kokku. Kohale tulnud arst mõõtis vererõhuks 70/40. Ma rohkem ei tea midagi.

Seewaldis olin eraldi söögirežiimil ja see oli kohutav. Igat minu suutäit valvati hoolega ja pidevalt oli jutt, et kui ma sööma ei hakka, siis nad hakkavad mind söötma sondiga. Ma ei teadnud, mida see tähendab, aga arvasin, et küllap midagi jubedat. Püüdsin igati toitu hävitada nii, et see ei satuks mu suhu. Võtsin võileivast ampsu ja kui keegi ei vaadanud, sülitasin selle pihku ja panin taskusse, varrukasse, kuhu iganes. Ühistel söögiaegadel poetasin oma kartuleid või makarone või lihatükke naabri taldrikusse, kes oli selle üle ainult rõõmus :) Ainus söök, mida ma sõin, olid Goldeni õunad ja eriti suurtel nõrkusehoogudel arahiis suhkrus. Aga rohud tegid oma töö ja isu tuli tagasi. Igal hommikul mind kaaluti, pidin siis pesu väel olema - see oli minu jaoks väga alandav, sest ülejäänud lapsed võisid seal ninapidi juures olla ja mina siis seisin seal  nii paljalt, külmetades ja hirmuga kaalu numbreid vaadates, sest kui kaalu hakkas juurde tulema, olin sellest otsatus ahastuses. Haiglast välja minnes kaalusin 40 kg, kõik olid rahul. Ema, arstid, medõed, isegi koristaja... ainult mina jälestasin oma keha viimase tollini.....

Hakaksin oksendamist esile kutsuma. St sõin kõik ära, siis tekkis hirm, et võtan kaalus juurde ja pean toidust vabanema ehk siis toppisin näpud kurku ja püüdsin kõike kätte saada. Sellised hood vaheldusid näljapäevadega, kehakaal oli umbes 50 kg stabiilselt. Ehk siis ma ei suutnud söömata olla, samas ei sanaud ka alati oksendada. Mõnikord sõin arutult - kõike, mida kätte sain. Siis tundsin suuri süümepiinu ja vihkasin ennast selle eest, mida ma oma kehale tegin. Ma ei tahtnud ennast peeglist vaadata ja olin väga õnnetu, et nad rikkusid mu keha selle ravimisega.

Aastad möödusid, oli kergemaid ja raskemaid anoreksia hooge, kaal võis kõikuda siia-sinna kuni 15 kg. Täiskasvanuna on mu madalaim kaal olnud 42kg, ikka sellesama 163cm pikkuse juures. Viimane anoreksiahoog tuli koos depressiooniga 2013. Ma ei söönudki midagi, näksisin ainult. Kaotasin kaalus 14kg kahe kuuga, kõik muud jubedused sinna otsa veel, mis kaasnesid psühhootilise depressiooniga. Sain ravimid peale, mis on tänaseni märkimisväärse kogusena osa minu päevast. Koos ravimitega tuli ka kaal, suurim kaalunumber oli 64kg. Ma ei olnud lapsi sünnitama minnes ka nii raske :(..... Olin ahastuses ja vihkasin oma keha kõige suuremal moel. Püüdsin koguaeg söömata olla, oksendasin sööki välja, mis viis veel suuremate söömishoogudeni. Nägin juhuslikult mingisugust toitumisnõustaja kuulutust, mõtlesin, et kirjutan talle. Kirjutasin, sain toitumiskava 7 päeva oma, kolm söögikorda päevas ja väidetavalt pidin kuu ajaga 4kg alla võtma. Provisin, jubedad söögid olid :) Ei tulnud midagi välja. Ja siis nägin väga juhuslikult 2015 aasta novembris Fitlapi kuulutust. Suurt aru ei saanud, mis see on, aga laias laastus ikkagi mõistsin, et saab süües saledaks :), mis oli ju ideaalne mulle, kes ma ei suutnud söömata olla, aga ei tahtnud kaaluda 64kg.

FITLAP.  Fitlapiga alustades kaalusin 64,4kg ja vihkasin oma keha absoluutselt täiesti täielikult. Proovisin need kolm tasuta päeva ära ja tundus kohutav. Ma ei teadnud, et saan igal söögikorral ise valida, mida söön ja et programmi pakutud päevamenüü on lihtsalt näidis. Ma ei osanud toiduained asendada ja kui lubatud oli retseptis 54g tomatit, siis just nii palju ma seda võtsingi, mis tähendas aga seda, et portsud olid hirmpisikesed. Kõht oli koguaeg tühi ja tuju paha. Peale kolme päeva ja kilo väiksemat kaalunumbrit nähes, mis andis lootust, tegin makse ära ja sain pooleks aastaks kava kasutamise õiguse. Ja sinna see jäi. Tuli detsember, piparkoogid jne ning tahtejõuetus. 12. jaanuar käisime pealinnas poes, Arvo ostis mulle kaks seelikut ja kui M number seelik keskkohast pigistas, pidin südari saama, sest minu suurus on ju S. Koju jõudes istusin Fitlapis vist neli tundi järjest. Lugesin kasutusjuhendit ja proovisin programmist aru saada. Lugesin tagasisidesid, liitusin Facebooke salajase toetusgrupiga. Sain teada, et päeva jooksul on kolm täis söögikorda ja üks poolik söögikord, aga kui teen trenni, siis on kõik neli söögikorda täissöögid. Õppisin retsepte vahetama, sest absoluutselt igal söögikorral saab süüa just seda, mida ise tahad ja retsepte oli sel ajal Fitlapis üle 300 (täna pea 500). Sain teada, et on vabavara nimekiri, mis koosneb erinevatest aedviljadest ja neid võib iga söögikorra juurde süüa nii palju, kui ise tahad. Näiteks, kui retseptis on 65g kurki, siis tegelikult võin seda kurki süüa nii palju, kui sisse mahub sel söögikorral, mis sisuliselt tähendas seda, et vabavara listiga sai oma portse kasvatada just nii suureks, kui suureks ise tahtsid kasvatada. Ostsin valmis erinevad toorained, mis mulle tundus, et on hädavajalikud: pruun riis, täisterapasta, 15%-line juust, veisesink- ja hakkliha, kanafilee, erinevad juurikad, erinevad pudruhelbed (kaera-, rukki- neljavilja-, riisi-, hirsi-, 8-viljahelbed), hooajalised puuviljad ja külmutatud marjad, Stevia.

14. jaanuar hakkasin pihta, kaal oli 64,5kg. Mulle tundus, et ma ei teegi muud, kui päev otsa süüa. Pidin valmistama neli enda söögikorda ja lisaks lastele söök. Ma elasin köögis. See oli lihtsalt masendav. Sõin hommikusöögi ära, tegin Sebastianile hommikusöögi ja siis oli juba aeg lõunasöögi peale mõelda ja nii tegin seda endale ja siis Sebastianile ja siis õhtusöök mõlemale lapsele ja endale ja siis veel hilisõhtune söök endale. Appikene küll! Appi võis ju karjuda, aga igal hommikul rõõmustas kaal pisut väiksema kaalunumbriga, mis andis just parasjagu sellise hoobi tagumikku, et olin valmis ikka oma päevi köögis veetma. Õppisin paremini planeerima ehk siis, kui keetsin endale hommikuputru, tegin samal ajal valmis ka Sebastiani hommikusöögi ehk siis saime koos süüa. Muutus tavaliseks, et pliidil töötas kolm auku ja valmis korraga kaks täiesti erinevat rooga. Näiteks mulle kitsejuustupasta ja Sebastianile/Robinile kartulid kotlettidega. Ma olin nagu tuulispask oma köögileti ja pliidi taga. Olukord muutus natukene paremaks, mul ei olnud enam tunnet, et elan köögis, sest ma õppisin selgeks, kuidas teha mitut rooga korraga, säästes niimoodi tohutult aega.

Igal õhtul plaanisin uue päeva söögikorrad ära, püüdes menüü kokku panna nii, et kui olin näiteks eelmisel päeval kanafileed ostnud, siis ka järgmisel päeval sõin midagi kanafileega - seda ikka selleks, et maksimaalselt ära kasutada erinevad toorained. Kahe kuu päerast kaalusin 58kg. See ei olnud see, mida ma soovisin, aga see oli suur samm selle poole, kuhu ma tahtsin jõuda. Fitlapi üks väga suur eelis on see, et süüa saab kõike, välja arvatud valge nisujahu ja suhkur. Suhkru asendasin kohe alguses Steviaga ja nisujahu asemel on mul kodus riisijahu, kaerajahu, rukkijahu ja mandlijahu. Ma planeerin oma söögikorrad nii, et vähemasti üks söök päeva jooksul on midagi magusat, sest ma olen maiasmokk :) Tegelikult saabki süüa kõike, lihtsalt toiduained on kaalutud täpselt Sinu jaoks vajalikus koguses, mille programm ise Sulle välja arvutab, arvestades Sinu vanust, pikkust, kaalu, ja sugu. Toon mõned näited.

Filapis saab edukalt süüa salateid, kus saad muuta puuvilju, liha sorti, juustu rasvasust, lisaks vabavara:

Caesari salat
Fetajuustu-peedisalat
Kodujuustusalat värske kartuliga
Oasalat
Puuviljasalat juustuga
Puuviljasalat pardilihaga
Rosolje
Väga palju on suppe, mille kogused on üüratud. Mina näiteks ei jaksagi supiportsu korraga ära süüa, söön vähekese vahega. Saab süüa nii sooja suppi, kui külmsuppi, püreesuppi (mina eriti ei armasta püreesuppe, v.a kõrvitsapüreesupp. Mõned supitaldrikute näited ja see on tavalsielt pool mulle ette nähtud portsust ehk siis sama palju saab veel süüa, kui esialgu pildile on jäädvustatud:

Isetehtud frikadellidega frikadellisupp
Hapukapsasupp
Kana-kookosesupp
Kanahakklihasupp
Kanasupp munanuudlitega
Okroška
Erinevad praed, pastasöögid ja vormiroad. Neid on tohutu hulk ja tooraineid asendades ja vahetades saab teha tuhandeid erinevaid roogasid. Ei saagi nagu tüdimus peale tulla, sest iga päev võid süüa erinevaid toite. Loomulikult on mul omad lemmikud, mis ongi lemmikuteks lisatud ja kergesti kavas leitavad. Teen neid sööke tihedamini, kuid katsetan ka pidevalt uusi maitseid, tekstuure. Hooajaliselt söön grillitud liha või verivorsti, sest kõike saab endale lubada. Lihtsalt kogused peavad õiged olema. Mõned näited:

Grillitud liha puuviljasalatiga
Hakk-kotletid kartulipüreega
Heeringas kartuliga
Kana-juurviljakste riisiga
Kahe juustu pasta
Kananagitsad
Kartulipuder singi ja praemunaga
Kartulivorm
Koorene tartrapuder kanaga
Makaronid hakklihaga
Pitsa tortillapõhjal
Riisi-kodujuustuvorm
Seenekaste kartuliga
Ühepajatoit
Mitu korda päevas võid süüa putru ja just nendest helvestest, mis Sulle kõige enam meeldivad. Saab teha nii soolaseid kui ka magusaid putrusid. Maitsestada võib millega iganes: vanilli, stevia, sool, kaneel, piparkoogimaisteaine. Minule ei valmista mingisugust probleemi süüa päevas kõik neli toidukorda pudrud, sest ma olen tõsine pudrufänn :) ja aegajalt teengi endale pudrupäevasid. Sebastian ikka naerab, et ema sööb neli korda päevas putru, sest tema jaoks on puder ikkagi hommikusöök. Fitlapiga aga võid hommikusöögiks seapraadi ka süüa, kui tahad. Ma ei taha, ma tahan ikka putru :) Paljud kurdavad, et pudruportsud on väikesed, aga minu jaoks küll ei ole. Mõtled jah, et mis ma sellest näietks 29g helvestest saan, aga saab - kõht on täis ja kõik on hästi.

Kohev hommikupuder
Koorene puder munaga
Küpsetatud puder piimaga
Puder kaneeli ja vaarikatega
Rukkihelbe puder kookospiimaga
Rukkihelbepuder omletiga
Loomulikult saab süüa erinevaid võileibu ja pannkooke. Saab süüa nii magusaid kui soolaseid pannkooke, tortillarulle, aga ma ei ole väga suur pannkoogifänn. St ma söön neid aegajalt, aga pigem harvem. Võibolla on see seotud sellega, et pannkook peaks ikkagi olema nisujahust, sest siis on ta kõige pehmem ja õhulisem. Samas mulle maistevad väga kohupiimapannkoogid, nii et - ikkagi söön aegajalt Fitlapi pannakaid. Kusjuures kogused on meeletud  - ma ei söönud varem kunagi kolme kreppi korraga ära :) Nüüd aga...pole probleemi :)

Banaanipannkoogid
Forell maisigalettil
Grillsaiad
Võileib juustu-majoneesikattega
Krepid kohupiima ja maasikatega
Munavõi kaerasepikuga
Pannkook singi-juustu täidisega
Maksapasteedi võileib
Proteiinipannkoogid
Singivõileib
Tortillarull omletiga
Ja mööda ei saa vaadata magustoitudest/kookidest. Kui mitut "dieeti" Sa tead, kus võid kasvõi neli korda päevas süüa magustoitu või kooki? Halleluuja Heikkile ja Renele selle toitumiskava eest! Jah, tervislik kook on tervislik kook ja jääb alla täiuslikule Britale, aga see on alternatiiv. Kuna Fitlapis võib korra nädalas pidada "patusöögikorda", mis tähendab seda, et Sa võid selle ühe söögikorra ajal süüa just nii palju ja selliseid asju, mida Sa ise soovid, siis minu patusöögikorrad on varustatud patuste kookidega :)  Ülejäänud aja söön tervislikke magustoite ja olen väga rahul, et ma võin seda teha süümepiinadeta. Tavaliselt on see minu hilisõhtune söögikord, mis on siis enamasti kella üheksa ajal õhtul ehk siis mõelge nüüd ise - kell üheksa õhtul söön suure tüki kooki ära või kamavahtu ning ei pea selle pärast muret tundma, kas ma võtan kaalus juurde. Mõned näited:

Brownie
Kamavaht pohladega
Leivasupp kohupiimavahuga
Müslipõhjal kook
Neljaviljaküpsised
Porgandi-kohupiimakook
Puding marjade ja pähklitega
Riisipuding
Rukkileiva-pohlakook
Rullbiskviit
Vokitud õunad kohupiimavahuga
Šarlott
Nagu isegi näha võite on menüü väga rikkalik. See galerii siin on vaid väike näide :) Ma arvan, et ma ei ole mitte kunagi oma elus nii hästi söönud, kui nüüd jälgides Fitlapi kava. Täna ma kaalun 51,5kg ja olen sellega peaaegu rahul. St ma ei ole rahul oma kehaga tõenäoliselt mitte kunagi (kuigi...ära kunagi ütle kunagi, sest äkki Anne...aitab seda muuta?), aga ma saan täna selle kehaga elatud. Jah, mul esineb aegajalt perioode, kui ma süüa ei taha ja siis teengi endale lihtsamaid retsepte või söön kava järgi õige koguse puuvilja ja pähkleid. Kui olen mitu päeva kavast väljas olnud ja söönud igasugu jama, siis kipun ikkagi oksendamist esile kutsuma, sest mul lihtsalt on nii suured süümekad, et ma olen üle söönud... Aga üldjoontes on Fitlap selle 1 aasta ja 7 kuuga mu toitumist tublisti parandanud. Mu söögilaud on vaheldusrikas, ma söön väga palju juur -  ja aedvilju, täisteratooteid ja erinevaid teravilju. Ma kaalun iga päev oma toitu ja see ei häiri mind. Vastupidi - ma võin südamerahus oma kaalutud söögi ära süüa ja tean, et ma ei saa selle söögi söömisega kaalus juurde võtta. Mulle annab see teatava turvatunde, mis on vajalik selleks, et ma ei oksendaks ega näljutaks ennast.

Enamus Fitlapi retseptide järgi valmistatud toite valmib umbes 15-20 minutiga ja väga paljud söögid (smuutid, magustoidud, võileivad) saab valmis teha 5 minutiga. On terve hunnik retsepte, mis on "OTSE POEST" ehk siis ongi valmistoit ja kaalud vajaliku koguse välja ja sööd ära ning voila - jälle üks edukas kavajärgne söögikord kirjas. Olen lugenud ja kuulnud palju kriitikat selle osas, et veedadki pool päeva köögis ja tööl käiv inimene ei saaks elusilmaski Fitlapi järgi toituda, sest tal pole lihtsalt aega endale koguaeg süüa teha. Mina tööl ei käi ja seda kommenteerida ei saa, kuid võin lihtsalt mainida, et tegelikult saavad söögid väga kiiresti valmis ja tööl käimine ei ole takistus. Kõige suurem takistus on tahe ja viitsimine, sest süüa peab ju endale ja perele igaljuhul tegema - miks mitte siis teha seda tervislikult ja just Sinu jaoks sobivates kogustes. Väga paljud inimesed teevad näiteks ühte sööki neli portsu korraga ja siis saavadki neli söögikorda süüa seda sööki ehk siis kolmeks söögikorraks ei pea Sa süüa tegema, vaid lihtsalt soojendama. Mina tahan värsket sööki, seepärast teengi endale igal söögikorral uue söögi ja tõesõna - selleks ei kulu rohkem aega, kui 20 minutit er söögikord.

Fitlapiga on minu ellu tulnud ka sport, kuigi Fitlapi kontseptsiooni järgi ei ole trenni tegemine abosluutselt primaarne. Kui ma oma varajasemas elus olen olnud tordinaine, siis nüüd ma võin küll öelda, et ma olen spordinaine. Koos toitumise jälgimisega alustasin ka Fitlapi treeningutega, mida nimetatakse HIIT treeninguteks, mis tähendab, et treening on jaotatud intervallideks, kus harjutused vahelduvad puhkusega. Fitlapi trennid on 15 minutit pikad ja no selle aja leiab iga inimene päevas. Üsna kiiresti liikusin algtasemest kõrgtasemesse ja tundsin, et seda kõike on liiga vähe. Kuna ma juba varemalt käisin üsna palju kõndimas, siis suurendasin kõndimise hulka veel rohkemaks. Oli üsna tavaline, et käisin iga päev kümne kilomeetrisel kõnniringil. Ühel hetkel tundsin, et ka seda on vähe.... Tänaseks olen tuttav joogaga, vesiaeroobikaga, jaksan joosta korraga kuni 17 km, mis sisuliselt tähendab seda, et käin peaaegu iga päev jooksmas ja mu jooksuring on umbes 14-15km pikk. Sõidan palju rattaga, korraga 35km, kuid olen sõitnud ka 54km ühe jutiga. Liikumine on minu jaoks väga oluline. Kui mul tuleb sekka mõni selline päev, kus ma ei tee mitte ühtegi trenni, siis ma olen kohe kuidagi häiritud. Vahel mul on muidugi natukene hirm, et äkki....äkki ma lõhun end liialt... no et ma ei oska piiri pidada... Aga füüsiliselt on mu enesetunne hetkel ok - ju siis kõik sobib. Aga ohumärk ripub koguaeg pea kohal - liiga palju trenni väsitab keha ja hinge. Ma pole veel oma tasakaalu leidnud, kuid ma usun, et see tuleb ise - koos aja ja õppimisega.

Minu ühe kuu trennid
Kõik juuli kuus tehtud trennid (siit on puudu lihastrennid, sest neid Endomondo ei loe
Ma ei tea, kus ma oleksin täna, kui mul ei oleks Fitlapi.... Minu jaoks ei ole Fitlap ammu enam dieet, see on elustiil. Elustiil, mis on mulle väga vajalik igapäevaseks eksisteerimiseks. Jah, mu söömishäired ei ole kuhugi kadundu ja oma kehaga olen ma ikka pahuksis, mõni päev rohkem, mõni päev vähem, kuigi terve mõistus ütleb, et 51kg kaaluv naine ei saa olla paks.... peegel aga näitab midagi muud. Mõnikord on nii kuramuse raske. Näiteks siis, kui oled oma karbiga kuskil seltskonnas ja siis keegi võtab grillilt suure tüki mustikaribi ja ütleb, näe, Sa ei saagi... see tundub alandav. Või näiteks siis, kui keegi küsib, et mis Sa nüüd jäädki elu lõpuni oma sööki kaaluma või? Ja kui jäängi - kuidas see teisi peaks segama? Kuigi pean ikkagi mainima, et aeg on teinud oma töö ja inimesed mu ümber on harjunud, et ma oma toidumoonaga igal pool käin :) Loomulikult esineb ka minul viletsamaid perioode ja kavas püsimine on raskem, aga need tavaliselt mööduvad ja siis on jälle nii turvaliselt hea oma toitumine kontrolli all hoida.

Kõige toetavam on olnud muidugi mu oma armas mees. Ta on mind kiitnud ja ikka üles jälle upitanud, kui miski on jalgealuse kõikuma löönud. Ta on võimaldanud mulle seda, et saan tellida kava ja saan osta just neid asju, mis mul vaja on. Ja kui ta kodus on, siis hoolitseb ta tavaliselt ülejäänud pere toidulaua eest ehk siis ma pean tegema süüa ainult endale. See on väga hea, sest kindlasti on see aidanud kaasa sellele, et mul ei ole mingisugust tüdimust tekkinud. Olen lubanud talle, et kui ta ükskord pensionile jääb, siis ma hellitan teda söögiga iga päev :)

Aitäh kogu Fitlapi meeskonnale selle võimaluse eest olla tervem ja aktiivsem :) Aitäh kogu Fitlapi toetusgrupile! Aitäh mu perele ja lähedastele, kes te olete mind toetanud!