kolmapäev, 29. veebruar 2012

Viimane

Iseenesest mõistagi on see VIIMANE postitus, kus ma mainin lund ja talviseid tegevusi. Mul on sellest talvest nüüdseks täiesti kõrini ja kui Kristine ütleb, et talverõõmud on toredad, siis ma sõidan talle külla:D
Aga ma klõpsutasin nats. Õigemini täna natuke ja üks teine eile natuke ja veel rohkem eile ka natuke. Mõnda pilti näitan teile ka, sest nii on mul kombeks. 


Siis oli õues alles külm, lausa väga külm. Nüüd on õues juba soe ja linnud laulavad, kui päike paistab. Ma valetan, kui ütlen, et ma laulan ka. Ei laula, sest ma olen üle koormatud ja mu väiksem laps on sellest närviliseks muutunud ja mul on tunne, et me oleme mõlemad väsinud. Vaatamata sellele tegime Seebuga täna lumemehe ja kaneelirulle (mina sain kaks, Robin sai kolm ja Sebastian sai kümme:D).


Suured poisid ei teinud lumeskulptuure, sest neil on silme ees ainult üks asi. Sellega magatakse, süüakse, käiakse kümblemas, sellest räägitakse ja mõeldakse. Luuletatakse ja lauldakse, isegi tantsu tuleb sekka. 


Tegelikult on ilus talv olnud või mis. Lund on olnud palju (vahest ehk liigagi palju) ja külma on olnud mitte liiga palju. Ainult üks väga käre periood. Ülejäänud aja on olnud tegelikult päris normaalne. Ma suutsin sel talvel ennast ja Seebut kraavi ka sõita (sõbrapäeval õhtul). Vaimse saime mõlemad, aga eks me saame üle. Ükskord kindlasti.
Ma ei tundu täna eriti õnnelik, kuigi ma suuremas plaanis olen seda jätkuvalt. Mul on lihtsalt nii kõrini, et mul on nii kiire. Ja mul on praktikamured. Ja meie väikene laps on kõikides minu muredes ja tegemistes muutunud pahuraks ja see teeb minu elu keerulisemaks. Robini elu ka ja eks neid inimesi ole veelgi, keda see otseselt mõjutab, et Sebastian ei tunne end rõõmsana. 


Pahurus läheb üle ja lumi sulab ära.  Homme on juba märts. Ootab ees üks väga raske ja tegus kuu. Ma olen juba varem öelnud, et ega ma elusast peast alla ei anna, aga natuke väsinud olen küll. Peale märtsi peaks minema elu natuke inimlikumaks ja aega peaks jääma rohkem ka sellistele asjadele, mis hinge laulma panevad. Nii kaua peame leppima linnulauluga või parmupilliga:D

reede, 24. veebruar 2012

Miks on Eestis hea elada?

Täna ma ei räägi sõnagi sellest, mis meie riigis võiks teistmoodi olla. Uskuge mind, siin on minu arvates palju asju, mida tuleks muuta, kuid sünnipäeval ei sobi sellistest asjadest rääkida. Ma räägin hoopis sellest, miks Eestis on hea elada.
Minu arvates on Eestis hea elada selle pärast, et meil ei ole maavärinaid ega tsunaamisid ega tornaadosid. St meil on 30 m/s tuul ja siis on tormihoiatus. Tugevaim maavärin oli meil 1976 aastal Osmussaarel, kus mõõdeti 4,75 magnituudiline maavärin ja see, mis oli 1,9 miljardit aastat tagasi Eestis mind eriti ei huvita. Meie riigis ei ole enesetaputerroriste. Ma ükskord küll soovitasin Liisule, kui me koos ulisesime selle kallal, et bensiinihind on nii jube kõrge, et ta võiks minna Lukoili ette ja ennast põlema panna protestiks bensiinihinna vastu, kuid ta loobus. Pidi saatma mehe, aga teda ka ei saatnud. Seega - minule teadaolevalt meil enesetaputerroriste siin riigis veel ei ole täheldatud.
Meil ei ole ülemõistuse suuri üleujutusi ega tuumakatastroofe. Kõik omad katastroofid me tekitame endale ise ja meil ei ole selleks loodust tarvis. Meil on mastaapne rahvastiku-uuring ja tasemel maksuamet. Mitte kusagil ei laulda ega tantsita nii nagu meie riigis laulu- ja tantsupeol. PISA-uuringu väitel on meie koolides kõrge tase ja lapsed saavutavad väga häid tulemusi nii matemaatikas kui eesti keeles (sellest me täna ei räägi, et sama uuringu tulemusena on meie laste koolirõõm üks madalamaid).
Meil on kevad, suvi, sügis ja talv. Meie lapsed teavad, mis on coca-cola ja Hesburger, aga nad teavad ka seda, mis tunne on paljakäsi lund katsuda. Meil on Hobulaiu ja Vormsi. Jajaa... Kuskil on Kanaari saared ka, aga mis siis. Nemad ei tea, mis on lumi:D
Meil on rukkileib. 
Ma vahest mõtlen, et miks ma ikka veel siin riigis olen? Arvo on juba peaaegu kuus aastat Soomes töötanud ja sinna makse maksnud. Usun, et sotsiaalses mõttes ja hariduse mõttes oleks minu isevärki lastel seal riigis kordades kergem. Tugisüsteemid oleksid ka paremad. Ja ma saaksin Arvoga koos olla, sest siin riigis näen ma teda harva. Ometigi olen ma siin ja küllap ma siia jäängi, sest siin on need miskid ja keskid, mida mujal ei ole. Keskeid jääb küll järjest vähemaks, kuid miskeid tuleb vanusega juurde. Ma pole patrioot ja kui ma tahaks, siis ma võiksin vinguda ka Eesti kallal, aga eks seda võiks ju igas riigis teha. Aga on üks asi, millest mul on tuline kahju. Mul on kahju, et mu mehel ei ole Eesti Vabariigis tasuvat tööd...


Sünnipäeva puhul tehakse ikka kooki ka. Mina tegin sel aastal sellise ja retsepti võtsin sellest blogist. Ma veel ei tea, kas tegu on hea koogiga, sest kooki söön ma seekord Liisu juures ja sinna ma maandun alles õhtupoole. Koostisained sobivad minu maitsemeelega, nii et - ehk maiseb hästi!
 Põhjuse vingumiseks leiab alati, see on ammu kindlaks tehtud. Sama asi on ju ka joomisega (nagu ka minu eelmisest postitusest lugeda võib).  Ärgem siis sünnipäeval virisegem!
PALJU ÕNNE MEIE RIIGILE JA KÕIKIDELE EESTLASTELE!

Muusikasoovitus: Siiri Sisask "Mis maa see on?"

kolmapäev, 22. veebruar 2012

Vastlad

Ei saa mitte vaiki olla. 
Kuna ma olen seotud sellise perekonnaga, kus toitumine on valus teema, siis aegajalt ma pean olema eriti usin. Mõnikord ma võin olla lihtsalt leidlik. Ja teinekord mul on kõrini ja me sööme lihtsalt pastat hakklihaga. Vastlapäeval ei saa kõrini oleku taha pugeda. Kuigi tahaks, sest mul on kuri kahtlus, et tõenäoliselt on mu elus hetkel üks kiiremaid perioode ning sellega hakkama saamine on üsna rusuv. See aga on hoopis teine teema. Leidlik ema, kellele üks kord aastas hernesupp maitseb (juhtumisi juhtub see kokku langevat vastlapäevaga:D), peab trotsima ajanappust ja hakkama õhtul kell viis suppi keetma, sest kes seda sulle ikka keedab, kui sa ise ei keeda. Loomulikult ei maitse Sebastianile hernesupp. Või peaks ütlema, et ta keeldub maitsemast, sest kuidas saab mitte maitseda asi, mida pole keeleotsaga puudutanudki?! Ühesõnaga, vastlapäeva supid valmisid sellised:


Hukkamõistmise mõttes ma siiski kuulsin ära ka lause, et kui ei maitse, siis vahtigu ilma ja olgu näljas, aga ma ei lasknud sellest ennast häirida, sest hukkamõistja ei tunne minu last. Üht ma ütlen küll - meie henesupp, mis valmis Elise retsepti järgi, oli väga hea. Sebastiani Salvesti purgisupp on aga üks selline toit, mida ma vabatahtlikult küll pole nõus sööma:D
Kuklid olid meil ka isetehtud, hästi tehtud ja ikka kahte moodi tehtud, sest kui ühed saavad, peab teine ka saama. Hurjutajate õpetusi kuulates muidugi võiks mõelda, et no jessas küll, ärgu söögu:D Aga sööb ikka - lihtsamalt ja karta on, et tervislikumalt. Seega, vastlakuklid valmisid sel aastal sellised:


Sebastian ütles, et see kukkel ei maitse sugugi nagu paljas sai. Hoopis mõnus vastlakukli maitse on. Ja sellesse palun suhtuda nüüd kui ülimasse komplimenti, sest selliseid lauseid kuuleb selle lapse suust ainult väga harva ja tavaliselt lihaga seoses. 
Et aga vastlapäev ikka täielik oleks (vaatamata sellele, et pikka liugu ei jõudnudki lasta (välja arvatud Robinil)), siis päris õhtul tuli veel Arvo õde Lea ja rääkis õhinal, kuidas tema oli kuulnud päeval Vikerraadiost, et vastlapäeval peavad naised kõrtsis käima punast viina joomas. Kõrtsi ta mind ei sundinud, aga pudelikene kangemaga oli tal kaasas küll. 


Kes oleks uskunud, et ma vastlapäeval Essaga likööri joon või sõbrapäeval Essaga Pavlovat söön. Ta küll ei osanud mulle öelda, mis minuga halba juhtub, kui ma selle napsu vahele jätan, aga ta arvas, et küllap me midagi pikka ja hirmus head ikka saame, kui vastlapäeval punast rüüpame:D Noh, elame näeme!


teisipäev, 21. veebruar 2012

Origami

Mul ei ole oma üleliigse vaba ajaga mitte midagi peale hakata. Ausõna ei ole. Selle pärast ma voltisin 1478 moodulit.


Üks jupp on volditud 5 X 3,6cm suurusest paberitükist. Üldiselt ma kergelt alla ei anna, aga vahepeal oli mul küll selline tunne, et need tükikesed jäävad minust tegemata, sest kui ikka ausalt rääkida, siis vaba aega peaaegu ei olegi. Kõik vaba aeg kulub ülikoolile või tööle või lastele või kodule. Mees saab ka oma osa ajast, olenemata sellest, millises riigis ta viibib. Seetõttu peab kannatama minu kinnisideede all uni, kuna ma olen jonnakas ja seda heas mõttes. 


Õpetus on pärit ühest vene blogist. Kõige tüütum töö on nende juppide voltimine. Kokkupanek on juba köki-möki, sest ma ei hakka teile kõva häälega ütlema, et ma  panin tiibu kokku kolm korda:D ja ega ma pole ikka veel päris kindel, et need täiesti õigesti tehtud on, sest minu vene keele oskus on alla igasugust arvestust. Peale kolmandat katsetust ma siiski olen rahul ja julgen teile ka näidata. 
Igatahes, kui teil on igav ja teil ei ole mitte midagi oma vaba ajaga peale hakata, siis soovitan soojalt voltima asuda, sest lõpptulemus on seda väärt.

teisipäev, 14. veebruar 2012

Sõprus

Minu kõige suurem ja olulisem sõber siin elus on Arvo. Ma poleks iial uskunud, et ma olen võimeline kedagi nii palju armastama ja austama. Vahest ma mõtlen, et mu enda huvides oleks, kui ma teda natuke vähem armastaks, sest siis ma ju ei tahaks nii väga temaga koguaeg koos ka olla. Aga ikkagi armastan. Tema on see, kellega ma saan rääkida kõigest. Kõik oma rõõmud, hirmud, kahtlused, kõhklused, arvamused, hinnangud...kõik võin ma talle ette laduda ja ta kuulab mind alati. No muidugi sellisel juhul, kui just parasjagu telekas ei mängi:D Meil on alati hea koos olla. Nii mures kui rõõmus. Me kakleme tavaliselt pisiasjade pärast või mingisuguste selliste asjade pärast, mis on kellegi teise mured. Me võime minna täiesti riidu lauamängu mängides ja kolm päeva vaikida üksteise suhtes, kuid me ei kakle kunagi siis, kui meil on mõni raskus teel, näiteks majanduslik. Me suudame aktsepteerida üksteise eriarvamusi ja veidrusi. Ega see kergelt pole tulnud, selleks on vaja läinud kõiki neid aastaid, mis me koos oleme olnud. Mõnikord me lõõbime, et me oleme mõlemad peast nii soojad, et selle pärast me nii hästi kokku sobimegi. Tegelikult arvan mina, et me suudame üksteisega olla koos ja teineteist siiralt armastada selle pärast, et me ei kasuta teineteist ära. Me töötame, liigume, elame ja oleme ühiste eesmärkide nimel. Ma olen iga päev tänulik talle selle eest, et meie elu on just nii ilus nagu see on ja uskuge mind, ma ei pea silmas materiaalset heaolu.


Sõprus on ilus, aga see on ilus just nii kaua, kuni kumbki osapool ei kasuta teist ära. Sõbrad tulevad ja lähevad ning sinna ei saa midagi parata. Kellestki kasvad välja, keegi kasvab sinust välja. Mõne inimese puhul jääb maha suuremat sorti hingevalu ja küsimus, et kas siis selleks sul mind vaja oligi? Inimestes on nii palju õelust ja kadedust, nii palju on tagaselja kirumist ja mittemõistmist, et mõnikord ma ütlen meelehärmiga, et ma tahaksin elada Võru metsades täielikus eraldatuses, kuid tegelikult on nii, et sõpru on vaja. Inimese elus peab olema neid inimesi, kellega saab koos olla rõõmus ja mures. Meie elus on need inimesed olemas. Neid ei ole palju, kuid seda kallimad ja hinnalisemad need inimesed meile on.

Me soovime teile kõigile, kes te meil virtuaalselt külas käite HEAD SÕBRAPÄEVA! Ja näidake oma sõpradele ülejäänud aasta ka välja, et te olete olemas:)

Aga Sulle, kall  väikene lauluke .  Sina oled meie sõber ja muu ei ole oluline;) Ja ära põe - see on ainult sõbrapäev. Kui kokku saame, on kõik päevad nagu sõbrapäevad....


laupäev, 11. veebruar 2012

Vendlus

Kui Sebastian sündis, oli meie elu nagu õudusfilm. See laps ainult kigises ja vigises ja karjus ja röökis. Gaasivalud. Toidutalumatus. Atoopiline dermatiit. Ülisuur veevajadus. Võõrastamine alates teisest elukuust. Noh, selline titt, et mul siiani ükski tita ülevoolavaid emotsioone ei tekita. Sebastian ei tahtnud kedagi ega midagi, ainult mind ja oma isa. Robin oli tema jaoks nagu mingisugune häiriv asjaolu. Ei tahtnud ta teda näha, ei lubanud Robinil end puudutada, joota, sööta. Mitte midagi. Rääkimata mingisugustest kallidest või musidest. Kui Sebastian oli pooleteise aastane, ütles perearst, et kui Robinist ja Sebastianist siiani pole sõpru saanud, siis ei juhtu seda kunagi. Tavaliselt mul ei ole hea meel, kui arst eksib, kuid seekord ma pean küll ütlema, et ta eksis ja mul on selle üle väga hea meel.


See sõpruse kujunemine on olnud pikk ja raske tee. Eriti raske on see olnud Robini jaoks, sest vaatamata oma mõistlikule meelele ja suurele südamele on ta ju siiski ainult laps. Vanem laps. Vanem vend.  Ma muidugi ei tea, mida Sebastian on tundnud või mõelnud, kuid ega tal ka kerge pole olnud. Kui aga Robini seisukohalt vaadata, siis ma usun, et ta on korduvalt tundnud ahastust, sest ta on tahtnud head, aga Sebastiani silmis on kukkunud kõik välja halvasti. Tavalises peres on pisikestel lastel alati hea meel, kui suur vend/õde neile tähelepanu pöörab, kuid meie peres on see vastupidi olnud. Muidugi on see jätnud Robinile tihti tunde, et ongi parem siis mitte sellest kisakõrist välja teha. Nüüd on see koht, kui ma ütlen, et mul on vedanud oma suurema lapse iseloomu ja südamesuurusega. Ma usun, et justnimelt tänu nendele kahele tegurile on Robinist ja Sebastianist nüüdseks saanud sõbrad. Sebastian suudab nüüdseks isegi juba natuke kallistada Robiniga, mis on puhtalt Robini kavalusega saavutatud. Nimelt  hakkas Robin rääkima Sebastianile, et kui sa mulle annad ühe kallis, siis ma näen öösel unes mõnda huvitavat seiklust, kus me oleme koos. Sebastian annab kalli ja hommikul kuuleb huvitavat juttu, kuidas nad kaevasid koos liivakastis hästi sügava augu ja sattusid Ameerikasse ja seal nad ujusid sügavas-sügavas meres ning haikala neelas Sebastiani alla, kuid Sebastianil oli kaasa suur mõõk ja....jne. Ja niimoodi saab Robin oma õhtukalli. Minu meelest on see väga armas ja mul on hea meel, et Robinil ei ole kadunud tahe.


Tore on, et nendest on saanud sõbrad ja tõesõna - Robin on kolmas inimene tähtsusejärjekorras Sebastiani elus. Robin võib talle ema-isa puudusel süüa tõsta, Robin tohib aidata mingeid riideid selga, Robin võib juhendada. Need on kõik need asjad, mida vanaema näiteks ei tohi teha. Seega on Robin ka mulle väga oluline abimees, kui mul on õppesessioonid ja Arvot pole ning vanaema hoiab Seebut, sest suur vend on see, kes võib süüa anda. Aga. Vaatamata sellele ilujutule tegin ma neile neli päeva tagasi tabelid, kuna ma olen hullumas nende kaklustest. Ühel ööl peale järjekordset suuremat tüli poistega ma ei saanud magada ja mõtlesin, et ma pean midagi ette võtma, et nende vahel esineks vähem narrimist ja löömist. Narrimine siis Robini poolt ja löömine Sebastiani poolt.


Tänaseks on kolm päeva tabelit täidetud. Mina ei tea, kas asi on preemias või milles, aga tabelid on suhteliselt sinised. Robinil üks punane ja Sebastianil kaks punast. Sebastianil on raskusi enesevalitsemisega närvilistes olukordades, näiteks lauamängus pähe saades. Robin aga on tõesti üritanud narrimisest hoiduda ja ma tunnistan ausalt, et  kodune õhkkond on rahulikum. Pole narrimist, pole ka otsest kallale kargamist. Ma tundsin ühel hetkel, et ma olen nagu hüüdja hääl kõrbes ja ma seletan, seletan, seletan, aga midagi ei muutu. Nüüd neil on motivatsioon hoiduda intriigidest. Kumbki poiss teab, milles asi seisneb. Neile on seletatud, millised on reeglid ja kuidas nad preemiani jõuavad. Edasine on nende enda asi, kas nad soovivad preemiat või mitte, mis muuseas ei ole mitte midagi ülemõistuse ihaldusväärset, kuid hetkel tundub, et neile sobib.
Ma ei tea, kas see kõik mõjub ka pikemas perspektiivis, kuid minu mõistus oli otsas. Ma olen küll rõõmuga jälginud seda sõbraks kujunemise asja, kuid mulle vahest tundub, et see protsess on nii vaevaline ning ma jään ennem halliks või kiilakaks, kui ma olen jõudnud nad inimesteks õpetada/suunata/kujundada/arendada. Ma nüüd siis mõnda aega proovin sedasi ja vaatan, kuhu ma välja jõuan. Kas jäävad juuksed alles või pean hakkama paruka peale mõtlema:D

pühapäev, 5. veebruar 2012

Külmapüha

Ma muidu viin Robinit autoga kooli, aga kuna Sebastian jäi teisipäeval kõhuviirusesse, siis seoses külmade ilmade ja logistiliste probleemidega on Robin ja Erlend saanud nautida vabu päevi. Täna hommikul, kui Arvo viis poisid bussi peale, mis viis neid Raplasse võistlustele, näitas termomeeter posti otsas -35 kraadi. Külm. Ilmselgelt jäledalt külm. Isegi lumemees on end küüru tõmmanud:D


Tegelikult on päeval temperatuur suhteliselt normaalne. No vähemasti ööga võrreldes. Minu näonahk aga üle 15 minuti jalutada ei kannata, isegi kui külma on ainult -21 kraadi. Kuna Seebu on põdenud haigust mitu päeva, siis pole üldse õue saanudki. Nii me otsustasime, et peame väikese tiiru tegema ja mõned pildid klõpsutama. Sebastian meiega arvamust ei jaganud, kuid mis sa ikka hädaga teed. Käsk on vanem kui meie:D


Õues on nii lus. Me Arvoga muudkui peame plaani, kuidas läheme öösel pildistama, aga siiani on see jäänud ainult jutuks. Tema on unekott ja mina olen külmavares. Ma istun praegu ka toas oma suusapükstes ja mõtlen, et ... Suvi võiks tulla:D 


Peale jalutuskäiku sain aru, et kui homme hommikul on -30 kraadi ja enam külma, siis Robinil veab - ta saab veel kodus head elu nautida. Medalit ju selle eest ei anta, kui näonahk külma saab. Uue nädala keskel lubab ilmateade, et külm hakkab järgi andma, aga niikaua ma kavatsen küll enamuse oma vabast ajast kamina ees veeta, sest no ei meeldi mulle see asi. Kõige naljakam on see väikene mees, kellel selgroog läbi puhvaika paistab:D Minu arvates ta veedab enamuse oma päevast teki all ja ikka tal on külm. Kui ta siiani väitis raudpolt kindlalt, et talv on tema lemmikaastaaeg, siis nüüd ta arvab, et liiga külm talv talle ei meeldi.
PS. Täna õhtul näitab TV3 draamat "Vihmamees". Peategelane on Aspergeri sündroomiga. Meie kavatseme üle saja aasta vaadata televiisorit:)