teisipäev, 30. september 2014

Liblikakogu

Eelmisel aastal hakkas meie pere koguma liblikaid. Põhitõuke sellele andis minu vilets tervis, kuid tegelik liblikahuvi on siiski pärit Arvost, kuna tal lapsena/noorena oli oma kogu, mis kahjuks hävis ning nüüd ta arvas, et see on midagi, mis võiks meeldida ka meile. Tal oli 100% õigus - nagu ikka. 

Liblikate kogumine on olnud sellel suvel üks põhiprojekte ja tulemus on naditav. Tõsiselt ka. Suvi muidugi oli erakordselt ilus ja soosis täielikult liblikate kogumist. Ning siis muidugi on siinjuures üks väikene sell kinnisideedega. 
Ma olen juba varemalt kirjutanud, kuidas Sebastian läheb üleni selle sisse, mis talle huvi pakub. Jäägitult, lõputult. LEGOD, jalgpall, liblikad. Need asjad, mis talle meeldivad, neelavad teda ja ta laseb end neelata. 
Sellel suvel võis näha Sebastianit IGA jumala päev, ilmast ja olust olenemata, just sellisena:


Majarahvas ja Sipa rahvas ja jalgpalli rahvas (laagris) olid harjunud, et kuskil lippab ringi üks paljasjalgne sell, kes kilkab iga lendava liblika peale. Naabrinaised panid ka liblikaid karpi, et neid Seebule anda :D Oli tavaline, et istusime köögilaua ääres, ta vaatas aknast välja ja siis pani jooksu, ise tagantselja hüüdes: "Mingi täpik lendab seal!". Iga püütud liblikas vaadati hoolega üle, et ei satuks surmajasse juba olemasolev isend. Iga mitteolemasolev isend aga tekitas eufooriat. Ja seda mitte ainult päeval - ikka öösel ka, kui kvartsi valgel ööpüüki tehti. 

Sebastian oskab juba täitsa ise liblika ära sirutada. Arenguruumi muidugi on, kuid ta saab hakkama nende õhkõrnade tiibadega ja nõelte panemisega. Isa on teda väga kannatlikult juhendanud ja toetanud. 


Ja kui palju ta võib rääkida liblikatest... Tal on meeles igasugune info, mida oleme määrajatest lugenud. Kuskil on talletunud liblikate nimed, kuskil nende lennuajad, kuskil see, kas need on haruldased või tavalised. Tal on meeles, millal me mingi liblika saime, kuidas saime, kes surmajasse pani, kus see juhtus. Erinevad liblikad on seotud erinevate sündmustega. Näiteks: siis, kui oli Saksamaa- Argentiina finaalmäng, käisime päeval seal ja saime selle liblika. Mul ei jää muud üle, kui öelda, et ahah, sest mul tegelikult pole õrna aimugi, millal ja kust me mingisuguse isendi kätte oleme saanud. Aga tema teab.... Teab selle pärast, et ta on jäägitult nende sees. Nii jäägitult, et paneb mõtlema, mida ta kõik suudab veel siin elus oma jäägitu huviga...


Tädi Lea tõi talle Hispaaniast ka kaks liblikat, täpsemalt  suru - Kassitapusuru ja Tontsuru. Need isendid küll lendavad Eestist ka läbi, aga nende kättesaamine on ikka väga keeruline. Kui te oleksite näinud seda reaktsiooni, kui ta teada sai, et talle need surud on toodud... See oli peaaegu samasugune võidutants, kui Eesti Meistrivõistlustel löödud värav väravavahina. 

Tontsuru
Kassitapusuru

Päevaliblikaid on 36 ja ööliblikaid (koos surudega) on 39 - kokku 75. Ja kui palju on veel puudu... 


See kogu on hindamatu ja ammendamatu - igas mõttes. Me oleme saanud nii kohutavalt palju uusi teadmisi liblikatest ja nende ilust, et seda ei olegi võimalik sõnadesse panna. Mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ilu lendab ringi meie suvistes öödes. Samamoodi ei olnud ma kunagi mõelnud, kui palju ERINEVAID liblikaid lendab meil ringi päeval. Minu jaoks olid nad valged ja kirjud, ei midagi enamat. Kuidas ma sain üldse mõelda nii? Sest ma polnud selle sees, ma ei teadnud. Arvo viis meid sinna maailma, avas tee ja meie kõnnime kaasa - kes rohkem, kes vähem (Robin taoks parema meelega palli, kui ajaks liblikaid taga :)). 

Selleks aastaks on suur võrk garaaži pandud ja väikene võrk veel igaksjuhuks koridoris - juhul, kui mõni öölane peaks valguse peale ukseklaasile maanduma. Otsene liblikapüük aga on lõppenud aastaja vahetumise tõttu. 

Me jätkame oma teed liblikate maailmas, see on kindlamast kindel. Siis, kui päevasoe on tagasi tulnud :)



pühapäev, 28. september 2014

Matk Trepiojale

Ilus sügis püsib. Ei olegi hall ja sombune, on hoopis kirju ja päikesepaisteline. Patt oleks seda mitte ära kasutada. Võrumaa ilu ja olu sai nauditud, jalad terveks tohterdatud ja juba olimegi jälle seljakotid seljas uues kohas valmis matkama.
Seekord olime ligidal, kohe väga ligidal, näitamaks, et ka siin on ja saab, kui tahtmist on. Arvo idee ja Arvo organiseerimine. Läksime oma isiklikku metsa Trepiojale ja kui ma Piusa jõe Ürgoru matkaraja kohta ütlesin, et raske oli, siis nüüd on see hetk, kui ma peaksin sõnad tagasi võtma, sest metsas matkamine oli veel raskem :) Või olen mina nõrk, aga seda ma küll omaks ei taha võtta. Matk oli justkui tõkkerada, sest iga natukese aja tagant tuli mõnest langenud puust üle ronida. Ja kui ei olnud tõkkeid, olid mättad ja mätaste vahel sai kenasti jalgu ära väänata. Ja kui mättaid ka polnud, siis olid kraavid, mis olid vett täis ja mille ületamiseks pidi purdeid ehitama. Ja kui kraave ka polnud, oli vaablane, kes tahtis meie piknikust osa saada. Nii et - kõike oli. Matkakaaslaseks oli meil seekord poiste suur sõber ja iidol onu Aivar. 


Mina jäin koguaeg teistest maha ja Seebu koos minuga, sest meievaheline side ei lase tal minust eriti palju kaugemale minna. Või on see vastastikune valvamine...
Miks ma maha jäin?
Sest mul oli vaja pildistada seent....


.... ja oli vaja pildistada taime...


...ja ega ma ei saanud jätta jäädvustamata kobraste langetatud puid...


... mõni puuseen oli ka lihtsalt nii ilus, et no mismoodi ma saan temast mööda kõndida, ilma teda märkamata ja jäädvustamata :)


Istusime hiljem saunatrepil ja arutlesime, et tänapäeva inimene satub ikka liiga vähe metsa. Meie tutvusringkonnas on ainult mõni pere, kes leiab, et metsas on tore. Isegi siis, kui sealt parasjagu pole midagi korjata. Metsa ilu jääb tegelikult inimestel nägemata. Ja mitte ainult ilu. Kogemata jäävad ka need raskused, mis metsas mütates ette jäävad. See on sama oluline, kui ilu märkamine. Metsas müttamine arendab niivõrd palju kordinatsiooni, orienteerumist, lahenduste otsimist, mõtlemist, märkamist, koostööd. Metsas müttamine kasvatab enesekindlust ja positiivset maailmavaadet.
Küll oleks vahva, kui vanemad viitsiks oma võsukesi sellest nutimaailmast välja kiskuda ja metsa viia. Aga kas nad isegi enam oskavad... 
...metsas olla...

neljapäev, 25. september 2014

Vällamäe metsamaja ja Piusa jõe Ürgoru matkarada

Ma eelmine nädal ütlesin Arvole skypes, et peaks poistega minema nädalavahetusel kuskile matkarajale, sest ilmad on nii ilusad ja loodus on praegu eriti kaunis ja no pole ammu käinud ka. Arvo ütles, et ta on seda isegi mõelnud ja ühtetist piilunud ka. Võrumaal. Ma arvan, et ma olin hetke tasa, üsna tasa ja ütlesin lõpuks lihtsalt: "Ahah!". Omas peas jõudsin läbi mõelda, et mingisugune kolm tundi autosõitu... Vabatahtlikult, lihtsalt matkamise pärast. Aga Arvo oli juba täiesti hoos ja mul ei jäänud muud üle, kui öelda, et tegelikult ju hea plaan.

Broneerisime Vällämäe metsamaja, põhiliselt selle pärast, et seal oli saun ja ligiduses Kütioru matkarada, mis tundus oma pikkuses (9,5km) ja raskuses meile parasjagu mõnus ettevõtmine.  Edasi mõtlesime, et kas läheme oma perega või kutsume kedagi kaasa, sest maja tegelikult mahutas kaheksat inimest. Otsustasime, et teeme ettepaneku Liivile ja tema perele, sest nemad on ka vahvad matkasellid :) Noh, sellised, kellele meeldib loodus, matkamine, seened ja pihlakad, Tätte ja Matvere ja kitarr ja... Nagu sobime kokku, sest kui ikka minna Eesti teise otsa, siis peab mõtlema, kellega koos Sa seda teha saad. Liivi pere oligi valmis tulema ja selle üle oli meil ainult hea meel. 

Meie pere jõudis metsamajja umbes poole kuue ajal õhtul. Sellest jagus parasjagu, et kanda jõest vesi sauna, panna ahi küdema, teha söögitegemiseks lõke, vaadata üle ümbrus ja valmistada toit. 


Robinist on kasvanud tõsine abimees. Talle ei valmista mingisuguseid raskusi erinevatesse kolletesse tulede tegemine, vee kandmine, viha tegemine. Ta putitab igal pool, palumata ja sonimata. Töötab mehe eest ja ilma, et keegi midagi ütlema peaks. Arvestades, et meil olid napid kolm  tundi päevavalgust, oli tema abist ikka tohutu kasu.  

Õhtuhaku veetsime saunatades (kes soovis) ja lauldes (kes soovis). Liivi mängis kitarri ja repertuaar on suht Tättelik ja meremehelaulud. Seebu lemmikud. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, Seebu ootas terve päeva Liivit, et saaks temaga koos laulda ja ta lauliski. Kohe südamest... Liiviga koos. Küünlavalgel. 



Hommikul ärkasime üheksa ajal, korjasime oma kodinad kokku, sõime, koristasime enda järelt sauna ja maja ning läksime Kütioru matkarajale. Vaatasime autoparklas läbi autoklaasi, kuidas autosid oli viis miljon tükki ja terve ümbrus oli täis jooksuriietes ja numbritega inimesi - vanu ja noori, mehi ja naisi, lisaks terve posu lapsi. Arvo läks uurima, mis seal toimub ja selgus, et meie väljavalitud matkarajal hakkab kohe-kohe rahvajooks. No ei lähe ju sellisele matkarajale ja nii tuligi hakata Atlast uurima. Plaanimuutus ajas Sebastiani närvi ja tal võttis tükk aega aega, et sellest üle saada. 

Ligiduses oli Piusa jõe Ürgoru matkarada - see tundus pikk ja seiklusrohke. Tagantjärgi võib isegi öelda, et äkki oli liiga seiklusrohke? :)  Kaitseala huvitavamateks vaatamisväärsusteks oli jõe paremal kaldal asuvad kõrged devoni liivakivipaljandid, nendest kõige kõrgem on Härma Mäemine (üldkõrgus 43 m) müür. Meie ei teadnudki, et Eestis on nii kõrgeid kohti. Ma võin öelda, et matkarajal ja matkarajal on ikka suuuuuuuuuuur vahe. Minu ema küsis, et kas teil kuskile ligemale ei olnud matkama minna, milleks nii kaugele? Ma võin öelda, et see oli Arvol täiesti ainuõige otsus minna Võrumaale, sest sellist rajakogemust siit Lääne-Eestist, kus on tasane maapind, küll ei saa. Rada oli raske, tõesti. Ma ei ole mingi papist poiss, kuid need künkad olid küll sellised, et süda tahtis välja puperdada. Poistel oli muidugi lõbu ja elamust laialt ja kui rada lõppes meie jaoks paljajalu jõe ületusega, siis see oligi punkt ekstreemsele matkarajale.  


Iga kell läheks uuesti. See oli ikka hoopis teistmoodi. Nii palju tõuse ja laskumisi, et püksipepu tahtis ära kuluda :D Eestimaa sügis on ikka nii ilus, kui on päikesepaistelised päevad. Need värvid, marjad, seened, kiired, liblikad, putukad, samblikud... Nii palju on vaadata, nii palju on kogeda. 
Ja no need meie poisid... Ei mingisugust virinat ega hala, ei hirmu ega armu. Ühe palju astusid 186cm pikk ja 126cm lühike mees.
Selle seltskonnaga ma läheks iga kell uuesti orgu ja künka otsa :) Ja vastus küsimusele, et kas teil kuskile lähemale polnud matkama minna - minge ise ka kogema! Siis saate aru, et mõnikord tulebki kaugemale minna.