laupäev, 18. mai 2013

Kalalkäik

Ühel hommikul tõusis Sebastian üles, kargas oma isale otsa ja ütles, et nüüd läheme kalale. Isal polnud nagu ühtegi väga mõjuvat väidet ka, miks seda ei peaks tegema ja seetõttu panime mõned asjad kokku, tegime kodu korda ja sõitsime Sippa. Sebastianil oli kindel veendumus, et tema hakkab õngitsema ja püüab kinni väehmasti ühe ahvena. 
Õngitsedes on vaja usse ja need kaevas ta endale ise. Eriti koom oli, kuidas ta pidi ennast ületama, et ussi sõrmede vahele võtta. Vaene Monk rääkis ainult sellest, kuidas ta kohe läheb peseb käed ära:) Aga põhiline on see, et vaatamata jäledustundele ta siiski tegi seda.


Iss aitas õnge korda seada, ussi otsa panna ja siis ta hakkaski õngitsema. Vahepeal oli õngenöör puu otsas kinni ja kuulda võis ainult sajatusi, kuidas ussid on nõmedad ja õng on nõme ja jõgi on vale ja roostikku üldse pole ja kalapoega ka pole. Vahepeal oli täitsa tasa ka. Istus ja mõtles oma kalamehe mõtteid.


Kala ei saanud, aga tühja temaga. Teinekord saab:) Naljakas laps oma naljakate tegemiste ja naljakate ütlemistega...

esmaspäev, 13. mai 2013

Tähendusega päev

Aastas on mõned päevad, millele omistatakse mingisugune tähendus - sünnipäev, sõbrapäev, isadepäev, lastekaitsepäev, vanavanematepäev, emadepäev. Ja ega siis sellele päevale sõna otseses mõttes ei omistata tähelepanu. Sellel päeval on oluline inimene - olgu ta siis isa, ema, laps, vanaema, sõber. See on see päev, kui me näitame üles hoolimist, peame meeles, ütleme ilusaid asju. 
Täna, emadepäeval, ma võiksin rääkida pannkoogitordikestest


 või peaksin hoopis pajatama kolm tundi kestnud jalkaturiniirist, aga...


Ma ei taha rääkida kummastki, kuigi pannkoogitordikesed olid maitsvad ja turniir oli väga põnev. Ma tahan hoopis rääkida sellest, mida ühel emadepäeval teha ei tohiks. 

Ei tohiks kakelda. Lapsed omavahel, isad lastega, emad kõigiga. On täiesti lootusetu loota, et päevast saab asja, kui see on alanud hommikul vara laste kaklusega. Üks virutab ühele jalaga ja teine teisele.  Seal ei aita enam andeks palumine ega midagi - mis  tuksi on keeratud, see ongi tuksis, sest andeks palumine ei muuda olematuks juhtunut.

Mõni päev on parem kui teine.

reede, 10. mai 2013

Joonistasime mitte midagi

Sebastian ei ole kunagi huvi üles näidanud joonistamise vastu. Ta kohe ei taha, kuigi tal on kõik võimalused olemas. Mingi vahe ta maalis ja siis ka tegi koguaeg ühte ja sama pilti. Pliiatsid on tal üldse viletsad sõbrad, sest ta ei oska neid õigesti kättegi võtta. Õigemini nüüd juba oskab ka, aga esimese hooga võtab ikka valesti, sest nii on talle mugavam. 
Minule seevastu meeldib väga joonistada, kuigi ma ei oska. Mõnikord ma joonistan niisama mitte midagi, lihtsalt selleks, et joonistada. Mõnikord mul tulevad mõtted, aga ma kardan neid paberile panna, sest kardan ebaõnnestuda. Eile me käisime Tartus psühhiaatri juures. Vahemärkusena - mul on lõpuks ometigi olemas üks tore ja lahke psühhiaater, kahjuks muidugi väga kaugel. Ja eile, kui me seal käisime, siis me rääkisime ka joonistamisest/maalimisest ja sellest hirmust, et ma ei oska...

Täna me joonistasime Seebuga mitte midagi. 


Joonistasime joonistamise pärast. Minul oli pingeline hommik ja ma panin oma pinge pliiatsisse. Seebu ütles, et "mitte midagit" on hea joonistada, sest siis ei pea pärast paberi pealt vaatama, et näiteks maja tuli liiga kõver. Minule sobib, kui ta üldse pliiatsi kätte võtab, tehku siis seda "mitte midagit" nii palju, kui hing ihkab. 

Tänapäeva täiskasvanud on lapsepõlves pidanud nii palju kuulma seda, et sa ju ei oska. Ja see kinnistub, arvadki, et ei oska. Mina ei oska küll peaaegu mitte midagi. Robini praegune kunstiõpetaja ütles ka talvel, et see klass on äärmiselt nõrk kunstis, mis on nii kurb, sest Robin näiteks ütlebki, et ta ei oska joonistada. Minu meelest ta oskab küll, kui teema on huvitav või mõte tuleb või kui aega on. Ma pole kahjuks ühtegi selle õppeaasta kunstitööd näinud - ei saa isegi kommenteerida seda nõrkust. Hindeid vaadates, siis jah, üle "4" ta kunstis tavaliselt ei saa. 

Sebastian hakkab käima Märjamaa Kunstikoolis Anne Muinaste juures kunstitundides, et tema käelist arengut ja sotsialiseerumist natuke toetada. Me täna ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb, kuid proovima peab. Picassot temast vaevalt saab, sest jalgpall on elu, kuid ma loodan, et ta saab joonistusvahenditega sõbraks. Kasvõi nii palju, et teha "mitte midagi".  

kolmapäev, 8. mai 2013

Kruusaaugu taga metsas

Ühel sügisel me käisime poistega Angasilla mäe juures metsas ööbimas. Poistele jäi sellest kustumatu mälestus ja kuna Arvo on igipõline matkasell, siis ta arvas, et on väga hea plaan minna jälle metsa ööbima. Kui ta pubekas oli, siis neil oli oma kamp, kellega nad käisid peaaegu igal nädalavahetusel metsas, kuid nüüd täiskasvanuna pole seda eriti palju ette tulnud. Igatahes olime me sellest ettevõtmisest kõik vaimustuses ja ootasime ainult sobivat ilma. Seega -kiitsime Arvo plaani väga heaks. 


Lastega metsa minnes peab olema kõik väga korralikult läbi mõeldud. Alates esmaabivahenditest, lõpetades söögist. Seetõttu sirvisime natuke isegi raamatuid, et midagi ei jääks kahesilmavahele. Tegime nimekirja ja nimekirja alusel pakkisime kotid ning võiski metsa minna. Poistel oli ärev juba eelmisest õhtust ja ega me ise ka ükskõiksed kogu ettevõtmise juures ei olnud.
Praegune aastaaeg on väga hea aeg metsas ööbimiseks, sest praegu ei taha igasugused putukad ja mutukad sind nahka panna, on parajalt niiske ja ööd ei ole ka enam väga külmad. 

Seekord ööbisime Arvo isa metsas, et kõik oleks ikka õige ja keegi ei saaks tulla ütlema, et misasja te siin minu metsas õige teete. Arvo isa arvates oli meie plaan igatahes väga äge ja ta toetas meie ettevõtmist kahe kirve teritamisega. 

Kui olime metsas sobiva koha leidnud, polnudki muud teha, kui pidi hakkama varjendit ehitama ja küttepuid valmistama. Poisid on ikka nii tublid juba. Robin möllas sae ja kirvega mehe eest ja Sebastian oli igal pool moraalseks toeks või keharaskusega abiks. Kogu küttepuud tegidki põhimõtteliselt Arvo ja Robin. 

Eit ja taat teevad sulle-mulle-saega puid :D
Kolmetoaline :D

Arvo mõtles oma magediabeedikute jaoks välja veesüsteemi ka, sest arvutasime, kuidas me arvutasime - me oleksime pidanud kolm 5 liitrist tünni metsa kaasa võtma. Kergem oli siis võtta juba kodust 18,9 liitrine veetünn ja sellele kraan panna. Võin öelda, et vesi sai peaaegu otsa ja metsas olime me vähem kui 24 tundi. Igatahes jääb kraan alles, sest mine tea, millal sellist veesüsteemi peab kordama hakkama.  


Nagu värskes õhus tööd tehes ikka, on kõik koguaeg näljased. Eriti näljased on muidugi meie poisid, keda tuleb vahetpidamata söögiga varustada. Kumbki pidi endale oksast varda meisterdama, et suure nälja kustutamiseks vorsti grillida. Ma Sebastiani natuke aitasin ka, mille peale Arvo muidugi ei saanud ütlemata jätta, et oh neid emasid küll ja laske noormehel mehistuda:D 


Tegelikult oli õhtusöögiks plaanitud grillitud kanakintsud (marinaad oli neile juba kodus peale tehtud), keedetud kartulid, rukkola ja prantsuse kaste (kodus valmis tehtud). Kui eelmisel metsaskäigul sõime nuudleid ja vorsti, siis seekord andis tunda, et Arvo jaoks on toidu valmistamine saanud teise tähenduse. Söök oli täiesti luks värk ja maitses värskes õhus kuidagi eriti hästi. Kanad olid nii mõnusa krõbeda koorikuga, samas kõik üleliigne rasv oli välja tilkunud - jättes liha siiski piisavalt mahlaseks. Arvo oskab tõesti hästi süüa teha ja ta ei pea selleks kodus olema - ta saab igal pool oivaliselt hakkama. 


Mängisime kaarte, sõime, ajasime juttu, tegime puid ja lõket. Kella pool kümne ajal tuli Arvo vend Aivar ka meie sekka ja valvas lõket hommikul kella kaheksani. Ei mingit televiisorit ega arvutit. Mitte, et meie pere üldse eriti palju televiisorit vaataks. Natuke nalja visati muidugi nutitelefonide üle youtubes käies, sest mets ja youtube ei käi justkui kokku. Samas Liisi Koikson kõlas seal lõkkepraksudes eriti mahedalt.

Poisid olid nii rahul ja õnnelikud, ei kakelnud üldse, tegid koos tööd või siis ajasid niisama juttu ja jalgpallist ei rääkinud ka peaaegu ühtegi korda. Aivar ja Arvo rääkisid varaste hommikutundideni meeste jutte. Mina vaatasin lõket ja mõtlesin, et küll mul on vedanud. 

Öösel pimedas on metsas natuke kõhe olla. Minu arvates. Nii palju on igasuguseid krõpse ja kolkse, sahinaid ja praginaid. Kuigi võrreldes sügisega oli neid ikka tunduvalt vähem. Variend oli ka seekord kobedam, sest kolmest küljest oli kõik kinni.

Hommikul sõime vorstisaia ja jõime kohvi/teed, koristasime laagriplatsi ära ja oligi selleks korraks jälle kõik. 

Varsti on loodus roheline

Poistel on vedanud, et neil on selline isa. Nad teavad, kuidas varjendit ehitada, oskavad puid langetada, teevad vahet kuivanud ja toorel puul, oskavad sobivast oksast grillvarrast meisterdada, teavad, kuidas saab lõkkeplatsil vett keeta, oskavad ohutult tuld teha, teavad, milliseid asju metsa tuleb kindlasti kaasa võtta. Nad oskavad hinnata perega veedetud aega. 

Ma ei ütle midagi - vahepeal oli mul päris raske olla. Nii palju hirme, kui ma olen viimastel kuudel tundud, on jätnud oma jälje, kuid ma sain hakkama. Sain hakkama ilma üleliigsete ravimiteta, mis näitab ka, et asjad liiguvad paremuse suunas.

Arvo ütles ükskord, et küll me selle 2013 aasta veel heaks teeme - koos. Ma usaldan teda 100%. 

pühapäev, 5. mai 2013

Kunstiõpetaja

Kui ma ühel juunikuu alguspäeval neli aastat tagasi ütlesin oma armsale mehele, et ma lähen Tallinna Ülikooli õppima klassiõpetajaks, pidi ta äärepealt autoga kraavi sõitma. Ta vaatas mind nagu ilmutust ja küsis, kas ma olen peast lolliks läinud või? Miks läheb rakenduspsühholoog/teenindusjuht õppima nii halvasti tasustatud  eriala? Ega ma ei osanudki vastata sellele küsimusele, miks ma selle tundega ärkasin. Ma lihtsalt ärkasin. Niisama lihtsalt nagu kõik asjad minu elus tulevad - tuleb tunne ja tunde vastu ei saa.

Igatahes ma läksin ülikooli ja õpin nüüd klassiõpetajaks. Olen neljandal kursusel, sellest pool on ka läbi ja hetkel olen akadeemilisel puhkusel, võttes kohustuseks ainult 10 EAP-d, et oleks jaksu teha.


Teenindusjuhti ei saa minust kunagi, kuigi jah - ära iial ütle iial. Ma ei tea täna, kas minust saab kunagi klassiõpetaja, sest ühel imelikul päeval 2011 ma kandideerisin Varbola kooli kunstiõpetajaks ja selle koha ma sain ning ma pean ütlema, et kunstiõpetaja on väga hea olla. Miks? Ma ei tea, kas ma meeldiksin lastele nii väga, kui ma annaks neile näiteks matemaatikat, kuigi II klassile ma eelmisel aastal andsin kõiki aineid ja meie suhted halvemaks küll ei läinud. Kunst aga... Kunst annab võimaluse olla väga hea :) Ja hea olla mulle meeldib :)

Ma tegelikult olen kiiksuga kunstiõpetaja ja tegin neile isegi ühe kontrolltöö, kuid kunstiga saab mängida. Ei ole nii kindlaid ja määratletud piire, kuigi, et mu kiiksud ikka oleks korralikud, siis hindamiskriteeriumid on lastele ikka teada alati. Päris ladvast ma nende hindeid ka ei võta, sest muidu ma oleksin liiga hea. Mul on raskusi viletsate hinnete panemisega, aga kui lapsel on ees, et viie saab, kui teeb seda, seda ja seda, siis ma ei vastuta, kui hinne pole lõppkokkuvõttes viis. Kogu vastutus hindest läheb õpilasele ja nii saan mina ikka olla hea.


Väga palju ideid erinevate tööde tegemiseks sain ma kunstiõpetaja JüriART blogist  Mulle väga meeldivad erinevad portreetööd - endast, kaaslasest, kinnastega, nimetähega, metslooma. Mulle meeldib, kui vahelduvad vahendid - guašš, akvarell, õlipastell, pliiats, viltpliiats, akrüül, erinevad vahendid ühes töös. Tööõpetuse tunnid on juba eraldi teema - seal on omad vahendid. 

Ma olen natuke hirmul tänapäeva laste pärast. Mulle tundub, et arvuti - ja televiisorimaailm röövib lastelt fantaasia ja julguse proovida, katsetada, segada.  Kui tuli esimene klass lasteaiast, siis ei osanud nad kääridega lõigata, värvipliiatsitega värvida, guaššitööd olid nagu plätserdused, akvarellitööd valgusid kõik laiali. Poolaasta lõpuks julgen öelda, et areng oli hüppseliselt suur. Või jällegi võtta VI klass. No ei viitsi nad maalida või joonistada, see on nii mõttetu, tal on täitsa savi ning ometigi, kui leida nende jaoks sobiv töö, siis nad teevad hoolega ja korralikult.  


Kunstitunnis ei võida see, kes saab oma töö esimesena valmis ja seda peab lastele pidevalt meelde tuletama. On hämmastav, kuidas üldse pole püsivust ega oskust viimistleda. On ainult suur soov saada ruttu valmis, kuigi iga töö alguses ma toonitan, et kiiret ei ole, aega võib kuluda mitu tundi, teeme rahulikult jne. Kuid see oskus tuleb ajaga ja seda peabki pidevalt toonitama. Spordis saab esimesena lõpetanud medali, kunstis kahjuks mitte. Mul tarvitseb nüüdseks ainult selle lause esimene pool öelda, kui lapsed juba lõpetavad lause ise.

Täpselt poolteist õppeaastat olin ma Varbola koolis kunstiõpetaja ja sellel poolaastal sai tehtud nii mõnigi vahva töö nagu siit blogistki näha võib. 


Sellel poolaastal üritasin jaanuari alguses tööl käia, kuid lõppes see üritus siiski krahhiga ja nüüd olen kodune. Kui sooviksin jätkata antud ametikohal, siis peaksin suvel uuesti kandideerima, kuid seda ma ei tee. Esiteks selle pärast, et tunnen, kuidas vedasin koolilapsi alt ja rohkem ma seda teha ei taha ning teiseks hakkan tõenäoliselt Sebastiani tugiisikuks, et saaks temaga lasteaiaga tutvust teha. 

Tore kogemus oli. Või mis tore. Ma õppisin nii palju. Mäletan oma esimest kunstitundi - see oli kohutav:) Läbi iga tunni sain ma tugevamaks ja tublimaks, õppsin tundma lapsi ja nende võimeid, sain aru, mida nad oskavad paremini ja mida tuleks veel timmida, sulasin nendega ühte. Mulle nii meeldis see töö. Seda oli just parasjagu natuke. Ja üks asi on kindel - lapsed on minu ala. Ja isegi, kui see ring sai nüüd täis - ühel päeval olen ma jälle õpetaja:) Hetkel aga loodan, et lapsed saavad endale hea uue kunstiõpetaja, kes neile ikka ja alati meelde tuletab, et kunstis ei võida ilmtingimata see, kes saab esimesena töö valmis :) Oluline on, et lapsed julgeksid katsetada ja neil kasvaks oskus viimistleda. See ongi oluline - ülejäänu tuleb iseenesest.