Daamid

Endla teater tõi etenduse "Daamid", mille lavastas Enn Keerd,  koju kätte ehk siis Märjamaa kultuurimajas sai kunsti nautida ja kuna me Ruthiga oleme ikkagi ka täitsa daamid (eriti mina, kellel pole isegi ühtegi huulepulka), siis muidugi me pidime seda etendust vaatama minema. Arvo poleks mingil juhul olnud nõus minuga seda vaatama tulema, sest seal oli sõna draama sees :) 

Osades olid Lii Tedre, Katrin Tammaru ja Jane Napp. „Daamid“ toob vaatajate ette ühe ebatavalise õhtu kolme täiesti tavalise naise elus. Õhtu, mis on täis dramaatilisi ja valusaid hetki ning väga äratuntavat igapäevast koomikat. See, kui sa oma igapäevarutiinis põrkud mõne keerulise või pettumust tekitava teemaga, on alati ootamatu. Ka siis, kui sa tegelikult tead, et millalgi see juhtub. „Daamid“ on lugu just sellisest ootamatust hetkest ühe pere naiste – vanaema, ema ja hilisteismelise tütre – elus. Õhtust, mis muudab nende kõigi elusid.

Foto Priit Loog

Mulle väga meeldis. Mulle meeldis selle etenduse jõulisus, dramaatilisus ja ebaharilikult sünge lõpp, kus kõigi ja kõige eest hoolitsev vanamemm jääb lõpuks üksi laua taha istuma, olles kaotanud kõik, mida ta kalliks pidas. Kaotas, sest ei osanud hoolida mõistlikuse piirides ja andmata hingamisruumi nii oma tütrele kui ka tütretütrele. Nats sai ikka nalja ka ja nutma ei ajanud - seega draamat ja komöödiat oli parasjagu. 

Aitäh Ruth! Jään järgmist korda ootama!

Teie Ennike

Maila Käose näitus ja La Dolce Vita

Me käisime Arvoga Tartus. Ikka Anne ja Monika juures. Anne juures ühte asja tegemas ja Monika juures teist asja tegemas. Seekord aga juhtus selline lugu, et Anne ja Monika vahele jäi hirmus pikk aeg ja siis Monika soovitas meil minna Maila Käose "365 täiuslikkuse seisundit" näitust vaatama. Njaaa... Need olid siis sellises 8,5x8,5 zentangled ja Monika pinnis mind, et no on ju Sinu omad on ilusamad :)))))) Ma ei julge ennast kiita.... Sest kes siis ikka ennast heast peast kiitma hakkab. Mina veel kõige vähem.... Mõned pildi olid ägedad, mõnest sai inspiratsiooni, aga enamus olid ikkagi sellised väga lihtsad kujutised. Kunstnik ise püüdis aasta vältel jutustada oma päevadest läbi mustrite. See teekond sai alguse hetkel, kui mõttetu tegevuse mõtestamine vajas mõtet. Ta püüdis neid mustreid luues saavutada täiuslikkuse seisundit. Näitusel saab näha 365 pilti, mis panid kunstniku päevale punkti andes mõttetule tegevusele mõtte läbi täiuslikkuse seisundi, mida see projekt temas endas tekitas. 

Panen näiteks mõne enda zentangle... Mul on neid ikka palju ja minu omad on suured, A5. Aga mulle nii meeldib neid teha, selline joonistamise viis rahustab mind ja annab kindlust, kõik kordub, on pidev ja ühtlane, samas saan vabalt lasta pliiatsil teha oma tööd. Mulle väga meeldib, kui ühest täpist koorub välja terve pilt, sest kunagi ei tea, mis ja kuidas välja tuleb. Mõne tööga olen rohkem rahul, mõnega vähem, aga üldjoontes selline joonistamine ei häiri kedagi, ma võin seda teha ja kui ma olen eriti tubli olnud, võin kohe täitsa vabalt teha :) Onju, Helen? Mõned näited....neid on tegelikult kordades rohkem. 

Ma võiks ka vabalt näituse teha, eksole?

Käisime Arvoga La Dolce Vitas ka, sest seal on kaks head rooga :))))) Pasta bolognese ja pasta carbionara. Punane on minu jagu. Tegelikult mees esitan Sulle väljakutse - palun järgmine kord uusi maitseid! Liigne mugavus on igav. Ja Sa ju ometigi ei taha, et meil oleks igav? Vaatamata sellele, et nad oskavad väga head kahte toitu teha :)))

Oeh... Kõhud olid täis ja ikka oli Monikani veel 2 tundi aega. Ja ma näitasin väikseid väsimuse märke ka juba üles ehk siis ühtegi näitust ma sel päeval rohkem ei tahtnud, kuna tegelikult me Annega vaatasime veel Tähtvere Avatud Naistekeskuses ühe meesterahva näitust ka. Mul kahjuks ühtegi fotot pole, sest fotokas oli autos, aga... See kunst oli natukene nagu selline abstraktne. Näiteks ma ei suutnud tuvastada ühelgi maalil, mille nimi oli "Lilled" isegi mitte õrnanatukest lillekest. Kahtlemata on tegu siiski andeka inimesega, aga tema kunst oli mulle pisut arusaamatu. Näiteks üks aktimaal - kui Anne ei oleks mulle näidanud, kus see inimene seal maalil on, ma ei tea, kas ma oleksin ta üles leidnud. Aga kunst võibki vahel väga keeruline ja raskestimõistetav olla. Ma ei saa ikkagi aru, miks minul ikka veel ühtegi näitust pole olnud? 

Aga Monikani oli ikkagi veel kaks tundi aega ja siis me läksime Cafe Truffe'sse kohvi jooma ja no nii muuseas võtsime endale väiksed trühvlid ka, sest need lihtsalt olid seal leti juures nii isuäratavad ja läikivad :) Roosa on ikka roosa - kohe maitsest oli aru saada, et roosa ruulib :) Tegelikult ei olnud midagi erilist, Arvo oma oli täitsa igav, minu omal oli vähemasti väga mõnusa hapuka maitsega kreem sees. Praegu, just praegu sellele mõeldes....võtaks küll ühe...kasvõi Arvo igava trühvli :)

Ja siis me magasime pool tundi Volvos ja lõpuks ometigi oli meil aeg Monika juurde minna. Ma maalisin seekord taimevärvidega. Ma ei olnud kunagi seda teinud ja ega ma väga oluliselt aru ei saanud, mis on neil akvarellidega vahe. Aga maalida on hea!!!! Oi, kuidas mulle meeldib, kui võib vabalt ja keelamata maalida ilusaid asju, mida ma ilusasti teha ei oska :) Maalist mul veeel fotot pole, sest see ei saanud valmis. Mul on üks väga oluline asi tegemata. Punasega. Mul oli hea meel Monikat näha üle tüki aja ja ma sain tema käest kaks külmkapimagnetit: Singapur ja Bulh Fiji (kadestage nüüd :) ). 

Koju jõudsime pool üheksa õhtul (hommikul kell 7 hakkasime sõitma) ja ma olin ikka täitsa plätu. Tegelikult oli tore Arvoga näitusel käia ja trühvlit süüa. Kahekesi. Neid kahekesi olemisi võiks PALJU rohkem olla, oleks ehk musti laine ka vähem....

Teie Ennike

On hingede aeg

Ma võtsin mitu päeva aega ja kogusin julgust, et kutsud Arvot Rapla Kultuurikeskusesse jutu- ja muusikaõhtule Piret Pääriga ja Kulno Malvaga. Ma arvasin, et ta peab mind peast soojaks, et ma teda mingisugusele jutuõhtule kutsun ja ütleb raudselt ei, aga olukorda ära kasutades (heas mõttes) kangutab ka Arvo praegu kordades rohkem, et mina saaksin mingisugusele tasakaalule tagasi ja ega ta ei saanud ju mulle ei öelda. 

Mina kohtusin Piretiga Wäega Wärgi pärimuslaagris sel suvel. Ma olin väga suurte eelarvamustega ja mõtlesin, et mis kuradi Piret ja jutustamise töötuba ja pildid ja esemed ja... Tundus nii igav ja ...mõttetu. Täpselt selle hetkeni, kui Piret avas oma suu meie tervitamiseks. Ma olin lummatud ja kuis siis hakkas lugusid tulema...ei otsa ega äärt. Loomulikult oli tema ülesanne seal töötoas õpetada ka meid lugusid leidma ja rääkima, sest lood on hindamatu väärtusega. Igaühe meie lood on hindamatu väärtusega. Ja nüüd, kui ma nägin, et ta tuleb peaaegu koju kätte, siis ma ei saanud lahti mõttest, et ma pean teda kuulma, lihtsalt pean. 

Kultuurikeskusesse ei olnud just väga palju inimesi tulnud, aga ma arvan, et siin ongi süüdi see eelarvamuse küsimus - mis lood täiskasvanutele? Milleks mulle mingid lood? Mis lood üldse? Onu Remuse jutud? Mis lugusid me veel teame? Salme Reek ja tema õhtujutud? Kes on Piret ja mis lugusid ta räägib? Me ei tea, sest meil on eelarvamused. Ma usun, et paljudel täiskasvanutel käib peast läbi mõte, et mul on targematki oma vaba ajaga peale hakata, kui mingeid lugusid kuulata.... Sest nad ei tea. Nad ei tea, kui palju ilusaid ja õpetlikke lugusid on ühel Piretil rääkida.... 

Piret polnud üksi, tal oli kaasas pillimees Kulno Malvo, kes mängis akordionit, karmoškat, torupilli ja vilepilli (savist, mis oli tema enda valmistatud). Kui andekas inimene! Enamus lugusid olid tema enda kirjutatud (või olid kõik) ja kui hingestatult ta mängis! Seda peab oma kõrvaga kuulma ja oma silmaga nägema, et mõista, kui ilus see on. 

Kaks lugu puudutasid mu hinge eriti sügavalt. Ma panen need siia lühidalt kirja, sest mina pole ju mingi jutuvestja, aga need olid nii sügavad ja liigutavad lood.

Esimene lugu rääkis isast ja pojast, kes surid täpselt ühel ja samal päeval ära ja siis nad läksid sinna, kuhu meie hinged ikka lähevad. Sinna, kus on ilus ja soe ja hea ja kõike on külluses ja millegi pärast ei pea enam muretama. Nende ees oli rikkalikult täidetud söögilaud. Mida kõike seal ei olnud! Seal oli toitu enam kui kahele inimesele ja nii oli see igal uuel päeval, kui järsku isa ja poeg märkasid, et toitu on kuidagi vähemaks jäänud. Mida rohkem läks päevi mööda, seda vähemaks jäi laua peal toitu, kuni ühel päeval see oli täiesti tühi. Mitte midagi ei olnud enam selle söögilaua peal. Ja siis isa ütles oma pojale, et näed poeg, nüüd on nad meid unustanud.... Me peaksime iga päev mõne sooja ja hea mõtte oma lahkunud lähedaste poole saatma, siis on nende laual toitu ja neil on hea olla... Palju häid mõtteid teile kõigile!

Teine lugu rääkis sellest, kuidas elas kord üks vana mees, kes armastas lastele mänguasju meisterdada. Lapsed kõik teadsid teda ja käisid ikka ja jälle mänguasjameistri käest mänguasja saamas, sest mänguasja meister meisterdas mänguasjad klaasist ja nii juhtus, et kõik mänguasjad läksid väikeste käte vahel katki, kui lapsed nendega mängisid. Lapsed olid väga kurvad, neil oli kahju ilusatest mänguasjadest, millega mängides need katki läksid. Lapsevanemad läksid meistri poole hurjutama, et miks viimane teeb mänguasjad nii õrnast materjalist, et need laste käte vahel katki lähevad. Meister võiks mõelda ikkagi millegi tugevama ja vastupidavama peale. Vana mees oli mõtlik ja ütles siis, et tema teeb mänguasju selle pärast klaasist, et lapsed õpiksid õrna asja hoidma nii, et see ei puruneks, sest ühel päeval, kui nad suureks kasvavad, saavad nad teise inimese kõige hellema ja õrnema asja, mida hoida ja mille lõhkumine toob kaasa palju valu ja kurbust, pisaraid ja hingevalu. See on teise inimese süda.... 

Hoidkem siis neid õrnu asju... Igas mõttes...

Teie Ennike