neljapäev, 30. august 2012

Mati Kaal ja tema kitsed

Ma iga suvi luban, et ma ei lähe Tallinna loomaaeda ja iga suvi ma ikka käin seal korra ära. Mõnikord ma mõtlen, et kui oleks tallinlane, siis võiks ju käia mitu päeva järjest. Ühel päeval vaatan ühed kitsed ära, teisel päeval teised, kolmandal päeval kolmandad ja siis pühendan ühe päeva teisest liigist loomadele. Märjamaalasena ma seda tegema ei hakka, sest see pole otstarbekas. Arvo ütleb, et kitsi peabki palju olema, sest kuidas muidu kiskjad süüa saaksid? Vot mina ei tea, kuidas see asi käib, aga ma olen iga kord, kui loomaaias käin, surmani väsinud ja villis varvastega (olenemata jalanõudest). Sel korral ma ütlesin kohe ette ära, et sinna taha kaugele kitsedesse me ei lähe, sest minu jaoks pole mingit vahet, kas neil on kaks senti suuremad sarved või 5 sentimeetrit kõrgem turjakõrgus. Ühed kitsed kõik. Aga kuna mul on fotopisik, siis ega ma ei saa ju jätta loomaaiast kirjutamata, kui mõned fotod nii jube hea tulid:)

Rõõmus asi on see ka, et Sebastian ei kartnud enam väga neid klaasist puure. Kui ma veel ei teadnud, et Sebastian on isevärki, siis ma pidin hüsteeriahoo saama üks suvi sealsamas Mati kitsefarmis, kus Sebastian nuttis ja ära põgeneda tahtis igalt poolt, kus olid klaasist seinad. Sel korral oli kõik üsna rahulik. Lasteloomaaed talle ei meeldinud, isegi mitte isa julgustaval toel. Ja kuskil kellegi juures ei tahtnud ta neid klaasist seinu ka. Ja no karude juures olid ta jalad juba nii väsinud, et ta peaaegu roomas:D


Järgmine suvi me läheme Riiga loomaaeda, siis näeme kaelkirjakut:)

Kuid... Võttes arvesse kõiki asjaolusid ja lõpetades vingumise - jalutamine on tervisele kasulik! Ja kõik kitsed on erilised:D


kolmapäev, 29. august 2012

Muumid

Varbola Lasteaed-Algkoolis vahetati eelmisel talvel kogu küttesüsteem välja. Vist. No igatahes midagi sellist seal tehti terve talv otsa. Muudkui koliti ja pakiti ja koristati. Kõik sai igatahes valmis, kuid sellega seoses tekkis mõningaid kolekohti seintel. Ma vähemasti loodan, et see kolekoht just selle asja käigus tekkis, millest ma täna räägin. Kui ei tekkinud, siis ega sellest ka miskit hullu pole. Põhiline on see, et koht oli kole ja sellega tuli miskit ette võtta. Varakevadel ma juba korra üritasin, aga kõik, mis ma sinna seinale tegin, koorus maha. Täna üritasin uuesti ja seekord edukalt.

Üks kolekoht on likvideeritud:)


Olgu siinkohal ausalt tunnistatud, et spikerdasin DVD karbi kaanepildi pealt. Tegelikult peaks mulle olema lapsepõlvest peale selgeks saanud, et seintele ei joonistata! Aga ma vabandan end välja. Ma ei joonistanud, ma maalisin:D

Aitäh Lyle ja Anule moraalse toe eest!

teisipäev, 28. august 2012

Meie selle suve suurprojekt

Kui ma 2. juuli õhtul  Pärnust kunstiõpetajate suvekursustelt koju jõudsin, ootas mind ees selline vaatepilt:


Meil algas remont ja ümberehitus. Kolisime selleks ajaks Tehase tänavale üürikorterisse, sest alates elutoast lõppes kodu ehk siis polnud WC-d ega kööki. Seda, mis on äärmiselt vajalik elamiseks. Ma poleks uskunud, et see kõik nii raske on. Ma mõtlen see kolimine ja võõras kohas elamine. See polnud raske mitte ainult Sebastianile vaid kogu perele. Sebastian oli kõigest nii suures stressis, et ma tabasin end üsna tihti pisarais ja ei saanud aru, milleks meile seda kõike vaja oli. Ta laksutas keelega ja hakkas uuesti sosistama ehk siis kõik laused, mida ta ütles, kordas sosinal uuesti. Ta muutus agressiivseks ja tegi haiget teistele. Selles Tehase korteris pidin ära peitma vaasid ja nipsasjad, sest ta kartis neid. Me käisime igal õhtul jalutamas või ratastega sõitmas või Sipas vanaisa juures, et ei peaks seal korteris olema. Läksime sinna täpselt selleks ajaks, kui oli käes magamise aeg. Nädalate möödudes harjus Sebastian olukorraga ja olukord ei tundunud enam nii hirmus. 


Me lõhkusime kõik välja kuni laakideni. Meie köögipool oli ainult üks suur ruum. Kõik oli väga kõver ja saepurune. Seinalaudade vahelt võis õue vaadata. Pliiditagune soemüür oli alt nii läbi, et tuli kõik ära lammutada ja uuesti üles laduda. See ladumine oligi ainuke võõrtööjõu kasutamine ehk siis pottsepp tegi seda, mida oskas sel ajal, kui meie Hobulaiul puhkasime. Kõik ülejäänu, mis tehtud sai, on ainult omade töö ehk siis Arvo ja tema vend Aivar ning mina ja Arvo õde Lea (NAISLÖÖKTÖÖRÜHM). Minu vend Eku käis aitas vannitoa põranda esimese valamise teha, sest Arvo polnud varem sellist köditamist teinud ja ta vajas moraalset tuge. 


Ma õppisin nii palju, et seda on raske sõnadesse panna. Ma polnud ennem seda remonti isegi akutrelli kasutanud, kuid nüüd ma võin öelda, et kui teil on abi vaja, siis ma võin teid aidata. Ma õppisin tikksaega tuuletõkke plaati saagima, ma õppisin villa panema, paberit villa peale klammerdama ja karkassi neetima. Ma oskan kipsplaate välja mõõta (see töö mulle ei meeldi, sest mõõtmine on liiga täpne ja ma kardan eksida), lõigata ja karkassi külge kruvida. PS. Kui muudmoodi jõud peale ei hakka, siis ribide abil:) Ma saan hakkama pahteldamise ja lihvimisega ning kõige rohkem meeldis mulle pahteldada nurkasid. Ma võin praimeriga kõik üle tõmmata ja seinu värvida. Ma oskan mõõta ja saagida õige suurusega laminaadi tükke ning neid koos abilisega põrandaks teha. Ma sain isegi nelja telliskivi ja seguga augu kinni müürida. Ma veendusin, et ma olen õpivõimeline, kui on inimesi, kes õpetavad. Luhtarude suguvõsas on see kuidagi tavaline, et asju tehakse koos. Võibolla mõnikord isegi liiga koos, aga samas ma arvan, et kui Arvol seda naislööktöörühma poleks olnud, siis tal oleks üksi ikka väga keeruline seda asja siin ajada olnud, sest vend Aivar oli ju enamuse remondi ajast Soomes tööl. Kõik see aeganõudev nokitsemine oligi naiste töö.

Sebastian õppis ka väga palju. 


Sebastian võiks saada medali passimise eest. Selle lõputu passimise ja kannatlikkuse eest. Õnneks talle meeldivad ka igasugu tööriistad ja ma olen veendunud, et see, et ta selle protsessi sees oli, oli parim, mida me oma lapse heaks teha saime. Vahepeal ta juba rääkis, et meie kodu on rõve, sest kõik on teistmoodi, aga kuna ta selle kõige sees oli, siis lõpptulemusena ta ei arva, et siin midagi rõvedat oleks. Robinile võiks ka medali anda. Tegelikult isegi kaks. Ühe medali ma annaks talle lapsehoidmise eest ja teise medali vaidlemise eest. Arvo püüdis küll dr. Hiiemaa käest täna vaidlemisevastaseid tablekaid välja kaubelda, kuid ei miskit. Järelikult saab medali:D
Ma ei hakka siinkohal rääkima kõikidest nendest pisaratest, mida ma valanud olen ja tõotusest, et selles korteris tehakse veel kunagi  remonti ainult üle minu laiba. Ma ei peatu ka sellel, et mõnikord mul on tunne, et meid ümbritseb liiga vähe mõistmist inimeste poolt, kes on kõige lähedasemad. Ma ei kirjuta pikalt ka sellest, et ma sain enda kohta teada nii mõndagi, mis mulle ei meeldi ja sama ka Arvo kohta, kuid küll ma õpin nende teadmistega elama. Ma ei kirjuta pikalt ka sellest, et aega on liiga vähe. Miks ma ei kirjuta? Sest sellel pole enam mingit tähtsust...

...kõik on valmis! 

Vannituba ja WC on nüüd hoopis teise koha peal ja selle arvelt on köök suurem. Kaotasime küll esikus põrandapinda, kuid praeguse seisuga mahub sinna kõik vajalik ära. Sellest järeldub, et rohkemat polegi esikuks vaja. Ja ausalt öeldes - ega neid asju ikka koguneb aastatega palju ka. Sellised suuremad remondid sunnivad sind ära viskama neid asju, mida keegi pole vähemasti 2 aastat üldse puudutanudki.


Siin on veel nokitsemist. Mõned silikonid ja vannituppa on paigaldamata väga kihvt ümmargune kraanikauss. See seisab praegu ühe raami digikeevituse taga. Seetõttu ma ei teinud ka fotot täielikust vannitoast. Mõningaid asju ja asju ja asju tuleb paigutada ümber jne. Aga praegu pole aega, sest hetkel on käsil projekt "Ühed puud metsast välja ja teised puud Sipast Märjamaale".

Ja nii see oligi.... Meie kodu uueks saamise projekt. Raske, kuid nagu Arvo ütles, et see valu läheb meelest, aeg parandab kõik haavad ja siis hakkame oma maja ehitama:D No elame näeme! Praegu aga - tulge külla!

PS. Vabandan enamuse fotode halva kvaliteedi pärast, aga remonti tehes on kergem teha paar klõpsu telefoniga, kui seadistada fotokat.

Ai kurja, ma unustasin
http://www.youtube.com/watch?v=zJJIPWEJ5O8 

laupäev, 18. august 2012

Välipraktikum

Juhtub harva, et ma saan ülikoolitarbeks teha seda, mida ma kõige enam teha tahan:)

Ehk siis. Meil on lõppemas selline aine nagu välipraktikum. Enamus sellest ainest mulle ei meeldi, kuid oli üks kodutöö, mis oli seotud fotodega ja seal, kus on vaja fotosid, on Ennike ikka hakkaja. Nimelt oli vaja teha rühmatööna esitlus Eesti elukooslustest. Esindatud pidi olema jõe või järve kallas, põld, mets, niit, mere kallas, soo või raba, park ja aed. Meie rühmas jagus asi nii, et mina sain jõe või järve kalda ja põllu. 
Kuna meil on see suvi koguaeg mingi asi pooleli, siis kaks päeva ennem esitamistähtaega me olime sunnitud õhtuhakul leidma selle aja, et minna pildistama jõe kallast ja põlde. Õppejõu tingimus oli, et üliõpilane ise ja tema lapsed peavad ka fotodel olema. Seega - kogu pere projekt:)

Meie käisime Kasari jõe ääres, mis ongi ju täiesti loogiline. Õhtul kell üheksa, õhutemperatuur oli 16-17 kraadi ja vesi oli täiesti äädikas. Mõelge sellele, kui vaatate fotot Robinist:D


Põldudest valisime välja rukkipõllu, sest seda me olime paar päeva varem käinud pildistamas seoses herbaariumiga ja odrapõllu, kuna see jäi teele. Ega seal polegi midagi eriti targutada. Oluline on hoopis see, et päikeseloojangu ajal saab ikka jube ilusaid fotosid teha:)


Igatahes on see üks väheseid ülikoolist saadud kodutöid, mis mulle on meeldinud, aga selle üle ei imesta vist eriti keegi:) Fotodest ja kirjeldustest pani Grete kokku esitluse, mis on nüüd juba üleval IVAs ja ootab õppejõu hinnangut. See osa mulle enam eriti ei meeldi:D

neljapäev, 16. august 2012

Minu suguvõsaga trippimas

Mõnikord võib jääda mulje, et me oleme mingisugused püsimatud, sest me peame koguaeg midagi tegema või mingis liikumises olema. Napakad noh. Tegelikult on nii, et aastatega on tekkinud igasugu traditsioonid - küll Arvo suguvõsas ja siis minu suguvõsas ja kuna kõik kokku ongi MEIE, siis me peamegi koguaeg kuskil olema või midagi tegema. Hobulaiu, Võsu ja muidugi minu suguvõsa igasuvine tripp, mille algataja olen ma ise olnud viis aastat tagasi, kuskile ilusasse Eestimaa paika. Sel aastal organiseeris väljasõidu Margus ja tegelikult ei teadnud me peaaegu reisipäevani välja, kuhu me läheme ja mida me teeme. 
Sel aastal käisid väljasõidul minu pere, Liisud, ema ja Margus, seikluspargis liitusid meiega Jants ja tema jubinad. Esindatud oli Bassu koos Marju ja Kristiinaga. Carmee Lisette oli ikka ka kaasas, aga tema ema oli sel aastal jupikesega kodus. Järgmine aasta on suguvõsa noorim liige aastane ja reisib kindlasti kaasa. Ma vähemasti loodan:)

Esimese hooga sõitsime Viljandisse. Mina pole Viljandis rohkem käinud, kui 12aastaselt Jämejalal olnud, aga see pole midagi, mille üle eriti uhke olla ja no vaatamisväärsuseks seda ka just nimetada ei saa. Minu üllatuseks on Viljandi väga ilus linn ja ma nägin kuskilt silmanurgast, et neil oli täiesti arvestatav mänguväljak:D Meie ei käinud mänguväljakul, nagu arvata oligi. Meie käisime Viljandi ordulinnuses ja Jaani koguduses. Mõned maasikad leidsime ka üles. Mulle meeldib sellistes kohtades käia rohkem oma perega, sest minu poisid tahavad teada ja kuulda, näha ja katsuda. Suur seltskond jookseb kõik läbi ja valmis. 


Järeldus: Viljandisse peab tagasi minema ja seda natuke korralikumalt uurima:) 
Nii pika jalutuskäigu peale loogiline asjade jätkumise käik oli muidugi lõunastamine. Margusel oli välja valitud Metsarõõmu söögikoht. Koht ise tagasihoidlik, menüü üllatavalt suur, praed väga suured ja teenindus super. Virisemise mõttes muidugi peab virisema nats salati üle. Ma ei suuda mõista, mis värk selle tomati ja kurgiga on? Ei viitsita muud välja mõelda? Igatahes, kõik said kõhud täis, rahakott oli kohe palju kergem (parem kaasas ka tassida, eksole) ja mõni segane, kes ei taha käia erinevates ühistualettides, sai neli nõela ka jalga, kui põõsas põit tühjendas:D


Edasi viis tee Otepää seiklusparki. Nüüd on see koht, kus ma tahaks öelda, et oli väga tore. No oligi. Nendel, kes ronisid, aga et ei kõlaks hapude viinamarjade moodi, siis mul on palju häid fotosid:D Seal selle toreda keskel oli ikka pisut nuttu ka ja hilisemat kätevalu kostus nii mõnestki suust. Sebastian käis lasterajal turnimas ja tegi 7 ringi. Võite kaks korda arvata, kas mul oli nats kopp ees ka:D


Arvo on mulle sees igatahes ühe seikluse ühes pargis. Õnneks ta teab seda:)

Ööbimiseks ja saunatamiseks oli Margusel broneeritud Mesilinnu kodumajutus. Ossa mait, kus oskavad ikka küsida (raha ma mõtlen) ja leidub segaseid, kes maksavad ka:D Näiteks meie kõik:D Ega selle raha eest muidugi sai ka: piiramatu saunakasutus, igal perel oma tuba, voodipesud ja saunalinad sealtpoolt, hommikusöök värske karaski ja kohupiimakoogiga. Mida üks inimhing ikka tahta võib. Saunast sai otse tiiki ka hüpata või joosta. Need, kes hüpata ei julge (näiteks mina), pidid jooksma ja kui viletsalt läks, võisid pepuli kukkuda ja muda kenasti endale prao vahele talletada (ma ei hakka ütlema, et see mina olin:D). Sebastian jäi hambast ka ilma. Me Arvoga tõmbasime selle ennem lihasöömist välja, et oleks ikka hea liha süüa.


Peale saunatamist, lihasöömist ja rummijoomist oli öörahu, mille kestvuseks ei lubatud rohkem kui kaheksa, kuna siis oli käes rikkaliku hommikusöögi aeg ja majaperenaine tegi meile ringkäigu oma isiklikus muuseumis. On ikka kola kokku aetud, ausõna. Sillaotsa kahvatub kohe selle kõrval. Vist. Sebastiani lemmik oli võimasin, Robin otsis uut talvemütsi ja Arvo tegeles hoolega pildistamisega, sest mina ei viitsinud Canonil objektiivi vahetada. Laisk noh, mis teha. Aga tegelikult nägi ikka väga palju huvitavaid asju, mille olemasolust mul varem küll aimu polnud ja ega ma täna neid kõiki enam naguniigi ei mäleta. 


Marguse päevaplaan nägi ette, et peale sööki ja muuseumikülastust läheme Hauka laadale ja nüüd ma ütlen küll kõva ja selge häälega, et selle asemel ma oleks võinud parem ära käia Pokumaal ja karta on, et laadale ei satu ma väga tükk aega. Minu jaoks täiesti mõtetu ülerahvastatud koht. Me ostsime sealt neli asja: õhupallid Seebule, pähklipurustaja, Robinile lauamängu ja Arvole ühe vanade majade restaureerimise raamatu. Kõiki neid asju oleks ma kuskilt mujalt ka saanud ilma trügimata ja närvitsemata. Laadad ei ole minu ja mu pere jaoks, paraku. 

Peale laata, kust me Liisudega ära põgenesime, käisime ühes talus ratsutamas. Mäletamist mööda oli tegu sellise kohaga nagu Tobre hobused. Seda polnud tegelikult ette nähtud, aga me ei tahtnud laadal olla. Seega, said kõik huvilised ratsutamist proovida. Suure raha eest muidugi. Olenemata vanusest 15 euri ja lihtsalt platsi peal, kuna kõik teised, peale Aileni, olid algajad. Huvilisi oli neli: Sebastian, Arvo, Katariina ja Ailen. Lugege hoolega nimesid veel. Ma ei usu siiamaani, et ta hobuse selga istus. Ta ju kardab kassipoegagi:D Robin ratsutada ei tahtnud, tal on parakad Aileni kohutavalt suurest hobusest. 


Ma tahaks jällegi nats kritiseerida ka. See koht, kus me ehku peale ratsutamist proovimas käisime, oli ilus koht ja väga ilusate loomadega, aga see inimene, kes meid seal vastu võttis ja teenindas, oli alla igasugust arvestust. Mul paratamatult tekib küsimus, et kuidas sellisel moel on võimalik üldse vee peal püsida? Aga ma rohkem ei virise, sest keegi ju ei käskinud mul seal oma raha raisata viletsa asja eest, eksole. 

Peale ratsutamist sõitsime meie Arvo ja Sebastianiga koju. Robin ja kõik teised (peale Vallide) jäid veel üheks ööks Mesilindu ja nautisid sauna ning pühapäevaseid tegevusi (näiteks maanteemuseum). Mina neist asjust ei tea midagi ja lõpetan siinjuures oma jutu. 
Aitäh Margusele, kes viitsis orgunnida. 
Üht asja ütlen veel - Soomes on odavam lõbusalt aega veeta. Ma pole kindel, kas ma järgmisel suvel ka Eestimaa turismi sellisel moel nuuman. Ja üht asja ütlen veel - küll oli tore oma sugulasi näha ja nendega juttu puhuda:) Aitäh teile kõigile!