teisipäev, 30. aprill 2013

Liiga hea pohlakeeks

Mõnikord võib juhtuda, et Sul on isu. Isu millegi hea järele. Ja siis märkad, et kätte on jõudnud kevad ja kätte on jõudnud aeg, kui sügavkülm tuleks tasapisi tühjaks saada. Ma tavaliselt mingisuguseid retsepte oma blogisse ei pane, aga on üks keeks, mida ma pean jagama, sest see oli lihtsalt nii hea. 


2 suurt muna
180 g suhkrut
250 g maitsestamata jogurtit
45 g õli
225 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 sl vaniljesuhkrut
100-120 g pohli (sobivad ka külmutatud)

Retsept on algupärast pärit Nami-namist, mina lihtsalt olen seda kohendanud enda jaoks sobivamaks. 
Valmistamine: klopi munad suhkrutega kohevaks ja heledaks vahuks. Sega juurde jogurt ja õli.  Sega jahu ja küpsetuspulber omavahel, sega õrnalt taina hulka.  Viimasena sega juurde puhastatud pohlad. Küpseta 50 minutit 180- kraadises ahjus ja valmis ongi. Eemalda vormist, lase natuke jahtuda (kui lastakse) ja söö ära. Nii lihtne ja nii hea.

Alati polegi vaja jalgratast leituda - mõnikord on kõige lihtsamad asjad kõige paremad asjad :) 

pühapäev, 28. aprill 2013

Jalgpall


Jalgpall on parem kui...
Mitte minu arvates. Aga ma elan koos kahe tõelise jalkamaniakiga. Mõtlesin täna selle peale ning mõtlesin kohe pikalt ja põhjalikult.
Sebastianit ei huvita üldse enam legotamine. Ta on ostnud kokku endale palju ja võimsaid legosid, kuid need seisavad, sest kogu tema huvi on koondunud ühte kohta - jalgpall. Täpselt samas kohas on ka Robini huvi. Kaks venda, kellel on nii suur huvi ühe ja sama asja vastu. Nad ärkavad homikul üles ja juba nad räägivad jalgpallist ja kui nad õhtul voodisse lähevad, räägivad nad jälle jalgpallist. Erinevatest klubidest, mängijatest, väravatest (täpprista, alla nurka, postist sisse jne), trennist, varustusest jne.  


Nad on koguaeg mustad, välikoridori põrand on puutsadega sissetassitud mullakamakaid täis, terve poistetoa sein on täis kleebitud ajakirjast "Jalka" saadud postreid, kokku on ostetud suur kuhi jalkakaarte, mängijaid võrreldakse ja vahetatakse. Arvutist mängitakse ainult jalkamängu. Ühesõnaga - terve päev on siustatud jalgpalliga. Kui meie Arvoga pühapäeva hommikul voodist välja tulime, valmistusid poisid juba õue mängma minema ja kell ei olnud sugugi lõunas - alles veerand kümme oli. 
Sebastian on isesorti. Ei taha ta mängida mingeid rollimänge või rääkida mingisugustel igavatel teemadel. Kui teda ei huvita, siis teda ei huvitagi ja pole minisugust mõtet hakata oma jura ajama. Ja sama lugu on vastupidi. Ku iteda huvitab, siis ta võib lõpmatuseni rääkida sellest huvitavast asjast. 

 Mõtlesin, et kas Robin ja Sebastian oleksid nii lähedased, kui ei oleks jalgpalli? Vaevalt.

Raplamaa jalgpallikooli vorm

Vahest on tüütu ka. Nad muudkui räägivad ühel teemal ja teemad korduvad ning ma ei jaksa kõike peensusteni jälgida. Vahest on nõme ka. Näiteks siis, kui istud köögis laua taga ja järsku on sul tee süles, sest keegi on palliga löönud täpselt tassi. Mõnikord on ärev. Näiteks siis, kui Real Madrid saab 4:1 või Barcelona 4:0 ja poisid ei jõua ära ahastada. Ärev on siis ka, kui nad ise võistlustel käivad. Nii ärev on, et ma pean enamuse mänguajast hinge kinni hoidma :) Mõnikord ajab närvi. Näiteks siis, kui tahaks Arvoga kahekesi olla, aga mingisugune väga tähtis kohtumine kantakse üle. Mõnikord on ahastust tekitav. Näiteks siis, kui nad tulevad õuest ja tund aega ennem õue minekut  on sadanud vihma ning siis nad näevad välja nagu põrsad.  
Aga tegelikult on tore. Neil on midagi, mis neid ühendab ja ühendab kohe väga tugevasti. Robin on treeninud Sebastianist tõeliselt hea väravahi. Ma vahest olen nende peale nii vihane jalgpalli pärast, kuid tegelikult olen ma Robinile tänulik, et ta vennast samasuguse maniaki tegi nagu ta isegi on :)

Mul on kahju, et mul oma õdede-vendadega ühtegi ühist huvi pole, see oleks ka kindlasti midagi, mis muudaks lähedasemaks. Ma loodan, et Robin ja Sebastian kasvavad väga kokku tänu oma ühisele huvile. Nad on väga lähedased praegu ja ma loodan, et see nii jääbki. Neil on midagi, millest nad võivad lõpmatuseni omavahel rääkida. Ja kumbki osapool ei tüdine ära.   

laupäev, 27. aprill 2013

Kassike Sassike

Kui Liisu võttis endale Marta, siis ma mõtlesin ja ütlesin, et kass nagu kass ikka. Ei näe põhjust kulutada nii palju raha kassi võtmisele, sest ega temas väljaspoolt vaadates midagi nii hullupööra erilist polnud. Siis sai Marta pojad ja mina tahtsin ka endale ühte. Mitte selle pärast, et jube popp on omada tõukassi (ilma paberiteta), vaid lihtsalt oli kassipoja soov ja oli niimoodi ripakil saada. Tegelikult olid tited juba eos broneeritud ja üks oligi mulle mõldud. Emane ja nimega Äpu. 

See karvutu ongi meie Sass

Ja nüüd ma pean enda sõnu sööma. Ei ole see kass ikka nii tavaline kass midagi. Annab tunda, et on mingit sorti kass. Ja ma ei kujuta seda endale ette, sest mul on täiesti talaine Kass ka. 
Karvutust kassist on kasvanud tõeliselt ilus, tiheda kasukaga, kõvasti ja palju nurru lööv, paks ja suurte käppadega  loom. Ja ta on veider loom. Mõnikord ma ütlen, et ta on nagu koera eest.


Miks ta veider on? Ta kräunub, kohutavalt palju ja häälekalt kräunub. Ta väljendab oma pettumust, kui keegi läheb kodust ära ja seda väga häälekalt. Ta jookseb uksele vastu, kui keegi tuleb ja on jälle häälekas. Ma arvan, et kui ta oskaks, siis ta hauguks :) Ta tuleb öösel su pea juurde magama. Ta on üldse väga sotsiaalne. Üksi olla ei taha, on alati kuskil seal toas, kus keegi on veel. Ta mängib jalgpalli :D Aga see on muidugi ainult selle pärast nii, et ta elab jalkamaniakkidega koos.



Ta on igal pool ninapidi juures. Ta arvab, et ta oskab mopitada, kududa, heegeldada, mööblit kokku panna, kingitusi pakkida, süüa teha, legotada, lauamänge mängida, maalida, täheklotsidega sõnu laduda, seemeneid külvata ja taimi ümber istudada, kuuske ehtida, salli venitada, mune värvida, patsi punuda - ühesõnaga kõike, mida pererahvas teeb, sest igal pool on ta ninapidi juures ja käpaga katsumas.


Ei ole tavaline kass, on täiesti eriline kass. On koera ja lapse eest, ei ole iseteadlik ja kõiketeadlik. On hoopis täielik memmekas, kellel ei meeldi, kui õhtul kõik tuled kustu pannakse või hommikul sööma asutakse nii, et talle pole antud. 
Ja ei olnud see kassipoeg emane Äpu, oli hoopis poiss ja Sass. Küll on hea, et ta on Sass. Me saame kenasti ta peale sisiseseda, kui ta lillepotis käib või musta Kassi taga ajab. Kuigi ta teeb nats sigadusi ja ajab mind vahest marru, on mul ikkagi jube hea meel, et ta meil olemas on. Selline tõeline sõber. Anu ütleb, et kassid on reeturid. Mina arvan, et kui tahad endale tõelist sõpra kassi näoli, siis pead võtma endale Scottish straight tõukassi. Täna ütlen, et oleksin nõus isegi raha kulutama, et endale just seda tõugu kass saada. 


neljapäev, 25. aprill 2013

Kasvuhoone projekt

Tavaliselt, kui inimesel tuleb mõte endale midagi soetada, siis ta läheb poodi ja ostab endale selle asja. See on mugav ja vähe aega nõudev. Kuna meie pere on valdavas osas puupead, siis meil pole kombeks minna poodi ja osta asi, mille saab edukalt ise valmis teha.  Miks? Eks ikka selle isetegemise - ja koostegemise rõõmu pärast. 

Eelmisel aastal me ebaõnnestusime täielikult tomatitega. Meie kliimas avamaal tomatite kasvatamine on sama jabur, kui öelda hommikul Sassile, et kõik söök on otsas. Seetõttu oli selgemast selge, et kasvuhoonet on vaja. Sellist väikest ja armast, meie perele sobilikku kasvuhoonet. Kuna Arvo on üks äärmiselt lahtiste kätega mees, siis selge oli ka see, et see asi tuleb ise teha. 


Kes oleks uskunud, et meist saavad rohenäpud, eksole? Veel mõni aasta tagasi me mõnikord rääkisime, kuidas me lapsena pidime peenraid rohima ja milleks näha vaeva, kui kõiki asju on poest saada. Täna ütles Sebastian, et kas te pole tähele pannud, et see aasta olete te selle aiamaavärgiga palju hullemaks läinud kui eelmisel aastal. Arvo püüdis kohe väita, et ei ole midagi. Ma tuletasin meelde: kolme sorti basiilik, tšilli, herned, oad, majoran, kurgid, kasvuhoone. Arvo pidi tunnistama Sebastiani mõttekäigu õigsust.

Igatahes algas esmaspäeval projekt "Kasvuhoone". Keegi saagis, keegi värvis, keegi  sai proovida naelapüssi.


Keegi kaevas ja juuris, segas mulda kasvuturbaga, keegi juhatas töid. Sebastian on igal pool ninapidi juures ja kui ta just ise midagi kaasa ei tee, siis maailma kannatlikum passija on ta küll. 


Kõik andsid oma panuse. Mitte selle pärast, et pidi andma, vaid ikka selle pärast, et tahtsid anda. Robin muidugi vaidleks nüüd vastu, sest kui nad Erlendiga natuke värvima pidid, siis nad ei jõudnud ära kiruda, millist orjatööd nad jalgpalli asemel peavad tegema. Aga ma arvan, et kui iss talle suvel Jamie Oliveri repertuaarist tomatisalatit teeb, siis ta mõtleb tänutundega sellele orjatööle. 
Igatahes peale kolme täispikka tööpäeva on kasvuhoone valmis ja ootab õiget aega, et tomatid sinna saaksid kolida. 


Ilus, väike, omanäoline, isetegemise- ja koostegemiserõõmus valminud kasvuhoone.  Otsast lõpuni valmis tomatitele ja basiilikule. Kas oleks saanud kergemini, väiksema vaevaga? Küllap vist. Aga töö tegi ahvist inimese ja vähemasti meie arvates on enda tehtud ja koos tehtud  asjadel hoopis teine väärtus. Ma nii loodan, et sel aastal saame natuke rohkem enda tomateid süüa kui kaks. Me oleme selleks igatahes kõik teinud (eriti muidugi Arvo). 



kolmapäev, 24. aprill 2013

Käsitöö lainel

Kuna mul on vaba aega laialt käes ja ma ei oska sellega midagi peale hakata, siis ma olen viimasel ajal tegelenud käsitööga rohkem, kui mul viimase nelja aasta jooksul aega on olnud.  Heegeldamise ja kudumise juures on üks hea asi veel - ma ei mõtle siis mitte midagi üleliigset, sest ma loen numbreid. Ma ei tea ise ka, miks see nii on. Loen kinnissilimusid või sambaid või parempidiseid silmuseid - igatahes, ma ei tegele mitte ühegi jabura asjaga, kui just numbrid välja jätta.

Köögitätikud said lisa ja mitte selle pärast, et mul üldse kodus rätikuid ei oleks, vaid ikka selle pärast, et neid on nii lihtne teha (kui jätame aeganõudva õmblustöö kõvale). Äärepitsid on nii lihtne asi, et muster jääb pelgalt pealevaatamisest meelde ja siis polegi muud, kui lasta sõrmedel nii kiiresti, kui nad parasjagu tööd teha tahavad, käia. 

Seekord tegin samuti neli rätikut - kaks kollast ja kaks naturaalvalget. Ja et ei oleks igav teha, tegin kõikidele rätikutele isemoodi ääre. Ei saa kohe mainimata jätta, et see naturaalvalge vahvelkangas on ikka selline vuhveltoode, et halb oleks müüa, kui peaks müüma. Seetõttu said ka pitsid nendele rätikutele tagasihoidlikumad. Kollane kangas on ilus ja nendega viitsisin rohkem vaeva näha. 


Rohkem ma praegu rätikuid ei tee, sest minu meelest piisab kahekast kenasti pitsitatud köögirätikust ühte tavalisse majapidamisse küll. Võiks ju muidugi kingiks teha - näiteks emale, kes ei jõudnud ära ahhetada, kuidas tahaks ka :) Aga ma ei viitsi. Nüüd ma hakkasin hoopis kuduma. 


Nüüd ma loen parem- ja pahempidiseid silmuseid, sekka mõni õhksilmus ja mõned kahandused. Hetkel tundub see tegevus palju huvitavam, sest äärte heegeldamisest sai isu täis. Lõpetasin veel täna hommikul viimase rätiku, sest mina nii ei saa, et üks töö on pooleli ja siis võtan juba uue käsile. Lõpetamata asjad tuleb lõpetada.... See tuletab mulle pidevalt meelde, et mul on üks lõpetamata asi hingel...


pühapäev, 21. aprill 2013

Küpsisesoovitus

Ma ei küpseta enam nii tihti, kui paar aastata tagasi, aga mõnikord mind siiski taba soov teha midagi magusat. Kuna Arvo on soolaste toitude peale meister, siis ma ei näe eriti palju kokkamisega vaeva - Arvo teeb seda ise hea meelega. Aga tema ei tee magusaid asju. Kui siis vahest harva mõnda asja Jamie Oliveri retseptivalikust. 
Mulle jäid silma ühed küpsised "Siit nurgast ja sealt nurgast" blogist. Mõni retsept kohe on isuäratavam kui teine. Tegelikult olen neid kaerakliiküpsiseid varemgi teinud, kuid ilma apelsinikooreta.

Ma ütleks, et mulle maitsevad nad ilma apelsinikooreta natuke rohkem. Minu arvates andis apelsinikoor küpsistele  natuke mõrkjat maitset, aga võibolla mulle ainult tundus nii. Igatahes, kui teen uuesti, jään eelnevalt tehtud retsepti juurde. 
Ma ei hakka ülistama, et tehke neid imemaitsvaid küpsiseid, sest need on väga tervislikud, sest ma tegelikult ei saa hästi aru, mis osa see tervislik on :) Või? Suhkur? Ainus tervislik komponent on kaerakliid, kuid kõik ülejäänu on puhas patustamine. Samas -vahest võib seda ju endale lubada - seega, patustage ka!

Ja õhtul jooge teed...


... lõkke ääres :)


Ongi üks nädal läbi jälle. Elu läheb omasoodu, loodetavasti paremuse poole. Koos küpsiste, tee ja lõkkega:)

laupäev, 20. aprill 2013

Ei ole talvestressi

Sellel aastal on kuidagi eriti pikk talv olnud. Mul on natuke ajatajuga probleeme ka, aga tundub, et talv oli lõputu. Nüüd on päriselt kevad käes. Juba mitu päeva paistab õues päike, lumehanged on kadunud või kahanenud. Esimest sinilille pildistades oli maja taga veel nii palju lund, et näha oli mõnda ükskikut lumeta laiku.



Täna pole maja taga enam üldse lund. Lumehanged on veel seal, kuhu päike väga ei paista. Aiamaa on lume alt välja sulanud ja tulbipeenras on näha elu. Olen sel aastal rohkem elevil tulpidest kui eelmisel kevadel, sest seal on nüüd ka Agnese käest saadudu sibulad ja ma päris täpselt ei tea, mis sest kõigest välja tuli ja mis värvi tulbid meil kasvavad. Seebu loodab, et mitte roosad. Elame näeme.


Isegi rabarber on juba väljas ja Eku antud Peipsi äärest toodud küüslauk on kasvama hakanud. Küüslauku me eelmine aasta ei kasvatanud, seega olen taaskord põnevil, mis sellest kõigest välja tuleb.

Küüslaugu pealne

Ja poriseid riideid on tänase päeva jooksul rohkem kogunenud, kui masin ühe korraga pesta jõuab:) Toajalgpalli ja lumejalgpalli eelis on puhtus. Tgelikult ma ei virise, sest õnneks on tänapäeval masinad, mis pesevad ise pesu puhtaks. Kui ma peaks seda siin kausi sees nühkima, siis ma paneks mõlemad poisid muusikakooli :D


Arvo küsis mu käest, kas talv tekitab minus stressi? Ei tekita, ausõna. Praegu on olnud lihtsalt paljude ebameeldivate asjade kokkulangevus ja ma tunnistan ausalt, et üle mitme aasta on mul tõsiselt hea meel, et talv on otsas ja kevad käes. Päevad on pikemad, enam pole nii külm, tegutsemistahe on suurem. Üks tark inimene ütles, et kõigepealt tulebki tahe ja alles siis jaks. Ma nüüd ootan - seda jaksu.