pühapäev, 18. oktoober 2015

Unenäopüüdja

Uni on elusolendi jaoks väga vajalik asi ja kui Sind kimbutavad igal ööl halvad unenäod, oled hommikul väsinud ja pahur, mõnikord ka hirmunud. Minu uni on väga kaootiline. Olen äärmiselt erksa unega ning näen palju ja vastikuid unenägusid. Vägivaldseid ja hirmsaid. Ma pole kunagi mõelnud sellele, et unenäod võiks kinni püüda ja ega ma tegelikult väga selliseid hookus-pookus värke ei usu kah. Aga mulle meeldib nikerdada ja kui ma nägin, et Nobiinas toimub töötuba unenäopüüdja meisterdamisega, siis mõtlesin, et teen endale ka ühe. Las püüab siis kõik need hirmsad unenäod kinni. 

Nobiina on iga käsitöölise unistuste pood, sest sealt saab kõike, mida on vaja käsitöö ja paberitööde tegemiseks. Ja selles poes siis toimuvadki vaata et peaaegu igal nädalavahetusel erinevad töötoad. Sel korral oli juhendajaks Kriti, kelle töid saab vaadata facebookes aadressil: Kriti Unenäopüüdjad. Tal on väga hea maitse ja värvitunnetus ning juhendajana väga kannatlik meel. 

Mina teadsin juba Rapla poole sõites, et minu unenäopüüdja tuleb kollase ja valgega, seega ei läinud mul kuigi kaua aega, et endale sobivad töövahendid välja otsida. Unenäopüüdja valmistamist alustatakse metallrõngale lõnga kerimisega, mis on selle töö kõige lihtsam osa. 


Edasi tuli ringi sisse võrk punuda. Internetis leidub ohtralt õpetusi, kuidas seda teha. Kellele meeldib käsitöö ja nikerdamine, see saab asjaga kindlasti hakkama ka iseseisvalt näiteks youtube vahendusel pusides. Ja kui juba võrgu punumine on selge, siis on peaaegu unenäopüüdja tegemine ka selge, sest just võrk ongi kõige keerulisem osa. Ja kõige aeganõudvam osa. Kui võrk valmis saab, siis tuleb kinnitada veel puidust pärl kõige keskele ja ongi rõngas valmis. 


Edasi peab valmis meisterdama sulgedenöörid. Minul ei olnud päris kindlat visiooni, missuguses järjekorras ma neid kollaseid sulgi sinna unenäopüüdja külge tahan, seega lähtusin eelkõige ja ainult sisetundest. Kõige pealt tuli paela otsa ajada pärlid sellises järjestuses nagu Sa neid hiljem püüdja küljes näha soovid. Arvestada tuli sellega, et iga sulepaari kohta läks üks suur puupärl. Väikesed olid niisama ilu ja värvi andmiseks. Kui pärlid küljes, oli vaja sulepaar või sulg või kolm sulge, kuidas keegi soovis, paela külge pusida traadiga, nats liimi vahele ja suur pärl tehtud pusa kinni katma lükata. Kui kõik sulepaelad valmis olid, sõlmiti need rõnga külge just Sinule meeldivas järjekorras ja vahes. 


Töötoas oli vanemaid naisterahvaid, minuealisi ja ka päris noorukesi. Kõige noorem oli 10aastane poiss. Absoluutselt kõik said unenäopüüdja meisterdamisega hakkama. Kellelegi ei olnud see ülejõu käiv. Mõnda aitas juhendaja rohkem, mõnda vähem, aga valmis nad said. 

Koju sõites mõtlesin, et mine Sa tea - sisekujundusliku elemendina on ta ju tore küll, aga äkki ikka püüab halvad unenäod kinni ka? Indiaanlased on seda uskunud ju juba sajandeid... 

Nüüd on öö ära magatud ja võin öelda, et prooviöö läks nurja, sest minu pahad unenäod ei kadunud kuskile. Vastupidi - eriti vilets öö oli. On see nüüd kokkusattumus või mis, kes seda teab, aga välja ma seda veel ei viska. Vaatame - ehk tuleb homme parem öö :) Siis on unenäopüüdja juba sisse ka elanud oma kohutavalt keerulisse rolli - püüda kinni minu lõputud halvad unenäod. 



reede, 16. oktoober 2015

Eesti Meistrivõistlused jalgpallis 2015

Meie elu on väga jalgpalline juba mitu aastat. Täpsemalt siis viis viimast aastat. Jalgpall on meie igapäevase elu  osa. See on toas ja õues, see on number kolmese palliga, neljase palliga ja pardisulgedega täidetud toapalliga. On vihmaga, päikesega ja lumega. On söögi all ja peal. On kohvitassis, grillmeistri grillis, veiniklaasis ja salatikausis. On vendade vahel ja vendade vastu. On trennid õues ja saalis, on Märjamaal ja Raplas, on Valtus. On televiisoris ja raamatus. 

Igal aastal toimuvad Eesti Meistrivõistlused jalgpallis, kus osalevad ka Raplamaa Jalgpallikooli erinevad vanuseklassid. Mängud toimuvad kevadest sügiseni peaaegu igal nädalavahetusel. Üles on see kõik ehitatud nii, et on erinevad liigad. Igas liigas on üks ports meeskondasid, kes siis omavahel mängivad kõik kõigiga kaks korda läbi. 

Robin osales sel aastal 2000 vanusegrupis, II liigas, kus nende vastasteks olid Pärnu JK, Põltsamaa Sport, JK Sillamäe Kalev, JK Tallinna Kalev Jüri, Pakri SK Alexela, SK Tääksi, Viimsi FCF MRJK II ja Paide LM Tapa. Esimene voor läks neil suhteliselt kesiselt, kuna kokkumängu oli vähe harjutatud ja koos trenni polnud juba pea pool aastat tehtud. See on üks Raplamaa Jalgpallikooli VÄGA suur miinus. See, et poisid treenivad piirkonniti (Märjamaa sats, Kohila sats, Rapla sats) eraldi ja saavad kokku peamiselt vaid võistlusteks. Kevadest sügiseni on korra nädalas koondtrennid ka (üsna kaootiliselt), kuid kokkumängu suurepäraseks esitluseks on seda ikka hirmus vähe. Mida rohkem mänge nad edasi läksid, seda paremaks muutus ka mängupilt. Viimane vägikaigas veeti JK Sillamäe Kaleviga, kellelt esimeses voorus saadi 4:0 nahutada, kuid viimases mängus mängiti aus 1:1 viik välja. 

Poisid olid kõik väga tublid. Nuriseda võib ehk selle üle, et kodumängude transport ei olnud organiseeritud. Nii juhtuski, et sõitsin tihti nelja poisiga Rapla poole. Igatahes ei saanud minu isiklik poeg kordagi kellegi teise autoga Raplasse. Hea osa sellest oli muidugi see, et sain päris paljudel mängudel käia ja nägin, kuidas poisid muutusid järjest paremaks. Mulle siiski tundub, et ka sellele vanusele on oluline, et lapsevanemad näeksid, kuidas neil läheb. Jah, kui oli ette teada, et on raske vastane, siis Robin näiteks mind kohale ei tahtnud, kuid võrdväärse vastasega mängides oli tal küll hea meel, et ma nägin nende mängu. 

Oma poja üle võin uhke olla. Ta on üks meeskonna alustalasid ja ta teeb tõesti head mängu. Tal on väga hea pallikontroll, söödumäng, kaitsetöö, karistuslöögid (ühe karistuslöögi suutis ka realiseerida) ja vastupidavus. Ta näeb mängupilti väga suurelt ja oskab ette näha olukordi, mille peale mina kõrvalseisjana eladeski ei tuleks. Tema juhitud mängud (kaptenina) olid kõik väga põnevad ja ilusad. Natuke võiksin muidugi piriseda selle kallal, et liiga palju jutustab kohtuniku ja vastastega ning õiglustunne on koguaeg riivatud. Nii polegi midagi imestada, kui ta kohtunikule ütleb, et mismoodi Te ei näe, et käsi oli :) Tema näeb kõike ja võtab sõna ka seal, kus targem oleks olla tasa, kuid selline ta on. Kaptenina on see ehk boonuseks, mängijana korjab endale tuliseid sütesid pea kohale. Mind paneb ainult imestama, kuidas tal õnnestus saada vaid üks kollane kaart kuueteistkümne mängu jooksul.... Ta vist oli hoitud :)

Lõppkokkuvõttes potsatasid nad kuuendale kohale, tehes siiani oma parima hooaja. Viimased mängud olid küll paljulubavad, kuid esimesest voorust saadud kaotused panid tugeva põntsu lõppskoorile. 


Sebastian mängis sel hoojal puhast 2006-te III liigas (nii väikestel on liigad asukohapõhised, mitte tugevusepõhised). Nende vastasteks olid seekord Keila JK, Saku Sporting, Tallinna FC Flora Rohevalged, Tallinna FC Puuma, Tallinna JK Legion I, Tallinna SK Everest ja Viimsi FCF MRJK II. Võistkonnad olid üles ehitatud selliselt, et kõik poisid ei pidanud osalema kõikidel mängudel. Treener pani igaks mänguks oma silmanägemise ja äratundmise kohaselt meeskonna kokku. Kui oli teada, et vastane pole väga tugev, said mänguaega need poisid, kes on alles vähe jalgpalliga tegelenud. Kui aga vastane tõotas tulist mängu, olid platsil kogemustega poisid. Väravahi elu see muidugi üldse ei mõjutanud - tema pidi kõik mängud kohal käima. 

Taas saab nuriseda kokkumängu üle, sest koondtrenne on ikka arutult vähe. Praegu saavad jah kuidagi nii hakkama, aga teised meeskonnad ju teevad nädalas kolm-neli trenni kõik koos ja kasvavad meil viimaks üle pea. Aga poisid olid tublid ja said oma vastastega kenasti hakkama. Oli tulisemaid mänge ja oli selliseid, mida vaatasid ja mõtlesid, et miks need kaks küll koos peavad mängima? Vastastest oli lihtsalt kahju, nad said kõvasti nahutada. 

Sebastian oli kõik mängud väravavaht ja tal õnnestus hooaja peale üks värav ka lüüa. Penaltist. Oma mängu mängis ta täie tõsidusega, suutis ka vajadusel meeskonnaga rääkida, neid juhendada, kaitsjaid tublimaks utsitada. Tema utsitamine oli muidugi selline karmimat sorti sõnavõtt, aga selline ta on - mina ei saa sinna miskit parata. Õnneks meeskond respektib Sebastianit täiega ja tema mõrudad kommentaarid jäävad tähelepanuta. 

Neliteist mängu mängiti ja kõik võideti. Kas kergemalt või raskemalt, kuid ometigi saavutati igas mängus võit ehk siis selges eesti keeles öeldes - EESTI MEISTRID teist aastat järjest! 


Pool suve käis üks klapitamine ja sobitamine, sest ühel poisil oli mängupäev laupäev, teisel pühapäev. Mõnikord jäi selline mulje, et mitte midagi muud ei saagi teha, kui ühelt võistluselt teisele minna, kuid nagu blogist näha ja lugeda saab, siis sai ikka käidud ja tehtud ka. Koos. Peale jalgpalli. 

Meil on hea meel, et meie peres kasvab kaks noort sportlast, kes on leidnud endale südamelähedase ala ja on omal alal veel tõeliselt head. On hea tunne, kui Su lapsel läheb hästi. Olen alati öelnud, et ma kahjuks ei tea, mis tunne on medalit kaela saada, kuid ma tean, mis tunne see on, kui  Su oma armsale lapsele medal kaela pannakse. 

Ma olen mõnikord tüdinenud sellest lõputust jalgpallist ja mõnikord ma olen kurb, kui pall on ära lõhkunud mõne asja ja mõnikord ma olen väga mures, kui kumbki neist on saanud viga, kuid enamuse osa ajast on mul jalgpallist vaid hea meel. Ma olen vilets võistluste vaataja, sest pinge teeb mu lausa füüsiliselt haigeks, kuid vaatamata sellele ma ikka käin kohal ja elan kaasa. Kas just kõikidel mängudel, kuid paljudel siiski. Ma olen ise saanud palju targemaks jalgpalli koha pealt ja ma oskan oma poegadega kaasa rääkida erinevatel jalkateemadel. Siis, kui jalgpall on  toas ja õues, see on number kolmese palliga, neljase palliga ja pardisulgedega täidetud toapalliga. On vihmaga, päikesega ja lumega. On söögi all ja peal. On kohvitassis, grillmeistri grillis, veiniklaasis ja salatikausis. On vendade vahel ja vendade vastu. On trennid õues ja saalis, on Märjamaal ja Raplas, on Valtus. On televiisoris ja raamatus. 

Palju edu kõikidele poistele ka edaspidi! Et ka järgmine hooaeg tuleks sama hea ja tuline :) Mina olen kohal! 





pühapäev, 11. oktoober 2015

Angasilla

Terve see nädal on hommikul ärgates termomeeter näidanud miinuskraade. Minu keha küll veel selleks valmis pole, aga ega midagi teha ka ei saa. Seda enam ma muudkui kuulasin oma meest ja mõtlesin - kuidas ta on seda küll mõtelnud?! Aga nagu ikka - tema mõtted on hääd. Nii juhtuski, et laupäeva hommikul me pakkisime, sättisime, küpsetasime, mahutasime ja kell üks päeval olime Angasilla mäe metsas. Kaaslasteks ei keegid teised kui Aivar ja Liivi pere :) 

Mets on praegu nii ilus oma sügisvärvides. Antud metsatukk, kus me peatusime, koosneb peamiselt tammedest ja sarapuust. Kohale jõudes ootas meid ees mõnus lehine ja sahisev metsaalune, mis seoses hea ilma tõttu, oli kuiv ja kabisev. Peaks mainima, et sel aastal on jälle väga ilus sügis olnud, mis on igasugustele matkasellidele kindlasti palju energiat juurde andnud, et teha ja olla ja minna. Loodusesse. Omadega. 

Meie laagriplats
Meie pere ja  Aivar jõudsime natukene varem metsa, kui Liivi pere ja kohe hakkas töö pihta, sest päevad on juba lühemad ja teha oli palju seoses sellega, et tegu oli uue kohaga. Varjendiraam tuli ju otsast lõpuni uus  teha. Töödejaotus oli soo- ja jõupõhine :) Robin ja Aivar hakkasid halupuid tegema, Arvo varjendiraami püsti ajama, Seebu puid tassima ja mina "pühkisin toa põranda puhtaks". Hiljem, kui Liivid jõudsid, hakkas Liivi suppi keetma ja Priit kuuseoksi varuma. Mart tohkendas Aivari ja Robini juures. Tavaliselt ongi nii, et kõik teevad midagi, sest seda kiiremini saab vajalikud asjad tehtud ja on rohkem aega niisama passimiseks. Mittegi kellegi panus ei ole olematu, sest kõik, mis tehtud saab, on vajalik. Ikka selleks, et kõigil oleks hea olla.  


Me oleme viimastel matkadel, mis kestavad vähemasti ööpäeva, keetnud purgisuppi. Oleme tähele pannud, et see läheb kõigile jubedalt peale ja seda on äärmiselt kerge teha. Kuna me kodus purgi-ja muid toite ei kasuta, siis kuskil mätta otsas on kõigil kuidagi soe äratundimine ja supp kaob võluväel. Tilgatumalt. Alati. Kuna meie pundis on Liivi, kes on taimetoitlane, siis loomulikult on ka supp lihata ja seda suurem on rõhk õhtusel liharoal. Liha puudumine supis aga ei morjenda kedagi, sest põhiline on, et sooja suppi saab. 


Varjend tuli aus. Meil oli vaja kaheksa inimest ära mahutada ja see tähendab ikkagi võrdlemisi suurt ehitist, mille süda on lõke, mis on kõikidest enamvähem ühe kaugusel, kuna sooja peavad ju kõik saama. Arvol oli juba nädal varem üles joonistatud erinevaid variante, kuidas oleks kõige parem seda kõike teha, kuid jooksvalt tuli ikkagi traditsiooniline kolme pesaga 360 kraadi kinnine varjend. Selles metsas oli palju sarapuuvõsa, seega kaikaid sai igasuguseid ja täpselt selliseid, nagu vaja oli. Raskem osa olid kuuseoksad, mida külje alla panna. Neid pidi kaugemalt tooma, aga Priit oli igavesti hakkaja ja kõik asemed said kenasti kuuseokstega kaetud. Seekord oli metsa all nii palju kive, et sai isegi lõkkeaseme ehitada, mis meeldis eriti mulle, sest ma olen tukipaanitseja. 


Alati, kui kõik need asjad saavad tehtud, mis on vaja ära teha, on kuidagi mõnus ja rahulik olla. Kuna me oleme juba nii mitmeid kordi metsas ööbinud, siis pole erinevate häälte ja krõpsude pärast hirm ka, sest kõige hullem, keda Sa seal pimedas metsas kohata võid, on mõni hirmunud metsloom, mis pole üldse pooltki nii hirmus, kui võõras inimene. 

Igasuguste tööde ja tegemiste vahel on palju puhkepause ja niisama olemisi. Muidu poleks mõtet minnagi, kui peab ainult tööd tegema, sest kõigel peab juures olema siiski puhkamise maik. Me ju ikkagi teeme seda kõike selleks, et  oleks lõbus ja saaks jõudu argipäevadel jube tubli olla. 

Aivar arvas, et me oleme liiga vähe ühisele fotole sattunud ja parandas selle vea :)

Peale lõunasupi oli meil menüüs veel nii mõndagi. Arvo oli kanakoivad marinaadi pannud. Hommikul küpsetasime koos Pariisi õunakoogi Priidule, sest viimasel on homme sünnipäev. Kindlasti ei saa puududa pekid ehk läbikasvanud liha lõigud, sest need on Sebastiani ja Aivari lemmikud (imelik, et just nende kahe....). Liivi oli Priidu jaoks muffineid ostnud, millele ta pani küünla peale ja igaüks sai soovida mõne soovi kas endale või Priidule :) Mart ja Robin tegid hulgi vahukomme täisteraküpsistega ja otsa sai ka 500 grammine Kalevi kommipakk. Loomulikult ei puudunud ka õllepunnid ja ma lõpuks proovisin ka ära, kuidas need punnid lõkkel küpsetatuna maitsevad. No kõige hullemad ei olnud, aga midagi eriti maitsvat seal ka polnud. 

Seal peaks olema neli ja seitse küünalt, aga välja paistab nagu vahukooretort :)

Kõik läks jälle nii hästi. Keegi ei külmetanud, keegi ei saanud viga, keegi ei virisenud millegi üle. Kõik oli täpselt nii nagu olema pidi. See metsas ööbimine on selline hoopis teistsugune värk. Hästi tubli peab olema enesehoolitsuses, sest öised õhutemperatuurid jäävad praegu ikkagi nulliligidale ja sellise temperatuuri juures tuleb ööbimine hoolega läbi mõelda. Näiteks meie perel olid peaaegu kõikidel topelt magamiskotid, kuigi meil on tegelikult head magamiskotid. Arvo aga arvas, et ühest ei piisa ja kui aus olla, siis vist oleks olnud jahe jah.  Ja teine asi on müts. Hästi oluline asi magades, kuna pea peab soojas olema, siis on ülejäänud kehal ka soe. Kolmas väga oluline osa on söök, sest energiakulu on suur ja need tavaliseltki näljased lapsed on veelgi näljasemad. Tervislikkus tuleb selleks 24-ks tunniks unustada, sest pole midagi mõnusamat, kui keset töörügamist üks komm põske pista. Või neli kommi :) 

Aitäh asjaosalistele!




esmaspäev, 5. oktoober 2015

Jussi matkarada Kõrvemaal

Seoses ilusa ilma tõttu käisime Põhja-Eestis matkamas. Täpsemalt Jussi loodusrajal.

Mu mehel on suvelõpu-sügisesaabumise paanika :) Ma ei oska seda muudmoodi sõnastada. Meil on juba aastaid probleemiks see, et minu jaoks on sügise saabumine kuidagi raske ja meeleolumõjutav. Mulle ei meeldi see hall ja pime ja vihmane aeg. Umbes see aeg, mis saabub oktoobri lõpu ja novembri algusega. Päris ausalt öeldes mind tabab täielik sügismasendus, sest ma ei suuda sellest pimedusest üle olla. Arvol seevastu pole sügise saabumisega mingisugust stressi kui sellist. Tal on hoopis paanika. Ta ei taha leppida, et ilmad muutuvad heitlikuks ja päevad lühemaks ja kohustused võtavad maad. Ta hoopis trotsib kõiki koolitöid (nii enda, minu kui laste :) ) ja otsib erinevaid võimalusi suve pikendamiseks ehk erinevate lõbustuste väljamõtlemiseks. Nii ei olegi midagi imelikku, et me terve septembri ja enamuse oktoobrist takkapihta muudkui käime kuskile matkamas või olemas. Mõnes mõttes see on väsitav, kuid enamuse osa ajast siiski tore, sest see annab jõudu sügisest üleolemiseks. 

Kui me jaanuaris ekstreemmatkal käisime (Liivi sünnipäeva pidamas), siis ekstreemi asemel me pidime minema Jussi matkarajale, aga me kahjuks eksisime ära ja Jussi rada jäi meil nägemata. Liivi ütles juba siis, et me peame seda matka kordama, sest tegu on ühe ütlemata ägeda loodusrajaga, mida lihtsalt peab nägema. Ja nüüd arvaski Arvo, et käes on just õige aeg seda rada üle vaatama ja läbi kõndima minna. Ikka koos Liividega :) sest nii on õige. 

Jussi loodusrada on äärmiselt vaheldusrikka maastiku ja loodusega. Rada kulgeb üles-alla mööda Jussi järvede äärde jäävaid voori. Ma ei teagi, kas me oleme varem nii raskel rajal käinud. Pikkust oli sel kõigest natukene üle kaheksa kilomeetri, kuid kohutavalt palju oli tõuse ja laskumisi (mina isiklikult kardan väga järske laskumisi). Ma ei liialda, kui ütlen, et umbes 10 korral kindlasti oli tunda, et tegu on suurepärase trenniga, mis ajas pulsi lakke ja võttis hingeldama. Isegi noorsportlased kurtsid hingelduse üle :) Rada ise on ringikujuline, tähistatud kollaste värvimärkidega puudel. Rajal 9 huvipunkti kirjeldustega ja teate, kui palju rajast on läbitud ja kui palju veel ees. Osaliselt oli rada  laudteega.  

Kuna me läbisime rada valetpidi, siis me pidime trepist üles minema, mitte alla ja see oli juba omaette katsumus

Äärmiselt veidrad maastikud ja metsad. Kui ei oleks teadnud, oleks võinud arvata, et oleme Lõna-Eestis, sest siin meie kandis selliseid künkaid üldsielt ei ole. Metsa kooslus muutus ka iga natukese aja tagant. Kord oli kaasik, siis oli segamets, siis olid pikad kuused ja männid, kord oli aluspõhi puhas, siis aga hoopis võsastunud. Enamust rada ümbritses pohlaväli, sekka mustikaid ja seeni. 


Umbes-täpselt raja poole peal pidasime piknikut. Jõime kohvi ja sõime vorsti, nagu ikka. Imestan, et neile ikka veel need Iskuka juustuga õllepunnid sisse lähevad, sest mind ajab juba nende lõhn iiveldama :), kuigi ma pole neid isegi eriti söönud. Kaasasolevatele lastele aga lähevad need iga kell peale nii külmalt kui soojalt. Natuke meie õnn ka muidugi, sest see teeb meie elu mugavamaks. Liivi oli veel vahukomme ka ostnud, mida lõkkel soojendada ja peaaegu täiuslik lõuna oli noorte jaoks olemas. 


Matkarada viis meid ka Jussi nõmmele. Jussi nõmm on Eestis ainulaadne looduskooslus, mis on tekkinud Nõukogude Armee tegevusest tingitud korduvate põlengute tagajärjel. See nägi välja nagu tundra. Kui arvestada veel seda, et terve rada oli ainult üks tõusmine ja laskumine, siis oli täitsa mõnus viimased 2,5 kilomeetrit sügisvärvides tasandikul kõndida. Ja see tasandik pakkus tõsist silmailu oma õhtupäikeses. 


Loodus on praegu nii ilus. See ei ole nagu oktoobrilõpu-novemrialguse hall pimedus. See on täis värvidemängu ja -ilu koos päikesepaistega, mida meile on nüüd antud küll ikka korralikult sügise nautimiseks. Rohkem kui juulis igatahes :)

Minu mehe paanika kestab. Uue nädalavahetuse plaanid on juba tehtud, kui vaid ilma peab. Arvo ütles, et ära jääb vaid sellisel juhul, kui on esindatud kolm ilmastikunähtust korraga: lausvihm, tuul 15m/s ja äike, nii et, karta on, et ära ei jää :) Ongi hea. Poisid ütlevad, et uute tegemiste valguses on kergem ka koolinädalat üle elada. Ja niisama mainimiseks - üle elavad nad neid nädalaid raskelt. Seda enam nad naudivad nädalavahetuste tegemisi.

Nii et, kui trenni teha ei viitsi, mine Jussi loodusrajale ja läbi see mõõdukas tempos. Soovitavalt tagurpidi. Raja lõppedes on tunne nagu oleksid sportinud :) Minu ausõna selle peale.