laupäev, 28. aprill 2012

Tõeline laisklemise päev

Ma tõusin täna hommikul üles ja tundsin, et täna ongi see päev. Võitlesin hoolega selle vastu, aga kasu polnud midagi. Kui ikka tõused üles ja tunned, et käes on see päev, mis on mõeldud ainult laisklemiseks, siis ei jää muud üle, kui tuleb panna fotoaparaadi aku laadima ja võitlus lõpetada. Ma vabandan end välja vaid ühe asjaga - minuga ei juhtu seda tihti. Ausõna.
Ma pole täna teinud mitte midagi sellist, mille üle uhke olla:D Aga ma olen teinud täna midagi sellist, mida tasub tunnustada. Ma olen puhanud, kohe täiega. 
Lõuna paiku me käisime Sebastianiga Tõrjel (loe Terjel) külas. Me polnud seal kunagi varem käinud ja seetõttu tuppa ei läinud. Olime õues ja natuke aega. Sellisel moel on võimalik Sebastianit integreerida. Seebul oli küll tore.


Ma nats põdesin ka, et äkki Sebastian ütleb Terje poja kohta midagi halba, aga ei olnudki hullu midagi. Ta ei suhelnud kellegagi ja õnneks ei olnud ka ebaviisakas. Järeldus - võib teinekordki natukeseks külla minna.


 Pealelõunal me käisime Sebastianiga ratastega sõitmas. Sõit sujub juba päris kenasti. Pisut ajab vingerdama, aga üldiselt saab hakkama. Natuke tragikoomiline on see, et ta on suutnud umbes 1,5 nädalaga mõlemad ratta porilauad ratta küljest ära kukkuda. Seega, ratas ootab isakest, kuid õnneks ei takista porilaudade puudumine kuidagi sõitu nautida. Mul küll ei ole spidomeetrit, aga julgen arvata, et 2-kilomeetrise ringi sõidab vabalt ära ja ei ole veel ülemõistuse väsinud ka. Varsti võime Kihnu minna:D


No ja õhtupoolikul saabus koju venna, kes ööbis vanaema juures. Robin ise põhjendab seda vanaema juures ööbimist sellega, et ega tema süüdi pole, et vanaema elab kilomeetri kaugusel. Mõnikord tahaks ju vanaema juurde ka minna. Kui elaks näiteks Elvas, siis ei sõidaks ju ööseks koju tagasi. Tavaliselt kutsub ta siis Triinu tüdruku ka sinna ja lõbu on laialt. Robin ütleb, et kõige lõbusam on see, et saab Liisat kräunutada. Maitse asi, eksole:D Ja kui Robin on kodus, siis karta on, et lendab pall. Robin ja Erlend on umbes poole aastaga teinud Sebastianist täieliku jalkamaniaki.Ma ei hakka parem rääkima, millised maniakid need Robin ja Erlend ise on.  Ega muidu polekski ju asi väga hull, aga ma pean peaaegu iga päev hoidma hinge kinni, kui nad mängivad toas jalkat ja värav on Robini toa ukseauk. Telekas on sellele augule kahtlaselt ligidal korstnajala peal. Siiani on neil edukas mäng olnud, sest telku on terve:D 



Kohustuslik kiikumine oli ka. Ma usun, et ma olen seda last täna umbes tunni jagu kiigutanud. Ja no ei õpi ta seda värki ära, tee mis tahad. Ma olen igasugu asju proovinud, kuid täiesti lootusetu üritus. Varemalt ma olin vihane, pettunud, tüdinenud. Ma arvasin, et mitte keegi maailmas ei ole nii palju pidanud ühte last kiigutama kui mina. Nüüd ma pole enam ühtegi nendest tunnetest, sest ma tean, et see käib kaasa tema isevärklusega. Ja kiigutan ikka, aga mitte oksendamiseni. Kui ikka isu täis on, siis ütlen, et aitab küll. Ja ta nats protesteerib, kuid ei kisa vähemasti. Eks vanuse teeb oma töö.


Tavaliselt ta ei kiigu kiivriga:)
Nüüd on õhtu käes ja mul on nats süümekad, sest ma pole täna mitte midagi teinud. Kohe mitte midagi.  Isegi süüa ei teinud:D Täielik laiskvorst. Aga vähemasti rabarber kasvab ja varsti saab rabarberikooki. 


See  ei vabanda muidugi välja minu laiskust. Kohe mitte kuidagi ei vabanda, aga õnneks ma ei peagi kellegi ees vabandama:D Vähemasti mitte päriselt.

neljapäev, 19. aprill 2012

Essal oli vaba päev

Essa on Lea. Ja Lea on Arvo õde. Ja Arvo õde elab meie all korteris. Lea on selline...kummaline kuju. Mõnikord ma arvan, et ta on sooda (nagu me kõik), aga enamuse ajast on mul hea meel, et me elame ühes majas. Ma poleks ise ka veel paar aastat tagasi uskunud, et ma sedasi arvan:D Ta on küll selline omamoodi (no kes meist ei oleks), aga kui kellelgi on abi vaja (eriti füüsilist sorti), siis Lea on selleks sobilik inimene küll. Ja ma ei kujuta ette, kellega ma seda suurt hoovi siin lumest tühjaks lükkaksin või kes kõik teeääred ära siluks või üleliigsed oksad ära saeks. Igatahes - ta on äärmiselt vajalik inimene kogu majale:)
Aga ega ma nüüd sellest ka päris rääkida tahtnud. Ma tahtsin hoopis öelda, et Essa (ta on lastest vanim ehk essa) tuli eile hommikul kell 10 meile ja kutsus Sebastianit tööd tegema. Nad on varem ka koos hekki nüsinud ja oksi koristanud. Sebastian ei tahtnud minna, sest ta arvab ju tegelikult, et kõik inimesed, kes ei kuulu meie neljaliikmelisse perekonda ja no mõni üksik veel pealekauba, on kollid, aga ma moosisin ta ära ja kui Essa ikka kutsub teda õue PUID SAAGIMA, siis olgu ta pealegi koll - sellist võimalust ei saa jätta kasutamata. 


 Sebastianile väga meeldib õues tööd teha. Kui ma riisun, riisub tema ka ja veab sodid käruga metsa alla. Kui ma kaeva, kaevab tema ka. Kui ma roogin lund, roogib tema ka. Kui isa niidab muru, niidab tema ka. Kui ma lõigun tikripõõsaid, saeb tema ploomivõsa. Ja nii edasi. Ta on alati asjaline, kui keegi teeb õues tööd. Parema meelega teeb ta kõiki asju muidugi oma ema ja isaga, aga kuna Essa on töökuse tipp, siis olude sunnil tuleb Essaga ka leppida. 




Ja Sebastiani projekt edeneb. Te ei kujuta ette, kui õnnes ta oli, kui nägi oma peenart, mis lume alt välja sulas. 


Küsisin Essalt, et kas Sebastian rääkis ka temaga midagi selle kahe tunni jooksul, mis nad õues olid, sest tubases olukorras ta ei räägi küll ühtegi sõna temaga. Essa ütles, et nats rääkis. Sebastian ise ütles mulle, et ta vastas ainult "jah" või "ei", kui Lea midagi küsis. Asi seegi. See on parem, kui mitte midagi. Ja mulle teeb rõõmu see ka, et kui ikka tegevus nii väga meeldib, siis ta on võimeline end kokku võtma ja kaasa tegema, kuigi võrreldes noorema elueaga on see kokkuvõtmine kuidagi raskem ja vajab enam julgustamist. 
Üleliigne jama maja ümbert sai aga saetud. Koos. Essal ja Sebastianil.

esmaspäev, 16. aprill 2012

Meie Robin sai 12aastaseks

Uskumatu, ta on juba 12aastane. Laupäeval, 14. aprillil oli tal sünnipäev. See oli esimene aasta 12 aasta jooksul, kui ma jõudsin sünnipäevale viimasena. Vaadake, mis kõik juhtub, kui inimene käib ülikoolis. 
Minu panus peo korraldamisesse oli täpselt nii suur, et ma tegin Robinile meekoogi. Seda ikka selle pärast, et antud koogi valmistamiseks sai varuda rohkem päevi ja uneaega, sest viimase hetke mutid tavaliselt õpivad sessipäevade eel korralikult. 


Õnneks ma olen osanud valida oma lastele maailma parima isa, kes ei lase ennast sellest üldse heidutada, et ta peab kahele suguvõsale sünnipäevatoidu valmistama. Pildistamisega oli aga küll kehvad lood - küllap ta lihtsalt ei jõudnud selliste pisiasjadega tegeleda. Aga ega selle pärast Robini sünnipäev vilets polnud. Sugugi mitte. Kui su sünnipäeval plikad saabaste ja pitsiseelikutega jalgpalli mängivad, siis võib sünnipäeva täiesti kordaläinuks lugeda. Raha sai ka parasjagu nii palju, et ta isegi ei tea, mis sellega nüüd peale hakata:D Aga tüdrukud on meil ausad - Agnes (kohekohe 15a), Liisa (11a) ja Kristiina (11a) - kõik mängisid jalkat. Agnes oli nii tark., et ütles, et see ju ammu teada, et poiste sünnipäevale kontsasaabastega tulla ei saa, sest siis ei saa ju jalkat mängida:D


Aga hommikul torti küll polnud:D Ja küünlaid nad ei raatsinud ka panna, 10 mõelge ise juurde:D Ja väiksem laps oli sünnipäeval sukapükstega:D No ja mis siis - lõpp hea, kõik hea. Minul sessil käidud ja lapsel sünnipäev peetud.
Nii palju tahan veel öelda, et eks natuke ole seda eelpuberteeti tunda ka juba, kuid üks mis on kindel - väga suure südamega laps on see meie Robin. Õnne, tervist, jõudu ja jaksu talle!

teisipäev, 10. aprill 2012

Elu esimene aiandus meie moodi

Ma mõtlesin küll, et ma ei jaga teiega ennam midagi, kui ikka on juba jagada ka, aga no ma ei suuda. Ma lihtsalt ei suuda seda enda sees hoida:D
Kui alustada algusest, siis kõik on seotud ikkagi suitsetamise maha jätmisega ja kokandusega. Ja päris sügavuti on kõik seotud Arvo ja Jamie Oliveriga. Need, kes on kursis, need teavad, et Jamie Oliver kasvatab (või õigemini aednik kasvatab, tema "räbustab") igasugused ürdid, salatid, juurikad, marjad jne kõik ise. Kuna Arvo on hetkel väga suurt ürdiusku (kindlasti on seal tugev seos ka sellega, et ta naine on hull salatihaige) ja Märjamaa  poodidest eriti midagi saada pole peale lehtsalati, siis umbes eelmise aasta sügisest oli Arvol peas valmis kindel plaan, kuidas ta sel aastal kasvatab endale igasugu stuffi. Niimoodi vabalt ja rivitult ja stressitult. 


 Väga põnev värk:D Ausõna. Igal hommikul, kui ma olen end voodist välja vedanud (vedanud on kõige õigem sõna, sest mul on tunne, et seda ööd ei saabugi vist enam mitte iialgi, kui saab terve öö magada), lähen esimese asjana elutoa akna juurde, sest mul on lihtsalt nii jube põnev:D Hetkel on meil eelkasvamas miski salat (Dubacek), basiilik, tomat ja metsmaasikad (Sebastiani tungiv soov). Ega me ei tea, kas sest asjast miskit välja ka tuleb, aga kui ei proovi, siis ei saagi ju teada. 




Alguses ma arvasin, et põnev on ainult minul, aga ma olen tähele pannud, et poistel on sama põnev, sest nad on ka hommikuti üsna asjalised elutoa akna juures. Te ei kujuta ette, kus ma ühel ilusal eelmise nädala kolmapäeva hommikul kiljuma hakkasin:D Jessas, üks taim oli nina välja pistnud. Ma ei teadnud suure ähmiga, mida tehagi ja helistasin Arvole. Noh, ikka selleks, et saaks rõõmustada. Arvo ütles, et ta polnud ammu nii elevil häält kuulnud. Ma natuke tundsin end tobedalt ka, sest no lõppeks on ju tegu ainult miski rohelise junniga, aga ... Robin arvas ka, et küllap ma ikka nats segane olen:D, aga ma ei lase end sellest häirida, sest ma polegi end kunagi päris normaalseks pidanud. Ja õnneks mu kiiksud ei kahjusta kedagi - ei mind ega teisi. No igatahes oli sel hommikul aknalaual selline pilt:


Onju armsakesed? Ja sa vaata vaid, armas mees, millised need täna on:


Sebastian ütles hommikul, et no näed, varsti saadki maltsa süüa. Ütleme ausalt, et mul on jube hea meel, et Arvol selline kiiks peale tuli, sest mul pole ammu nii põnev olnud. Ema just eile kaagutas mu kallal, et no mis värk on, kodus peab ikka lilli olema ja kodu on siis ilusam, kui ikka lilled on jne. Heh...Tühja need lilled. Teevad ainult Robinile allergiat ja ära süüa neid ka ei saa. Lillede koht on õues, vähemasti nii kaua, kuni Robin allergiline on. Mina aga naudin elutoa aknalaual vaatepilti, sest see lihtsalt on nii põnev. Ma ei saa aru, miks me seda juba varem pole teinud?!
Tänase päeva jooksul on tomat ka nina välja pistnud. 


Ükskord ma kindlasti näitan teile, mis sest asjast kõik on välja tulnud ning loomulikult ma pean vasrti näitama ka seda, mis Sebastiani projektist välja on tulnud, mida ta sügisel alustas. 
Ja põhiline on muidugi, et kõik peab toimuma stressitult. Mina mäletan lapsepõlvest sellist lõputut rohimist ja harvendamist ja sättimist. Arvo ütleb, et no stress. No elame näeme. Samas muidugi, mis tal viga rääkida - rohimise mure lasub ikkagi selle õlul, kes Eestis viibib:D Aga tühja ka, sest NII JUBE PÕNEV ON:)

pühapäev, 8. aprill 2012

Heinolas

Arvol saab juunis kuus aastat Soomes tööl käidud ehk siis Sebastian oli vaevalt 3kuune, kui ta sinna tööle sai ja karta on, et ta Eestisse tööd tegema enam ei tule. Ma ei tea ise ka, miks see nii on läinud, kuid me ei ole kordagi Arvol külas käinud selle kuue aasta jooksul. Küll on raha takistuseks, küll mingi muu asi. Kuid nüüd juhtus nii, et kõikide asjade väga soodne kokkulangemine viis asjad sinnamaani, et me sõitsime Soome Arvole külla. 
Sebastiani suur unistus on olnud, et saaks Baltic Printcessiga sõita ja seda ta seekord saigi. Väga paljud pidevalt Soome vahet sõitvad inimesed ei suutnud ära põlastada, miks me nii kaua sõitva laevaga Soome läksime. No minu jaoks oli põhjus ilmselge:)

 

Muidugi pidime me olema peaaegu terve merereisi laste nurgas. Täpselt nii kaua, kuni Sebastian selle täis oksendas:S Nii uskumatu kui see ka pole, siis Seebu jäi 1,5 tundi ennem Helsingisse jõudmist kõhugrippi ja suutis täis oksendada Princessi lastenurga + kõik tualetid, mis sellele korrusele jäid. Ta sai isegi laevaarsti juures käia ja süsti sai ka. Tehke järgi! Lähed elus esimest korda laevaga sõitma ja saad kohe laevaarsti ka näha. 
Nali naljaks. Ma tunnistan ausalt, et mul võttis silma märjaks ja ma mõtlesin, et kuidas küll meiega sellised asjad saavad juhtuda?! Laps oli ise ka nii õnnetu ja nuttis, sest tema Soomereis läks untsu. Isa juurde jõudes oli mul üle anda ainult üks väga haige laps, kellel oli kõrge palavik ja kellel ei seisnud sees mitte ükski tilk vett. Kokku oksendas ta 16 korda 8 tunni jooksul.


Ütlen ausalt, et terve reedene päev oli selline molutamise päev. Sebastian oli väga nõrk, Robinil oli igav, Arvol olid kõik plaanid segi, mis ta oli mõelnud, et teeme, käime ja oleme. Vähe puudus, et me oleksime pahuksisse läinud. Minul oli kassiahastus, sest sellist Soome minekut ma küll meile ei olnud tahtnud. 
Õnneks tõusis Sebastian laupäeval just sellisena nagu tal poleks eladeski midagi viga olnud:) Ja siis me tegime kõik tasa. Kuna meile kõigile meeldib väga looduses käia, siis seekord oligi nii seatud, et me läheme loodusesse. Ilm oli väga hea, tujud olid väga head ja koht, kuhu meid viidi, oli ka väga hea. 

Rippsild


Ja ega meie ei oskagi muudmoodi matkata, kui ikka eksides:D Me suutsime ikka sellise korraliku ringi teha selleks, et jõuda sihtpunkti, et hoia ja keela. Me kõndisime mitu kilomeetrit maha ja siis jõudsime alguspunkti tagasi, kus näitas silt, et 0,7 km pärast olete seal, kuhu minna tahate:D Ei noh, tore oli! Ega meil ei ole eksimise vastu midagi - ronida sai ja laskuda sai ja lund sai saapast välja võtta ja teed sai ka. 


Õnneks on meil sellised vaprad poisid, kes kõnnivad ikka edasi, kui on vaja. Sebastian kõndis ka täiesti vapralt ja rõõmsalt, kuigi eelmisel päeval ta ei jaksanud üle poole tunni istudagi. Kui õiget radapidi minna, siis me jõudsime kõrgele. Väga kõrgele. Nii kõrgele, et ma pidin pidevalt kaagutama, kuidas keegi ei tohi rabeleda ja veel parem, kui kõik püsivad paigal:D


Meil kulus kogu selle matkamise peale umbes pool päeva. Õhtupoole käisime poes ja niisama Heinolas. Jalutasime raudteesillal (ma pidin jälle kõrgust kartma:D ja poiste kallal kaagutama, et nad nii hirmsasti ei rabeleks).

Kaseladvas:D

Nägime tehast, kus Arvo tööl on (kuigi viimased kuus kuud ta on olnud Helsingis töömaal ja seda me nägime ka, kui hakkasime koju sõitma)) ja et keegi ei arvaks, nagu me poleks üldse muna koksinudki, siis tõestuseks:


Lõpp hea kõik hea. Kui ma Princessi peal mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saakski, siis tegelikult läks kõik nii hästi, kui veel minna saigi. Mul on hea meel, et Seebu lõpuks paranes ja me ikkagi saime midagi toredat ka koos teha. Liisu küsis, kas mulle meeldib siin või seal rohkem. Mis ma oskan öelda - mulle meeldib seal, kus on Arvo. Nutt kipub täna peale, sest ma sain aru, et isegi, kui riik tõstab õpetajate palka, jääb tema sinna tööle. Asi pole enam rahas. Asi on selles, et seal ta on end tõestanud, ta on keegi. Siin aga... Ja mina ei suuda tagasi hoida pisaraid, kui poisid lehvitavad läbi klaasi oma isale....