kolmapäev, 26. oktoober 2016

Mõeldes Anna Mariile

Kui ma olin laps ja teismeline, siis oli tädi Pillel (isa õde) minu elus väga suur roll. Vahest suuremgi, kui ta ise oleks osanud kunagi arvata. Erinevate asjaolude tõttu ja siiski täna selgusetuks jäädes, kadus Pille mu elust ära. Kohe täitsa ära. Nii ära, et me isegi ei helistanud ega kirjutanud ega soovinud teineteisele õnnegi ei sünnipäevaks, laste sündimise puhul... No kohe mitte midagi.

Umbes aasta tagasi tuli Pille mu ellu tagasi :) Väga juhuslikult ja ootamatult. Tuli koos oma väikese tütre Anna Mariiga, keda vaadates ma näen nii palju ennast (näojoontelt, silmadelt, juustelt). Iseloomult ja olemuselt on Anna aga hoopis teistsugune, kui mina olin ja olen. Ta on avatud ja julge, väga seltsiv ja tahab palju suhelda - ta on nagu väike tulesäde :) Kui ma neil külas käisin, siis ma olin väga meeldivalt üllatunud, kui palju see laps mängis. Meie Sebastian ei ole kunagi mänginud, ta ainult ehitab LEGOdega, aga ta ei mängi nendega. Ammugi siis mitte mingisuguste loomade või nukkude või autodega. Ta ei oska mängida, pole kunagi osanud. Robin oli mul ka usin mängija, aga tal oli alati seltsiks Mart ja neil oli väga hea koos mängida. Anna aga mängis üksi. Seletas ja asjatas ja ehitas. Mitu tundi. Vahepeal muidugi suhtles meiega ka, aga mäng on tema elus küll väga olulisel kohal.

Annal oli sünnipäev ja teadsin juba ammu, et tahan talle ise midagi teha sünnipäevaks. Ühe hiirekese ma heegeldasin talle, kui külas käisin, aga nüüd tahtsin ka midagi ise teha. Ma oskan igasugu mänguasju teha: õmmeldes, kududes, heegeldades, traadinukud. Valik jäi traadnukkudele, kuna nendega saab mängida erinevaid mänge.


Ma olin juba unustanud, milline nikerdamine see on :) Iga asi on ju nii väike ja vajab eriti peenikesi lõngasid, heegelnõelu, vardaid. Iga asi valmib kaua ja pusides, sest ruumi manööveramiseks on vähe. Mõne väikese asja valmis tegemine võtab rohkem aega, kui näiteks mütsi kudumine. Aga see aeg ja pusimine olid seda väärt. Ma jäin ise peaaeu rahule. Peaaegu selle pärast, et alati on võimalus veel rohkem, veel kiiremini, veel kõrgemalt. 

Nüüd on Annal nukud käes ja loodetavasti jagub mängurõõmu ka :)



teisipäev, 25. oktoober 2016

Sahver ja "Saunaeide tõde ja õigus ehk täisõiguseline inime"

Ma tundsin juba pikka aega puudust sellest, et me ei olnud Arvoga midagi kahekesi teinud. Koguaeg teeme asju kõik koos - lapsed, sugulased, kassid ja koerad :) Koos on muidugi äärmiselt tore, ega ma sellele vastu vaidlegi, aga ma tahaksin mõnikord olla ka Arvoga kahekesi. Kasvõi selleks, et ei peaks vastutama ega muretsema ühegi üleliigse asja eest. 

Kuna Arvo korraldatud toredad asjad eeldavad militaarpükse ja seljakotti, siis vastukaaluks pakun talle aegajalt võimalust panna jalga viigipüksid ja aidata naisele mantlit selga. Kutsusin teda Sahvrisse sööma ja Linnateatrisse etendust vaatama.

Sahver on Tallinnas asuv söögikoht, mis jääb meile teele, kui suundume Linnateatri poole. Kuna mul ei ole eriti Tallinna söögikohtade headuse kohta infot, siis läksime täiesti pimedalt. Miljöö on Sahvris hubane ja ilus. Kõik detailid on läbi mõeldud ja värvilahendused mahedad. 


Arvo sõi "Veisefilee veinikastme praetud kuningserviku, spargli ja kartuligratääniga" ja mina sõin "Pardifilee kartuli-bataadipüree spargli ja kirsstomatiga". Praad oli piisavalt suur, aga midagi oli natukene nagu puudu. Arvo liha oli pehme ja mahlane, veinikaste andis lihale väga mõnusa maitse. Minu part oli natukene vintske ja pisut mage, aga siiski maitsev. Ma kipun erinevaid söögikohti Põhjaka mõisaga võrdlema, aga ma ei tohiks seda teha. Tegelikult oli söök väga hea ja ma oleksin nõus sinna vabalt uuesti minema. Magustoiduks sõime "Pavlovat vahukoore-kohupiimakreemiga" ja see oli just nii hea nagu me lootsime :) Maiasmokad, nagu me oleme :) 


Hobuveskis käisime vaatamas Kammerteatri etendust "Saunaeide tõde ja õigus ehk täisõiguseline inime". Lavastaja Merle Karusoo, saunaeit Katrin Saukas ja SaunaMadis Indrek Taalmaa. Põhimõtteliselt oli tegu ikkagi monotükiga, sest Saukas rääkis 1,5 tunni jooksul ära kõik, mis Tammsaare "Tõde ja õigus I" on ära rääkinud. Saunaeide vaatevinklist. Sai peksa ka oma saunaMadise käest, et pererahva asjades sorkis ja see oligi Taalmaa osa näidendis. Minu kõrvu jäi kummitama, kuidas armastust Vargamäele ei tulnudki... Ja mõtlesin, kuidas see on tegelikult nagu elus eneses.  Teed tööd, palju tööd, töötad ööd kui päevad, muudkui töö... ja pole aega armastadagi...

Kas ühe laulu pärast võib sedasi karistada? Ega mina seda üles ei tähendand! Ja mis seal valesti on? Kõik puha sula tõsi.

Tulid siia Krõõt ja Andres.
Vargamäele, kihvtitud kohta.
Võtsid ligi Mari ja Jussi.
Mari võttis Jussi ära.
Surm võttis Krõõda ära.
Andres võttis Mari ära
ja Juss poos enda kuuse otsa.
Nii see oli ja nii see jeab, ega’s änam muuta ei saa.
Mina olen reakind ainumasti sulatõtt.


Arvo jaoks oli see vast pisut igav etendus, sest ta ei ole Tõde ja õigust lugenud. Ja kui päris aus olla, eks talle meeldivad komöödiad kõige enam. Aga ta oli vapper ja ta oli väga vaimustuses selles ära etendatud töös, mida Saukas tegi. Rääkida 1,5 tundi mingis kummalises eesti keeles, sekka laulud ja luuletused - tunnustust väärt! Mulle meeldis etendus väga, meeldis just selle eheduse ja lihtsuse tõttu. Meeldis nii väga, et mu öökapiraamat on alates eilsest "Tõde ja õigus I" :) 

Hea on  vahepeal kahekesi olla. Lapsed on juba nii suured, et me peaksime seda rohkem harrastama, sest minu meelest on see äärmiselt vajalik. Et oleks ikka armastus...siin palvemajas...


esmaspäev, 24. oktoober 2016

Angasilla metsas magamas ja... saunas

Sügis on käes. Juba mõnda aega. Ka sel sügisel on meid õnnistatud erakordselt ilusate ilmadega, tänu millele me oleme saanud teha mitmeid toredaid asju looduses. Ja toredused jätkuvad.

Nagu igal sügisel ilmade jahenemise ja sääskede kadumise aegu oleme me käinud metsas ööbimas. Suvel seda teha ei saa, sest esiteks on tuleoht ehk siis ei saa lõket teha ning teiseks ei jõua keegi seal lõkke ääres, mille tegemine on keelatud, neid sääski ära tõrjuda. Nii ongi, et kui sügis oma ilus ja karguses saabub, panevad Luhtarud & Co asjad kokku ja lähevad ööseks metsa. Arvo on sellest alati juba ette nii pöördes, mõtleb ja plaanib ja unistab ja paneb vajalike asjade nimekirja asju kirja. Ilmateadet vaatab juba nädal aega ennem iga poole tunni tagant :)

Metsa läksid seekord Arvo ja Ennike, Sebastian ja Aivar, Liivi, Priit ja Mart (Robin redutab Soomes Triini juures). Otsustasime minna juba varem külastatud Angasilla metsa, sest meil on seal varjend püsti ja üks maha saetud metsakuiv kuusk olemas, millest halupuid teha. Kohale jõudes hakkasid kõik tegema neid asju, mida nad tavaliselt teevad. Arvo hakkas varjendit parandama ja paremaks putitama, Aivar hakkas halupuid tegema ja Sebastian koos minuga kuuseoksi muretsema.  Minu esimene asi, mis ma metsas üldse teen, on see, et ma teen lõkke. Minu jaoks on tule olemasolu äärmiselt oluline, muidu mul on seal niiskes ja külmas metsas kuidagi kõle olla. Natukene hiljem saabunud Liivi pere osales samuti varjendi parandamises, kuuseokste muretsemises ja Liivi hakkas suppi ka keetma kohe, kui saabus. 


Toitlustamine oli seekord natuke teistsugune, kui tavaliselt. Esiteks, ei olnud meil kaasas ühtegi õllepunni. Nende asemel olid mingisugsued põdralihast vorstid, mis maitsesid vist sama head, sest otsa need said (mina selliseid asju ei söö üldse, olgu siis seast või põdrast). Esindatud olid loomulikult ka kohustuslikud peekoniviilud soola ja pipraga. Varaõhtune söök nagu ikka supp, mis seekord maandus hoopis maas (esmakordne kogemus, et kui söök kukub ümber, mida siis süüa?) Ja siis otsusas minu mees, et ta tahab metsas lõkke kohal lõhet teha. Ja kui tema juba mingisuguse mõtte pähe võtab, siis ega ta seda enam maha ei jäta. Lasi õel linnast kala tuua ja valmistaski metsas lõkke kohal lõhet. Hommikusöögiks oli kõike: võileibu, putru, puuvilju, Priit krõmpsutas porgandit, muffineid - igaleühele oma.


Ja nüüd tuleb selle metsaskäigu kõige olulisem asi - mu mees ehitas metsa kilesauna :))))) Just, just - sauna. Kõige pealt otsisid pimedas metsas pealampidega (koos Seebuga) suuremaid kive, millest teha keris. Siis ladusid need kivid kõik paika ja tegid sinna sisse tule. Kütsid mitu tundi , kuni arvasid, et vist on hea küll ja saab leili kätte. Põhikütja oli Priit. Tõime kilomeetri kauguselt kraavist kolme sentimeetrise jääkihi alt ämbritäie vett, millega end peale leili üle kallata. Arvo ja Mart ehitasid valmis saunaraami ja tõmbasid kiled üle. Ja oligi kõik valmis sauna minekuks!


23. oktoobri öösel, kell 00.45, õue soli õhutemperatuur +3 kraadi ja ämbri sees vesi +4 kraadi. Ma ei oleks seda siis ka teinud, kui nad oleks mulle peale maksnud :) Igatahes - nad käisid saunas - Arvo, Sebastian, Mart ja Priit. Leili said kätte (umbes 50 kraadi), aga oleksite te seda kuulnud, kui nad üksteist selle jääkülma veega loputasid.... Aivar arvas, et mägra populatsioon sellest metsast on 100 aastaks välja surnud :) Vaprad mehed! Tõesõna. 

Peale sauna jätkus juttu neljani öösel ja siis vajusid ka viimased tiksujad külili. Öö oli rahulik, suhteliselt soe (kuigi päris suur tuul oli see kord), lõke ühtegi korda päris ära ei kustunud, keegi ikka puid peale viskas. 


Tore oli jälle kohtuda :) Seal metsas, Tamme 5. Ei olnud külm ega märg, oli hoopis tore. Kuigi minu jaoks on metsas ööbimine kõige nauditavam kevadel. 

Ma ei tea, mis meid sinna metsa kutsub... Aga midagi seal on. Isegi selle lõkkesuitsu sees. Selleks, et seda midagi mõista, tuleks seda ise läbi kogeda. Ma soovitan soojalt :)


esmaspäev, 17. oktoober 2016

Jalase loodusrada

Et kõigest õigesti aru saada, tuleks kõige alustuseks ära kuulata järgmine laul:

Maailm on imeline

Ehk siis, kui elad oma õue all, ei tea, mis toimub kaugemal...

Meil on vastupidi. Me oleme käinud Pärnumaal, Läänemaal, Tartumaal, Võrumaal, Virumaal, Põlvamaal, Viljandimaal matkaradadel. Oleme konnanud läbi mõned saared (Vormsi, Aegna, Kihnu). Oleme käinud mõnes kohas isegi rohkem kui korra. Aga. Me ei ole käinud ühelgi loodus- või matkarajal Raplamaal. Nüüd muidugi võib öelda, et me ei olnud siiani käinud.

Juhtus kõik nii, et Sebastian avastas tänu ühele matemaatika ülesandele enda jaoks RMK kodulehe ja seal oleva KUHU MINNA lingi. Ta surfas läbi kõik käidud rajad ja vaatas neid, kuhu minna tahaks ning siis äkki ütles, et aga Raplamaal on ju ka kolm matkarada. Miks me nendel käinud ei ole? No miks ei ole... Liiga ligidal :) Aga siis me otsustasime, et kui iss koju tuleb, moosime ta ära ja lähme Jalase loodusrajale.

Ega väga hullult polnud vaja moosidagi, sai suht kerge vaevaga pühapäeval kott kokku pakitud ja teele asutud. Kuna see rada on tõesti oma õue all, siis polnudki rohkemat vaja, kui vett ja natuke nosimist, sest otsustasime lõunasöögi süüa rabas. Ilm oli suurepärane -kuiv ja sügiseselt karge. Sõitsime Jalasele ja asusime teele. 


Sebastian on väga vaimustuses erinevatest soodest ja rabadest. Teda paeluvad väga rabamaastkikud ja rabajärved. Ta võiks tundide kaupa kuskil rabas või soos mütata, seda ilu vaadata ja kommenteerida. Uurida, miks on puud nii väikesed ja kuidas rabataimed alles õitsevad, kas rabajärv on kohe alguses sügav, miks rabas on hoopis teistsugused taimed, miks männid on väikesed ja helerohelised, kuidas aru saada, et tegu on laukaga ja võib sisse vajuda jne jne jne. Minu meelest ta rääkis terve selle aja, mis me seal rajal olime ja see aeg ei olnudki nii üürike. Koos lõunapausiga pea kolm tundi. 


Mina otsustasin juba ennem rajale jõudmist, et ma püüan värve püüda ja nagu hiljem selgus, oli Arvol peaaegu samane plaan. Ta lisas sinna juurde veel kammikaid asju ka ning kokku saime tubli portsu ilusaid fotosid loodusest. Väga sügisesest loodusest. 


Meil oli jällegi tore pärastlõuna. Robinit küll ei olnud (ta oli Tartus oma Triiniga), aga meil oli ka kolmekesi täitsa vahva olla. Eriti hea meel on mul selle üle, et algatajaks oli Sebastian. Kaks rada on Raplamaal veel ja küllap me need ka läbi käime millalgi, sest Sebastianil on need hinge peal. Ta ütleb, et oma maakonda peab ka ikka tundma ja selles on tal õigus. Me lihtsalt oleme harjunud matkama ööbimisega, aga ausalt öeldes oli peale vantsimist täitsa mõnus ka oma sooja koju jõuda. Ei olegi mõelnud varem, kui mõnus see tegelikult on. Kokku kõndisime 7,6km - paras väikene jalutuskäik mõnusal sügispäeval.

Nii et - ennem, kui lähed kaugemale kolama, vaata ikka seda ka, mis oma õue all toimub :)