esmaspäev, 31. detsember 2012

Laulasmaa spa

Meie perel on olnud väga tihe ja töine poolaasta. Arvol on olnud üks majaprojekt juhtida ja igasugu ongelmadega tegelda. Minul oli ülikooli tõttu väga kiire ja pingeline aeg seoses praktika, kõrvalaine ja põhiainega. Lapsed pidid kogu selle jama sees suuresti omavahel asju ajama ja Sebastiani jaoks oli see aeg ikka väga keeruline. Kui ma Märjamaa Gümnaasiumis tunde andsin ja Varbolas tööl käisin, siis ei olnud harvad sellised nädalad, kui ma pidin teda iga päev vanaemale hoida viima. Loomulikult oli see talle vastumeelne ja väsitav. Praktika lõpuks jäi ta haigeks ja oli muidu ka väga närviline/sosistav ja rusikaid viibutav.
Seetõttu otsustasime Arvoga, et parim kink meile kõigile jõuludeks oleks üks väikene puhkus kuskil, kus ei pea mitte midagi tegema:) Ja kuna meile kõigile meeldib väga ujuda, siis loomulik asjade käik oli, et me broneerisime perepaketi spas. Valikus oli kaks kohta. Üks, kus olime varem käinud ehk Pühajärve ja teine uus ehk Laulasmaa. Pühajärvel pakuti meile kahest tuba, ühele lapsele voodit ja teine kaissu, mis minule ei sobinud üldse ja seetõttu valisime uue. Sebastian oleks tahtnud minna hoopis kolmandasse ehk Värskasse, sest seal on kõige kodusemad toidud, aga seda me sel korral valikusse ei võtnud, sest see on ikka väga kaugel ja ausalt öeldes ei kutsunud need kodused toidu ka :)


Mitte midagi teha on hea. Nii hea, et paha hakkab :D Meil oli ilus suur tuba, vanniga vannituba ja piiramatu ujula kasutus. Igaleühele üks protseduur ka. Protseduure oleks võinud muidugi juurde ka osta, sest need ei maksnud hobust ega härga, aga siis see ei oleks enam niisama olemine olnud. Siis oleks pidanud koguaeg kella vaatama ja jälle kuskile minema. Eesmärk oli olla, lihtsalt olla ja muidugi ujuda. 
Ennem ujumist saime meie Seebuga vanni. Meile kummalegi ei meeldi väga, kui võõras inimene meid näpib. Seega, massaaž ei ole meile. Vannis meeldib meile aga väga ja kuna Seebul oli nahk väga kärnas (atoopiline dermatiit ja tõenäoliselt liialdamine piparkookidega) sai tema kummelivanni ja mina valisin endale lavendlivanni. Mullid olid kauba peale :D Väga mõnus oli. Ruum oli hubane ja küünaldega, lõhn oli mõnus ja nagu ma juba ütlesin - jube hea on olla niisama:)


Arvo ja Robin said massaaži. Arvole broneerisin šokolaadimassaži ja Robinile lavendli. Kui nad hotellituppa tagasi tulid, olid nad täiesti läbikad. Nagu oleks peksa saanud. Võttis tükk aega, ennem kui neist asja sai :) Muuseas, diskuteerisime ennem protseduuri, et kas tegu on päris šokolaadiga või mingi õliga. Tegu oligi päris sulatatud šokolaadiga. Nii et - Arvo lõhnas suhteliselt spetsiifiliselt peale seda jama. 


Hästi palju käisime ujumas. Lausa nii palju käisime, et kui me kohalolekupäeva õhtul küsisime poistelt, et kas ujuma tahate, siis nad ei tahtnudki:D  Laulasmaal on päris hea saunakompleks ja ujuda saavad nii väikesed kui suured. Eriline tõmbenumber on puuküttega välisaun, kust saab otse basseini hüpata ning vastuvoolubassein. Sebastianil ei ole muidugi saunadest sooja ega külma, kuid talle ei valmista mingisugust probleemi minna 34 kraadisest veest otse 25 kraadisesse vette ning öelda sealjuures, et küll on hea. Kõik saunad, peale infrapunasauna, käisime me läbi. Ka välisaunas ja õuebasseinis. Oli ikka mõnus küll:)


Kui me just parasjagu ei ujunud või ei aelenud, siis me sõime või mängisime lauamänge. Söögid olid kindlasti paremad kui Värskas, kuid viletsamad kui Pühajärvel. Sebastini arvates ei olnud seal peale singi ja saia üldse midagi head süüa, aga tema arvamus ei lähe arvesse. Näiteks oli lõnasöögiks kanasupp, risotto ja kohupiima.leiva vaht pohlakeedisega ning meie kolm ägisesime peale sööki. Isegi isetehtud leiba pakuti. Seebu sõi  kanasuppi, kui Arvo oli sealt kõik klimbid väljavõtnud ja suppi peaaegu enam polnudki ning leiba. Eriline tüng oli, kui toodi veel piparkooke ja nendel oli glasuur peal:D Ema oma osavate näppudega nokkis siis glasuuri ära. Ütleme nii, et nälgas ta polnud, kuid ega ülearu toidetud ka mitte. Kui ülejäänud ei teadnud, mida hommikusöögiks süüa, sest valik oli nii suur, siis Sebastian istus oma saiaviilu ja singiviilu otsas ning keeldus isegi veest, sest seal olid sidrunid sees. Kojujõudes sõi mehe eest!


Kui me spasse sõitsime, siis ma ütlesin, et ma ei võta ühtegi ülikooli asja kaasa. Nii suure raha eest ma õppida ei kavatse. No ei võtnudki.... Vähemasti mitte trükitavaid asju. Võtsin lõnga ja heegelnõela ning alustasin riideeseme heegeldamist tekstiilide modelleerimise aine raames. Ei saa kohe rahus olla. 


Lobby baaris, mis hotellis asus, käisime ka - kooki söömas ja majaveini maitsemas. Ja hotellitoas olevas vannis käisime mitu korda. Kõik käisime, sest ujumisest oli ju ikka vähe, eksole:D Mängutuba oli armetu ja olematu, kuid see meid ei morjendanud, sest ega Sebastian sellistes ühistubades mängida ei tahagi. 


Mõnus puhkus oli. Viimase päeva hommikuks oli muidugi märgata, et Sebastian tahab koju. Küllap ta tahtis tavalist sööki ja LEGO. Oma kodus on ikka kõige parem...
Mina olen rahul ja ülejäänud kaader on ka rahul. Sai puhata, ujuda, hästi süüa ja koos olla. Ainuke asi, mis untsu läks sellest vees ligunemisest, oli näonahk, aga see on ka nüüdseks tagasi tõmmanud. Laulasmaa on kindlasti selles nimekirjas, kuhu võiks kunagi tagasi minna. 
Selline aastalõpu väljasõit. Täna teeme süüa ja ootame enda juurde kalleid inimesi, kellega ära saata vana aasta ja vastu võtta uus aasta:) 

teisipäev, 25. detsember 2012

Kaugel see jaanipäev enam on...

Ma tunnistan ausalt, et nii vähe, kui sellel aastal, ei ole ma varemalt jõuludega tegelenudki. Lihtsalt aega ei olnud ja tehtud sai just nii palju, et lastel oleks tore. Endal on tore naguniigi, sest põhiline on ju, et saaks nats puhata ja olla. Lapsed sellega muidugi ei lepi ja seetõttu peab ikka natuke aega leidma. Mis on need põhilised asjad, mis teevad laste jaoks jõulud jõuluseks? 

Kuusk. Meie pere arvamus on, et metsast tuleb tuua tõeline äbarik-kõverik - midagi sellist, millest naguniigi mitte kunagi korralikku suurt puud ei kasva. Ei ole ju mõtet hävitada elujõulist ja ilusat kuuske paari nädala silmailu pärast. 


Kuuse all peavad olema kingitused. Sellel aastal oli kuuse all neli kingitust: Robinile, Sebastianile, Kassile ja Sassile. Meie Arvoga saame oma kingi homme :) Tegelikult oli seal veel üks ärapakitud jõulukaart Sebastiani poolt oma empsile ja issile. Meie poiste soovid olid üsna etteaimatavad. Sebastian soovis LEGO ja Robin jalkakola. (PS. Öelge keegi, kust kohast te ostate neid Messide ja Ronaldode vorme? Neid, mis ei ole vuhvlid, vaid ikka korraliku spordifirma tooted? Äkki keegi saab mind aidata....). LEGOGA läks ka päris kenasti, sest ega kui sa otsid taga mööda Tallinna kaubanduskeskusid just ühte kindlat LEGO, siis seda ju ei ole, eksole. No lihtsalt ei ole:) Sebastianil muidugi vedas, sest see sundis meid kulutama pea poole rohkem raha, kui esialgu plaanitud ja ta sai pisikese legorongi asemel suure legorongi. Oh seda rõõmu, mis pakki avades näost näha võis. 


Rongist pole rõõmu mitte ainult Seebule - ikka kogu meesperele:P


Jõuludega käivad kokku ka igasugu head ja paremad road: piparkoogid, seapraad, hapukapsas, veri- ja kartulivorstid, sült, pasteet, leib ja kõik muud lisandid. Siinkohal tahan tänada Annelyt, kes andis mulle uue leivapoja ja me saime jõuluks jälle ise leiba teha; Taimit, kes varustas meid imemaitsvate enda valmistatud kartulivorstidega ja oma emmet, kes meile sülti, kõrvitsaid ja pohlamoosi andis.

Pasteeditegu

Singirullid

Tänavused piparkoogid (retsept Nami-Namist)
Piparkoogid ikka isetehtud taignast (ei ole mina veel hääd poetaigent leidnud) ja enda valmistatud glasuuriga ka (et ei oleks nii jube magus). Valmistasid Arvo, Robin ja Sebastian, kaunistasime Arvoga kahasse. Ja et ikka kõik teaksid, siis otsas. Kogu 1,5 kg taigent ja piparkoogid - kõik, lõpp peal:P

Oma emale ja õele tegin kingiks trühvleid. Kasutasin Nami-Nami retsepti. Ma olen neile väga tänulik kõige eest, mis nad minu heaks on aasta jooksul teinud. Ja tänulik olen ma selle eest ka, mida nad teinud ei ole, vaid lihtsalt olemasolemise eest:) Ise tehtud, hästi tehtud! Heaks kiidetud ka:)


Külastasime vanaisa, Riinat ja Liisut ning ülejäänud aja me oleme kodus olnud ja lauamänge mänginud. Rahulikud jõulud - just sellised, nagu meie perele sobivad. Lapsed on rahul ja meie ka. Sass on ära mänginud kõik pakendid ja paberid, varastanud kõik söödava, mis ripakil, tihased said oma pekipaki kätte ja õues sajab vihma. Jõululik.


Igal vabal momendil olen õppinud ja õppinud. Jäänud on teha veel mõned nõmedad kodutööd ja siis võib 2. jaanuaril minna sessile. Ütlesin ühes postituses, et kui ma jõuludeks elus olen, siis ei murra mind miski. Ütleme nii nagu ütles Kristine, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ma olen nüüd väga tugev. Ausõna!
Jõulud on ilus aeg, kui see enda jaoks ilusaks teha. Me pole vist kunagi võtnud kõike nii rahulikult, kui sel aastal. Isegi lumehelbeid ei olnud, sest need on Varbola koolis stendi peal :) Natuke kaunistusi, natuke piparkooke, natuke kingitusi, palju head süüa, kaardid sõpradele ja nüüd võib rahus mõelda, et kaugel need jaanid enam on:)
Hääd jõulu!

pühapäev, 16. detsember 2012

Jõulukaardid

Ma oln vilets kaardisaatja. Selles mõttes, et mul ei ole kunagi kodus ühetegi üleliigset tühja kaarti, mida saata näiteks õele sünnipäevaks kaugele Lääne-Virumaale. Võiks ju olla, eksole. Iga aasta ma annan endale lubaduse, et sel aastal ma ei saada sünnipäeva tervitusi sms-iga või facebookes. Vähemasti mitte kõige lähedasematele inimestele ja siis märkamatult on jälle käes kellegi sünnipäev ja mida mul ei ole, on kaart. Ainuke erand, millal mul tõesti on kaardid olemas, on jõulud. Või noh, tegelikult mul ei ole olemas miskit, ikka ise meisterdame. Kergem oleks osta poest ja no küll saaks ilusaid - üks läikivam ja ilusama pildiga kui teine. Aga mina ei taha :) Mina tahan ise teha, koos poistega. Ja poisid tahavad ka teha. 


Sellel aastal oli poistel natuke kergem. Arvo ostis meile ühe lumehelbe auguraua ja ma ise ei suutnud vastu panna inglitele ja põhjapõdrale. Käisime kontroritarvete poes, ostsime hunniku erinevaid kaardi jaoks sobivaid pabereid ning edasine oli juba ainult lõbu. Ma alguses midagi teha ei saanudki, pidin ainult sobiva suurusega toorikuid lõikama võ ingliääriseid Sebastiani jaoks tegema (tema jaoks oli see raud keeruline). 

Kui neil isu täis sai (mõlemad tegid kaks kaarti), sain mina hullata :D Igatahes tegime me kamba peale üheksa kaarti. Kaks on veel vaja teha. 


Poistega on mõnus koos meisterdada. Sebastian on meil vilets joonistaja, ta ei arva sellisest tegevusest suurt mitte midagi. Lõika ja kleebi vastu pole tal miskit. Mulle meeldib, et nad on suhteliselt julged enda moodi tegema, st isegi Sebastian ei küsinud, et kuidas võiks teha. Tema muudkui rauatas ja kleepis :D Me ei hakanud miskit ütlema ka, tegu on ju siiski käsitööna valminud jõulukaartidega - ükspuha, kui põtru on liiga palju :D
Sass loomulikult oli ka kohal ja andis endast parima. Nagu alati ja igas tegevuses. 

Sellel lõikelaual lõikasin ma paberinoaga kaardi toorikuid - koos Sassiga
Igatahes natuke jõulu on juba olemas. Hetkel elame neljapäeva ootuses, sest siis tuleb Arvo ka meie sekka ja vot siis alles hakkab õige jõuluvärk pihta. Pettson ütleb raamatus Findusele, et nii palju on veel teha: tuba kraamida, puid tassida, poes käia, piparkooke küpsetada. Ja nii ongi :D Aga asi see kõik korda ajada kõik koos! Käkitegu! Üks aasta me olime kaks nädalat terve perega haiglas ennem jõule ja jõudsime viie päevaga kõik tehtud, et rahus jõulu pidada. Nüüd jääb meile tervelt kolm pikka päeva :D Nagu öeldud - käkitegu!

reede, 14. detsember 2012

Piparkoogitegu Varbolas

Meil oli neljanda klassi piigadega kokku lepitud, et täna on just see hea päev, kui me teeme piparkooke. Tegu on ju ikkagi jõulukuuga ja vaheajani on jäänud täpselt üks ja ainus viimane nädal, siis no mis sa seal tunnis ikka nii väga ära teed? Ikka piparkooke:)


Meil on IV klassis ainult kom tüdrukut. Õigem oleks isegi öelda, et meil on III-VI klassini poisteväe seas ainult kolm tüdrukut ja seetõttu peame me neid kohe eriti hoidma. 
Ma ei tea ühtegi last, kellele ei meeldiks piparkooke teha ja seetõttu pole midagi imestada, et Rait meie sekka sattus ja järgmise tunni alguse kellagi tähele ei pannud :D


Ma peaksin olema juba harjunud, et miski ei suju plaanipäraselt. Nimelt oli minu klassis pliit otsustanud, et ta ei taha meiega koostööd teha ja ausaltöeldes, kui köök poleks abistanud, oleks tüdrukud pidanud piparkoogid toorelt ära sööma . Mingi osa taignast nad pistsid naguniigi nahka, mis minule jääb täiesti arusaamatuks, kuid kas nad oleksid jaksanud kilo tainast toorelt ära süüa  - küsitav. Siinkohal pean tänama ametlikult Silveri ema, kes meile taigna andis:) Ise tehtud hästi tehtud:)

Peale piparkookide tegi Rait, kes III klassist oli täna üksinda esindatud,  eriti ilusa töö lumememmega, mis kaunistab nüüd meie kunstiklassi ust. 


Jõulud hakkavad tulema.... Ma kohe tunnen seda. Kalender näitab ka, aga see ei ole oluline. Tunne on oluline.
Tehke piparkooke!

teisipäev, 11. detsember 2012

Päris esimesed võistlused

27. september hakkas Mati tegema väikestele ka stabiilset jalgpallitreeningut. See tähendab, et trenn on kaks korda nädalas tund aega (tavaliselt läheb natuke üle tunni). Sebastian on jalgpallist loomulikult nakatunud tänu Robinile ja minu unistused selle lapse kunstikooli panemisest on ammuilma maha maetud:)
09. detsember olid esimesed võistlused, mis toimusid Kohilas. Nimelt toimus Raplamaa Jalgpallikooli treeningturniir 2005-2006 sündinud lastele. Lapsi oli kohale tulnud üle maakonna, esindatud olid Rapla, Märjamaa, Kohila, Aespa, Prillimäe, Juuru, Valtu, Kehtna, Järlepa jt kohad. Paljude laste jaoks oli tegemist üldse esimese turniiriga. Moodustati kuus võistkond: 2 Mati Püü, 2 Kohila treeneri ja 2 Rapla treeneri poolt. Lapsi oli palju ja segadust sama palju. 

Ma ei hakka pikalt lobisema, mismoodi olid Märjamaa meeskonnad tehtud või üldse midagi aastaarvudest. Meie käisime ka oma Sebastianiga kohal, kes ootas seda kohtumist väga. 


Treener pani Seebu kapteniks, aga ega ta puges Jako selja taha ja andis selle jubeda kätlemise au talle :) See on nüüd küll selline asi, millega meie laps hakkama ei saa. Ei ennem mängu ega peale mängu. 


Peale esimest kohtumis, mis lõppes 1:0 seisuga ja see mitte meie poiste kasuks, otsustas Sebastian, et talle aitab, tema läheb väravasse. Eks ta ole seda ju Robini ja Erlendiga harjutanud nii toas kui õues rohkem kui küll ja kuna nad trennis ei ole üldse harjutanud värvas olemist, siis see poiss, kes pandi väravasse ei teadnud isegi seda, et väravaht tohib käega palli võtta oma kastis. Ja mis on kast? No Seebu teab :)


Temast pidi nüüd väravaht saama :) Elame näeme, mis temast saab, aga üht ma ütlen küll ja mitte ainult selle pärast, et ma olen ema - ta oli väravas hea! Olgu, nad said tubli viimase koha ja mis siis.... Kui poleks kohal käinud, ei oleks seda ka saanud ja ausal teel said - see on ka väga oluline.

Sebastian ei räägi veel kellegagi enda trennikaaslastest ja talle valmistab tõsist raskust leida endale paariline harjutuste ajaks. Õnneks on trennis paar poissi, kes küsivad tema käest ise, et kas sa minuga ei taha koos olla. Ma loodan väga, et ta leiab endale sõbra. Sõbra, kellel on sama huvi. Ja veel loodan ma, et kui ta on tubli, siis teised näevad, et kuigi ta on nats isevärki, on ta ikkagi vahva sell:)