pühapäev, 25. detsember 2011

Natuke jõulu

Jõulud on ilus aeg, kui need ilusaks teha. Viimasel aastatel on jõulud muutunud kommertsürituseks. Ka paavst Benedictus XVI kutsus jõulupöördumises nägema kaugemale pühade välisest särast ja kaubanduslikkusest ning leidma hoopis lihtsust. Ma ei ole usklik, kaugel sellest. Ma olen seda meelt, et Jumala olemasolu ei ole võimalik tõestada, kuid täpselt samamoodi ei ole võimalik tõestada ka seda, et teda ei ole olemas. Kuid see kõik ei ole üldse oluline, mida ma usun. Minul on jõuluga oma tunne, selline vaikne ja ilus. Mulle meeldib, kui ei ole riidu ja üle kõige meeldib mulle olla koos nende inimestega, kellest ma hoolin ja kes minust hoolivad. Mulle meeldib "jõululõhn" ja tegevused, mis toovad meelde, kui hea on olla koos. Mulle meeldib näha hommikul poiste nägusid, kui nad kuuse all kingitusi näevad ja mul on hea meel, et nende kingisoovid ei ole väga suured ja kallid. Mulle meeldivad piparkoogid, glögi, jõuluõhtune surnuaed.

Minu kaunistatud piparkoogid

Mulle meeldib, et kõiki asju tehakse koos. Keegi küpsetab piparkooke, keegi kaunistab. Keegi paneb munad keema, keegi teeb keedetud munadest täidetud munad. Keegi koristab vannitoa, keegi võtab riiulitelt tolmu, keegi triigib pesud. Osad käivad kuuske toomas, osad ehivad. Tegevused on jaotunud ja kõigil on midagi teha selleks, et meil oleks ilusad jõulud. Minu mälestustes lapsepõlvekodust on meeles rabelev ema, kes jõuluõhtul väsinud ilmel tugitoolis istub. Rohelises tugitoolis soojamüüri ääres. Meie püüame oma poistele juba varakult sisendada teadmist ja tundmist, et kui me tahame, et meil on koos hea, siis me peame selleks ka koos vaeva nägema.

 Pilt on udune, kuid tahtsin mõtet jagada ehk ühine pasteeditegu

Robini valmistatud täidetud munad

Valmib tõeliselt maitsev siga

Meie oleme nüüd teist aastat järjest jõulud veetnud oma kodus. Põhjuseks on Sebastian. Me üritasime neli aastat olla jõulude ajal ema juures, kuid see nägi välja jõuluõhtu valguses lapsepiinamine. Isegi parima tahtmise juures ei olnud meil kellelgi hea olla, kuna Sebastianil oli väga suuri raskusi enesevalitsemisega. Nii otsustasimegi eelmisel aastal, et me teeme ise enda jõulud ja sellel aastal ei olnud enam mingeid otsuseid vaja. Vaikimisi teadsime kõik, et oleme oma kodus ja teeme oma jõulud. Vaiksed, ilusad, maitsvad ja rahulikud.

 Robini kaetud laud

Käisime all korteris Lea juures ka, aga Sebastian pidas seal vastu umbes 15 minutit, siis tulin mina temaga koju tagasi ja suuremad mehed tulid lauamängu lõppedes. Olen arvamusel, et üritada ikka tasub, aga piinata ei ole vaja. Kui ikka üldse ei sobi, siis tuleb koju minna. Läbi pisarate ei ole mõtet väikese inimese jõulurahu ära rikkuda.
Täna hommikul algas iga-aastane Jõulutunnel. Sel aastal vaegnägijate abistamiseks. Mina tegin enda annetuse ära ja mul on hea meel, et sel aastal kogutakse raha väga õigesse kohta. Kella üheks oli annetatud summa juba 46000 eurot. Ma nii loodan, et summa tuleb suur ja nad saavad Tondil asuva maja korrastada ja lisavõimalusi tekitada. Minu arvates pööratakse meie riigis häbemault vähe tähelepanu eriliste abistamiseks ja rehabiliteerimiseks. Igaüks peab ainult ise vaatama, kuidas ja kust saaks. Ma tean, mida see tähendab ja mainin ka siin - kui keegi teab kedagi, kelle on soe süda ja kannatlik meel, siis meie Sebastianile oleks vaja tugiisikut. Võibolla selle pärast, et ma tean, mida tähendab olla üksi erilises maailmas, panen teile südamele - aitame üheskoos vaegnägijaid! Nendele on see projekt väga oluline. On ju ikkagi jõuluaeg:)


Meie jõulud tulid ja olid sellised. Me ise oleme rahul ja õnnelikud. Kõige põhilisem ehk koosolemine on ju täitunud, kingid ja maitsvad söögid olid kõik peale kauba:D Poisid jäid enda kingitustega väga rahule. Sebastian pani 6 tundi kokku oma tohutut kopp-ekskavaatorit, mis on mõeldud 10-16aastastele ja nii uskumatu, kui see ka pole - ta sai sellega täitsa ise hakkama. Robin käib pidevalt kõrva sosistamas, et aitäh, aitäh, aitäh. Ja rohkemat polegi ju vaja Või on? Mis võiks veel toredam olla, kui üdini rahulolevad lapsed ja nende vanemad:)



Me soovime teile kõigile, kellele me ei osanud kaartigi saata:

KAUNEID JÕULE TEILE KÕIGILE!



neljapäev, 22. detsember 2011

Teatriskäik ja Nukumuuseum

Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna.


27. novembril 2011 esilinastus Astrid Lindgreni Karlsson katuselt. Lavastaja Vahur Keller ja peaosatäitja Tarmo Männard. Kõik, kes on lugenud raamatut ja vaadanud kunagi ETV telelavastust ning käinud nüüd seda tükki teatris vaatamas, siis ma usun, et keegi ei üllatu, kui ma ütlen, et väga kokku pressitud teema. Ega ma ei nurise, 5 euro eest on seal näha küll ja veel. Lavakujundus täitsa vahva, Karlsson on päriselt ka lae all ja elus koer lava peal.


Mina aga tahaksin natukene nuriseda ikkagi. Mulle on alati jäänud raamatust mulje, et Väikevenna ema ja isa on sellised soojad ja armsad. Selles lavastuses aga ei olnud seda peresisest soojust. Kõik tundusid kuidagi kõrgid ja külmad. Natukene häiris mind ka see jubejube kollane. Kõik oli kollane: lavakujundus, osatäitjate riided, aksessuaarid. Küllap see oli millekski vajalik, et see kõik just nii oli. Põhiline selle kõige juures aga on see, et Sebastiani jaoks oli antud lavastus nagu rusikas silmaauku. Robin ütles, et tema arvates Sebastian ainult naeris terve selle etenduse aja. No mina võin ju kõrvaltvaatajana öelda, et ega nii jube naljakas ka ei olnud, kuid need, kes teavad, need teavda, et Sebastianit ajab naerma, kui kellelgi on midagi nihusti. Näiteks kuklid varastatakse ära või Rullele virutatakse supitirinaga vastu pead või tont hirmutab proua Sokku või ... Ega pole vahet, mis järgmine "või" on. Point on selles, et Sebastian nautis etendust täie raha eest ja teda ei häirinud ei kollane ega poolte asjade vahele jätmine. Mulle natuke tundus, et V klassi jaoks oli etendus pisut titekas, aga õnneks keegi väga ei nurisenud ja ikka naersid ka, kui nalja sai. 
Peale etendust me külastasime Nukumuuseumi. 


Nukumuuseumiga on nüüd küll selline lugu, et sinna tasub minna igaljuhul, kuid mitte klassiga. Pigem omapäi ja väikese seltskonnaga. Seal on vaadata palju, kuid klassi miinuseks on inimeste rohkus. Seega, paljud asjad, mida lapsed oleksid tahtnud teha (näiteks nukke liikuma panna), nad lihtsalt ei saanud. Aeg ei võimaldanud.


Soovidekaevu juures sai sente torusse lasta ja siis pidavat soov täide minema. Sebastian lasi venna julgestusel sendi, soovis poolkõva häälega oma soovi ja ütles täiskõva häälega Robinile, et tema sellist jama siiski ei usu. Olgu nende soovidega, kuidas on, kuid hullem lugu oli klaasist põrandatega. Sebastian kartis neid väga.
Kogu sellest nukumajandusest olid Sebastianile tuttavad vähesed nukud, kuid ühtesid ta tundis küll. Vähemasti arvas tundvat. Sööbik ja Pisik. Raamatut olete lugenud? Pilte olete vaadanud? Ilusad mehikesed, üks punapea, teine mustajuukseline. Sellised armsad, et ei teki tunnetki, nagu nad ei võiks mu suus elada. Ma nüüd näitan teile Nukumuuseumi Sööbikut ja Pisikut ja küsiksin, et kust need küll välja kargasid?! 


Ühe korra sai Sebastian seal muuseumis täitsa rõõmus ka olla. Siis, kui kõlaritest kostus Karavani esituses jõululaul "Aisakell". Ma ei hakka pikalt üldse rääkimagi, et meie sellejõulune jõululaul on jällegi ainult toosama aisakell. Ei suuda ta jätkuvalt ühtegi teist jõululaulu kuulata. Seda õnnelikum ta oli, kui tuttavat laulu kuulis. Vot nii õnnelik:
Ristis sõrmed... Uus ja pidev asi

Tegelikult oli tore päev. Märjamaa Gümnaasiumi Va klassi seltsis.  Etendus oli vahva ja muuseumi kohta sain just nii palju infot, kui minu jaoks oluline oli - tuleb ise minna:D
PS. Nukuteatri fuajees olev akvaarium on ka meil alati üks vaatamisväärsus. Küllap ma endalegi kunagi kalad saan:)



Soovitus siis oleks järgmine: Karlssonit tasub vaatama minna, eriti siis, kui pole lugenud raamatut või näinud telelavastust ja Nukumuuseumisse minge kindlasti! Ärge ainult suurt kampa kokku ajage. Kogumus jääb sellisel juhul nadiks. Mina lähen sinna kindlasti veel ja lisaraha eest meisterdan nukumeistrite juhendamisel poistega nukke ka. Kogemuse saamise eesmärgil:)

kolmapäev, 21. detsember 2011

Mõned jõulukaardid

Poes müüakse nii palju ilusaid postkaarte. Üks on kirevam kui teine ja nii ilusad joonistused on kaartidel peal, et raske on valida.  Osadel kaartidel on luuletusedki peal/sees ja saad valida just vajadusest lähtuva kaardi.  Ainus vaev on nimi sisse kirjutada. Njaa... Mina aga ei osta poest. Miks? Muidugi võiks osta, kasvõi selle pärastki, et aega kokku hoida, kuid miks ma siis ikkagi ei osta? Koosolemise ja - tegutsemise pärast. Mulle nii meeldib, kui poisid tassivad kõik meisterdamise asjad sahtlitest välja ja hakkavad mõtlema. 


Arumaeimõista, miks nad alati millegi meisterdamise eesmärgil põrandale istuvad, kuid igatahes on see üks võimalus näha mittekaklevaid lapsi:D Minule meeldib muidugi see ka, et suurem aitab väiksemat ehk siis - kuidas see vendlus siis ikka tekib? Koostegutsedes. Kui on ühine eesmärk, siis on kergem olla üksteise lähedal ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Sel aastal teatas Sebastian, et kui me üldse mingeid jõulukaarte teeme, siis mitte joonistades, vaid ikka meisterdades. Minul pole selliste mõtteavalduste vastu muidugi midagi:)


Igatahes - need, kes te kaardid saate - ärge siis pahandage mõne üleliigse liimipleki pärast:) Need väikesed ja suured ja veel suuremad käed andsid endast parima:) Isetegemise rõõmust ja koosolemise vajadusest.

esmaspäev, 19. detsember 2011

Vaba päev

Tõused pühapäeva hommikul ja tead, et lõpuks ometi on saabunud üks vaba päev, mil saad ära teha kõik selle, mida töö- ja ülikoolipäevadel teha ei saanud. Mis see kõik võiks olla? Puhtusefriik teeb korda oma kodu, triigib ära pesud, teeb midagi head süüa, täidab Aloisile antud lubaduse, valmistab lindude maskid (jõulunäidendi jaoks), valmistab ette järgmise päeva tunnid, teeb valmis uue laari piparkoogitaigent... Selline ilus, kodune ja pisut tegus pühapäev. Aga võta näpust!


Sebastianil olid teised plaanid sellele pühapäevale sätitud ja tema ümberrääkimine on sama hea, kui paluda järjekindlalt kasvõi põlvili triikrauda, et ta võtaks end kokku ja triigiks pesud ära. Ei midagi. Mitte midagi. Sebastian oli juba eelmisel päeval nõuks võtnud, et tema tahab rekka kokku panna ja selleks, et seda teha, oli vaja kõik vajalikud jupid üles otsida. Väga palju see tegevus aega ei võtnudki... Ainult nats üle kolme tunni:D


Lõpptulemuse kokkupanekuks kulus tal neli tundi. Ma ütlen ausalt, et mõnikord on see LEGO mulle täitsa jäle, sest kui te nüüd hoolega esimest fotot vaatate, siis see pesuhunnik seal diivani peal on ikka veel sealsamas diivani peal. Ja kui keegi need rekkajupid veel teiste legodega kunagi kokku paneb, siis see keegi saab näha, kuidas ma hüsteeriahoo saan:D

Uus "pisividin" on tal ka, mille ta ise endale ostis, oma isikliku raha eest. 

 Foto autor: Sebastian Erik

Ilmselgelt on see LEGO talle liiga "titekas", aga see ei vähenda tema rõõmu selle Matu üle. Vanuseliselt peaks see konkreetne hunnik klotse olema 7-12aastaste jagu. Sobib 5aastasele ka:)

Natuke koolijuttu ka, st tööjuttu. Ma nimelt tegin I ja II klassiga reedel piparkooke. IV klassi Alondra aitas ka. Minu vaimustus aina süveneb. Ma ütlen ausalt, et ma olen vaieldamatult õigel ajal õiges kohas. Küll mul on hea meel, et ma sellel suvehommikul otsustasin, et õpin õpsiks:D


Foto on kahjuks tehtud telefoniga, sest ma olin sel päeval nagu koormakandja eesel ja ma lihtsalt ei viitsinud fotokat kaasa vedada, aga tagantjärgi tarkus on see, et oleksin pidanud vedema ja annan lubaduse, et ma enam kunagi nii laisk pole.  Igatahes Timo, Rait, Madis, Gregor ja Alondra olid kõik pealaest jalatallani jahused, kuid rõõmsad:) Ja lõhnasid nagu... Nagu oleksid nad piparkooke teinud.

Kiire nädal... Veerandi lõpp, sess hakkab tulema, jõuluettevalmistused... Teha on veel palju, kuid ma ei muretse. Kolmapäeva öösel saabub Arvo ja peatub meie juures rohkem kui kaks nädalat. PUHKUS!!!!!

teisipäev, 13. detsember 2011

Scottish straight

Ega ma pikalt räägi. Õde Liisu võttis endale kassi, õigemini ostis kassi. Kõlab napakalt:D Kassiost ma mõtlen. Aga tegelikult pole point selles, kuidas see mulle kõlab. Absoluutselt kõige tähtsam on see, et  nii kohutavalt jubedalt armas on. Sebastian ütles, et miks need naised alati nii hulluks peavad minema, kui nad kassipoegi või tittesid näevad. Ega ta väga valesti midagi ei öelnudki.


Tema on Marta. Väga verivärske loom siin ilmas ja kuna ta alles nii värske on, siis ta on väga pehme ja mänguhimuline. Nii himulin, et Robin ei jõudnud ära põlastada meie 10aastast kassi, kes üldse ei viitsi mängida. Sebastian seevastu arvas, et jube elukas:D Temal on alati isevärki arvamus ja ta ei karda seda ka välja öelda ei meile ega Liisule. Liisu õnneks teab ja tunneb Seebut hästi, seega ei tee mingit numbrit tema avameelsusest.


 Aga kassipoeg on aus, seda kindlasti. Olgu see Sebastiani arvamus, milline tahes.

kolmapäev, 7. detsember 2011

Mõned jõuluhõngulised tegevused

Ega mul polekski vaja üldse õppetööga tegeleda. Mul tegelikult ongi jube palju vaba aega, et tegeleda kõikide kõrvaliste asjadega. Ma ei hakka isegi mainima, kui jube palju on vaja kodutöid teha 2. jaanuari hommikuks, kui algab järjekordne eksmaitega õppesessioon. Inimene aga on juba kord selliseks loodud, et ebameeldivate asjade asemele otsitakse huvitavamaid asju ja no mina olen ju see teadatuntud viimase hetke mutt, kes siis nädal ennem sessi ei söö ega maga. Aga mis sest ikka rääkida, sinna on ju veel ilmatumalt palju aega:D

Meie tegime piparkooke. Alustuseks keerasin kokku taigna ja siis mõned päevad hiljem ei suutnud me vastu panna suuremat sorti soovile küpsetada piparkooke. Ja mis selle tahte vastu ikka nii hirmsasti punnida. 


Taigent oli 1,5 kg ja kõik tegime ära. Poolega polnud üldse mõtet jamama hakatagi, sest Sebastian ütles peale poole taigna ära tegemist, et meile sealt üldse ei jagugi, sest tema tahab kausitäit saada. Ma ei hakanud väga vastu ka punnima, sest aega ju veel on ja uue taigna tegemine pole mingi jalgratta leiutamine. Sebastian nimelt ei söö piparkooke, kui nendel on peale tehtud glasuur. Tema tahab niisama saada. Meie omad said loomulikult glasuuritud ja kogu kupatuse hävitamiseks kulus 2 päeva. Lihtne. 


Natuke oleme tegelenud meisterdamisega ka. Poisid tegid soolataignast küünlaalused. Mina tegin taigna ja küpsetasin, poisid tegid kõik muu. Ma tahtsin koolis I ja II klassiga neid teha ning siis mul oli katsejäneseid vaja. Nendeks sobivad ideaalselt minu isiklikud lapsed ja nad on sellega suhteliselt harjunud ka, et nad pahatihti peavad igasuguseid veidrusi tegema. Ma lohutan end mõttega, et tegelikult tuleb igasugune käeline - ja kunstiline tegevus nende arengule ainult kasuks.

 Neli küünlaalust - iga advendi jaoks üks

Varbolaga seoses oli vaja teha puujupist päkapikk. St õpetaja Enn (poiste tehnoloogiaõpetaja) teeb poistega puust kujud ja mina ehk kunstiõpetaja pean poistega nendest juppidest tegema päkapikud. Algselt andis õpetaja Enn mulle sellise "junni":

 
Ja mina tegin sellest asjast järgmise asja:


Kuid ega mul nii lihtsalt ei läinudki, et üks puujunn ja üks päkapikk. Kuna praegusel veerandil on mu ainuke tüdruk, kellele ma käsitööd ja kodundust annan, poiste tunnis, siis tema heegeldas oma päkapikule mütsi. 5 klassi poistele see ei sobinud, et nemad peavad oma päkakatele värvilisest paberist torbikud panema ja nii juhtuski, et ma omast heast tahtest ja lahkest meelest ja tohtust vaba aja ülejäägist lubasin ka neile heegeldada reedeks mütsid. Muidu toimub ju siiski karjuv ebaõiglus ja sooline diskrimineerimine, sest ega poisid pole süüdi, et neile õpetatakse I kooliastmes ainult ahelketi heegeldamist:)


Ühte asja tahtsin veel teiega jagada. Mul oli möödunud nädalavahetusel hirmus tahtmine koristada oma kodu natuke suuremalt. Kummalisel kombel juhtub see tahtmine tulema peale just siis, kui mul tegelikult koputab kuklas: hakka õppima! hakka õppima! hakka õppima! Aga see selleks. Sel ajal, kui mina koristasin ja tolmulapiga lausa kamina otsa ronisin, korraldasid poisid iseseisvalt endale meisterdamise. Nad tegid paksust ja õhukesest vildist ning kleebitavatest kaunistustest jõuluehteid. Mu rõõm on eriti suur seetõttu, et selles tegevuses puudus täielikult minu pealehakkamine. Kõik tegevus oli Robini poolt välja pakutud, organiseeritud ja juhendatud. Mina polekski saanud midagi teha - ma roomasin voodi all:D


Sebastiani jaoks oli antud tegevus küll pisut keeruline, kuid pika pusimise ja pläkerdamise peale sai ta neli tähekest liimitud.  Ise oli ta hirmus õnnelik:)

Mina olen ka... Õnnelik. Ise ka ei tea miks.  Aga õppima pean päriselt ka hakkama:)


esmaspäev, 5. detsember 2011

Haab ja tamm - 3 lõikelauda

Kui palusin Arvol lühidalt kokku võtta, kuidas ta sinna välja jõudis, et ta kolm lõikelauda valmistas, kirjutas ta skype vestlusesse nii: 
" Vaatan Jamiet, lähen hulluks, naine ostab suure noa, teen proovilaua, vaatan iga päev Jamiet, leian läbimärja, õlise ja katkise tammepuu kaika, saen, kuivatan, liimin, vaatan Jamiet, hööveldan, lihvin, happy days..., kolm lõikelauda."
Mehe poolt on kõik öeldud ja mida siin ikka pikalt jahuda, eksole.  Proovilõikelaud on ammu kodus ja kasutusel, tammekad on alles Heinola tehases. 


Proovitöö on tehtud haavast ja pilt on tehtud tehases. Mina ehmusin algul ära, kui ta selle hirmus suure lõikelaua koju tõi ja mõtlesin juba, et kes viitsib nii suurt lõikelauda üldse kasutada, kuid tegelikkuses on lugu selline, et antud lõikelaud on kasutusel igapäevaselt ja mitte ainult erinevate asjade lõikamiseks vaid ka serveerimisel ja pildistamisel.


Siin on näha tööprotsess. Kuna mina olen peast nii naine kui veel vähegi olla saab, siis kui ta saatis mulle selle rohke metalliga foto, ei saanud ma jätta küsimata, mis pidi seda fotot vaatama peab. Igatahes - esimesel fotol käib tammepuust lõikelaudade liimimine ja teisel pildil hööveldamine. Mul on ainult hea meel,  et ta selliseid asju teeb kaugel minu kõrvadest:)


Ma pole veel valmistöid isiklikult näha ja katsuda saanud, aga loota saab, et käesoleval nädalavahetusel avaneb mul selleks võimalus. Mul on nii hea meel, et just minu mees on Jamie fänn. Te ei kujuta ette, kui palju uusi ja huvitavaid maitseid ta on meile pakkunud suhteliselt lühikese ajaga. Ja lõikelaudade kohta ütlen ma seda, et muidugi oleks võinud minna poodi ja osta kasvõi kümme uut lõikelauda erinevatest puudest, kuid... Isetehtud on isetehtud. Isetehtud on tehtud suure hoole ja pühendumisega. See kuivatamisprotsess oli nii vaevarikas, et mul tuli vahepeal hirm, et ta loobub sellest jamast, kuid tegelikult on ta tublidus kuubis. Tehke järgi või ostke poest:)

neljapäev, 1. detsember 2011

Jõulukuu

Täna oli esimene hommik, kui meie poistel käisid päkapikud. Robin ei usu päkapikutamist juba ammu, Sebastian on alles siiralt päkapikuusku. Mina ootan nüüd, et see läbi saaks. 24 päeva pingsat mõtlemist, mida panna Sebastiani sussi sisse. Kommi ei söö, šokolaadi ei söö, küpsist ei söö, puuvilju ei söö. Valikus on piparmündi Orbit, pipamündi Tic-Tac ja jäätee. Valik on niru, kuid eks siis saab pliiatseid ja muid vidinaid kasutatud. Ega päkapikud tulemata jää:)


Mina aga mõtlen hoopis millestki muust. Päkapikud on lastele ja kingituste rõõm on ju ka ikka lastel esikohal. Ma vähemasti arvan nii.  Minu jaoks on jõulud rahuaeg. Ma siiralt soovin, et kasvõi selle ühe kuu suudaks inimesed olla leplikumad, sallivamad, hingelt kenamad. Kahjuks on mul jäänud mulje, et kõik toimib hoopis vastupidi. Aastalõpukuusse jäävad lõpetamist vajavad asjad, jõulustress, veerandi lõpp. Inimesed tormavad ringi nagu peata kanad, ostavad vajalikku ja mittevajalikku. Nuumavad kaupmehi ja ettevõtjaid iga nurga peal. Õpetajad võtavad õpilastelt viimast, hullemal juhul on mõnel aineõpetajal detsembri alguseks e-kooli kantud ainult üks hinne.Vanematel on stress, sest laste soovid kasvavad iga aastaga järjest suuremaks ja kallimaks. Reklaamidki näitavad, kuidas jõulupuu alla jõuavad ainult televiisorid, sülearvutid ja nutitelefonid. SEBi ja Delfi heategevusprogramm loodab heade inimeste abiga kõikidele vanemliku hoolitsuseta jäänud lastele saada kingitused. Mõtlesin ka, et teen ühe kingi Raplamaa lapsele, kuid seal olid selleks hetkeks juba kõikidel lastel kingid olemas. Vaatasin siis teisi maakondasi ka ja silma jäi Lääne-Virumaa, kus igal lapsel oli sooviks saada nutitelefon ja annetussumma oli 80 eurot. Minul oli hämming. Küllap kellelgi veel, sest nüüd on ka sealsete laste kingisoovid reaalsetesse piiridesse jäänud ja kõikide kingisoovid on täidetud.


Jõulude mõte? Saada häid ja kalleid kingitusi. Maast ja madalast. Omada kõige uuemaid tehnoloogilsi saavutusi. Sebastian ütleb, et jõulud on tore aeg, saab tasuta kingitusi:) Õnneks ei ole mu laste soovid nii suured, et ma peaksin kahe käega pead kinni hoidma ja appi karjuma. Juba teist aastat ei osale ma ka suguvõsa jõululoosis. Tegelikult just sel põhjusel, et kingisummad on läinud nii suureks, et kui teha neljaliikmelisele perele kingitused, kipuvad summad jõudma 100 euro piirimaile (koos bensiinikuluga, sest ega Märjamaalt nii peeneid asju pole võimalik saadagi). Minu jaoks on seda palju. On kuidagi nii juhtunud, et inimesed ei tunne enam rõõmu isevalmistatud asjadest. No kellele ma kingiksin villased sokid või purgitäie isetehtud müslit? Valus on vaadata seda purgitäit veel aasta hiljem....


Minul on jõuludega seoses teised soovid. Mina tahaks koos olla. Teha erinevaid tegemisi - nii söödavaid kui mittesöödavaid. Üle kõige tahan ma, et ei oleks riidu. Erinevat riidu erinevate sugulaste vahel. Tegelikult ma tahan seda aasta läbi, aga see tundub juba lausa ilmvõimatu olema:) Igatahes, ma soovin teile kõigile, kes te siit blogist läbi käite, kaunist jõulukuud. Te kindlasti saate osa meie tegemistest ja toimetustest, nii söödavatest kui mittesöödavatest. Ja ärge laske end hullutada reklaamidest ja järjest süvenevast tehnikahullusest. Tehke piparkooke ja kuduge sokke - äkki keegi siiski veel soovib:)

PS. Fotod on eelmise aasta jõulukuust. Selle aasta omad ootavad veel tegemist:)