neljapäev, 25. juuli 2013

Võsu ja Käsmu

Meie selleaastane Võsul käik erines nii mõneski mõttes eelmiste aastate käikudest. Sellel aastal on küll ilus soe suvi olnud, kuid selliseid päris mõnusaid rannailmasid on ikkagi pidanud ootama ja ootama. Mõnikord saab ootamisest isu täis, tuleb panna asjad kokku ja minna. Loota, et ilm on talutav ja mõelda, et igal aastal ei peagi ju Võsu rannas ennast ära põletama. Nahk säilibki ilusam :) Tegelikult oli nii, et ilmajaam lubas ka enam-vähem normaalset ilma, sest tunnistagem ausalt - pole mingisugust mõtet sõita maha kahtesadat kilomeetrit selleks, et aknast vaadata, kuidas vihma kallab. 

Esimesel õhtul, kui me kohale jõudsime, oli kell just parasjagu nii vähe, et me saime grillida ja nii palju, et lapsed ujuma viia. Ilm oli pilvine, vahepeal natuke tibutas, kuid soe. Merevesi oli vanurite jaoks jahedavõitu, poiste jaoks supp ja tüdrukute jaoks äädikas. Sellest võib järeldada, et kõik lapsed käisid ujumas (viis last).


Järgmise päeva hommikul kümne ajal ärgates ma ei tundnud kohvi lõhna, mis tegi mind murelikuks :D Ja oligi põhjust muretseda - Liisu istus verandal ja vaatas ainiti taevasse, mis oli täiesti hall ning polnud kohvikeetmisega isegi mitte alustanud. Ja ajabki masendama, sest mida Sa seal Võsul siis selle lastekarjaga peale hakkad, kui rannailma pole ja veerandile ei maitse mustikad ka. Muidugi oleks võinud välja panna lööktöörühma ämbritega ja korjata talvevarusid, kuid ma millegi pärast ei usu, et 7-, 10-, 10-, 13- ja 14aastased lapsed sellest ettepanekust vaimustusest kiljuma oleks hakanud. Nii tuligi välja mõelda midagi muud, sest selge oli ka see, et meie, täiskasvanud, ei olnud nõus veetma tervet pikka päeva külmal liival mere ääres selleks, et lapsed saaksid lõbutseda. 
Me ei ole kunagi sealkandis ringi käinud ja seetõttu pidime Jaanalt küsima, et mida ja kuhu. Ta saatis meid otse Käsmu ja sinna me läksimegi. Ilus väike rannaküla, 4 kilomeetrit Võsult. Mida teha ja näha? Käsmu Meremuuseum , kivirahnud, Käsmu majakas. Küla alguses on Saadumetsa Suurkivi (kõrgus 5 m, ümbermõõt 21,8 m, koostiselt rabakivi). Lemetikivi on oma nime saanud talu järgi (kõrgus 5,2 m, aastaarv kivil 1846 ja joon tähistavad tolleaegse merevee seisu). Läbi pargi Kuradisaare poole minnes asuvad Vana-Jüri kivid, millest kõrgeim on 5,5 m. Käsmu metsas asuv kivikülv on üks suuremaid ja omapärasemaid Eestis. Umbes kilomeeter külast eemal metsas asub ka suurim metsa rändrahn – Matsikivi (kõrgus 4,8 m ja ümbermõõt 24,7 m). Käsmu poolsaare tipu lähedal on Saartneem ehk Roosisaar (nimi tulnud saarel kasvavast kurdlehisest roosist). Rahvasuus kutsustakse saart ka legendijärgselt Kuradisaareks (http://kasmu.eu/?page_id=2). 



Kui me olime kõik need kohad läbi käinud, asjad ära näinud, oli taevas muutunud helesiniseks ja pilvituks, päike paistis ning polnudki muud teha, kui minna randa. Ma ei tea tegelikult, mida lapsed sellest Käsmus käigust arvasid. Mingeid väga ülevoolavaid emotsioone polnud, samas poisid näiteks turnisid küll kividel, vaatasid muuseumis huviga erinevaid asju, proovisid trükimasinat, ronisid tornis. Tüdrukudki olid täitsa aktiivsed ja uudishimulikud. Keegi ei vingunud vähemasti ja see on peaaegu sama oluline kui see, et Võsul käiakse rannas.


Tegelikult on sellestki käigust juba üksjagu aega möödas (7.-9. juuli), kuid kirjutamisega on nagu on. Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil läks kõik väga hästi. Lõbustusi oli, hariv programm oli, grillmeister oli tasemel, randa sai, ärakõrbetud sai (viimasel päeval tõelist rannailma nautides), mustikate söömisest sinised hambad sai, käbisõda sai (männimetsas elades ei saakski muudmoodi). Ainuke asi, mis see kord ära jäi, oli õhtune jalutuskäik mänguväljakule, sest kõik olid Käsmus matkamisest ja rannas hullamisest täiesti väsinud. Ainus mossitaja oli Robin :) Tal on ju energiat kolm korda rohkem kui teistel inimestel. 
Küllap järgmisel suvel jälle. See justkui minu pere ja Liisu pere traditsioon. Ja üks väga tark inimene ütles mulle eile, et traditsioonid peavad olema, need muudavad elu ilusamaks. Eks see nii vist olegi. 

esmaspäev, 22. juuli 2013

Aasta kõige valgem öö

Eelmine aasta käisime me jaanilaupäeval Jõgevamaal Kärdes. Need jaanid ei kuulu mu lemmikürituste hulka ja ma ütlesin juba siis, et järgmisel aastal me jääme koju ja teeme ükskõik mida, peaseegi, et me ei pea olema võõras seltskonnas pärapõrgus.
Sellel aastal me jäimegi siiakanti, kuid mitte koju. Sipas, teisel pool jõge, elavad Arvo onu, onunaine, tütar Riina ja tütretütar Agnes. Tõeliselt armsad inimesed kõik ja sinna me oma jaane pidama läksimegi. Koos Arvo venna ja õeperega. Riina vend oma perega oli ka. Päris palju inimesi, kuid kõik olid omad. Kambapeale sai kokku 7 lapseohtu tegelast ka, niiet, tegevust jagus kõigile.

Selle jaaniõhtu kõige ülbem sõna kuulus Sipa küla viimasele rõugule. Onu Vello oli lõkkeplatsi ümbert vikatiga heina ära niitnud ja niidetud heinast rõugu teinud. Mina ei tea selle tegemisest midagi, sest mul pole olnud kunagi au näha, kuidas see käib. Rõugu alt aga pugesid läbi nii suured kui väikesed. 

Onu Vello Sipa küla viimase rõuguga

Lapsed mängisid jalgpalli, aerutasid jõel vanaisa-onu Vello paadiga, sõid, käisid jões ujumas, poisid kräunutasid nats plikasid ka. Tavaline. Vanusevahemik oli 7-16 (vist) ja eriti hea meel on mul selle üle, et kuigi valdav osa oli puberteedieas noori, ei jäetud ühestki tegevusest Sebastianit välja. Minu suguvõsas see näiteks nii ei ole. Erinevas vanuses ja erinevast soost lapsed ei oska koos midagi ette võtta, teisepoole suguvõsa lapsed/noored on kuidagi avatumad ja sobituvad omavahel paremini.  


Oli suur lõke, palju pille (kitarr, kannel, parmupill, flööt). Erinevaid pille said proovida kõik, kellel tuju oli. Oli piisavalt alkoholi, oli imeilus ilm, head söögid, varaste hommikutundideni oli kosta selle talu hoovist laulu. Kõikseemees jäi Riina aeda telkima või majja ööbima ning terve järgnev päev veedeti ka koos. Küpsetati pannkooke, ujuti, magati, räägiti, nauditi suvist ilma. 


Mina andsin endast parima, mis sellel hetkel välja tuli ja keegi ei oodanudki rohkemat. Ma rääkisin vähe, hoidsin Arvo või Seebu ligidusse, Arvo viis mind vahepeal eemale jalutama natukeseks, et oleks vaikne. Korjasin metsmaasikaid, kuulasin. Ma üldse kuulan viimane poolaasta palju, sest rääkimine on raske. Kuulamine on tegelikult ka, aga enamus inimesi ei tea seda. 


Need jaanid olid minu meeltmööda jaanid. Mulle väga meeldib, et Arvo, Aivar ja Liivi said koos jaane veeta, sest nad on tõesti väga lähedased. Hea, et igasugused inimestevahelised tülid ei ole nende vahele suutnud tulla ja Arvo/Aivar pole mingisuguste nõmedustega kaasa läinud. Sest ei saa jätta mainimata, et Liivi kuulub mu lemmikinimeste nimekirja :) 
Poisid jäid oma jaanipäevaga väga rahule, mis ei ole ka sugugi väheoluline. Eriti Sebastiani puhul. Mõnikord kehtib reegel, et ei ole vaja sõita Eestimaa teise otsa. Võib minna hoopis üsna ligidale ja kõik on rahul. Mõned traditsioonid võivad jääda. Noored kasvavad suureks ja teevad omad traditsioonid, nii kaua aga hoiame ikka ühte :) Nendega, kes on olulised :)

pühapäev, 21. juuli 2013

Rabarberimahl

Mul on loomekriis. Ma ei koo, heegelda, joonista, maali. Mu käed on kanged ja kohmakad, arst ütleb, et see on Rispoleptist. Mu loomekriis hõlmab ka kirjutamist. Tehtud on, nähtud on, kuid sõnu justkui pole. 
Ma võtan nüüd end kokku ja panen kirja meie rabarberimahlateo, mis toimus tegelikult juba 16. juunil, kuid parem hilja, kui mitte kedagi, sest see on tegelikult salvestamist väärt. 

Ilm oli kole, muudkui sadas ja sadas ja sadas. Mõnikord on vihmased päevad kergenduseks, saab lihtsalt olla ja mõelda, passida, teha mitte midagi. Mõnikord ajavad vihmased ilmad meele mõruks - teha oleks nii palju, aga ei saa toauksest välja, sest vihma sajab. See oli üks nendest viimastest päevadest.

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis me käime iga paari nädala tagant Tartus arsti juures. See on vajalik sobivate rohukoguste väljaselgitamiseks ja erinevate asjade arutamiseks. Need visiidid on ajalises mõttes pikad - sõit on pikk ja arsti juures läheb ka kaua. Minu arstiks on üks Eesti tunnustatud psühhiaater Anne Daniel Karlsen - soe ja siiras, absoluutselt parim psühhiaater, keda ma elus kohanud olen. Kuna minu toitumine on jätkuvalt problemaatiline, siis peale arsti juures käimist me käime alati Põhjaka mõisas söömas, sest mulle väga, väga maitsevad sealsed toidud ja meeldib interjöör, teenindus, sealne kassipoeg :) Toidu kõrvale me joome tavaliselt morssi ja ükskord me saime tõelise elamuse rabarberimorsist. Natuke hapukas, magus, nii ilusa värviga - jõime kohe kaks pudelit ära :)

See maitse püsis meelel ja keelel... Ja rabarberid aiamaal. Kui Arvol sünnipäev saabus, siis me mõtlesime teha kõik asjad ise, st ostsime liha ja Arvo tegi sellele ise marinaadi, sest minul on nendest poe lihadest täitsa oks peal - need on kõik ühemaitselised. Ja kuna "kõik ise" tegemisemõte meeldis meile nii väga, siis me mõtlesime, et proovime teha rabarberimorssi ka. Rabarberid blendriga sodiks, sodi läbi sõela ja pudelisse, kohetarvitamise korral polnud kuumutamist ka vaja. Maitses nagu mõisas joodu, tekitas tõelise ohooo efekti sugulaste seas ning otsa sai tilgatumalt.

See nüüd oli eellugu.
Arvol ei andnud süda rahu. Maal, tema isa juures, on väga suur rabarberipeenar. Igal aastal need mädanevad lihtsalt ära, sest ma ei kujuta ette oma äiapapat rabarberikooki tegemas ja mida muud Sa selle hapu taimega ikka teed. Mahla muidugi!
Kõige vihmasemal päeval panime endale soojad riided selga ja sõitsime maale. Otsisime üles kõik äiapapa meisterdatud õunamahla tegemiseks mõeldud masinajupid, pesime need puhtaks ja panime poisid tööle.

Poiste panus mahlateol
 
Arvo oli nii kaua, kuni poisid toorainet muretsesid, kokku pannud tohutu leiutaja Heido masina. Siis polnudki muud, kui tuli rabarberid läbi purustaja ajada. Natuke pritsis, kuid mis see mehele ikka teeb, ajab nina krimpsutama ainult.


Kui rabarberid olid purustajast läbi aetud, sai mahlategija räästa alla järgmise riistapuu taha. Pakkis ja pressis, pressis ja pakkis. Kallas ühest nõust teise ja kiitis muudkui isa kätetööd. 


Kui kõik rabarberiplöga oli pressi alt läbi käinud ja mahl tünni villitud, polnud muud kui otsida äiapapa tohututest taaramägedest sobivad pudelid ja koju sõita.
Minu mureks jäi pudelite küürimine, siltide eemaldamine, mahla ja pudelite kuumutamine ja pudelite sildistamine. Ei võtnudki kaua aega, kõigest terve päev. Kui keegi julges peale kella kümmet õhtul öelda "rabarberimahl", siis ma olin valmis ütlejale kallale kargama :D


Nii et, nüüd siis on teada - kui on ikka suurem kogus rabarbereid, mida on ilmselgelt koogi või muffinite jaoks palju, siis tuleb mahla teha, sest rabarberimahlast morss on imehea:) Aga kui keegi ütleb, et eemalda 25-lt viinapudelilt sildid, siis ma hammustan - see on küll täiesti kindel!