esmaspäev, 20. veebruar 2017

Quillingu õpituba

Käisin jälle Teeme TeistMoodi käsitöösalongis :) Mina ei saa sinna midagi parata, et nemad seal korraldavad nii palju selliseid õpitubasid, mida mina ka õppida tahan. Jaanika juba rääkis seal midagi uutest tulevatest õppimistest ja mina juba tean, et vähemasti ühte ma lähen kindlasti :)  Küll mul on hea meel, et ma sellele lingile sattusin ja mul on nüüd üks koht, kus ma oskan ja saan ISE käia just nii, kuidas mulle sobib ja teha just neid asju, mida mulle nii väga meeldib teha. 

Seekord me õppisime quillingut. Ma olen seda varem piilunud, aga ei ole see paberitöö mind selliselt kõnetanud, et oleksin ise pusima hakanud. Seekord aga toodi tehnika õppimine praktiliselt koju kätte ja ma mõtlesin, et see oleks ju üks üsna äge ja ilus viis kaarte teha. Ma võtsin seekord Ruthi ka kaasa - ta enda soovil muidugi :) Nii me siis läksimegi koos uut asja õppima.

Alustuseks rääkis juhendaja kõikidest temale teadaolevatest töövahenditest - nii mõttetutest kui mõttestatud vahenditest. Võibolla ta rääkis nendest mõttetutest liiga palju, aga võibolla see siiski oli vajalik, et kui minust saab tõeline quillingufänn, siis ma tean, mida ma kindlasti endale ostma ei peaks. Veel rääkis ta erinevatest paberitest, mis quillinguks sobivad ja paberi paksus peaks olema 120-160g/m2 ja kaardi toorik 300g/m2. Põhiline ongi paberi valikul see, et liiga õhuke paber hakkab lokkima. Siis ta rääkis paberihundist, põhiliselt manuaalsest, mida on võimalik sellisest prahikataloogist nagu Select osta (ma hetkel ei leidnud küll ühtegi pakkumist, aga eriti ei süvenenud ka). Liimidest rääkis ka ja liimituubidest - millele tähelepanu pöörata, kui ostma lähed. 

Ta rääkis palju. Lõpuks hakkasime ikka proovima ka, kuidas seda paberit siis selle töövahendiga rulli keeratakse. Ega see kuigi keeruline ei ole. Rullis paberist saad siis vormida Sulle vajalikke kujundeid (kolmnurkasid, ovaale, lehti - kuhu iganes Su fantaasia Sind viib). Esimese asjana proovisimegi teha lihtsalt ringi, sealt edasi juba lilleõie kroonlehte ja veel edasi lille lehte. Õppisime, kuidas saab see värviline osa sinna rullis paberi ümber ja õppisime, kuidas neid saadud kujundeid üksteise külge kinni liimida. 


Ta õpetas, kuidas neid detaile üksteise külge niimoodi liimida (mis järjekorras), et see lill jääks lõpptulemusena ilus ümmargune. Väikese lisapaberi panemist õpetas ka - juhuks, kui lille kroonlehed kohe üldse kokku jääda ei taha. 

Kõige raskem oli teha kaari või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Neid ikka ise koha peal välja ei mõtle ja kokku ei pane. Enda jaoks panen kirja, et alla 16 pooliku riba me kaart üldse tegema ei hakkagi (õpetaja sõnad). Kaarte tegemisel õppisime kahte erinevat varianti - kerge polnud kumbki. Ma hetkel ei tea, kas mul meeles on, aga ma pärast proovin teha, et kinnistuks. 

Nende vidinate tegemine ei olegi nii rakse, kui lõpuks selle kaardi kokku panemine :) Sest mul puudub kompositsioonitaju ehk siis ma ei tea täpselt, kuidas on ilus... Ilus minu silmade jaoks. Aga minu esimene quillingutehnikas kaart tuli selline:


Päris ilus eks? Tegelikult ei ole. On lopergune ja kõver ja ebaühtlane. Värvid tuli valida suhteliselt kiirustades ja iga detaili tegemisse ei saanud väga hoolega süveneda, sest koguaeg oli kiire :) 

Mõningaid töövõtteid me nüüd Ruthiga oskame ja töövahendid ostsime ka endale - eks paistab, kas kumbki meist midagi quillingu mailmas korda ka saadab. Kui Teeme TeistMoodi salong peaks tegema pitsilise quillingu õpitoa, olen minemas. Tule kaasa, kui huvi ja tahtmist on - see tehnika sobib igale ühele, kes ei karda just käsi määrida (päris palju PVA liimi). 

Paber võib ka mõnikord sõrme all väga mõnus olla. Vahelduseks lõngale oli väga vahva hoopis paberimaailmas avastada. 

Aitäh Jaanikale õpitoa korraldamise eest ja aitäh Marile juhendamast! 


pühapäev, 19. veebruar 2017

Raplamaa Saalikarikas 2017

Raplamaa Jakpallikool korraldab juba mitmendat aastat järjest iga jaanuar-veebruar jagpalliturniiri Saalikarikas. Ka 2006 aasta poistel toimusid täna Saalikarika raames tulised mängud. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga ja Sebastian oli meeskonnas, kus mängisid Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Robert-Heinrich Oolma, Janar Loorents, Morris Tobi, Hugo Miljand, Andres Post ja Janre Jõgi. Treener ja juhendaja Taavi Aus. Mänguaeg 13 minutit. 

Esimene mäng oli poistel FC Flora Valgetega. Kuna mind ei olnud kohal, siis ma ei oska muud midagi öelda, ku iet: "APPI!!!". Raplamaa poisid said 6:2. Sebastian ütles, et see mäng läks untsu selle pärast, et see oli päeva esimene mäng ja meie poisid ei saanud veel hoogu sisse. Tegelikkus on aga kindlasti ka see, et Flora poisid on oma arengus meist ette trüginud... 

Teine mäng oli Rakvere JK Tarvas II-ga, kus meie poisid said võidu 1:0. See võit ei tulnud kergelt, mängu ainsa värava lõi Morris. 

Kolmas mäng oli Keila JK-ga ja seis jäi viigiline 2:2. Meie väravad kõmmutasid Kapsi ja Post (pean uskuma Sebastianit :) ).

Alagrupi viimane mäng oli Paide Linnameeskonnaga, kus seis jäi meie kasuks 13:0. Sellised on väga kurvad mängud, isegi, kui meie juhime. Mul emana on lihtsalt vastasmeeskonna poistest nii kahju, et tahaks neid kuidagi kohe lohutada, sest nad on ju ka lihtsalt väikesed poisid, kes tahaksid lõbusat jalgpalli mängida, aga no mis Sa mängid, kui vastane lööb igal mänguminutil Sulle värava... Meie poisid muidugi väga tublid! 


Poisid said alagrupis II koha ja läksid poolfinaalis kokku FC Flora Valge II-ga, kus viimased kuus sekundit ennem mängu lõppu lõid florakad meile värava ja meie poiste finaalikoht oli läinud.... Edasi tuli mängida III-IV koha peale, kus meie vastasteks olid Saaremaa JK Aameraasi poisid ja mäng lõppes 5:2 meie poiste võiduga.


Nii saidki poisid pronksised medalid kaela. Turniiri parimaks mängijaks valiti seekord meie Aleks. 

Raskelt tulevad need medalid... Üle kivide ja kändude. Aga praegu veel tulevad, see hoiab motsivatsiooni üleval. Sebastianil oli väga hea meel, et ta hommikuse palaviku maha surus ja ikkagi võistlema läks. Nii et - kui teie lapsed haigeks jäävad, võite meid peajagu lühemaks teha... Kahjuks. 

Aitäh treenerile tehtud töö eest ja poistele palju õnne!  





kolmapäev, 15. veebruar 2017

Poolvääriskivide õpituba

Ma tegin oma elu esimese kolmekordse ehtelaeka, sest mul oli seda just nimelt ühe konkreetse asja jaoks vaja. Ja siis, kui karp oli valmis, sain aru, et mul on ehteid vaja. Mitte selliseid, mida saab poest osta, vaid midagi isiklikumat, mõttega ja ise tehtud. Käsitöösalongis TeemeTeistMoodi, kus ma ka oma uhke karbi meisterdasin, oli parajasti tulemas üks poolvääriskividest ehete õpituba. Juhendajaks Jaanika Aasrand, kes vist (minu meelest) on selle salongiga ise seotud (omanik?). Ma ei tea, mis värk selle salongiga on, aga ma nüüd käisin seal teist korda ja mulle nii väga meeldib sealne õhkkond. Võibolla see on seotud sellega, et koos on inimesed, kes teevad sarnaseid asju ja siis Sa ei ole oma tegemistest justkui nagu üksi. Jajah, Arvo kiidab ja poisid kiidavad ja Anne kiidab, aga see on ikkagi midagi muud, kui Sa parasjagu midagi lood ja Su paremal käel on inimene, kes loob sarnast asja. Nagu jagaks midagi. Omavahel. 

Igatahes registreerisin ennast sinna õpituppa ja umbes kolm päeva hiljem sain aru, et tegin vea. Ma ju ei tea poolvääriskividest mitte midagi. Mul on endal mäekristall, roosa kvarts ja mingi must kivi, aga ma ei ole kunagi nendesse kuidagimoodi süvenenud. Tean vaid seda, et roosa kvarts on seotud armastusega ja mäekristall tervendav ja kaitsev. Mustast kivist on nii palju meeles, et see pidi kaitsma mind minu enda eest. Olgu nende minu kividega, kuidas on, aga tegelikult ei tea ma nendest asjadest suurt midagi ja kuidas ma lähen tegema asja, millest ma ei tea mitte midagi. Siis see asi ju kaotab igasuguse sügavama mõtte...

Hakkasin siis uurima. Mul oli ühe kindla asja jaoks neid ehteid vaja (peale selle muidugi, et mul oli tühi ehtelaegas) ja ma teadsin täpselt, mida ma tahan. Ma tahtsin vastupidavust, optimismi, kannatlikkust, sallivust. Tahtsin jõudu ja sihikindlust plaanide ja ideede teostamiseks. Tahtsin rahustavat ja maandavat. Tahtsin, et hoiaks eemal negatiivsed energiad. Mul ei olnud liiga palju valikuid, sest Jaanikale meilides sain teada, milliseid kive koha peal olemas on ja nende olemasolevate kivide uurimisel sain aru, et see on karneool, mida ma vajan, sest sellel olid kõik need asjad olemas, mida ma vajasin. 

Karneool sobib inimesele, kes tahab oma hinge sisemisi väärtusi ka teistega jagada. Ta on soojendav ja rahustav, suurendab eneseusaldust ja annab julguse oma sisemist häält usaldada. Küllusekivina toetab karneool edu saavutamist nii ärialal kui muudes valdkondades. 

TeemeTeistMoodi käsitöösalongis oli Jaanika sõbrapäeva õhtul juba hakkamas ja siis olid need neli naist, kes valisid kive, sobitasid kokku, plaanisid. Mina võtsin oma karneoolid ja leidsin liblikad ja otsustasin kohe, et valin meisterdamiseks kõige raskema tee - konksukestega ühendatud kivid. Kuna mul ei läinud aega kivide valimise peale, sain esimesena valida töövahendid ja siinkohal on mul küll jube hea meel, et ma sain 2in1 tangid-lõikuri, mis tegid konksude keeramise kindlasti lihtsamaks.


Aga no need konksud... Esimesed kümme tulid küll sellised, et mul oli käega löömise tunne hetkeks peal. Õnneks istus Jaanika mu kõrval (ma olin ainus, kes valis konksutamise tee, ülejäänud ajasid lihtsalt kivikesi kummi otsa - minu jaoks tundus see liiga lihtne ) ja vaatas iga konksu oma kriitilise pilguga üle. Aga. Kes harjutab, see saab meistriks. Järjest enam kivikesi jäid Jaanika poolt korrigeerimata, sest käsi harjus vajaliku liigutusega ja kasvas ka arusaamine, milline see konks täpselt välja peab nägema. 

Pöidlad on täna ka veel haiged, eriti vasaku käe pöial. Üldiselt võin öelda, et sain hakkama, kuna tegu on ikkagi minu elu esimeste ehetega ja kui väga hoolega ei vaata, siis ei näe, et konksud pole ideaalsed :) Minu jaoks muidugi on, sest ma andsin endast maksimumi :) Nagu ikka :) Ja liblikad ei ole juhuslikud - seda peaks juba igaüks teadma...


Valmisehted on kerged ja lihtsad, nagu minule omased. Kerged selles mõttes, et kaaluvad vähe. Tegemise kerguse üle saavad otsustada ainult need, kes on kunagi tangidega konkse keeranud ja siis neid konksutatud kivikesi üksteisega ühendanud. Ja mina veel mõtlesin, kui registreerisin end õpituppa, et mida seal küll kolm tundi tehakse :) 


Mis ma õppisin? Ma õppisin päris palju poolvääriskivide kohta ja nende mõjude kohta. Minu meelest ei saa teha asja kuidagi poolikult. Näiteks ei saa mina panna kokku erinevaid kive ainult selle pärast, et nad värvi poolest sobivad. Ja sellest tulenevalt ei saanud ma ka teha erinevatest kividest ehteid, sest mul ei jagunud aega uurimaks, kuidas mingi kivi teisega kokku sobib. Minul oli visioon ja plaan. Algusest peale. Ja see oli rohkem, kui lihtsalt ilus ehe. Ma õppisin konkse ja rippuvaid kõrvarõngaid tegema. Ma tean nüüd, kuidas kive omavahel kinnitatakse. Ma õppisin metalli lõikama ja väänama. 

Juhendaja Jaanika oli väga tore! Abivalmis ja suhtleja. Mulle hullult meeldis, et ta aitas mul neid konkse esialgu paremaks saada ja et ta koguaeg vaatas, kas mu randmeliigutus on õige. Oli kohe selline tunne, et ta on hingega asja kallal. Nagu ma isegi. 

Nüüd on kõik nii nagu olema peab. Ehtelaegas on ja ehted ka. Ma olen ikkagi tubli :)



laupäev, 4. veebruar 2017

Lime Lounge ja "Mitte praegu, kallis!"

Meie aeg Arvoga on siis, kui me käime Tartus ja siis, kui me käime teatris. Igalpool mujal on meil sabad kaasas :) Sellel nädalavahetusel on juhtunud nii, et reedel me käisime Tartus Anne juures ja täna, laupäeval, käisime Pärnus teatris. Saime üksteise seltsis olla tervelt kaks päeva järjest - milline luksus. Tartuga on muidugi see jama, et kui minnes sinna poole minust veel asja on, siis tulles siia poole olen ma ikka suhteliselt vilets kaaslane.... Aga Arvot see vist ei häiri - eks temalgi on omi mõtteid, mida mõelda. 

Ma ei tea, kas asi on Sebastianiga kaasa tulnud mugavusega, aga me ei taha kuidagi asju muuta. Pärnu on ilus linn ja paljude võimalustega ning me oleme juba aastaid käinud iga kord, kui Pärnus käime, Supelsakstes söömas. Seekord ma otsustasin, et me külastame mõnda muud söögikohta ja ei jätnud Arvole üleüldse mingisugust sõnaõigust. Pidime minema Mahedikku, aga kuna nad mu kahele meilile ja fb teatele ka mitte ei vastanud, siis me läksime peale põhjalikku uurimustööd google avarustes sööma Lime Loungi

Lime Loung on väikene restoran Pärnu südalinnas, mis on kaks viimast aastat Eesti TOP restoranide 50-s olnud. Kui me sinna kohale jõudsime, siis ma olin alguses natukene häiritud, sest tegu on tõesti pisikese restoraniga ehk siis väga väikeses ruumis on väga lähestikku palju laudu. Mul oli selline kokkusurutud tunne, aga see vaibus vaikselt, kui ma sain aru, et kõik on hästi. Sisustus oli mugav ja soe. Väga meeldis, et igal laual põles küünal. Natuke häiris, et nende oma olemise koht oli liiga klientide ligi (olen Põhjaka mõisaga vist lihtsalt harjunud....). Teenindus oli väga viisakas ja kiire, oli kohe selline tunne, et oled oodatud. Hullult meeldis diivani lahendus  - väga mõnus koht näiteks argiõhtutel latte taga lõõgastumiseks. 


Menüü oli suhteliselt väike ja selgesõnaline. Mulle üldse ei meeldi, kui toitudel on sellised nimed, et ma ei saa aru, mida söök endast kujutab. Mõnes söögikohas pead sõna otseses mõttes ostma põrsa kotis, sest mitte kuidagi ei saa aru, mis asjaga tegemist on. Muidugi võiks küsida, aga ma ju ei taha... Mina valisin kohafilee valge veini-koorekastmes wokitud köögiviljadega ja Arvo, üllatus, missugune, sõi veise sisefileed ratatouille ja veinikastmega. Arvo ütles, et Sahvrile tegi Lime Loungi veis ära. Kuna ta sööb alati väljas süües veist, siis ta loomulikult võrdleb neid söödud veised omavahel. Minul polnud võrrelda millegagi, sest ma ei ole kuskil kohafileed söönud, aga mulle maitses väga. Maitsed olid hästi õrnad ja puhtad, maitseainetega ei olnud liiale mindud. Ports oli minu jaoks natukene suur, Arvo ütles, et just täpselt paras. Nende leib oli kuidagi võõras - see ei olnud juuretisega, vaid sooda ja keefiriga. Meenutas pigem karaskit. Üldmulje ikkagi väga positiivne ja kindlatsi parem, kui Supelsakstes. 


Magustoiduks sõime "Magustoidu triot", mis kujutas endast šokolaadikooki soolakaramelli ja marjakastmega, mustsõtrasorbeed ja creme brüleed. Tõeline nauding kõigile, kes ei tea, kas süüa kooki, kreemi või jäätist :) 


Peale head sööki läksime Endla teatrisse vaatama Ingomar Vihmari lavastatud etendust "Mitte praegu, kallis!" Tegu oli tragikomöödiaga ja osades olid  Kleer Maibaum-Vihmar, Ireen Kennik, Saara Nüganen, Kati Ong, Kersti Kreismann (Eesti Draamateater), Märt Avandi, Jaan Rekkor, Ott Raidmets, Tambet Seling ja Indrek Taalmaa. 

Ontlikule kasukameistrile Arnold Crounchile (Tambet Seling) meeldib, kui igapäevaelu allub rangetele reeglitele. Tüüne rutiini lagunes aga pea peale, kui tema äripartner (Märt Avandi) avalikustas oma liiderlikkuse. Korra loomine langeb just ümbritseva maailma silmakirjalikkusest ja pahelisusest jahmunud Crounchi õlule. Tegelased poevad kasukatesse ja kappidesse ning neist uuesti välja, et mitte valel hetkel vales seltskonnas valele inimesele vahele jääda. Tambet Seling ja Märt Avandi mängisid oma rollid väga hästi välja. Eriti meeldis mulle Selingu osa, tal tuli sellise väheke otu mängimine ikka suurepäraselt välja. Avandi oli lihtsalt naljakas. Indrek Taalmaal oli väga kandev roll, kus eduka ärimehena oli nii petetud kui petja osas ikka väga naljakas lavatöö.

Mulle ei meeldinud üldse Kersti Kreismanni osa. Kui päris aus olla, siis pole ta mu lemmiknäitlejate nimekirjas üldse. Tal on alati sellised väga lärmakad rollid, kus mul on tunne, et ta voolab kohe laiali. Selline tunne tekib, et tahaks talle öelda, et palun, ära lärma :) 



Selles suhtedraamas oli igalühel (peale Crounchi muidugi) üks õige suhe ja üks varjatud suhe ning kõik need suhted kokku olid üks suur tohuvapohu. Isegi mina itsitasin natukene - see on üsna tähelepanuväärne. Arvo sai lõpuks oma komöödia. Viimased teatriskülastused pole just tema etendused olnud, sest kõige parema meelega naudib ta ikkagi komöödiaid. 


Mõnus oli. Koos olla. Kahekesi. Peaksime seda tihedamini tegema. Arvo arvas, et tegelikult me oleme isegi tublid ja ma olen temaga täiesti nõus. Aga eks natukene võiks pingutada ikkagi - selle koosolemise võlu nimel. 


pühapäev, 29. jaanuar 2017

Keila CUP 2017

2006 aastal sündinud poistel oli selle aasta esimene turniir, mis toimus Keilas. Tegu oli saaliturniiriga ehk siis väljakud väikesed ja sellest tulenevalt mängiti 5+1 meeskonnaga ehk siis väljakul oli viis mängijat ja väravavaht. Pole ammu enam nii väheste poistega väljakul mänginud. Raplamaa JK oli väljas kahe meeskonnaga. Sebastian kuulus meeskonda, mis kandis nime "RJK sinine", kus mängisid peale tema veel Andrus Kapsi, Robert Heinrich Oolma, Morris Tobi, Aleks Runnel, Andreas Post ja Janar Loorents. Juhendajaks oli treener Taavi Aus (poiste koontreener). Alagrupi mängude kestvus oli 14 minutit ja kohamängude/poolfinaalide/finaali mänguaeg oli 18 minutit. 

Esimene mäng oli Saue JK-ga, kust oodata ei osanud midagi, sest polnud varem sellise tiimiga mänginud. Poisid tegid väga head mängu, kuigi esimesed minutid oli tunne, et Saue domineerib. Meie poisid lihtsalt polnud veel ärganud :) Kui üles ärkasid ja asja käsile võtsid, lõppes mäng seisuga 6:0 meie kasuks. 

Teine mäng oli FC Infonetiga. Meie poistel on vene tiimide suhtes kuidagi kartus. Ma ei tea, kas asi on nende pisut tormilisemas mängustiilis või selles, et nad ei saa aru, mida vastane platsil üksteisele röögib, aga igatahes algas mäng sellega, et jäime kohe kaotusseisu. Õnneks suutsid poisid siiski olukorra enda kätte haarata ja mäng lõppes seisuga 5:1 meie kasuks. Selles mängus oli meie mängude ajaloo esimene kord, kui vastasmängija teenis punase kaardi, tehes väga haiget meie kaitsjale, ja vastane jäi vähemusega väljakule. Viga tehti Robertile, kuid õnneks järgmiseks mänguks oli Roberti jalg ikkagi mängukõlbulik. 

Kolmas mäng oli FC Flora Valged II. Poisid tegid neilegi tuule alla ja lõppskoor oli 6:1 meie kasuks.

Neljas mäng oli meie alagrupi tugevuselt teisega, kelleks oli Keila JK Valge. Nende omavahelisest mängust sõltus, kes võidab alagrupi. Kuigi keilakad olid siiani väga head mängu näidanud, siis meile nendest eriti keerulist vastast ei olnud. Mäng lõppes meie võiduga 6:0 ja sellega olid poisid võitnud alagrupi. 


Poolfinaalis läksime kokku Läänemaa JK-ga, kes tuli veerandfinaalist Strommiga võitjana välja. Sebastian kartis seda mängu väga, sest Läänemaaga on kuidagi nii, et kord Piibeleht all ja siis Piibeleht peal, kuigi enamuse mänge, mis me nendega mänginud oleme, oleme me ikkagi võitnud. Aga aukartus vastase ees oli igatahes olemas. Mäng oli raske ja tegus. Minu vaesed fänninärvid oli nii pingul, et ei saanud piltigi teha :) Aga lõpp hea, kõik hea - poolfinaali võitsid poisid seisuga 3:1. Sellega oli koht finaalis olemas.


Finaalis läksime kokku FC Flora Valged I-ga. Olime küll pikalt juhtimas, kuid mäng lõppes meie kahjuks 5:3. Poisid andsid endast kõik, kuid tõenäoliselt sai otsustavaks tugeva vastasega see, et meil oli vaid üks vahetusmängija, aga vastased said terve meeskonna korraga välja vahetada ehk siis värskeid jalgu mängu tuua.

Turniiri parim mängija Andrus isiklikult :)

Igatahes said poisid hõbedased medalid kaela ja Andrus Kapsi valiti ka turniiri parimaks mängijaks :)

Meeskonna karikas :)

Palju õnne kõikidele mängijatele ja treenerile. Poisid olid väga tublid ja mängisid kohe suure isuga. Mängupilt oli väga ilus ja suurem osa väravaid, mis nad lõid, olid nagu õpikust ilusa söödumängu või meisterliku triblamisoskuse tulemusena. Õnnega polnud siin mingisugust pistmist :) On näha, et poiste mäng on muutunud palju kindlamaks ja ilusamaks, sest alates eelmisest sügisest teevad nad nüüd kaks korda nädalas koos trenni (piirkonna trennidele lisaks) - see teeb neid veel tugevamaks, kui nad siiani olmnud on!

Aitäh treener Taavile tehtud töö eest!