pühapäev, 12. august 2018

Arvo isa 80. juubel

1. augustil sai 80 aastaseks Arvo isa (edaspidi lihtsalt vanaisa). Tahaksin täna kirjutada meie pere suhetest vanaisaga ja ei saa mööda vaadata ka igatpidi önnestunud juubelipidustustest. 

Ma olin ise alles väikene laps, kui kaotasin oma emapoolse vanaisa ja ei mäleta temast suurt midagi. Välimus on silme ees, aga kas ma kunagi tal näiteks ka syles istusin...ei tea. Minu teine vanaisa suri siis, kui ma olin 14aastane ja see vanaisa on minu vanavanematest jätnud mulle köige ilusamad mälestused oma vanavanematest, sest tema öpetas mulle erinevaid lauamänge (näiteks öpetas vanaisa mind kabet mängima), tema syles sai kiiktoolis kiikuda, tal olid alati iirised taskus ja ta oli alati heas tujus. Ta oli selline suur ja muhe ning ma olin väga kurb, kui ta raske haiguse tagajärjel liiga vara suri. 

Meie poistel on yks vanaema (minu ema) ja yks vanaisa (Arvo isa). Ja poistele meeldib nende vanaisa väga :) (vanaema muidugi ka). Poistele meeldivad tema lood, tema huumorimeel, tema tösised jutud saunalaval, tema vöime poolpimedana treida ja putitada. Neile meeldib vanaisaga jalgpalli vaadata ja tavaliselt kostub siis palju naeru, sest vanaisa viskab musta huumorit sisse ja meie poistele see meeldib. Robinil on alati vanaisaga eriline suhe olnud, sest ta viitsib vanaisaga juttu ajada. Viitsib ka siis, kui vanaisa on joogine. Ta kysib alati vanaisa käekäigu kohta, kuulab tema heietusi. 

Kui Sebastian oli päris pisikene ja vaevalt köndima hakanud, siis ta kartis vanaisa nagu tuld. Kui ta teda kuskil lähenemas nägi, oli kuulda ainult hädakisa ja hullemast päästis ema vöi isa syli. Nyyd on vanaisa söber, kellega käiakse koos saunas ja istutakse saunaterrassil ja kuulatakse, mida vanal mehel rääkida on. 

Meie perel on vanaisaga soojad suhted. Meie arvates on vanaisa vaatamata köigele (väga suureks probleemiks on nägemine, sest yhte silma vanaisal ei ole yldse ja teine näeb väga halvasti) siiski väga tubli ja saab enda asjadega kenasti hakkama. Muidugi olen ma mönikord ta peale nii ydini vihane, kui ta näiteks hommikul kell yheksa, kui ma lähen kööki hommikukohvi tegema, on juba täiesti juua täis, aga mu viha läheb yle.... Ta saab vaatamata joomaprobleemidele oma asjadega siiski kenasti hakkama. Ta kodu on enam-vähem korras, nöud on alati pestud, maja köetud, oma söögivajadused rahuldatud, treib veel tellimustöidki, viib solgipange välja, ajab talvel rajad puukuuri ja garaazi sisse, kytab terve talve meie pere jaoks igal nädalavahetsuel sauna, peseb oma leiutaja Leo pesumasinaga pesu, käib Sipa poes toidukraami järgi, niidab suviti kogu territooriumi ja riisub sygisel suure vahtra allalastud lehed kokku, suusatab talvel yle jöe vend Vello poole. Ta on töökas ja tubli.... Kui viinakurat temast sel päeval jagu ei saa... Olen möelnud vahel, et miks me veedame igal nädalvahetusel yhe öhtu maal, kui vanaisa ei suuda isegi sellel yhel öhtul kaine olla, aga vastus on ilmselge - Arvo armastab oma isa väga, koos tema vigadega ja tal on oma isaga väga siiras ja suur suhe ning seda ei varjuta see, et ta isa on alkohoolik. Seda röömsam muidugi on meie pere, kui vanaisal on kainuseperriood (hetkel just on see käsil juba mitmes nädal), sest kui vanaisa on kaine, on maal ekstrahea olla. 

Vanaisa on vanaks jäänud.... 80 ongi juba igivana. Ta on nörgemaks jäänud, väsib kiiremini, sööb vähe, ta on väga köhna ja vajab liikumisel suusakepi tuge. Rajad oma hoovis on tal pähe kulunud, kuid Märjamaale poodi tulles, vajab ta abi asjade leidmiseks ja tassimiseks. Samas istub ta päevad läbi garaazis ja putitab oma vana traktorit :) Kui inimene on tegevuses, siis ta järelikult elab ja meie vanaisa veel elab. Vaatamata körgele eale on ta nii tegus ja toimekas, kui ta vähegi suudab ja ma kergitan mytsi ta ees, et ta ikka suudab ja jaksab. Mul on hea meel, et poisid ei ole kunagi teinud vanaisa alkoholiprobleemist probleemi ja austavad teda vaatamata sellele, et ta vöib mönikord väga nöme olla, kui ta juua täis on. Nad ei ole kunagi öelnud vanaisale midagi halvasti ja nad suudavad vötta huumoriga vanaisa joomisest tingitud äpardusi. Neile jääb oma vanaisast mingisugune kuvand ja see on hea, et see ei ole varjutatud viha, trotsi, pahameele, pettumuse ja solvumisega. 


Otsustasime vanaisa synnipäeva suurelt tähistada. Vanaisa on viimane aastaga saanud söbraks Konuvere möisa omanikuga Marjaga, kes töötab kohalikus Sipa poekeses myyana ja ta on aidanud Marjal parandada igasugu asju ja pakkunud ka niisama seltskonda. Alguses me naljatasime, et vanaisal on pruut, aga tegelikult on vanaisale tekkinud söber, kellega koos talle meeldib olla ja see tunne on vastastikune. Esimene kord, kui vanaisa möisaprou juurde ööseks jäi, otsisime teda terve perega taga, jöudsime juba mötetes ta maha matta, aga nyyd me teame, et kui vanaisa kodus pole, siis ta on möisas midagi putitamas. 

Marja pakkus vanaisale välja, et ta vöib oma tähtsat synnipäeva pidada Konuvere möisas (ilma rendimaksuta muidugi) ja see möte hakkas meile väga meeldima, sest vanaisa on sellest möisast väga suures vaimustuses ja räägib sellest köigest alati väga suure huvi ja detailitäpsusega. Käisime Arvoga paar nädalat tagasi möisa vaatamas ja kuigi esialgne välisilme polnud vast see, mida oleks oodanud, siis möis seestpoolt oli ikka väga ilus ja suursugune. See osa möisast, mis on renoveeritud. Kylaliste nimekiri oli umbes 30 nägu koos synnipäevalapsega ja see sobis suurepäraselt suure saali suure laua mahutavusega. 

Toitlustuse tellisime Inga Artel-Hermase käest. Otsustasime, et syldilauda ei tee, teeme ainult kylmlaua, kohvilaua ja shampuselaua. Ja pidu oli ilma kange alkoholita, seda selleks, et peategelane ise saaks ka oma pidu nautida ja ei kukuks tund aega peale synnipäeva algust ennast esimese trepi otsa pooleks. Vanaisa söbramehed olid selles osas muidugi pettunud, et kanget napsu ei olnud rohkem kui parima söbra kaasatoodud pudel, mis siis kamba peale ära lahjendati (vanaisa ei vötnud pitsigi), aga meie meelest oli see ikkagi äärmiselt positiivne, et vanaisa sai oma synnipäeva peetud täiesti kaine peaga. 

Kolm pölvkonda mehi

Kylalisteks olid vanaisa kambajömmid ja kylamehed, vend Vello perega, omad lapsed ja nende pered ning kutsutud olid ka köik Poldingud, kellega vanaisa rohkem läbi käib ehk lähimad sugulased. Neli inimest kutsututest ei tulnud kohale, seega osalusprotsent oli tubli :) Ma tundsin end jälle juuretult, sest tekkisid erinevad pundid: vanamehed, Poldingud, meie noorte poiste nelik, suitsetajad jne. Ma natukene nagu ei osanud end kuhugi paigutada, sest selge oli see, et harvakohtuvad lähisugulased tahtsid omavahel lobiseda, noored olid enamasti telefonides, suitsuhaisu sees ei jaksa löpmatuseni olla, Arvo oli enamasti Getteri ja Keioga.... Vahepeal tuli ysna yksik tunne peale, aga siis läksin poisteväe juurde ja sain kuhugi end natukeseks kinnitada.





Marja tegi köigile soovijatele möisa hoovis ja sees eksursiooni, kus ta tutvustas möisa ajalugu ja tänapäeva. See osa, mis on korda tehtud, on väga äge, ma klöpsisin möned fotod ka, aga tunnen ikkagi puudust heast välgust, sest hämaras keldrikorrusel ma eriti pilti teha ei saanudki halva valguse töttu. meestele pakkus erilist huvi kyttesysteem, naised olid vaimustuses erinevatest magamistubadest ja ylakorruse saalidest.

Allikas :)

Möisahoovis on mitmeid puukujusid, mis on koha peal mahavöetud tammest tehtud puuskulpturistide poolt. Enamasti modellideks Marja enda koerad. Möisa kyljel on arteesia kaev, kus voolab allikas. Vanaisa ehitatud vesioinas annab energiat. Tavaliselt on hoovi peal lahtiselt ka yks 25aastane mära ja kaks newfandlandi koera ja yks husky, aga eile olid nad kinni pandud, sest möisaväravad olid lahti. See oli nii naljakas, kui käisime Arvoga esimest korda MArja juures ja aias kohvi juues hobune "astus läbi" :) Päikesekell näitab päikeselisel päeval täpselt öiget aega ja möisa taga voolab jögi, kus saab käia end karastamas. Mulle avaldasid muljet ka erinevad lambid, lyhtrid. Meie kodus on valgustid äärmiselt tagasihoidlikud, nagu tegelikult kogu meie elu ja olu ongi. Sebastianile meeldis möis väga, ta kordas seda ikka mitmeid kordi, kui äge köik on. Alguses ma kartsin, et äkki ta pelgab, sest väljast vajaks möis hädasti renoveerimistöid (Marjal on kirjutamsiel projekt rahastuse saamiseks) ja Sebastian pelgab natukene selliseid päevinäinud hooneid, aga kuna möis oli seest ilus ja väga huvitava mööbliga, siis minu hirm oli asjatu ja talle töesti meeldis kogu see möisavärk.


Vanaisa parim söber Enn mängis talle pilli nagu vanadel headel aegadel ja mul on nii hea meel, et vanaisa sai mölema oma tytrega yhe tantsu ka keerutada oma vandel jalgadel - siis on pidu nagu täiuslik :) Syya oli palju ja söögid olid väga maitsvad, keegi millegi yle ei virisenud. Kook oli uhke ja vanaisale meeldis eriti see 80 seal tordi peal. Alguses, kui laud sai kaetud (tegu on töesti väga suure lauaga), siis tundus, et seda köike on liiga vähe, aga tegelikult ei olnud. Natukene sööki ikka jäi järgi ka ja minu meespere on  end täna selle söögiga kostitanud. Julgeme Ingat ja tema kompaniid soovitada igal juhul.


Pidu oli aus ja korralik, vanaisa jäi oma suure juubeliga väga rahule. Ma olen tema yle väga uhke, et ta oli kenasti kaine ja viks ja viisakas löpuni välja. Oleks olnud väga kurb, kui ta oleks enda synnipäeva lihtsalt maha joonud. Mul on ka väga hea meel selle yle, et inimesed, keda ta oli soovinud oma synnipäeval näha, olid enamuses kohal ja ta sai nendega rääkida. Mul on hea meel, et peo löppedes ta ytles mulle aitäh, et olin talle toeks olnud sellel yritusel.... Mul on hea meel, et vanaisal on selline tore söbranna, kes on tema ellu palju uut ja huvitavat toonud ning kellega tal on hea koos aega veeta. Ma olen väga tänulik Marjale, et ta mingil imelikul kombel on valmis meie vanaisale söbraks ja jutukaaslaseks  olema. Ja ma olen talle tänulik, et ta aitas kaasa selle suure ja ilusa synnipäeva kujunemisele lubades meil viibida oma möisas. Suur, suur tänu, Marja!

Vanaisa on juba vana.... Elutee on ettearvamatu, aga meie pere on andnud endast köik, et olla talle olemas, kui ta seda vajab ja ka siis, kui ta vöibolla parema meelega yksi oma voodinurgal napsutaks. Number vahetus... see on tähtis verstapost. Loodetavasti annab ta veel nalja ja kyljetunnet meie poistele tykil ajal. Me ei saa inimesi muuta, samamoodi ei saa me muuta vanaisa, kuid me saame muuta enda suhtumist ja pyyda olla nii empaatilised, kui vöimalik.

Palju önne ja tugevat tervist meie vanaisale!



Taasyhinemise Hobulaiu


Hobulaid on piklik laid Väinameres Vormsi ja Rohukyla vahel. Saare pindala on 75ha ja körgus 6,6 meetrit. Hobulaid on pöhja-löuna suunas piklik ning kuni 2,5km pikk. Hobulaiu Pöhjaosa moodustab radiaalne oos, mille meri on ymber kujundanud. Laiul kasvab lehtmets (sanglepad, kased, saared), vösa ja kadastik. Hobulaidu mainiti esmakordselt 1391. aastal. Hobulaiul on suvituskohad ja yks neist kuulub Märjamaa vallale.

Robinil ja Mardil sai sel suvel kuueteistkymnes kord järjest igal suvel käia kolmepäevasel puhkusel Hobulaiu saarel. Mart ytles, et ta ootab seda syndmust isegi jöuludest ja jaanipäevast rohkem. Seal on see miski, mis teeb sellest saarest nii erilise ja nii armsa paiga. Yle mitme aasta otsustasime, et proovime taaskord yhildada lähipere ja minna koos Arvo öe ja tema tytarde ja nende kaasadega saarele.Viimased viis aastat käisime eraldi perekondlike lahkhelide töttu, kuid öde Lea pakkus välja, et äkki oleks kuidagi vöimalik nyyd yle mitme aasta proovida koos minna. Ma imetlen alati inimesi, kes on valmis edasi minema. Isegi, kui see nöuab teatavat eneseyletust vöi mingisuguste töekspidamiste korrigeerimist, on see nii teretulnud nähtus, et proovitakse ja soovitakse peresidemeid tugevdada. Kahjuks ei sobinud see köik minu perele ja mitte keegi "minu omadest" minu ja Arvoga saarele ei tulnud.... 

Esimene paaditäis saarele minemas



Eestimaal on see aasta olnud imeline suvi! Ma ei mäletagi, et kunagi oleks olnud nii sooja ja kuiva suve. Kaastunne pöllumeestele, aga mina olen väga soojalembeline ja olen mööduva hakkava suve suhtes väga rahul. Sellel nädalavahetusel, kui meie Hobulaiul käisime, sadas yle terve Eestimaa suurt ja tugevat äikesevihma, kuid meie jäime vihmast puutumata. Ilm oli suurepärane, yhel öhtul kyll pisut rohkem tuuline, kui meile oleks meeldinud, aga see meid ei morjendanud. Kuna Eesis on välja kuulutatud erakorraline tuleohtlik aeg ja saar söna otseses möttes kuivas, siis pidime olema äärmiselt ettevaatlikud. Näiteks suitsumehed pidid oma konisid korralikult kustutama ja mölemal öhtul toimunud grill oli väga suure valve all veetynnid körval. Meie menyy on saarel alati väga rikkalik, Arvo on selle väga heaks putitanud. See ei tähenda muidugi, et ta köik asjad yksi teeb, sest peakoka abilised aitavad köik kaasa hakkimisele, toppimisele, tassimisele, keerutamisele, koorimisele, laua katmisele, asjade tassimisele keldrist välja ja keldrisse, praadimisele jne. Meil on juba aastaid selline moto, et vajalikud asjad teeme köik koos ära, sest siis jääb rohkem aega teha löbusaid ja toredaid asju. Sellel aastal ei olnud selles osas mingeid erandeid ja köik töötasid usinalt, et asjad saaksid kiiresti tehtud. 



Arvo tömbenumbrid on erinevad salatid, mida ta siis kala, kana vöi sea körvale pakub. Sellel korral valmistas ta kuus erinevat salatit. 
  • tomat-avokaado-basiilik-sidrun
  • tomat-maasikas-basiilik- sidrun (balsamiko äädikas)
  • kurk-punane sibul-sidrun
  • tomat-petersell-sorriso vorst (punase veini äädikas)
  • maasikas-arbuus-basiilik- sidrun
  • suvikörvits-tsilli-pähklid
Salatid on väga vajalikud ka seetöttu, et Liivil midagi syya oleks, sest tema liha ei söö, va. kala. Arvo oli möned aastad tagasi suur Jamie Oliveri fänn ja möned maitsed on pysivalt meie menyysse jäänud eelköige salatite näol.




Nagu ikka toimusid igasugu erinevad pallimängud. Mängiti jalgpalli ja sulgpalli, aga Agnesel ja Reedal oli kaasas yks eriti suur rannapall, millega nad mängisid yle hoovi tömmatud nööri pealt vörkpalli. See oli yks väga hea avastus, sest see oli seltskondlik ja pani isegi sellised mehed kaasa mängima, kes muidu vaikselt aidatrepil istusid. Mina kahjuks see aasta yheski sportlikus tegevuses osaleda ei saanud haige jala töttu, aga ma siis vaatasin ja pildistasin - elasin kaasa :) Sellel korral oli jalgpalli kuidagi vähem, kui nii mönelgi teisel aastal on olnud, kuid Sebastian ei kurtnud - muid tegevusi oli piisavalt. 



Väga palju käidi sadamaaugus ujumas, sest vesi oli lihtsalt ylemöistuse soe. Nad mängisid tund aega meres palli ja oleks vabalt vöinud teise tunni veel teha, sest kylm ei hakanud. Köige rohkem käis ujumas Karel, ma arvan, et umbes loendamatud korrad :) Aga köik käisid palju vees, vähemasti peale igat pallimängu kindlasti. Ja muidugi peale saunas leiliviskamist otse merre - oh neid kilkeid ja karjeid! See oli vist ysna esimene suvi, kus ma usaldasin Sebastianit vabalt igayhega ujuma ja selle eest ma pean tänama Marget, kes öpetas Sebastiani väga hästi ujuma ja sukelduma ning yleyldse veega suureks söbraks tegi. Sebastian oli hea söber ja tuli ka minuga ujuma kaasa, sest ma yksi käia ei julgenud. Yhel öhtuujumisel pyydsin oma poisid pildile ka. 


Mölemal öhtul mängis Liivi pilli ja lauldi uusi ja vanu laule. Lauldi meremeeste laule ja lauldi rahvaste laule (näiteks aafrika, india, prantsuse). Liivi on selles osas ysna väsimatu - kui jagub lauljaid on ta alati valmis pilli mängima. Imestan alati, kuidas tal on nii paljude laulude sönad peas! Ta oleks nagu elav laulik :) Ylejäänud saavad ikkagi ainult joriseda, kui sönu ees ei ole (enamasti ikkagi on). Sebastianile meeldib väga koos Liiviga laulda, aastatega on ta selles osavamaks saanud ja suudab samas rytmis pysida, milles Liivi mängib. Laulu ja juttu jagus mölemal öhtul varaste hommikutundideni (minul mitte, ma läksin umbes yhe ajal magama).Väga tubli laulja oli Annely (Lea vanem tytar), kes tänu kooris käimisele oskab väga hästi noodist laulda. Tema hääl sobis Liivi häälega kokku ka. Arvo mängis mönele loole parmupilli ka kaasa. 


Viimasel hommikul ärkasime Liiviga köige varem ja Liivi tegi mulle ettepaneku minna peale seda, kui me oleme enda hommikusöögid ära söönud ja oma suurele perele pudru valmis keetnud, randa maalima. Ma alguses kyll arvasin, et see ei ole kuigi hea möte, sest ma kartsin, et ma ei oska seal merepiiril nende akvarellidega midagi peale hakata, aga siis ma surusin kogu oma hirmu maha ja mötlesin proovida... Koos Liiviga. Peale maalimise saime väga palju ka rääkida sellest, kuidas seekord oli saarel asjad olnud. Kuidas tema nägi ja koges, kuidas mina vastu pidasin. Me maalisime nelja tunniga kolm tööd lihtsalt keerutades end yhe koha peal erinevas suunas, sest mul oli ysna valus seal kivisel rannal oma haige jalaga köndida. Ma algul kartsin nii väga, aga siis sain aru, et selles ei olnud midagi keerulisemat, kui lihtsalt kuskilt millegi maha joonistamine, mida mulle meeldib väga teha. Isegi natukene pönev oli proovida, kuidas saada mingisugust kivisarnast tooni nende kuue värviga, mis meil kasutada olid (kylmad ja soojad pöhivärvid: kollane, punane, sinine). Ja tegelikult köige tähtsam oli see aeg, mis me seal rannas koos olla saime ja teha midagi, mida meile mölemale meeldib teha. 


Mis puudutab taasyhinenud saarel käiku, siis läks köik kenasti. Keegi ei riielnud, keegi kellelegi midagi halvasti ei öelnud, köik asjad said koos tehtud. Vöibolla töesti oli alkoholi natukene rohkem, kui mulle oleks meeldinud, kuid see on juba minu ainuisiklik probleem - joo ka vöi ära virise, igayks valib ise, kuidas ta oma puhkuse veedab. Mul on väga sydamest kahju, et minu pere ei olnud valmis meiega koos saarele tulema, sest tundsin end natukene juuretult ja kuna kurbus oli hinges naguniigi, siis oleks nii väga tahtnud omadega seda valu jagada. Ma ei tea, kas me lähme kunagi veel köik koos saarele vöi jääbki sellest ainuisiklikult Luhtarude suvepuhkus, kuid kuskil sydames ma loodan, et ka minu omad on valmis meie perega yhinema, sest keegi ju kedagi ära ei söö ja ma olen 19 aastat olnud Arvo naine, seega vöiks eeldada, et meil on yhine suur seljatagune olemas, mis koosneb nii minu kui tema omadest. Vöibolla yhel päeval on nad selleks valmis....




Kuid seda yhte päeva ei pruugigi tulla.... Mitte kunagi, sest elu on nii habras ja nii ootamatu ja ma olen enam, kui veendunud, et meie aeg siin maa peal on kellegi poolt juba kindlaks määratud.... Ma olin vaevalt tund-paar Hobulaiul olnud, kui sain kohutavalt kurva uudise, et minu armsa öe Jaana mees hukkus kokkupörkes rongiga.... See on kirjeldamatu valu ja mure lähedaste pärast, kes kaotasid oma elust köige kallima - oma mehe, oma isa. Minu keha oli need kolm päeva seal saarel, kuid minu hing oli kaugel...seal, kus oli minu öde oma lastega (önneks täiskasvanud). On töeline tragöödia kaotada armas inimene sellise önnetuse läbi ja kogu senine elu muutub igaveseks. Jaanal ja Margusel oleks 19. augustil olnud kolmekymnes pulma-aastapäev....

Minu mälestustesse jääb Margus nalja-ja tantsumehena, sest ma ei ole tundnud kunagi yhtegi sellist meest, kes tantsiks nii palju. Igal yritusel oli ta esimene, kes tantsuplatsile läks ja viimane, kes sealt ära tuli, olles ise sealjuures alati täiesti kaine. Ta tantsutas köik olemasolevad naised läbi :) Samas jääb minule mälestus temast kui tösisest ja asisest mehest, keda jagus koguaeg igale poole midagi parandama, putitama, aitama. Tema söpruskond oli suur ja tema ymber oli alati palju inimesi. 

Kui ma olin veel väikene tydruk ja siis juba natukene suurem neiu ja ei olnud kunagi saanud kogeda terve pere mudelit, siis imetlesin oma öe ja tema mehe kooselu - minu jaoks oli see armastust täis ja nii ilus. Nad kallistasid ja suudelesid yksteist koguaeg, hoidsid käest kinni.... Ma kadestasin neid... ja samas lootsin, et saan ise yhel päeval sama önnelik olla oma kaaslasega, mis önneks ongi juhtunud. See elu, mille Jaana ja Margus koos yles ehitasid alustades oma kahest lapsest ja löpetades vana talumaja ilusaks koduks ehitamisega, vahepeale jäämas nii muret kui röömu, nii äikest kui päikest, murdus hetkega ja me ei saa mitte kunagi teada, kus oli kyll Margus oma mötetes, kui yletas sadu kordi söidetud raudteeylesöidukohta olles teel oma ema juurde. See valu, mis selles peres praegu on, on kirjeldamatu..... Minu öe elu ei ole enam kunagi endine :(

Jää hyvasti, kulla Margus, ja head teed Sul minna......

 
Läheme, läheme pikal teel,
läheme maailma otsa.
Önne ja juhuse mängu sees
usume algust ja otsa.
Palju on arvata juletud,
töde on arvamata,
silmad, körvad, sydamed suletud,
nähtut ei jaksa matta.

Kuni veel köik pole selginud,
hoidkem siis seda yhte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ykskord yhte.

Läheme, läheme ikka veel, 
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ymber vötta vaid taevas ja tähed.

Kuni veel köik pole selginud,
hoidkem siis seda yhte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ykskord yhte.

Läheme, läheme ikka veel,
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ymber vötta vaid taevas ja tähed....