teisipäev, 16. jaanuar 2018

Saue CUP 2018

Raplamaa JK osales 2006 poistega Saue CUPil, mis toimus Saue Gümnaasiumi spordihoones. Turniiril osalesid Sebastian, Andrus Kapsi, Aleks Runnel, Robert-Heinrich Oolma, Andreas Post, Renar Asi, Taaniel Palmisto, Hugo Miljand, Janar Loorents, Morris Tobi ja Jako Puusepp. Treeneriks Siim-Sten Palm. Mänguaeg 15 minutit.

Vastasteks olid alagrupis HJK Peetri, Saue JK ja Laagri HK.

Esimene mäng Sauega ja nagu ikka see meie neetud esimene mäng. Poisid lihstalt ei saa vedama. Eks neil oli natukene keerulisem olukord ka, sest nad ju enam saalis trenni ei tee, vaid ainult õues ja seetõttu oli palli tunnetus ikkagi natukene raske. Ja libe oli ka. Hästi palju tegid pealelööke, aga kahjuks ühtegi realiseerida ei suutnud ja mäng lõppseis jäi 0:0.

Teine mäng oli HJK Peetriga, kus meie poisid domineerisid ja lõpetasid mängu 3:0 võiduga.

Viimane alagrupi mäng oli Laagri HK-ga, kes läks mängu juhtima. Posid tegid kõvasti tööd ja kõik pingutasid ning lõppseis jäi 1:1 viik. Kahjuks sellest ei piisanud, et alagrupi võit tuleks. Poisid pidid leppima alagrupi II kohaga, mis tähendas seda, et nad läksid kokku teise alagrupi esimesega, kelleks oli Legion-Lasnamäe. 




Legioniga mäng oli paljutõotav, kuid kahjuks pidid meie poisid vene poistele alla jääma, kuig nad võitlesid väga südikalt ja ei olnud seda nägu ka, et elusast peast alla annavad. Seis jäi siiski 2:0 Legioni kasuks. See aga tähendas seda, et finaalimängus me enam osaleda ei saanud ning pidime leppima III-IV koha mänguga, kus meie vastaseks sai JK Volta. 


JK Voltaga oli mäng meie käes. Meie poisid surusid palju rohkem ja tegid liialdamata vähemasti 10 pealelööki väravale, aga õnne oli ainult üks kord - kolm minutit ennam mängu lõppu. Kahjuks aga olid vastased ennem seda meile karistuslöögist värava sahistanud ja mäng lõppes 1:1 viigiga, mis tähendas penaltiseeriat, mida mina väravavahi emana kõige vähem näha tahan :) Ja ausalt öeldes on penaltiseeria selline loteriivärk kah...ükskord õnnestub ühel, teinekord teisel. Meil seekord ei õnnestunud. Kolmest üks oli ilus penaltilöök ja väravavaht ei suutnud ühtegi tõrjet ka teha. 


Seekord siis sedamoodi - tubli IV koht. Oh neid pisaraid ja enesesüüdistamist, aga tulevad uued mängud ja uued vastased ning see kaotusvalu läheb meelest.

Aitäh treenerile ja poistele vägeva jagpallielamuse eest! 

teisipäev, 2. jaanuar 2018

2018 aasta esimene matk

Meil on kombeks 1. jaanuaril televiisori ees passimise asemel käia hoopis kuskil RMK matkarajal ja selle kombe algataja oli ühel aastal Liivi. Kui see kõik esimest korda jutus, siis ma mõtlesin küll, et peale nii lühikest ööd oleks ju jube hea päev otsa lihtsalt passida, aga tegelikult on ikkagi äärmiselt mõnus minna hoopis õue. Ja õue me läksimegi ka eile, 1. jaanuaril 2018. aastal: mina, Arvo, Sebastian, Aivar, Liivi ja Priit. 

Pidime kohtuma Kakerdaja rabas, aga kõik läks hoopis nii, et saime Liivi ja Priiduga kokku Loosalu-Paluküla matkarajal. Liivi nimelt on kolm korda juba Kakerdajal käinud (meie pole sinna veel jõudnud) ja nii ta tegigi hommikul vara juba plaanimuutused ja me sõitsime kuskile Kaiu taha. 

Kaarti uurides saime aru, et päev on lühike, seega kogu rada ei tee, vaid kõnnime Loosalu järveni ja tagasi. Ilm oli natukene tuuline ja sadas sellist õrna uduvihma, mis muidu ei häirinud, aga prilliklaasid olid koguaeg läbipaistmatud. Meie suureks üllatuseks oli matkarajal lumi maas! Märjamaal ei olnud mitte mingisugust lund, kohe mitte midagi ja seal oli lausa nii palju, et sahk oli käinud teed lükkamas. 


Alguses kõndisime 1,5 km mööda lumist kruusateed, sest me ei teadnud, et autoga saab ka lähemale minna, aga sellest polnud midagi, sest eesmärk oligi ju kõndida. Muidu kulges rada läbi metsa, mis oli õnneks natukene külmunud, sest muidu see tee oleks küll olnud läbimatu, sest keegi oli sinna mingi masinaga hirmsad roopad sisse sõitnud ja need olid kõik vett täis. Metsa lõppedes jõudsime rabasse, kus algas laudtee, mille peal ei olnud võrku ja seetõttu pidi kõndides väga ettevaatlik olema, sest lauad olid jääs ja libedad. Õnneks keegi ei libisenud ega kukkunud. Raba oli talvine ja ilus. Ma tegelikult ei mäletagi, et oleksin varem lumist raba näinud oma silmaga. Järveni oli ikka päris juppi maad minna mööda seda laudteed. Hea, et oli külmunud, sest ühes kohas oleks muidu laudtee läbimine olnud võimatu, sest see lihtsalt oli vee all. 


Tagasiteel tegime Loosalu lõkkekohas lõket. Soojendasime sõrmi ja grillisime õllepunne (vähemasti need grillisid, kes neist ikka veel vaimustuses on:) ). Alguses tundus küll, et lõkke põlema saamine on missioon impossible, sest kõik oli nii jube märg, aga matkahunt Arvo saab ikka tule üles! Koos Aivari ja Priiduga muidugi, sest Priit on väga usin kuiva lõkkematerjali otsija :) Ausalt öeldes oleks ilma lõkketa olnud ikkagi väga külm passida. Nii me seal väikese lõkke ümber kõik kuuekesi olimegi :)


Väga tore oli! Vaatamata uduvihmale ja küljetuulele :) Kokku kõndisime 8,7km. Meil on alati tore koos olla, vahet pole siis, kus me parasjagu oleme. Ja see on nii tore, et me kõik oleme sellised suured matkajad! Nii palju ilusat saab näha ja nii palju ehedaid elamusi kogeda. 

Loodetavasti aitab aasta alustamine matkaga kaasa sellele, et matku ikka tuleb! Ja Maret! Ma ütlesin, et Eestimaa on ilus! Isegi, kui kõik on ümberringi hall ja vihmane ja porine - see on meie oma ilu! Hoiame seda!



esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Vana aasta ära saatmine

Me kohtume ülejõe sugulastega kaks korda aastas: jaanipäeval ja vana-aastaõhtul. Seega olime vana-aastaõhtul taaskord Jenseri talus ja saatsime aasta kõik koos ära. Kokku oli ühes ruumis 10 Luhtarut, üks Kaido ja üks Paabo :) 

On olnud üks ütlemata suur aasta. Minu jaoks kõige olulisem sündmus oli see, et Arvo võttis mind oma naiseks. Olen alati arvanud, et paber pole oluline, kuid kui päris aus olla, siis olles nüüd Arvo naine, tunnen teatavat uhkust kirjutada oma nimeks Ennike Luhtaru. Allkirjaga ainult on ikka veel viletsad lood :) On hea tunne, et kõigil pereliikmetel on sama nimi (küll see Triin ka õigel ajal Luhtaruks saab :)). Ma olen iga päev Arvole tänulik, kes on mind hoidnud ja armastanud kõik need aastad ja andis nüüd mulle oma nime ka :)


Teine väga oluline sündmus suguvõsas oli Lili sünd. Iga laps on oluline! Jah, me ei näe tihti ja ma ei saa tegelikult oma õdede-vendade lastelaste elust suurt osa, kuid nii südantsoojendav oli saada jõulukaart koos fotodega Jakost ja Lilist. Nad kasvavad, arenevad, muutuvad... Kui Lili sündis oli ta nii pisi-pisi ja ma ei teagi täna päris täpselt, milliseks ta kasvanud on, mida ta oskab, kuidas nende kooskasvamine on kulgenud. Ma tean ainult üht - nad on mul meeltes ja mul on alati hea meel neid näha :)


Kolmas väga oluline asi oli Sipas Seljamaa talu katusevahetus. Vana eterniit võeti maha ja tumehall kivikatus laoti asemele. Niimoodi tasapisi, jupphaaval hakkavad ukuarud muutuma natukene paremaks ja ilusamaks. Teha on veel palju, aga midagi on juba tehtud. Arvo jaoks oli see suur projekt. Tema sebis ehitajad, materjalid, tegi jooniseid ja arvutas, mõõtis, leppis kokku, tegi järelvalvet. Katus tuli aus ja kuigi ülejäänud maja nüüd röögib oma ajahamba poolt näritud olemisega, saame öelda - TEHTUD!

Absoluutselt väga oluline projekt toimus ja on toimumas meie enda koduga. Kui me 2008 aastal korteriühistu asutasime, siis meie prioriteet nr 1 oli see, et palvemaja saaks uue katuse, korstnad ja sokliparanduse. Me ei teadnud siis, kui pikk tee meil on käia ja kui palju peab selleks tööd tegema, et saaks ühel hommikul öelda: " Esimesed eterniidid on maha võetud!". See on olnud üks hullumeelne projekt! Tööd algasid septembris ja kestavad tänaseni. Kohutav aeg oli see aeg, kui korstnaid lõhuti ja uusi ehitati, sest siis ei saanud ju kütta, aga õues oli oktoober ja kodu oli väga külm. Katuse puudumise tõttu on sadanud nii palju vihma sisse, et halb hakkab, kui selle peale mõtlen... Ja nagu kiuste - ilmataat on meile viimase nelja kuu jooksul rohkem vihma andnud, kui me viimastel aastatel üldse näinud oleme... Aga katus on peal ja tööd edenevad. Kui kõik ükskord valmis on, siis pajatan sellest pikemalt. 


On olnud matku, teatriskäimisi, häid toiduelamusi, palju käsitööd, Sebastian sai uue õpetaja ja treeneri, on olnud väga palju ilusat jalgpalli. Minul isiklikult on olnud väga palju trenne ja muid liikumisi. Läbisin 2017 aastal 3783km joostes, kõndides ja rattaga sõites, paarkümmend kilomeetrit oli aerutamist. Ma arvan, et see on mu elu kõige sportlikum aasta ever. Ja ma olen enda üle uhke! 

Muidugi on olnud ka probleeme ja raskusi, mida on pidanud ületama, aga need jäävad meie koju... Sest nagu Sebastian ütleb - need ei ole need teemad, mida küla peal pläkutada :)

Kokkuvõtvalt võib ikkagi öelda, et oli hea aasta oma suurt tegemistega :)

Vana-aastaõhtul sõime häid sööke, mängiti palju lauamänge, lasime taevasse päris palju rakette (põhipüromaan on muidugi meie Sebastian), valasime tinaõnne ja mina kudusin Lilile ühe asja valmis. See oli esimene vana-aastaõhtu ja esimene uue aasta öö, kui Robin ei olnud meiega. Oli väga harjumatu talle head uut aastat soovida telefoniteel... aga eks need on need asjad, millega tuleb harjuda, kui lapsed kasvavad suureks. Mul on hea meel, et Arvo - poolne suguvõsa tahab lauamänge mängida, sest ilma nende mängudeta oleks Sebastianil küll väga igav olnud. Kuid tänu erinevatele mängudele olime Riinade juures veerand  kolmeni öösel ja Sebastian sai terve õhtu mängida :)

Omas elemendis :)

Aitäh kõigile, kes olid möödunud aastal meiega. Nii heas kui halvas. Aitäh kõikide nende matkade, teatrite, söökide, jalgpallide eest! Aitäh, et olete aidanud meile positiivseid elamusi ja mälestusi tekitada. Ja aitäh Sulle, kes Sa oled viitsinud ja jaksanud ka meie muremõtteid kuulata. 

Me soovime, et alanud aasta oleks rõõmuderohke, teguderohke, ehedaid elamusi ja emotsioone pakkuv. Et kõik, kes on meile kallid, oleksid terved ja õnnelikud! Ja armastage! Iseennast, üksteist ja teineteist! Ülejäänu tuleb siis juba iseenesest :)

HEAD UUT AASTAT!
Ennike ja Arvo



laupäev, 30. detsember 2017

Aastalõpulõõgastus Tervise Paradiisis

Me oleme juba mitu aastat järjest käinud perega aasta lõpus, jõulude ja vana-aastaõhtu vahel, kuskil SPAs kahepäevasel puhkusel (kaks ööd). Selle aasta lõpp ei erinenud muu poolest, kui selle pärast, et me käisime kolmekesi, kuna Robin ja Triin said oma puhkuse kätte sügisvaheajal, kui käisid Heliga (Triinu ema) Fuerteventuras (Hispaania saareriik). 

Eesti SPAdest sai valituks Pärnu Tervise Paradiis ja seda loomulikult ühel kindlal põhjusel - lapse jaoks ülilaheda veekeskuse pärast. Ja lomulikult ka eelneva positiivse kogemuse tõttu. Valisin seekord teise paketi, kuna tahtsin, et meil oleks hoolitsusi ka. Valituks jäi kahekordne "Aeg iseendale" pakett ja "Lastepakett". Toaks valisin superior toa, sest seal oli konditsioneer. Ma olen ühe korra selle saatsuliku vea teinud ja ilma konditsioneerita toa broneerinud, aga kuna ma olen harjunud elama pigem jahedamas kodus (ahjuküttega kodude probleem), siis ma ei suuda seda keskküttega soojustatud tuba nautida - konditsioneer on hädavajalik. Tuba iseenesest oli paraja suurusega, rohelistes toonides, kõigi mugavustega. Sebastian küll oleks tahtnud meiega voodit vahetada, aga tegelikult polnud tal häda midagi :) 

 

Meil oli seekord selle puhkuse planeerimisega vaja natukene suuski ka ristata, sest igalühel oli oma arvamus, milline see puhkus siis ikkagi olema peaks. Sebastiani jaoks oli kõige tähtsam veekeskus, Arvo jaoks vein ja tšill ja ei-midagi-tegemine ja mina broneerisin endale neli trenni :)))) Aeg iseendale paketiga käib kaasa 1 trenn ööpäeva kohta ja kuna mu abikaasa ei tahtnud midagi kuulda trennidest, siis saingi endale neli treeningut broneerida. Ma olen ju muidu selline üksitreenija ja eks ma natukene põdesin ka, et mismoodi ja kuidas ja kas saan hakkama grupis, aga selle kohta peaks ütlema, et muretse vähem! Osalesin kahes jõusaali ringtreeningus, treeneriteks ühel korral Anu Traveter ja teisel korral Jaana Junson. Lisaks tegin kaks trenni basseinis: vesijooks, mida juhendas Ewe Alliksoo ja Aqua Combat, mida tegi Andres Mere. 

Esimene jõusaali ringtreening oli väga hirmutav, sest kuigi ma käin juba neli kuud iga nädal kolm korda jõusaalis, ei tundnud ma ju selle suure jõusaali masinaid. Meil siin Märjamaal on ikka väga algeline jõusaal, mõeldud eeskätt meestele, kes tahavad hullult kangi rebida. Aga tegelikult polnud seal võõras jõusaalis hullu midagi, sest treener näitas kõik 21 harjutust (kaks ringi tegime) ette ja aitas kogu trenni ajal ka nii masina käsitlemisega kui ka harjutuse õigesti sooritamisega. Sain kinnitust, et olen siiani teinud õiget asja - jõudu ja jaksu on, kerelihased on väga tugevad. Teises jõusaali ringtreeningus olin juba natukene kindlam ja ei kartnud nii väga ning treener Jaana oli lihtsalt niiiiiiii äge! Kui ma saaksin, siis ma ainult tema trennides käiksingi, sest ta lihtsalt on nii positiivne, julgustav, entusiastlik, kohutavalt heas vormis ja graatsiline. Trennid olid minu jaoks rasked, kiire tempo ja sügavate harjutustega. Jaana oma oli natukene aeroobsem ehk siis pulss läks vahepeal ikka päris kiireks, kuid ei midagi ületamatut. Veendusin veelkord, et pean tasakaalu harjutama - see valmistab mulle raskusi. Tänu pea igapäevasele plangutegemisele jaksasin ka neid harjutusi vaevata teha, kus pidi kogu keha hoidma. Ma sain väga hästi hakkama ja ei olnud sugugi kehvemas vormis, kui teised inimesed samas trennis (nii palju, kui palju üldse on aega teisi silmata). 

Veetrennidest meeldis vesijooksu trenn rohkem, sest Agua Combatis oli jube kiire tempo peal. Aga kui ikka esimest korda oled trennis, siis on raskusi oma keha kontrollimisega vees, mis hullumeelsest tempost veel juttu saab olla. Ja no see kohutav tümps, mis seda trenni saatis :D Ja ma pole eriline poksija tüüp...  Iseenesest treenerid olid mõlemad ägedad, meestreener Andres oli hästi energiline ja tegi kuival maal terve trenni kaasa. Vesijooksu trennis meeldis mulle eriti, et sügavas vees jooksid oma parimas tempos ja madalas vees oli harjutus (umbes siis pool ja pool basseini). Lisaks olid vahepeal tempojooksud 10 sekundi kaupa. Hästi mõnus trenn oli! Võttis läbi, harjutused olid jõukohased ja keha tunnetus väga hea.

Igatahes olin ma jube õnnelik nende nelja trenni üle ja ei kahetse sugugi, et need kaasa tegin, kuigi Arvo ja Sebastian väidavad, et see polnud mingi puhkus. Mul on nüüd veel suurem motsivatsioon jätkata seda, kuhu olen jõudnud oma treeningutega ja mul oli väga hea meel kuulda, kui treener Jaana ütles, et mul on tugevad lihased ja ma olen heas vormis :) Arvaku need mees-Luhtarud mida tahes :) Muuseas - meie tuba oli kaheksandal korrusel ja kõik muud asjad olid kas esimesel või teisel korrusel. Käisin kõik käigud ainult trepist :) Esiteks ei meeldi mulle lihvtid ja teiseks pean liikumist väga oluliseks. 

Aga kuna tegu oli ikkagi puhkusega, siis olid meil hoolitsused paketiga kaasas. Arvol oli veealune duššmassaaž, klassikaline massaaž turjale ja peamassaaž. Sebastianil oli kaks vanni: siidivann ja toniseeriv vann meremineraalidega, sest ta ju ei taha, et keegi teda käpib. Minul olid veealune duššmassaaž, klassikaline massaaž turjale ja soe maavahamähis. Sebastian jäi oma vannidega väga rahule ja annab tunda, et ta on vanemaks ja tugevamaks saanud - nahk enam kärna ei lähe, kui liiga palju vees on. Arvole meeldisid tema hoolitsused ka väga, eriti peamassaaž. Tema pead peaks palju rohkem masseerima, sest see on koguaeg erinevaid mõtteid pingul täis ja vaene pea peaaegu puhata ei saagi :) Mulle meeldis väga turjamassaaž, aga veealune duššmassaaž oli lausa jäle... Mul oli nii-nii valus, et ma enamuse osa ajast mõtlesin, et ütlen sellele tädile, et lõpeta ära. Arvo ütles, et tal küll valus ei olnud, aga minu meelest see oli lausa kohutavalt valus.... Seda hoolitsust ei julge ma enam tõenäoliselt kunagi võtta, kuigi ei mäleta, et oleksin Laulasmaa SPAs duššmassaaži ajal valu tundnud. Sooja maavaha lasin panna oma vaestele survesündroomiga säärtele ja see oli ikka väga hea! Lausa nii hea, et Arvo ostis mulle ühe protseduuri juurde. Mul nimelt jalad valutavad juba viimased pool aastat ja survesündroom segab mu elu iga päev ning see soe protseduur tegi säärelihased nii mõnusalt pehmeks, et ma peaaegu unustasin paariks tunniks, et mul on jalad haiged. Nüüd on muidugi juba mõju kadunud... Igatahes soovitan seda hoolitsust kõigile, kellel on kuskil lihases valu. 


Hommiku - ja õhtusöögid olid paketi sees ja toimusid buffees. See on alati selline riskivärk, eriti õhtusöögid, sest kui hommikul on peekonit, on Sebastian söönud. Kahjuks esimesel hommikul peekonit polnud ja ta ajas endale suhteliselt vägisi sisse praekartuleid (mis olid koortega ja ta pidi tsiteerima onu Aivarit, et kas ma olen mingisugune siga, et pean kartulikoori sööma:)  röstsaiaga. Teisel hommikul oli naeratus suur ja ajas lausa käsi plaksutama, sest menüüs oli peekon. Õhtusöögid olid tal üsna nigeldad tema jaoks. Proovis natukene süüa pakutavast liha ja kartulit, aga ega see üleliia hästi ei õnnestunud (esimesel õhtul oli kalkuni ja teisel õhtul sealiha). Arvo ja minu arvates olid suhteliselt normaalsed toidud ja valik oli ka üsna suur. Ma ainult ei saa aru, kes tuli selle peale, et panna ühte patta lõhe ja porganud... Täielik vopaa! Teisel õhtul oli jube maitsev kringel jäätisega :) Kusjuures, kui nüüd kookidest rääkida, siis seekord me üleliia ei maiustanudki. Meil on ikka väga suuri koogirallisi ka varem olnud, seekord olime suht tagasihoidlikud. Küllap see oli tingitud sellest, et meil ei olnud oma mõmmit (Robinit) kaasas :)

Sebastiani üritus
Arvo õhtusöök
Õhtusöögi juurde kuulus ka vaniljejäätis - Sebastiani lemmik!
Arvo hommikusöök
Minu hommikusöök
Sebastiani hommikusöögi üritus...
See moos oli vist tehtud suhkrust - see oli nii magus, et hambad tahtsid välja kukkuda
Ausõna ta üritas!
Käsime ka Romantic baaris, kus sõime head ja paremat ja mängisime väga palju "7 maailmaimet". Esimesel õhtul sõime tüki kooki, sest kui me baari läksime, oli köök juba kinni. Kook oli väga maitsev! See, kes selle tegi, teadis täpselt, mida ta teeb :) Teisel õhtul tellisime "Kanavaagna" ja "Puuviljavaagna" ning nüüd on see koht, mis tuleb meelde jätta - kaks vaagnat on liig mis liig! Vaagnad on väga suured ja ega me ei jõudnudki kõike ära süüa. Mitte, et sellest midagi hullu oleks, aga no igatahes edaspidi teame, et pole mõtet kahte tellida - juba ühest saavad kõik söönuks. Sebastianile väga meeldib lauamänge mängida ja nii me oma õhtut imede seltsis veetsimegi (see on praegu meie lemmik lauamäng). Muuseas, ma olen arenenud - ma ei saagi selles mängus enam koguaeg pähe. Paar korda on õnnestunud isegi võita :) Ja kärna oskan ka keerata :)

Kohupiima-vaarikakook - väga hea!
"7 maailmaimet"
Puuviljavaagen
Kanavaagen
Kohaolekupäeval käisime A'la Carte restoranis lõunat söömas. Kõige alustuseks tõi kelner meile kätepuhastuskomplekti, mida varem ei ole kusagil pakutud. Ta valas mingi anuma sisse vett ja siis sai sealt välja tõmmata niiske rätiku, millega oma käed ära puhastada. Väga äge värk igatahes! Üldse on see restoran väga elegantne ja puhas, hästi hele ja helge, pidulik ja teenindus on ka väga hea! Tunned kohe, kuidas Sa oled oluline. 


Sebastian oli juba eeltöö ära teinud ja teadis täpselt, mida ta sööb. Tema eelroaks oli "Naervad viinerid friikartulitega", pearoaks valis ta "Sea kõhutükk/Confit sibul/Blue Congo/Tomatikaste", kust jäeti ära kaste ja ta sõi ainult liha ja kartulit. Magustoiduga oli nii, et kuna vaniljejäätist ei olnud, siis võtsime talle kohapeal valmistatud jõhvikajäätise  - lihtsalt prooviks, et kas suudab süüa või mitte. Arvo valis eelroaks "Soolane jäätis/ Mikroürdid/ Vinaigrette", pearoaks "Veisepõsk/Üleküpsetatud kartulipüree/Hooajaköögilvili/Cafe de Paris kaste" ja desserdiks valis ta "Vaarikasorbee/Vaarikageel/Vaarikabesee". Mina andsin A'la Cartele võimaluse ja sõin eelroaks "Mägihõrnasefilee/Tiigerkrevett/Värske salat", pearoog sama, mis Arvol ja desserdiks loomulikult "Šokolaadisuflee/Pähkel/Karamell". 

Mina jäin oma eelroaga väga rahule. Ma nimelt olin korra varem proovinud tiigerkrevette ja need ei maitsenud mulle üldse, aga ma mõtlesin, et mul on paljude asjadega olnud nii, et ei ole maitsenud, aga restoranis tehtu on väga meeldinud. Ma ei pidanud pettuma - nende tiigerkrevett oli väga hea! Ja see hõrnasefilee - see oli nii mahlane ja mahe, sobis väga hästi värske salati ja magusa kastmega. Arvo eelroog oli...harjumatult võõras. See soolane jäätis ei ole ikka päris minu teema ja Arvo sellest ka just ülemäära vaimustunud polnud. Kuigi see oli päris huvitav, kuidas külm ja soolane kokku said, aga mina endale sellist rooga ei telliks. Sebastian sõi oma friikaid viineritega ja oli väga rahul :) See-eest pearoaga ta nii rahul polnud, sest lillad kartulid olid tema jaoks ikkagi veidra maitsega ja siga tundus talle vintske, sest ta on harjunud oma isa valmistatud suus sulavat siga sööma. Ja vaadakem tõele näkku - ebareaalselt suur "eelroog" vähendas pearoa isu tunduvalt. Mina ja Arvo jäime oma pearoaga väga rahule! Nad oskavad ikka uskumatult head veist teha. Kui sellele kahvel sisse torgata, siis see lihtsalt vajub laiali - nii pehmeks on liha hautatud. Kartulipuder ja porgandid sobisid liha kõrvale väga hästi, kaste oli maitseküllane. Dessertidega läks nii nagu karta oligi - Sebastian enda oma süüa ei suutnud. Mina ja Arvo aga jäime väga rahule. Šokolaadisuflee oli just nii magus ja just nii soe ja hea nagu olema peab, mustsõstrajäätise pall oli justkui kirss tordil. Arvoga sõime Sebastiani jõhvikajäätise ka ära, mis oli taevalikult hea! Ma ei tea, kas ma olen kunagi varem nii head jäätist üldse saanud. See oli nii pehme ja siidine, koorene ja parajalt hapukas, tõesti väga maitsev! Igatahes lahkusime restoranist väga täis kõhtudega ja jälle uute maitsete võrra rikkamatena. 

Koka tervitus (pardifilee mingisuguse vahuga rukkileivakorvis) - väga maitsev!
Soolane jäätis
Mägihürnasefilee ja tiigerkrevett
Peale eelrooga toodi maitsemeelte värskendamiseks pearoa jaoks maitsejääd
Sea kõhutükk
Veisepõsk
Jõhvikajäätis
Šokolaadisuflee
Vaarikasorbee
Kuna Tervise Paradiisi suur tõmbenumber on väga äge veekeskus ja saunakeskus, siis sai ikka üsna palju vees ligunetud ka. Minul eriti nende veekeskus ei meeldi, sest seal on liiga jahe vesi niisama passimiseks, aga saunakeksus meeldib väga ja seal saunakeksuses on üks bassein ka, kus vesi on just sellise temperatuuriga, mis mulle sobib. Arvo naudib nende saunakeskust ka sajaga ja Sebastian on täielik mägijõe fänn :) Ma ei tea, kui palju kordi ta seal üksi või koos Arvoga alla laskis! Nad käisid veel lahkumise päevalgi viimast võtmas, siis kui ma viimaseid hoolitsusi sain. Sebastianile eriti need auru- soola- ja muud imelikud saunad ei meeldi. Ta on rohkem selline Sipas lelisaunas käia tüüp - ikka korralikult ja kuumalt. Aga ta käis veekeskuses ikka aurusaunas ära. Lelisaunas käis ka, kust sai  10 kraadisesse vette hüpata ja Jaapani vannis (41 kraadi) ligunes natukene aega. Meie Arvoga käisime soolasaunas, Sebastianile see ei meeldi, ütleb, et nahk hakkab kipitama. Arvo ja Sebastian käisid õuebasseinis ikka ka ära, mina sellest ei hooli. Meie puhkust varjutas natukene see, et Sebastianil tuli sel päeval, kui me sinna läskime,  nohu, aga ta oli ikkagi väga vapper ja vaatamata oma väga tilkuvale ninale ikka jaksas kõike seda värki kaasa teha. Kusjuures tal oli ujulas just natukene kergem, ma ei tea, kas see niiske õhk tegi seda või miks -  igatahes seal tal nina niimoodi ei tilkunud. 


Kui me parasjagu ei olnud kuskil hoolitsuses või trennis või ei mänginud lauamängu või ei söönud, või ei olnud veekeskuses, siis me tegime neid asju, mida meile meeldib teha. Arvo ja Sebastian mängisid padjasõda :) või vaatasid televiisorit ja mina ikka kudusin. Sõnasnäkki mängisime ka. Ja puhkasime, lihtsalt olime. Niisama, mitte midagi tehes, lihtsalt lobisedes. 


Väga mõnus puhkus oli! Eriti millegi kallal viriseda küll pole. Sebastiani silmis tõusid Tervise Paradiisi aktsiad 100%-le, kui hommikul peekonit pannil nägi :) Mul on hea meel, et suutsin kõik hoolitsused ja trennid ära klapitada niimoodi, et ei pidanud millestki loobuma. Veel on mul hea meel, et Arvo palju mõtteid täis pea sai puhata ja kaks päeva niisama olla. Ja mul on hea meel, et Arvole ja Sebastianile väga meeldis ning nad jäid nii oma hoolitsuste kui kõige muuga täiesti rahule. Ma mõtlen, et võibolla me järgmine kord läheme kuskile mujale SPAsse vahelduse mõttes, aga Tervise Paradiisi me satume kindlasti veel. Kui mitte järgmine kord, siis ülejärgmine kord kindlasti :)