esmaspäev, 26. veebruar 2024

Eesti Vabariigi 106. sünnipäev

Õhtul magama minnes vaatasime Arvoga erinevaid ilmateateid, mis olid järgmise päeva suhtes ikka väga armutud. Oleme juba aastaid käinud Eesti Vabariigi sünnipäeval hommikumatkal ja lootsime nii väga, et see juhtub ka sel aastal, kuid ilmateade näitas 99% vihma. Läksime magama ja mingeid otsuseid hommiku osas ära ei teinud. Mõtlesime, et vaatame uuel päeval ärgates, kuidas selle vihmaga siis ikkagi lood on. 

Ärgates oli vist esimene asi, mida me vaatasime, ilmateade. Näitas, et hakkab sadama, aga alles kell kaksteist. Kell kaheksa hõikasin perechatis välja, et kuidas teistel tunne on - kas liigume vabariigi auks või mitte. Õnneks on peale meie veel segaseid, kes arvasid, et ikka liigume, sest vihma ju ei saja ja kui kiired oleme, jõuame enne sadu koju tagasi. Nii juhtuski, et ma hommikul kell veerand üheksa hakkasin muffineid küpsetama :) Matkale otsustasime minna Jalasele, sest see on selline lühike rada, mis ei võta kuigi palju aega. Ja aega meil ei olnud, seda siis saabuva vihma tõttu. Minu, Arvo ja Sebastianiga liitusid Margus, Liisu, Kata ja Rainer. Võtsime Liisu enda auto peale (Sebastian läks loomulikult Marguse autosse noorte sekka) ja sõitsime Jalasele. Mira inises terve tee, mis me sinna sõitsime. Hea, et me ei pidanud Lõuna-Eestisse sõitma - see inin oli ikka väljakannatamatu. Ma tundsin iga oma ihurakuga, et ta ajab mind lihtsalt närvi... Aga ma ei närvitsenud ja mõtlesin, et nüüd on see hetk, kui mul oleks jube hea olnud proovida Pireti poolt reklaamitud Loop kõrvatroppe, aga kuna mul neid ei ole, siis pidin leppima Mira poolt välja lastud inisemisega. 

Ilm oli nii mõnus - ei sadanud, tuult ei olnud ja sooja oli 2 kraadi. Rada oli lumine ja kõva, mis laudteele jõudes oli väga suureks plussiks, sest laudtee oli enamasti kaetud jää ja lumega ning sellel kõndimine oli ikka suhteliselt võimatu. Õnneks lumi laudtee ääres kandis ja sai seal kõndida. Eks libe oli ikka, aga keegi ei kukkunud, mis oligi kõige tähtsam. 

Rabajärve äärde jõudes pidi Arvo pettuma, sest tal oli kindel plaan ujuma minna, aga järv oli jääs. Sebastian oli ka valmis ujuma minema, kuid ta siiski hingas kergendatult, et ei saanud minna. Mul oli jube kahju, sest ma oleks tahtnud ikka ekstreemse pildi teha, mida jagada, aga nüüd pidin leppima pingi peal istuvate inimeste fotodega. Arvo oleks peaaegu saanudki ujuma, kui ta otsustas järvejääl liugu lasta, sest jää hakkas praksuma. Peast käis läbi mõte, kes teda küll päästma läheb, kui ta sisse vajub? Õnneks ei vajunud, aga uisutada ka enam rohkem ei tahtnud :)

Jõime kohvi ja söödi muffineid. Mira ajas oma Mira asju lähiümbruses. Kuna Arvo oli ka, siis ta sai ilma rihmata matkata ja see meeldib talle väga. Üks labrador sattus ka järve äärde, kuid õnneks Mira sellises olukorras kuulab sõna ja tuli ilusasti Arvo juurde nii kauaks, kuni labrador silmapiiril oli. Muffinid olid ikka needsamad muffinid, mis ma Laulasmaalegi kaasa tegin, kuigi ma ise unistan juba rabarberimuffinitest.... 


Istusime päris tükk aega ja ajasime juttu. Rääkisime sellest, kuidas õhtul teeme sauna ja tünni ja pidusööke. Saame kokku Liisu juures ja tähistama meie vaba Eesti sünnipäeva. Mul oli nii hea meel, et Kata koos Raineriga ka matkama tulid, sest Katat näeb nüüd nii harva - nad Raineriga kolisid Võrru ja Võrust juba siuhlips Märjamaal ära ei käi. Ja ilm oli jätkuvalt väga mõnus!

Me jõudsime ilma vihmata matkal ära käia! Kella ühe paiku hakkas armutult sadama ja sadas ööni välja. Istusime õhtul soojas tünnis ja mõtlesime, et ikka vedas täiega, sest traditsiooniline hommikumatk sai tehtud. Kohtusime uuesti Liisu juures nelja paiku, kus tegime ettevalmistusi peolauaks. Laualt ei puudunud ka isetehtud rukkileib (minu tehtud), kilu ja muna, kuigi ma ei saa hästi aru, mis värk nende kiludega EV sünnipäeval on? Ma ei tule muidu terve aasta selle peale, et kilu osta.... Õhtu oli mõnus, ainult kahju, et Triin oma perega ei saanud tulla, sest nende peres oli sel päeval kõhugripp... Oli tore päev ja õhtu - väsitav, aga tore. 

Robin ja Anete olid oma kodus ja tähistasid sünnipäeva. Anete oli tordi teinud, millest mina ja Arvo ka järgmine päev osa saime (Sebastian ei söö selliseid asju). Mul on hea meel, et mul oli päeval aega nende poolt läbi käia ja Robiniga üks kohvi juua - ma ikka igatsen neid nii väga... Eks mul on hea meel ka, et nad saavad nüüd omaette elada, kuid ma pole veel harjunud, et nad õhtul koju ei tule....


Selline see selleaastane EV sünnipäev sai. Meie endi nägu ja tegu. Oli hea meel lähedasi näha ja nendega koos olla. Ma polnudki see aasta üldse oma ema näinud... Kivi minu enda kapsaaeda... Ja kuigi me ei saanud halva ilma tõttu lapilõhet teha, läks kõik siiski hästi ja õnnestunult. 

Nüüd on Arvo juba Soomes, Sebastianil on vaheaeg ja õues on märgata kevadet, mida ma olen nii kaua oodanud... Loodetavasti tuleb lähipäevadel päike ka välja ja olemine muutub natukene helgemaks. Aitäh veelkord kõigile, kes matkama tulid ja õhtul Liisu juures sünnipäeva tähistasid! Järgmiste koostegemisteni!


Teie Ennike







teisipäev, 13. veebruar 2024

Laulasmaa matkarada

Arvo istus diivanil ja oli üsna vaikne. Äkki ütles, et homme on suurepärane päev matkamiseks või mis teie arvate? Meie Sebastianiga arvasime sama. Ja siis veel Liisu arvas sama ja Margus arvas sama ja Getter arvas sama. Bassu peaaegu arvas ka sama, aga siis ikka ütles, et ei mängi välja. Igatahes oli kindel, et matkama me läheme, aga küsimsu oli, et kuhu? Kas Liivanõmme matkarajale või Laulasmaa mereäärsele matkarajale. Mina avaldasin arvamust, et võiks Laulasmaale minna ja nii me otsustasimegi, et sinna me läheme. 

Mina läksin magama, kuid õhku jäi küsimus, mis me söödavat kaasa võtame? Hommikul, kui ärkasin, küsisi Arvo, kas "ketomuffineid" saaks teha? No ei saanud - polnud ei pähklivõid ega mandlijahu ega marju. Arvo arvas siis, et ta käib ruttu poes ära ja siis ikka saab või? No saab ikka, miks ei saa. Nii juhtuski, et ma hommikul kell üheksa küpsetasin muffineid. Panen nende muffinite retsepti siia, sest igakord ma pean seda otsima kuskilt interneti avarustest. 

2 keskmist banaani

2 muna

70g pähklivõid

60g mandlijahu

1 tl küpsetuspulbrit

kaneeli

100g marju


Valmistamine

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Blenderda banaan, munad ja pähklivõi ühtlaseks massiks.
Seejärel lisa segule mandlijahu, küpsetuspulber, kaneel ja sega kõik kokku.
Vala taigen muffinivormidesse ja puista igale muffinile peale veidi marju.
Küpseta mu 180 kraadi juures 20-25 minutit, muffinid on valmis kui hambaorgi külge enam taigent ei jää.

Need muffinid maitsevad kõigile väga ja ma ikka teen neid vahest, kui Arvo soovi avaldab. 

Kell 10 sõitsime kodu juurest välja seadsime autonina Laulasmaa poole. Liisu ja Getter tulid meie autosse ning Sebastian kolis Marguse autosse. Ilm oli pilvine ja tuuline, öösel oli lund sadanud, kuid me lootsime, et mere ääres väga lund pole ja nii oligi. Rada oli ilusasti lumevaba, aga tuul oli päris tugev ja külm. Hoidsime alguses Mirat rihma otsas, aga see oli nii kohutav ettevõtmine, et Arvo lasi ta jooksma sinna mändide vahele. Õnneks ta kuskile kaugemale ei läinud, käis koguaeg meid üle nuusutamas ja püsis võrdelmisi läheduses (Mira kohta). Ma alguses natukene ikka olin pinges, et ta vabalt jookseb, aga siis kuidagi panin selle pinge maha ja mõtlesin, et Arvo vastutab. Mira oli muidugi üliõnnelik ja esimese viie minuti jooksul käis juba meres luikesid taga ajamas....

Laulasmaa matkarada on väga ilus rada. See kulgeb hõredas männimetsas mööda rannajoont. Ainuke miinus ongi tuul, mis olenemate aastaajast on siiski üsna lõikav. Kõndiseme mööda rada 3,5km ja siis hakkasime tagasi tulema. Tegime pikniku, aga väga kaua ei saanud koha peal seista - külm hakkas. Eriti külmetasid sõrmed...


Vahepeal oli rajale tulnud päris palju inimesi oma koertega ja me arvasime, et on mõistlikum Mira rihma otsa panna, kuid Arvo suutis temaga vist viis minutit võidelda ja andis alla, sest see koer lihtsalt ei suuda sellistel matkadel normaalne olla. Ta tirib nii kõvasti, et isegi traksidega jääb hing kinni. Igatahes Arvo lasi ta vabaks ja õnneks meile rohkem ühtegi koera vastu ei tulnud. Olen päris palju mõelnud sellele, et ajast, mil me endale Mira saime, ma väga ei naudi matkamist, sest ma olen mures oma lahtiselt jooksva koera pärast. Otsustasin, et enam nii ei ole. Juhtub naguniigi see, mis juhtuma peab või ei juhtu midagi. Mina ei saa seda muuta. Nii et - kavatsen edaspidi poole väiksema pingega matkaradadele minna. 

Oli mõnus pealelõuna, koju jõudsime kolme paiku. Heas seltskonnas on alati tore olla ja aastaaeg ei ole takistuseks. 

Õhtul tegime Liisu juures sauna ja Arvo küpsetas Lapi lõhet, mis maitses kõigle väga. Isegi Getter tuli Liisu juurde ja juttu jaguks kauemaks. 


Margus tõi mu üheteist ajal koju, Arvo ja Sebastian jõudsid kahe paiku. Mul on nii hea meel, et Arvo ikka viitsib organiseerida ja käia ning et Sebastian ikka viitsib ka peaaegu alati kaasas olla. Minu meelest oli väga tore päev ja vaatamata sellele, et õues on talv, saab ikkagi nautida erinevaid tegevusi väljas. 

Aitäh Liisu, Getter ja Margus haakumast! Järgmiste kordadeni!


Teie Ennike

reede, 5. jaanuar 2024

Ei saa mitte vaiki olla...

Nagu jõulude ajal ikka tegime ka meie piparkooke. Mina isiklikult olen sel hooajal teinud neli korda piparkooke ja nüüd ma ei saagi vaiki olla.  Mulle väga meeldivad piparkoogid ja nende tegemine meeldib mulle ka. Esimese laari tegime mõned päevad ennem jõule koos Anete ja Sebastianiga. Anete tegi ise taigna ja jagas seda minuga ka. Kahjuks ma retsepti ei tea, aga tean, et ta tegi isegi suhkrusiirupi ise. Taigen oli hästi rullitav ja vormitav. Ahjus küpsesid nad üsna pontsikuteks, kuid olid vaatamata sellele ikkagi krõbedad. Alguses, kui ahjust tulid, olid suhteliselt pehmed, kuid kui maha jahtusid, siis ikka olid krõbedad. Isegi glasuur ei teinud neid pehmemaks. Väga head piparkoogid olid! 

Teisel korral tegime piparkooke Sipas kaks päeva ennem jõule (mina, Arvo, Sebastian ja Aivar - Karel figureeris ka seal, aga minu meelest ta piparooke ei teinud). Seekord oli kasutusel minu tehtud taigen, mis on Nami-Nami retseptikogumikust võetud ja mille järgi me oleme juba aastaid piparkooke teinud. 

250g suhkrusiirupit
170g suhkrut
250g võid
600g nisujahu
2muna
2 tl soodat (triiki)
24g piaprkoogimaitseainet (Santa Maria oma kasutan mina)

Piparkoogid tulevad krõbedad ja parajalt vürtsised. Taigent ei ole kuigi hea rullida, sest see on kõva ja allub suhteliselt raskesti taignarullile. Tavaliselt rullib seda Arvo, seekord rullisid Aivar ja Arvo vaheldumisi. Taigen on üsna hästi vormitav ja kujusid saab kerge vaevaga pannile tõsta. Küpsevad pigem pontsikuks ja on ahjust tulles pehmed, kuid jahtudes muutuvad krõbedaks. Glasuuritult muutuvad jälle pigem pehmemaks. Olen mõelnud aastate jooksul, et kas see kuidagi mõjutab seda, et teen glasuuri ise? Samas, mis vahet sellel peaks olema... Igatahes kahanes piparkookide kuhi silmnähtavalt ja mul oli suuri raskusi, et jõululaupäevaks jääks mõni piparkook. See aasta oli esimene kord, kui Sebastian sõi ka glasuuritud piparkooke (muidu me ikka jätame talle ilma ka), mis tähendas seda, et piparkoogid tõesti kahanesid ülihelikiirusel. 


Kolmas kord tegime piparkooke mina, Arvo ja Sebastian. Keto piparkooke. Ja no tule taevas appi.... Need olid kohutavad! Nii kohutavad, et ma ei suutnud ühtegi ära süüa. Arvo ja Sebastian sõid ja väitsid, et on täitsa head. Ilmselt nad ei tunne maitset :) Arvo kindlasti ei tunne, Sebastian aga üllatas mind suuresti. Mul oli ostetud ToLowCarbs lehelt piparkoogitaigna segu ja siis ma keerasin selle taigna kokku. Rullida sai seda ainult kahe küpsetuspaberi vahel, mis oli üllatavalt lihtne. Piparkoogid hoidsid ilusasti kuju, küpsesid õhukesed. Tekstuurilt nagu suhkruga üle kallatud saepuru. Minu poolt oleks võinud peale esimest plaaditäit taigna ära visata ja lugeda selle projekti lõppenuks, sest ausõna - need maitsesid kohutavalt. Ma polnud nõus neid isegi kaunistama. Ja siis igale poole, kuhu me läksime, Arvo muudkui ütles, et võtame neid piparkooke ka kaasa ja ma pidin teda taltsutama, et ta seda ei teeks, sest mulle ei meeldi inimestele halbu asju pakkuda...

Neljas kord tegime Piretiga Raplas piparkooke. Seekord oli taigen tartajahuga ja vist oli kookosõli või asemel. Piret rullis, mulle ei tundunud, et see oleks väga raske olnud. Piparkoogid jäid õhukesed ja krõbedad ja väga kardemonised. Minu meelest need olid oluliselt paremad, kui keto piparkoogid, kuid ikkagi - see tatra maitse oli tunda ja see ei ole piparkoogi juures meeldiv. Arvo ütles, et need on hullemad, kui ketokad, millele mina vaidlen tugevalt vastu. Samas ta sõi neid, sellest järeldub, et reaalselt ta siiski maitset ei tunne. Sebastian sõi ka paar tükki ja ütles, et pole kõige hullemad. Igatahes mõned on veel alles, kuid sööduks nad saavad. Glasuur oli poe oma, mis oli harjumatult magus minu jaoks. Mulle ikka maitseb see enda tehtud rohkem, see on natukene hapukas. 


Igatahes siit kaks moraali. Esiteks tee ise taigent järgmine aasta rohkem, et ei peaks võitlema viimaste piparkookide pärast. Teiseks ära katseta mingeid imelikke asju, kus ei ole nisujahu ja süsivesikud on viidud miinimumini. Ma tean jah, et tervislik ja puha, aga piparkook ei saa olla tervislik. Seal ongi just nii palju nisujahu ja nii palju suhkrut nagu on ja need maitsevadki taevalikult head ja tekitavad sõltuvust. Aga see aeg on nii üürike, kuid neid tehakse ja söödakse, et siis pigem ikkagi traditsiooniline taigen. Mina isiklikult enam ei proovi midagi muud. Ja no need ketokad.... Selle pärast ma ei saanudki vaiki olla....


Teie Ennike


laupäev, 30. detsember 2023

Restoran KUU ja Endla teatri etendus "Helluse keeles"

Nagu meil juba traditsiooniks on saanud, käime ikka aasta lõpus teatris ja teatri juurde kuulub ka restoranikülastus. Käisime ikka Liisu ja Raivoga ning seekord oli kaasas ka Sebastian. Ma tegelikult ei andnud talle üldse valikuvõimalustki - ostsin piletid ära ja ütlesin talle, et ta tuleb meiega teatrisse :) Ega Sebastianil polnud muidugi midagi selle vastu ka. 

Kaks päeva ennem etendust ma küsisin juba sajandamat korda oma meespere käest, et kuhu me sööma läheme. Võtsime end siis kokku ja hakkasime valima. Oi, see oli keeruline, sest sinna, kuhu oleks tahtnud, enam vabu laudu polnud. Ja siis valisime mitmed restoranid, kuhu saatsin päringu ning jäime ootama vastuseid. Valikud polnud just kõige paremad, kuid põhilootus oli ikkagi see, et ei peaks Hesburgerisse minema :) Kõikide nende restoranide menüüdega tutvumine oli ikka aeganõudev tegevus. Liisu ja Raivo oma kodus ka vaatasid neid ja lõpuks otsustasime ühiselt, et läheme A la cart restorani KUU, sest Raivo põhiargument oli, et seal oli lammas. Sebastian ütles, et tal pole vahet - ta sööb kõik jupid ära :) See kõlas Sebastiani suust nagu muinasjutt :)

Restoran oli ilus ja teenindaja oli hea. Koka tervitus (kanamaksapasteet) oli paljutõotav. Sebastian targu maksa ei puutunud, Liisu sai kaks tervitust ära ampsata. 

Meie Arvo ja Sebastianiga valisime eelroaks suupistevaliku, Raivo võttis krevetisalati. Liisu ei võtnud midagi, aga ampsas meie suupistevalikust endale meelepärast. Valikus oli kanatiivad, pasteet, part, friteeritud juust, kapparid, oliivid, marineeritud sibulad, tšillikaste ja saiaõhikud. Raivo salat oli väga suur ja rikkalik. Eelroog andis veel rohkem lootust, et saame suurepärased pearoad. Kuigi mina pean tunnistama, et kapparid, oliivid ja friteeritud juust ei kuulunud mu lemmikampsude hulka. Seevastu pasteet ja part olid väga head. Raivo jäi oma salatiga ka rahule, kuigi ütles, et krevetid sobivad rohkem pasta sisse. 


Ja siis tulid pearoad. Liisu ja mina valisime koha, Arvo ja Sebastian metssea ja Raivo lamba. Kui meie koha lauda tuli, siis see taldrikul olev risotto ei tõotanud head - see tundus nii kuiv kuidagi. Ja kuiv ta oligi. Peale selle kuiva risotto oli taldrikul ka koha, mis oli nii soolane ja samuti täiesti kuiv. Liisu ütles, et Robini koha Hardas on sada korda parem. Kala sõime küll ära, aga risotto jäi suuresti puutumata. Metssiga ja lammas olid head. Pataadipüree oli ainult nii vedel, et selle söömiseks oleks vaja olnud lusikat. Aga üldiselt jäid mehed oma pearoogadega rahule. Liisu on üldiselt selline, kes ütleb kõik välja, mida mõtleb ja nii sai kokk ka teada, et tema pearoog oli soolane ja kuiv. Õppimise ja arenemise koht. Kokale. Nii halb söök ei olnud, et oleks tagasi pidanud saatma, aga mingisugust vau-efekti ka ei tekkinud ja ei tekkinud ka soovi tagasi minna sinna restorani. 


Dessertidest valisime kõiki pakutavaid. Raivo võttis datlikoogi, mina piparkoogi-toorjuustukoogi ja ülejäänud jäätised. Kõik söödi ära, kuid Liisu ütles, et see oli pigem MÖH... Minule minu kook väga maitses. Üllataval kombel sõi Sebastian isegi šokolaadipalli ära ja ei öelnudki, et see oli jäle. Maitsesin ka maasika- ja šokolaadijäätist, minu meelest olid head, kuigi šokolaadi oma oli väga intensiivse maitsega. Igatahes kokk sai kuulda, et dessert oli hea. Datlikoogist unustasime pilti teha...


Rääkisime täna Riinaga messingeris meie eilsest toiduelamusest ja ta ütles, et saarlased ütlavad, et elus on nii palju söömaaegu, et mõni võib vähe kehvem ka olla :)))) Igatahes saime söönuks, Hesburgerisse minema ei pidanud, aga ilmselt me sinna tagasi ei lähe. Sest see mõni kehvem söömaaeg võiks kuskil mujal olla kui restoranis. 

Edasi suundusime Pärnu Endla tearisse vaatama etendust "Helluse keeles". Sebastian, kes oli vahepeal teada saanud, et me läheme draamat vaatama, küsisi, milest see etendus räägib ja Liisu vastas talle, et ema ja tütre suhetest. Sebastian läks saali ikka VÄGA suure eelarvamusega, sest esiteks ei kõlanud hästi ema-tütre suhe ja teiseks ei kõlanud hästi draama. 


Lavastaja Kaili Viidas oli lavale kokku toonud Andrus Vaariku, Carmen Mikiveri, Fatme Helge Leevaldi, Priit Loog'i, Ireen Kenniku ja Sten Karpovi. Sebastianit lohutas selle halva mängu juures teadmin, et kui laval on Andrus Vaarik, siis ei saa täitsa metsas asi olla. Ja ei olnudki. Esimene poolaeg oli ikka pisarateni naeru, teine poolaeg oli nukramat tooni. Etendus rääkis ema ja tütre fantastilistest suhetest - avameelsusest, usaldusest, soojusest, armastusest. Ema, kes küll oli oma lapsele kõiges toeks, kuid ei kartnud ka välja öelda, et tütar on abielus tõelise häbiplekiga. Oli keerulisi suhteid, petmist ja viha, ülevoolavaid emotsioone, eneseleidmist ja draamale kohaselt ka surma.... Kui etendus lõppes, läksime vaikides autode poole.... Kuna Arvo ei ole draamade fänn, käime tavaliselt komöödiaid vaatamas ja selle etenudse lõpp oli kõigile pisut šokeeriv. 

Mina natukene tundisn kurbust.... Sellisest ema-tütre suhtest... Ma olen sellest alati puudust tundnud :( Ma armastan oma ema ja ta on mulle väga oluline inimene, aga seda päris asja ikkagi ei ole.... Olen mõelnud palju, et ehk peaksin ise rohkem panustama enda aega ja energiat, kuid mõtteks see ongi jäänud.... 

Väga hea etendus oli, üks parimaid, mida me vaatamas oleme käinud. Isegi Sebastian ütles, et oli täitsa hea. Oli nii hea, et ma isegi unustasin vahepeal ära, et meil on koer üksi kodus ja ilmselt on kõik kohad täis kakanud ja ulub suures kurvastuses. Koju jõudsime üheteist paiku. Keha ja hing said kosutatud, aitäh kõikidele, kes kaasas olid. Eriline tänu Sebastianile, kellest on ootamatult mees sirgunud ja kes suudab ennast hoopis paremini kohanduda. 


Teie Ennike






reede, 29. detsember 2023

Beebitekk enneagsetele

Märkasin septembris Facebooke käsitöö grupis, et käima on lükatud kampaania heegeldada või kududa tekikene enneagselt sündinud beebile. Minul ei ole enneaegsetega lähemat kokkupuudet, kui et mu heal sõbral aastaid tagasi sündis enneaegne beebipoiss ja kui ma neid haiglas vaatamas käisin, siis ta tundus nii imepisikene, kuigi ta ei olnud üldse mitte nii väikene kui teised beebid seal osakonnas. Aga silme ette tuli ikkagi kohe Matis, kui seda üleskutset nägin. Mõtlesin, et asi see väikene tekike kududa on. Värvisoov ja mõõdud olid üleskutses antud ja mul ei jäänud muud teha, kui otsida sobiv muster ja tellida lõng, sest mu tohututes lõngavarudes lillat lõnga küll ei olnud. 

Kudusin teki ripskoes valmis, sest see tundus kõige lihtsam ja kiirem moodus. Aega võttis mõni päev. Ja siis kudusin silmad maha ja sain aru, et lihtsaim ei ole alati parim, sest tekk oli täiesti mõõtudest väljas ja lopergune. Harutasin kõik üles ja vaatasin Dropsi lehel ringi, et mis siis ikkagi parem oleks. Leidsin ühe õpetuse, kus tekike oli tehtud pärlkoes ja tegin proovilapi. Mulle see pind väga meeldis ja arvutasin vajaminevad silmused välja ning hakkasin kuduma. Ikka hea lihtne kudumine, muudkui parempidi ja vasakpidi. Täietsi rahulikult sai telekat vaadata ja samal ajal kududa. Aga ei edenenud.... Ei teagi, miks. Lihtsalt ei edenenud. Kudusin vahepeal kolmed villased sokid, joonistasin valmis jõulukaardid ja siis paari rea kaupa kudusin tekki, aga miski tõrge oli sees ja tekk lihtsalt ei edenenud. Ühel õhtul istusin maha ja hakkasin kuduma. Võtsin eesmärgiks kududa päevas 10cm, aga kudusin kohe esimesel õhtul 20cm ja järgmisel 20cm ja ülejärgmisel õhtul oligi valmis. Kartsin natukene, et kui koon silmad maha, siis ootab samasugune halb üllatuses, sest asi võis ju olla hoopis lõngas, mitte ripskoes. Kudusin silmused maha ja laotasin teki laiali ja kõik oli korras. Rõõm oli suur :) See ei ole mingisugune suur vägitükk või keeruline tegemine (mõtted lähevad waldorfnuku õmblemisele...), kuid mul on ikkagi hea meel, et ma sain ühe tekikesega panustada. 


Vaja veel tekk posti panna. Loodetavasti keegi beebi, kes on sündinud siia ilma liiga vara, saab selle teki all soojas ja pehmes olla. Lõng oli küll väga mõnus. Siidine ja pehme, lausa voolas varraste peal, aga enam ei mäleta, mis lõnga kasutasin. Igatahes, kui mul on vaja tulevikus beebitekki teha, siis teen selle pärlkoes, sest see on tõesti imearmas. 

Jõudsin veel selle aasta sees ühe heateo teha, hing on rahul. Teise heateo jõudsin ka aasta lõpus veel teha. Kogusin kokku tublite käsitöömeistrite tehtud mänguasjad, et need Naerata Ometi jõuluprojekti raames jõulude ajal haiglas viibivatele lastele toimetada. Heiki käis mänguasjadel järgi ja need jõdsid täpselt sinna, kuhu nad jõudma pidid. Ma loodan, et kõik need 78 last olid rõõmsad, kui leidsid oma kingipaki seest heegeldatud või õmmeldud mänguasja. 

Kaks väikest heategu lastele :) 

Ikka rõõmu ja soojusega!



Teie Ennike

II jõulupüha Marimetsas

Kui me I jõulupüha veetsime minu suguvõsaga, siis II jõulupüha veetsime Arvo õdede, venna ja lisajõgedega. Liivi pakkus välja, et me võiksime minna Marimetsa rabasse ja kuna vastuväiteid ei olnud, siis sinna me läksimegi. Marimetsa matkarada on 9km pikk ja edasi-tagasi kõndimisega, mis teeb selle natukene tüütuks. Samas - ega praegusel aastajal midagi erilist vaadata pole, kui lund :) Ja lund oli palju. Õnneks oli rada sisse kõnnitud ja laudteed ei olnud ka üldse ebamugavad käia. Mina elasin muidugi üle suremat sorti ärevuse terve selle matkaraja, sest Mira oli lahtiselt ja ta on ikka üle mõistuse loll koer :) Ma ei saa aru, miks ta peab meist 200m eespool jooksma, kui ta võiks ju vabalt meiega koos olla... Õnneks ta kuulab Arvot päris hästi ja kui Arvo ikka hüüdis, et tule siia, siis ta peale neljandat hüüdmist ikka tuli ka :) Igatahes mul oli koguaeg paanika, et ta kaob ära, läheb liiga kaugele, vajub sisse, võtab jälje üles, saab teiste koertega kokku jne. Mukris ta oli ka lahtiselt, aga seal ta kuidagi oli rohkem meie juures või vähemasti ligiduses, aga Marimetsas ta oli nagu viimane sõge. Kui tagasi auto juurde jõudsime, siis ta hüppas vabatahtlikult pagasnikusse ja jäi sinna istuma - küllap oli surmani väsinud. 

Mul on väga kahju, et mul pole üldse ilupilte... Minu fotoaparaat on katki ja ei zoomi automaatselt. Iga foto jaoks peaksin manuaalselt zoomima ja sellistel matkadel see ei ole mõeldav, sest ilmselt ma jääksin teistest kilomeetri maha. Ma ei tea veel, kas seda on võimalik parandada või tuleb investeerida uude peegelkaamerasse... Sest elu ilma fotokata ei kujuta päris hästi ette (ma ei ole telefoniga pildistaja...). 

Matk muidu (kui koera paanika välja jätta) läks suhteliselt hästi. Ma ei teagi, mitu tundi meil see retk aega võttis, aga igatahes ennem pimedat olime autode juures tagasi. See on nii tore, et Lea tuli ka matkale :) Ta küll pärast ütles, et ta 60ne aastased puusad on läbi, aga igatahes ta pidas hästi vastu ja ilusasti tempos. Liivit oli ka tore näha üle pika aja, kuigi alguses, kui ta kohale jõudis, siis ta tundus üsna tujutu, aga ta sai sellest üle, mis on väga tore. Sellel matkal käis Sebastian ka (Mukrisse ta ei tulnud isiklikel põhjustel) ja selle üle oli minul muidugi väga hea meel. 

Selleks aastaks on matkad matkatud. Täna õhtul naudime head sööki ja kultuuri. Sel aastal ei käinud väga palju matkamas, sest kõik vabad hetked läksid Arvol Robini ja Anete kodu ehitamisele, kuid parem natukene kui üldse mitte. Loodetavasti tuleb uus aasta natukene seikluslikum, sest Robini ja Anete kodu on valmis ja vaba aega on rohkem. Tahaks kuskile Lõuna-Eestisse matkama minna, sest seal pole juba ammu käinud. Eks paistab, mis uus aasta toob.



Teie Ennike

teisipäev, 26. detsember 2023

I jõulupüha Mukris

 Eile oli imeline talveilm ja Arvo kutsus kõiki Mukri rappa jõulumatkale. Ehk siis minu poole sugulased. Tahtsin sellest natukene kirjutada.

Aastaid siin vahepeal olime nagu erakud, kes ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Oli riidu ja pahandust, hingevalu ja segadust. Ma tean, et hoidsin ise kõikidest eemale ja tegin ainult kohustuslikke visiite sünnipevadel ja tundsin end igakord nagu võõrkeha. Aastad on mööda läinud ja pahandused unne vajunud. On  naeru ja nalja, on soojust ja armastust, tähelepanelikkust ja hoolimist. Lapsed on kõik suureks kasvanud, ise oleme vanemaks saanud ja küllap ka targemaks. Arvo on teinud kõik selleks, et me muutuks õdede-vendadega lähedasemaks ja keegi ei peaks end tundma võõrkehana. Mustad kassid on ära aetud ja ühistegevusi on rohkem kui kunagi varem. Minu hing on rahus... Pole midagi mõnusamat, kui tunda oma õdede-vendade suuri ja südamlikke kallistusi ning teada, et kõik on hästi. Ma tunnen end siiralt pere osana, mida ma ju olengi. Ma otsin ise kontakti ja me Arvoga ikka mõtleme välja erinevaid ühistegevusi, sest koos on hea olla. 

Nii käisimegi Triinu pere, Liisu ja Margusega Mukris. Triin küll ütles, et see polnud mingi jõulumatk, vaid oli hoopis jõulujooks, kuid mu hing hüppas rõõmust, et ta kaasa tuli :) Olen temast puudust tundnud.... 


Mina ja minu õdid

Aitäh armas pere, et te olete olemas! Aitäh Arvo, et meid jälle kokku oled viinud. Ma loodan südamest, et enam kunagi ei tule selliseid probleeme meie vahele, kus suhtlus läheb miiinimumi peale. Kõik hea, mis olnud varem, ühtäkki tundus parem - kui südamed meid ühte lõid.... Need on ühed ilusad laulusõnad, mis sobivad väga hästi kokku võtma seda tunnet, mida ma tunnen. 

Ma armastan teid kõiki väga!

Teie Ennike

 


pühapäev, 12. november 2023

Isadepäev - Jane küsis, Arvo vastas

 Ettekujutus isaks olemisest ja päriselu 

Pean tunnistama, et esialgu igasugune ettekujutus sellest, kuidas olla isa, ju puudub. Sa lihtsalt ei ole ühelgi viisil valmis selleks, mis sind ees ootab. Ja siis sa mõtled: hästi, ma teen selle ära, ma olen sellele lapsele nii hea isa kui suudan olla. Kui naisest saab ema, tekitab tal lapsega juba raseduse ajal hoopis suurem ja teistsugune side. Meestel see nii ei ole, olles mees, pead ennast sõna otseses mõttes isaks mõtlema. Ja siis sa kasvad koos selle lapsega. Sa saad järjest targemaks ja sinu oskus üldse olla isa kasvab koos selle väikese inimesega. Mina arvan, et ettekujutus isaks olemisest oleneb palju sellest, milliseks isaks sa ennast mõtled. Kas oled nõus võtma selle vastutuse, kas tahad peeglisse vaadates endale öelda: jah, ma olen olnud hea isa ja tunnen selle üle uhkust. Kas sa tahad olla sellele lapsele kõige ägedam isa maailmas? Kui see on see, mida soovid ja tahad, on hea vundament olemas. Päriselu paneb sind muidugi kogu aeg proovile. Leiad ennast olukorrast, kus küsimusi on rohkem, kui vaja oleks, vastuseid aga napib. Aga arvan, kui endiselt on jõus soov olla parim isa, siis leiad ka vastused kõige keerulisematele küsimustele. 

Mida on lapsed sulle õpetanud? 

Arvan, et lapsed on õpetanud väga palju. Kuigi loogiliselt võttes olen mina kui isa pidanud justkui olema kogu aeg juhendaja rollis, siis on just lapsed need, kes tekitavad mulle kui isale elukestva õppe.  Olen 41aastane ja kindel, et ma poleks seesama inimene, kui ma poleks isa. See elukestev vajaduspõhine õpe on kestnud juba 23 aastat ja tunnen, et see pole veel läbi.  See, et oled isa, sunnib mõtlema: sa ei saa läbi kukkuda, pead vee peale jääma igas mõttes, sest sa oled maailma parim isa ega taha last alt vedada.  See õpetab palju. Loed läbi Astrid Lindgreni “Bullerby lapsed”, umbes nii neli korda, ehitad liivakasti ja paned kokku legod, õpid selgeks jalgpallireeglid, sinust saab praktiliselt arst, kes suudab diagnoosida kõiki levinud haigusi, oled puutööõpetaja, õpid, kuidas mängida beerpong’i, kuni selleni, et ta ütleb sulle: isa, mul on tüdruk, kas ta võib meile elama tulla.  

Kõige naljakam lugu

 Raske kohe mõelda, milline see kõige naljakam on, aga üks meenub küll. Oleme matkajad ja seetõttu lugematuid kordi ööbinud metsas. Mõlemad poisid innustusid sellest looduses olemisest täielikult. Ja siis otsustas Robin, minu vanem poeg, et lähevad koos minu õepoja Mardiga kahekesi omal käel metsa ööbima. Oli sügisene aeg ja plaan oli tohutu ning varustust pakiti mitu päeva. Koht oli välja valitud, kõik oli vägev. See sisaldas ka kõigele muule kummipaadiga jõe ületamist. See polnud mingi lahja tripp, ikka meestekas. Ema viis nad kohale koos kõigega ja tuli koju. Poisid tassisid varustust ja paati umbes kilomeetri läbi metsa. Hakkasid siis jõge ületama. Edasine oli juba päris naljakas. Juhtus nii, et mingi seljakoti küljes olnud asi torkas paati augu. Nad ei pannud kohe tähele ja läksid selle paadiga keset jõge põhja. Vesi ei olnud õnneks sügav ja kõik läks hästi, nad said kaldale. Kõik sai märjaks ja nende plaanid läksid sõna otseses mõttes vett vedama. Helistasid ja ema läks neile järele, viis nad vanaisa juurde, kütsid sauna, kuivatasid varustust ja kirusid jõe põhja jäänud paati. 

Kuidas leida aega lastega koos midagi ette võtta? 

Elu on kiire, eriti veel, kui oled noor isa. Minu meelest on parim moodus lapsi tegevusse kaasata sel moel, et teha niiöelda koos ja tunda rõõmu kõige tavalisemast. Ja kuna sa tahad olla maailma parim isa, siis sa korraldad – käid matkamas loomaaias, teed väljasõite ja ööbid nendega metsas, paned kokku nende legosid, loed unejuttu ja mängid lauamänge, käid jalkavõistlusi vaatamas ja pärast seda meres ujumas, pead lumesõda ja sõidad kelguga mäest alla. Sul ei ole selleks aega, aga sa plaanid ja võtad selle. Sa oled isa, sõber, mängukaaslane ja õpetaja samas isikus. 

 Kuidas leida aega partnerile? 

Sellega kipub olema nii, et lastesaamisega kiputakse ennast ja teineteist unarusse jätma.  Ka seda aega tuleb leida iga päev kuni selleni, et plaanite ja lähete ilma lasteta kodust ära. Sa ei leia seda aega, vaid võtad selle, teadlikult. Tean seda isiklikult vägagi hästi, kuna töötan välismaal ja olen perest palju eemal. Nii et olen ka seda aega teadlikult leidnud. Suhe on nagu lill, sa kastad seda lille, rohid, väetad ja paned uut mulda, et ta oleks terve ja õitseks. Kui jätad selle tegemata, siis ta närtsib. Kastmine peab olema mõlemapoolne. 


Mis on isaks saamise juures kõige suurem väljakutse? 

Vast kõige raskem on olnud teadmine, et oled võtnud vastutuse. Vastutuse hoida, hooldada, kasvatada, teha õigeid valikuid, teha õigeid otsuseid. Nagu mainisin, polnud ma selleks valmis. Pead nägema palju vaeva. Sa oled saanud isaks, vaatad beebit ja mõistad, et sina vastutad selle eest, et 25 aasta pärast on temast saanud täisväärtuslik mees või naine. See on kuradi raske hetk, sest oled alles noor ja sul ei ole õrna aimugi, kuidas seda teha. Meie ümber on iga päev inimesi, kes vaevlevad ebaterve lapsepõlve tekitatud probleemide küüsis. Siis sa mõtled ja mõtled, kas oled asjad õigesti teinud. Pean lõpetuseks ütlema: olen õnnelik, et olen nende kahe poisi isa. See on teinud minust inimese, kelleks nendeta poleks saanud. Ühtlasi ütlen, et isaks olemine on olnud raskeim asi elus, mida olen tegema pidanud.



Teie Ennike

esmaspäev, 23. oktoober 2023

Märjamaa Mäger

Juba mitu aastat olen ma mõelnud, et tahaks võtta osa Märjamaal toimuvast kõnniüritusest "Märjamaa Mäger", aga kuidagi on ikka juhtunud nii, et ma pole seda teinud. See aasta nägin kuulutust ja registreerisin end kohe ära. Ma isegi ei teadnud, kellega ma sinna lähen, aga olin täiesti surmkindel, et lähen. 

Üksi kindlasti mitte...

Panin Facebookesse üles, et kas keegi minu sõpradest läheb antud üritusele pikemat distantsi läbima ja koogivõlur Maarika kirjutas, et tema läheb. Ma esialgu ei rageerinud, mõtlesin, et ootan õige aja ära ja siis kui oli õige aeg käes ehk kaks päeva ennem üritust, küsisin Maarika käest, kas ta võtab mind kampa? Ja ta võttis. Mul oli üritus, distants ja kõnnikaaslane. Puudu oli veel ilus ilm. 

Laupäeval ärgates oli esimene asi, mida vaatasin, milline on ilm? Ilm oli selge ja karge. Käisin Miraga jalutamas ära ja jäin Maarikat ootama, kes pidi mu auto peale võtma, sest mul oli jälle paanika - äkki on nii palju rahvast, et pole autot kuskile parkida...10.11 Maarika helistas mulle ja ütles, et me peame jala minema noorteka juurde, sest ta auto oli mehe käes ja mees ei oleks jõudnud õigeks ajaks Märjamaale. 10.30 oli start. Ma siis andsin jalgadele valu ja kiirustasin noorteka juurde. Vahepeal jooksin ka, sest mul oli tunne, et ma ei jõua muidu õigeks ajaks. Jõudsin ilusasti ja sain oma nime kirja. Tegin kaardist foto ja Maarika jõudsi ka kohale ning me asusime teele. 


Kuna mina olen geograafiline idioot, siis mina kaarti lugeda ei osanud. Aga rajal olid punased nooled. Nii kaua pidid otse kõndima, kuni tuli uus punane nool, mis näitas õige suuna kätte. Ütleme nii, et rada oli küllaltki hästi märgistatud ja mingisugust kaheti mõistmist polnud. Kiriku juures oli üks segane koht ja Kasti teel. Muidu oli kõik mõistetav. 

Maarikaga oli tore seda maad kõndida. Me ei ole kunagi niimoodi mitu tundi koos olnud ja ma natukene põdesin, et kas meil ikka jutuainet jagub, kuid meil on üks ühine teema, mis kindlasti jutuainet pakub, kuid minu meelest meil ei olnudki sellist piinliku vaikust üldse. Jutt koguaeg jooksis ja samm oli kerge ning märkamatult oligi 17km läbitud. Minul näitas kell 19,69km, sest läksin ju kodu juurest jala noortekasse. Aega kulus 3tundi ja 15 minutit. 


Saigi see aasta see mäger kinni püütud :) Tore oli. Isegi see ei morjendanud, et koguaeg oli vastu- või külgtuul ja vahepeal pidi ikka kõvasti rassima. Ikkagi oli tore :) Ja Maarikaga võib vabalt luurele minna - ilmselgelt on tegu hea kaaslasega. 

Medalid anti ka. 

Ja Maarikaga läheme kindlasti veel kõndima :) Kui mitte ennem, siis järgmisel Mägral. 



Teie Ennike


pühapäev, 10. september 2023

Matkasellid Kihnus

Ühel õhtul helistas mulle Arvo (no nagu ikka helistab, kui ta Soomes on) ja rääkis mulle äkki, kuidas laupäevaks lubab ilusat ilma ja peaks veel suve pikendama ja mis Sa arvad, kui läheks Kihnu.  Kihnu... Niimoodi hopsti. Ilma pikemalt ette planeerimata. Arvo rääkis, et lähme jala üle ja rendime jalgrattad ja seal on isegi koerahaagised ja kastiga elektrirattad ja - no igavesti vahva värk eksole. Minu meelest ka vahva värk ja samamoodi arvasid Liisu, Ailen ja Getter ning niimoodi juhtuski, et me sõitsime laupäeva hommikul kell kaheksa välja suunaga Munalaiu poole, et minna Kihnu. 

Ilm oli hommikul udune ja jahedapoolne, polnud täit selgust, mis selga võiks panna, aga sellest kõigest kõige rohkem mind vaevas Mira, sest ma võisin mürki võtta selle peale, et selles rattakastis ta ei püsi kindlasti ja ainus võimalus on teda haagisega kaasas vedada. Merereis kestis 1h ja 5 min, parvlaev Kihnu Virve viis meid kenasti kohale. Sadamas võtsime rattad. Olid sellised mugavad linnarattad, millega oli hea kruiisida. Arvo võttis siis selle kastiga elektriratta ja Aileni tüdrukud Alissa ja Adeele ronisid kasti. Koera panime ka sinna, aga ta hüppas kohe välja. Sidusime siis ta sinna kinni, aga ta vupsas traksidest välja ja hüppas jälle kastist välja. Saime aru, et nii ei saa... Arvo võttis minu ratta taha koertehaagise, mis oli üks igavene näru ja ennem, kui ma sõitma jõudsin hakata, oli ta haagisest väljas. Arvo sidus ta siis sinna kinni, aga ta oli ikkagi ennem sellest haagisest väljas, kui me sõitma jõudsime hakata. Ja rohkem polnudki midagi teha. Olime Kihnus, kaasas rumal koer, kes küüti ei soovinud ja meil ei jäänudki muud üle, kui lasta tal joosta rataste kõrval. 


Võtsime suuna Kihnu Liiva-Aia kivi poole. Päris täpselt ei mäletanud, kuidas sinna sai, aga Arvo vaatas kaarti ja kohale me jõudsime. Koer vapralt kaasa jooksmas. Ega ta alguses väga hästi aru ei saanud, mis ta tegema peab. Jooksis rataste vahel ja ümber ja kõrval ning oleks tahtnud olla koguaeg Arvo  või minu juures. Aga mida rohkem sõitsime, seda paremini sai aru, mis temalt oodatakse. Kivi oli sama koha peal, kus ta 2015 aastalgi oli ja oli sama suur ka 😁Ailen oli kohe esimene, kes kivi otsa ronis ja oma lapsed ka sinna kaasa võttis. Alissa natukene pelgas, aga pildi saime tehtud ja Arvo aitas ta sealt alla. Aitas Adeele ja Aileni ka alla ning siis jooksis ennast sinna kivi otsa. Mira oli jälle hädas... Boss nii kõrgel ja tema ei saagi Bossi juurde. Ülejäänud seltskond vaatas pealt ja ei avaldanud soovi kivi otsa ronida. 


Edasi sõitsime Kihnu poe juurde, kus tegime jäätisepausi. Et te teaksite - koerad ei ole poes oodatud. Aga jäätist me saime ja kui need olid ära söödud, võtsime suuna Kihnu muuseumi poole. Eelmine kord, kui me Kihnus käisime, siis meil muuseumit ei õnnestunud külastada, sest see oli suletud, aga seekord oli avatud. Muuseumis oli kujutatud igasugu Kihnu eluga seotud tööriistu, kalastustehnikat ja rõivamoodi. Olemas olid ka mootorrattad ja fotoseeria erinevatest mootorsõidukitest. Maja tundus nii väike, aga vaadata oli päris palju. Kahjuks polnud eriti aega lugeda, mis ja miks oli, sest osa rahvast jooksis muuseumist suht kiirelt läbi, aga no põhiasjad nägi ära, paar piltigi sai klõpsatud ja linnuke kirjas, et Kihnu muuseum vaadatud. Muuseas, see muuseumihoone ise on juba suur vaatamisväärsus oma maalidega. 


Muuseum külastatud, sõitsime Kihnu tuletorni juurde. Lunastasime endale piletid ja ronimsime kõik üles. Koer ka. Üleval selgus, et koerale seal väga ei meeldi ja ta tahtis ära, kuid nii kaua pidas ikka vastu, kui kohustuslikud klõpsud said tehtud. Tornist avaneb suurepärane vaade Kihnu saarele. Tuletorn toodi siia 1864. aastal osadeks lahti monteerituna Inglismaalt ja pandi kohapeal uuesti kokku. See on üks neljast meie randade säilinud malmtuletornist. Torn on valge, koonilise kujuga ning varustatud laternaruumi ja rõduga. Tule kõrgus merepinnast on 29 m.Torni renoveeriti 2018. aastal. Mulle seal üleval ka väga ei meeldinud ja Alissale ka mitte. Hakkasime Alissaga vaikselt allapoole minema. Arvo tõi koera ka alla...süles... Sest see trepp oli ikka liiga kitsas ja järsk. Arvo ja Sebastian rääkisid, kuidas sealt ülevalt oleks hea köiega alla tulla - Hiiumaaa seiklused ikka veel hinges. 

 
Ja oligi aeg piknikut pidada. Otsisime endale tuulevaikse koha rannal ja laotasime piknikutekile ühiselt kaasa võetud asjad laiali. Alguses me pidime minema kuskile sööma, aga Kihnu saarel on selleks hooajaks toitlustusettevõtted oma uksed sulgenud ja me pidime leppima piknkuga rannas. Kõige paremini läksid peale rukkipalaga tehtud võileivad. Koer sai ka oma osa, sest tema energiakulu oli ikka kolossaalne. Ilm oli nii ilusaks läinud, päike paistis ja oli tuulevaikne ning väga mõnus oli seal istuda, juttu ajada ja keha kosutada. Mira sai ka puhata, see kulus talle marjaks ära. 


Peale piknikut oli aeg seada rattaninad sadama poole. Proovisime veel koera kasti panna, aga no ei õnnestunud teda seal kauem hoida, kui paar minutit. Adeele küll hoidis Mira traksidest kinni ja käratas muudkui, et Mira, ei hüppa alla! aga no ikka hüppas küll. Kulgesime siis vaikselt, sest koer oli ikkagi juba üsna väsinud, sadama poole. Ennem sadamat jäime ühte paika pidama, kus olid pingid ja koht, kust sai merre minna. Arvo ja Ailen seda tegidki. Väidetavalt oli vesi olnud soojem, kui suvel Peipsi ääres. Mira mängis oma veemängu ja käis ujumas ka. Mingi kohalik koerahärra käis ka tutvust sobitamas, aga Miral oli temast nii ükskõik. Tal oli põhiline, et veemängu sai mängida. 


Peale karastavat suplust oli meil veel natukene aega, et vaadata sadamas paate. Seal olid kuivale tõmmatud paadid, mis pakkusid meesperele rohkem huvi kui naisperele. Lappaja oli ilus! Oleme kunagi Hiiumaal lappajaga sõitu saanud, see oli vägev kogemus. Hoopis midagi muud, kui praam või mootropaat. Loodan, et saame seda kunagi veel kogeda. 


Ja oligi aeg Kihnu Virve pardale minna. Kokku sõitsime 17 km-t. Seda pole palju, aga kui ma mõtlen meie koera peale, siis seda oli ikka meeletult palju. Tal ei ole ju varasemast sellist jooksukogemust ja ega meie jalutuskäigud ka ei ole nii pikad, niiet - tal oli ikka kõva trenn. 

Lapsed olid nii tublid! Keegi ei kiununud ega soninud, et igav on või midagi sellist. Tegid kõike kaasa ja said kogemuse võrra rikkamaks. Eriti tubli oli Ailen, kes igal pool kohe hakkaja oli: küll kivi otsa ronimisega ja küll merre sukeldumisega. Kiidaks ka neid linnarattaid - nendega oli väga mugav sõita. Pepu ega käed ei jäänud haigeks ja käike oli ka ainult kolm - ei midagi üleliigset. 

Oli tore päev toredate inimestega koos 😍Koera osas ma olen muidugi kahtleval seisukohal, et kas ta saab järgmine kord rattamatkale kaasa.... Lubasin ta kuskile hotelli panna... aga samas...ta ju sai hakkama! Ainuke hirmuäratav osa ongi autod. Ta ei karda neid ja ei oska tee äärde tõmbuda, kui auto tuleb. Õnneks oli liiklus väga hõre ja aeglane ning närvikõdi väga palju polnud. 

Ma läheks iga kell nende inimestega luurele!


Teie Ennike