esmaspäev, 19. juuni 2017

Proua Luhtaru

Mingisugusel detsembrikuu õhtul helistas Arvo mulle ja küsis nii muuseas, et mida ma 10. juunil teen? Kuna 10. juuni on meie kokkusaamise aastapäeva päev, siis vastasin, et küllap ma ootan Sinu tohutut lillekimpu ja tähistan üksi meie aastapäeva, sest just nii need aastad mööda läevadki, kui Su mees töötab välisriigis... Arvo on Soomes ja mina Eestis suure lillekimbuga. Arvo ütles seepeale, et 10. juuni on laupäev ja et ta on siis ju kodus. Ma siis ütlesin, et vaata, milline tore aasta. Ja tema ütles, et kas ma oleksin nõus tulema temaga abielluma 10. juunil? Ma jäin üsna vaikseks.... Esiteks ma arvasin, et ta narritab mind, sest see abiellumiseteema on ikka nii palju kordi jutust läbi käinud, et ei taha mõeldagi sellele. Teiseks ma arvasin, et kui ta mind ka ei narri ja tal on päriselt soov minuga just sel päeval abielluda, siis hetkeemotsiooni ajel on ju ennemgi igasugu juttu suust välja aetud ja küllap ka seekord see jutt jutuks jääbki. 

Ma eriti oma pead ei vaevanud, sest ma olingi suhtumisega jutuksheaküll :) Aga siis me käisime pealinnas ja Arvo seadis sammud kullapoe poole. Me ei käi kunagi kullapoes. See tähendab - me ei käi üheski ehtepoes mitte kunagi, sest mul on aastaringselt samad kõrvarõngad kõrvas ja peale kihlasõrmuse mul rohkem ehteid ihu küljes polegi. Arvo ütles, et nüüd ostame abiellumiseks sõrmused. Mul jättis süda oma kolm lööki vahele. Ausõna. Ja siis me valisime sõrmused. Abiellumiseks. Kodus panime sõrmused tema öökapi sahtlisse ja mul oli õhkõrn lootus, et kas tõesti? Jutuks ei võtnud. 

Jutuks võtsime siis, kui olime kumbki omaette guugeldanud, et kuidas see abellumise värk ikkagi käib ja mida teha tuleb. Selgus, et abiellumiseks vajamineva avalduse saab esitada täpselt kolm kuud ennem soovitud kuupäeva ja kuna meie kuupäev oli suve alguses nädalavahetusel, saime aru, et kui tahame just seda kuupäeva, siis peame avalduse sisse viima kindlasti kohe, kui kukub 10. märts. Ma tegelikult nagu ikka eriti ei uskunud, aga 10. märtsil me sõitsime Tallinnasse ja kirjutasime avalduse, maksime riigilõivu ning ma hakkasin mõtlema, et .... ei olegi vist seekord jutuks hea küll :) Me abiellume TÕESTI. Nüüd, 18 aastat kestnud katseaja möödudes, ta võtab mu PÄRISELT endale naiseks. Seest võttis natukene õõnsaks :) 

Me otsustasime kohe, et mingisugust pidu ei tule. Oleme vaid meie ja meie lapsed. Selleks oli palju erinevaid põhjusi, mida ma siin lahkama ei hakka, aga põhiline oli ikkagi see, et me tahtsimegi teha sellest päris meie oma päeva. Sellele otsusele tuginedes tuli järgmine otsus - me ei räägi üldse kellelegi midagi :) No selles otsuses kinniolemine oli natukene raskem, sest lõpuks oli ikkagi terve pundar inimesi, kes teadsid :) 

Ma ei hakka sellest kirjutama, milliseid ettevalmistusi me tegime ja milliseid takistusi meie teele veeres. Ei hakka kirjutama meie pulmapäevast, sest mis sellest registreerimisest ikka kirjutada ja ülejäänud päev Villa Ammendes on juba blogis üleval. Ma tahan hoopis muust kirjutada. Aga ennem ma tänan Astridit seeliku õmblemise eest, Lead soengu ja meikari leidmise eest, Merjet meigi eest ja Tiinat pruudikimbu eest - aitäh teile kõigile! Kõik antud blogipostituses olevad fotod on tehtud Iris Kivisalu poolt - aitäh ka temale :)


Aga ma tahan täna kirjutada hoopis sellest, kuidas see niimoodi on juhtundu, et me oleme Arvoga 18 aastat koos olnud ja armastame teineteist iga päevaga järjest enam :) 

Arvo tuli mu ellu tegelikult täiesti juhuslikult. Alguses, kui ta õepeikaga Pargis (tänav ja maja, kus me elasime sel ajal)  käima hakkas, arvasin ma lihtsalt, et neil on kolmekesi koos lõbus olla ja mind ausalt öeldes jättis suht külmaks, mida nad teevad või kes see Arvo selline veel on. Olin enamuse ajast ikka oma toas, ei rääkinud ikka veel sõnagi (selleks ajaks juba 2,5 aastat), kuulasin "Sõnajalga", kirjutasin kilomeetripikkuseid kirju ja luuletusi, lõikusin ja näljutasin ennast. Ühesõnaga- hull.  Ma isegi ei tulnud selle peale, et mingi poiss (eriti veel selline hevimetalpoiss nagu Arvo oli) võiks minusuguse hullu vastu mingisugustki huvi üles näidata - isegi sellist mõtet ei käinud peast läbi. Aga mingil ajahetkel hakkas Arvo ikkagi minuga rohkem suhtlema ja ma sain aru, et minusugune hull vist meeldib talle natukene. Ja ma meeldisingi! Päriselt... Olen hiljem Arvolt küsinud, et mis tal küll arus oli, kui ta minusugust endale tüdrukuks tahtis ja Arvo vastas sellele küsimusele maailma kõige ilusamini - ta uskus sellesse, et ühel päeval ma olen normaalne :) Ta uskus minusse...

Mitte keegi ei uskunud sel ajal minusse, ma ise kõige vähem, aga Arvo uskus. Isegi siis, kui ta nägi mu just katkilõigatud käsi ja ma sõnade asemel mingisugust veidrat häält endast välja lasin - ta ikkagi uskus :) Ja selle eest olen ma talle alatiseks tänulik. 


Meil ei ole kerge olnud. Saime noorelt lapsevanemateks (Arvo 17 ja mina 19), Arvo suguvõsa minu ega Robiniga eriti mingit tegemist teha ei tahtnud, mina olin ikkagi katkine. Olime lahkuminemise serval ja kokkusaamiserõõmus. Ei teadnud tema, mida ta tahab ja ei teadnud mina, mida ma tahan. Ei teadnud sedagi, mida ma tunnen. Mõtlesin koguaeg, et küll ma hakkan teda armastama. Mõtlesin, et küll ta hakkab meid armastama. Olime pettunud, solvunud, haavunud, segaduses ja kuidagi üksi oma suhtekeerdudega ja pisikese Robiniga. Mul ei olnud terve pere mudelit, et mõista, kuidas asjad olema peaksid ja kuigi Arvo isa ja ema elasid kuni ema surmani koos, polnud ka Arvo kindel, kuidas luua ja hoida päris oma peretunnet. 

Kolisime kokku, kui Robin oli saanud just aastaseks. Arvo oli oma sünnikodu remontinud selliseks, et me saime Robiniga tulla tema juurde. Ma nutsin sel päeval, kui ma kolisin palvekasse. Mul oli nii suur hirm, et mismoodi me nüüd kõik kolmekesi ikkagi ühe katuse all elama hakkame. Mul oli hirm, et  me ei saa hakkama. Materiaalselt ja emotsionaalselt. Ma kartsin, et me hakkame üksteisele närvidele käima. 

Ega mu kartused nii mööda polnudki. Väga raske oli. Ma ei osanud Arvoga arvestada, tema tundeid mõista. Ma arvan, et oli mingisugune periood, kus ma tegelikult kasutasin  teda ära. Sellega, et ta tõi mu Pargist meie koju. Ta päästis mu elu, sõna kõige otsesemas mõttes. Ja mina ei osanud talle isegi tänulik olla oma egoismis. Ma ei osanud tegelikult midagi... Ei osanud suhtes olla, ei osanud naine olla, ei osanud olla meelejärele Arvo suguvõsale, ei osanud mitte midagi... Ei osanud isegi vannituba koristada... Me kaklesime ja vaikisime, vahepeal otsisin isegi mingisugust elamispinda endale ja Robinile, sest elu Arvoga tundus täiesti lootusetu. 

Ja siis ma nutsin tema kaisus ja ütlesin, et ma ei taha ära kolida! Arvo ütles nii armsasti, et ära siis koli.... Ja ma ei kolinudki. Arvo hakkas hoopis mind üles upitama sealt, kus ma juba nii palju aastaid olin olnud. Ta julgustas mind autokooli minema ja Mainorisse psühholoogiat õppima minema (jaja, ma olen paberite järgi rakenduspsühholoog), ta õpetas mind vannituba koristama :)))) ja hakkas seisma minu eest oma sugulaste seas. Aralt, aga hakkas. Ta õpetas mind remonti tegema, puid laduma, ahju tuld tegema, hiirielõksu üles panema, telki püstitama, juukselõikusaparaadiga Robini juukseid lõikama, õmblusmasinale niiti panema. Ta õpetas mind teda usaldama ja temasse uskuma... Ta sisendas minusse, et inimesed meie ümber on valdavalt siiski ilusad ja head, isegi, kui nad ei oska alati niimoodi olla ja käituda. 

Minu suurim varandus!

Elu on meie teele veeretanud erinevaid raskusi, kuid need kõik on olnud ületatavad, sest me hoiame üksteist. Hoiame kohe väga. Läbi aastate olen aru saanud, et kui poleks olnud Arvot, ei oleks olnud ka mind. Tema armastus on nii ilmselge ja puhas, et seda jagub igasse päeva, tundi, sekundisse. Ma tunnen end üdini armastatult isegi siis, kui oleme teineteiselpool lahte ja ainsaks ühenduslüliks on Skype. Ma tunnen end juba hommikul ärgates armastatult, sest kõik, mis meil on, on tulnud läbi armastuse. Meie kodu, meie lapsed, meie tõekspidamised, hobid ja tegemised. Ta toetab mind 100% igas tegevuses ja ma tean, et võin tema poole pöörduda ükskõik millal ja ükskõik, mis murega. Või rõõmuga :) Ja tegelikult teab ka Arvo, et ma olen talle alati olemas, ükskõik, millal ta helistab või tuleb, alati! Me toetame üksteist, kui meil on mingisuguseid jamasid ja me rõõmustame üksteise õnnestumiste üle sellise õhinaga nagu oleks endaga juhtunud midagi toredat :) 

Me räägime. Palju ja pikalt. Kõigest. Igapäevaelust, olmeprobleemidest, minevikujamadest ja tulevikuootustest. Me räägime oma päevad üksipulgi läbi :) Alates sellest hetkest, kui hommikul silmad lahti teeme :) Me käime koos igal pool Eestis ringi ja meid ümbritsevad ainult ja ainult head inimesed. Me kakleme ja lepime, muretseme ja rõõmutseme. Me õpetame teineteisele uusi asju ja oskame hinnata teineteise püüdlusi ikka paremuse poole. Tema oskab näha kõiki pisisammukesi, mida ma teen selleks, et olla tugevam ja tublim. Mina olen sajaga tema poolt, ükskõik, milliseid otsusi ta vastu võtab. Me käime käest kinni :) Ikka veel. Ja alati. Me ütleme teineteisele päevas mitu korda "ma armastan Sind!" ja kui me oleme koos, siis me kallistame päeva jooksul lugematuid kordi. Ta hoiab mind oma suurte käelabadega ja mul on maailma kõige turvalisem olla :) Me jagame armastust oma lastega ja loodame, et oleme neile olnud inspireerivaks eeskujuks armastuse leidmisel ja hoidmisel :) Ainult tänu Arvole ma tean, mis tunne on armastada meest, mis tunne on armastada teist inimest nii palju, et hing jääb kinni :) Kui ma hommikul silmad avan, siis ma saadan kõige soojemad soovid tema poole teele, et iga tema päev õnnestuks ja et ta saaks olla rahul ja rõõmus. Ja kui ei õnnestu, siis et tal oleks jaksu ja jõudu raskustega toime tulla. Kui ma õhtul magama lähen, siis ma saadan ta poole kõige ilusamad uned :)

Ma kunagi arvasin, et pole võimalik armastada meest, aga ma eksisin. Eksisin kohe kõvasti, sest minu armastus on absoluutselt täiesti puhas ja siiras, mida ma Arvo vastu tunnen. Minu armastus kasvab iga päev ja alati, kui ma mõtlen, et enam rohkem pole võimalik armastada, tuleb tema ja ütleb midagi ilusat või teeb midagi inimlikku ning ma tean täiesti kindlalt, et saab!  Veel rohkem saab armastada, kui teine inimene selleks põhjust annab :) Meil on Arvoga kokkulepe, et mina suren ennem teda, sest mina ei taha elada päeva ka ilma temata! Ma tahan alati teada, et ta on olemas - ühel või teisel moel. 

Mul on väga hea meel, et ta võttis mind oma seaduslikuks naiseks (muuseas - tema "jah" kõlas eriti veenvalt ja tugevalt). Anne küsis, mis see minu jaoks muutis. Peale nime eksole. Ega ta ju eluliselt midagi ei muutnudki, kui siis, et Arvo peab suutma kuidagi harjuda selle sõrmusega:), aga ma sain veelgi  kinnitust sellele, et ta armastab mind tõesti endiselt ja rohkemgi. Ja mul on nii hea meel, et me oleme nüüd kõik ühe nimega ja ma saan uhkelt öelda, et olen abielus. Et Arvo on minu abikaasa :) 


Äiapapa ütles nii naljakalt eile, et ennem Sa olid lastega tüdruk, nüüd oled PROUA LUHTARU! Olen auga, rõõmuga, tänuga ja armastusega :)





laupäev, 17. juuni 2017

Suvine Põhjaka

Ma olen varem kirjutanud, kui väga mulle meeldib Põhjaka mõisas söömas käia :) Aga ega küll küllale liiga ei tee :)

Põhjaka mõis võõrustab oma külastajaid suvehooajal ka väliterassil ja just seal me eile Arvoga olimegi. Ennem Põhjakat me käisime muidugi Anne juures ka ja see oligi väga tore :) Nüüd on Anne suvepuhkusel - ilusaid mõtteid talle! 

Põhjaka rahvas on endale lambad võtnud. Ausõna, väga ilus on vaadata seal aedikus neid villapalle ja mis põhiline - muru on ju ka kohe niidetud :) Nii et - linnalaps saab peale maitsva kõhutäie ka loomi vaadata - 2 in 1. Arvo sai teada, et me võtame ka endale ükskord kaks lammast, soovitavalt musta ja valge :)


Menüü oli meie viimatise külaskäiguga aprilli lõpus teinud läbi uuenduskuuri ja oli päris keeruline valida, mida süüa. Otsustasime kahepeale võtta eelroaks "Friteeritud ahvenafilee majoneesi ja värske kurgi salatiga". Kuna pearoa ooteaeg on alati ikka vähematsi 25 minutit, sisi on hea esmane näög kustutada väikese eelampsuga. Aga. See pole tegelikult väikene ja seetõttu me võtame eelroa alati kahepeale, sest muidu ei jaksaks pearooga enam süüagi :) Küll see oli üks hea roog! Kala oli nii mõnusalt krõmpsuv ja see majonees viis lihtsalt keele alla! 

Rabarberimorss - ülihää


Pearoaga läksin mina kuidagi turvalisemat rada pidi ja tellisin "Kitsekotlet koorekastme, kartulipudru ja värske salatiga". Arvo küll ütles, et kitsekotlet.........., oled Sa kindel, kallis? Aga ma ei lasknud ennast heidutada, sest ma ei ole veel Põhajakal halba sööki saanud. Arvo aga üllatas mind sajaga, sest sõi midagi väga uutmoodi ja põnevat. Tema, kes valib peaaegu alati turvalise veise või sea. Seekord aga otsustas proovida "Suitsutatud angerjas kõrvitsa-tatrahautise ja paprikaga". Minu toit oli oodatult turvaline, aru küll ei saanud, et kitsekotlet oleks olnud :) Maitses turvaliselt. Arvo praad seevastu oli kõike muud kui kodune ja turvaline. Tatrahautis oli väga spetsiifilise maitsega ja mulle isiiklikult liiga võõras (karulauguorsoto maitseb igatahes paremini). Angerjas aga oli ülimõnusalt suitsune. Ainuke asi, mille kallal natukene viriseda tahaks, oli see, et praed olid pisut liiga suured. Eriti Arvo oma. Alati võib muidugi järgi jätta, aga koka kõige suurem kiitus on tühi taldrik :) 


Ega magustoit tegelikult enam eriti sisse ei mahtunud, aga no me ikka pidime pisut veel sööma :) Sest mina ei saa aru, kuidas nad seda teevad, aga ma pole veel kuskil nii head Napoleoni kooki saanud, kui nendel on. Ja ma ei saanud ju seda söömata jätta :))))) Arvo pidi taaskord oma rutiinist välja tulema, sest Pavlovad olid läbi müüdud ja ta tellis hoopis "Rabarberi-mesiputkekissell kohupiimavahvliga". Sõi ja mõmises :) Ausõna! Mulle hullult meeldis selle roa presentatsioon. Väga originaalne oli see mesiputkeleht vahvli sisse küpsetada. 


Nüüd me mõnda aega Põhjakale ei satu, sest Annet ei ole. Seda suurem on siis sügisel rõõm oma lemmikrestorani külastada. Mulle meeldib Põhjakal kõik - interjöör, inimesed, toit, ümbrus, teenindus. Ja kuna me oleme seal nii palju käinud, siis on sinna mõnus kodune minna. Kõik juba teavad meid ja naeratavad suurelt ja see "tere" on ka kohe kuidagi kodune ja tuttavlik. Alati on tunne, et oled oodatud :) Kui lauda broneerin, siis asjaosalised juba teavad, et teises saalis, kohe esimene aknaalune laud :) 

Kui Sa ei ole veel Põhjaka mõisa külastanud, siis soovitan soojalt. Asukoht Mäo ja Mäeküla vahel, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee vahetus läheduses. Seal on mõnus nii suvel kui talvel :) Ja toit on ka alati hea!



esmaspäev, 12. juuni 2017

Villa Ammende

Meil oli Arvoga mesiööpäev :) Aga sellest ma kirjutan siis, kui fotograaf on valmis saanud meie fotod. Täna tahan ma aga kiita taevani Pärnus asuvat Villa Ammendet :)


Ma isegi ei tea, kuidas ma selle villani jõudsin, sest ma polnud kuskilt kellegi kiidulaulu kuulnud ega midagi, aga ma jõudsin ja ma arvan, et midagi paremat poleks saanudki leida meie mesiööpäevaks. Juba ainuüksi meilivahetus oli nii soe ja kliendikeskne, et natukene hakkas isegi imelik :) Igatahes broneerisin ma meile Gurmeepaketi Juunior sviidiga, mis sisaldas endast Juunior sviiti saunaga, kolmekäigulist gurmeeõhtusööki ja a la Carte hommikusööki. Lisak muidugi wifi, parkimine, biljard, ööklubi Sugar piletid (nendest loetletud asjadest kasutasime ainult parkimist). 

Sajandivanune Villa Ammende on üks kolmest tõelisest juugendhotellist maailmas. Villa Ammende – Pärnu kõige luksuslikum hotell ja fine dining restoran, asub idüllilises põliste tammedega parkaias, ümbritsetud kauni ajaloolise piirdeaiaga, pakkudes ajatut elegantsi, privaatsust ja unustamatuid hetki.
Selles majas peatub aeg – liiliate ja hõrk kohviaroom õljub õhus, apelsini ja meevahaga äsjapuhastatud ehtne juugendmööbel peegeldab puhkusemeeleolu.  Hotellikompleks on täielikult sisustatud juugendmööbli, -dekoratiivesemete ja ajalooliste vaipadega, mis täiendavad autentselt renoveeritud juugendkompleksi (Ammende villa koduleht). 



Kohale jõudes ootas meid ees kaunis tuba ja magus üllatus :) Tuba oli valge ja beežiga, kõikvõimalike mugavustega. Ainuüksi voodis oli kuus patja :) Iga piseimgi detail oli läbi mõeldud. Küünlad, tikud, vein, pokaalid, klaasid, mullivesi ja tavaline vesi, kirjakirjutamise võimalus, vann, terve kuhi erineva suurusega saunalinasid ja rätikuid, hommikumantlid ja sussid, erinevad valgustid, lilleline prügikast ja õhukonditsioneer. Voodi oli lai ja parajalt pehme, udusulise tekiga :) Nagu just minu jaoks loodud :) Ja no teenindus... tule taevas appi, milline teenindus! Kui päris aus olla, siis ei ole sellisega nagu harjunudki :) Nii isiklikku tähelepanu pole varem küll mitte kusagil saanud. Koguaeg oli selline tunne, et oled väga oodatud :) Ja koguaeg oldi olemas, 100%. 


Nagu öeldud sisaldas meie pakett gurmeeõhtusööki ja gurmee see kõik oligi. Alustades miljööst ja lõpetades pianisti etteastega. Ma pole varem kolmekäigulist õhtusööki söönud, sest tavaliselt kahest käigust piisab täiesti ja seetõttu olin natukene hirmul, et kas magustoit ikka sisse mahub :)))) Algas kõik koka tervitusega, milleks oli "Veiseliha tartar 35 kraadise munakreemiga" (kui mul nüüd õigesti meeles on). Ütleme nii, et oli üsna võõra maitsega, meenutas Põhjaka pateed. Munakreem oli väga hea :) Pakuti ka 100 aasta taguse retsepti järgi kohapeal valmistatud leiba kolme erineva ürdivõiga (musta küüslaugu, paprika ja tšilliga). Leib ei olnud juuretisega, kuid maitses ikkagi väga hästi. Soolasus ja magusus olid kenasti tasakaalus. Ürdivõidest maitses mulle enim paprika oma, küüslauguvõi meenutas küüslauguleibade maitset ja need ei ole minu lemmikud.


Eelroaga oli selline lugu, et pidi natukene guugeldama :) et aru saada, mida pakutakse. Prantslasest Michelini kokk Michel Husser ja Ammende peakokk Mihkel Heinmets on koostöös välja töötanud suurepärase suvise menüü, aga mina oma väikeste teadmistega ei teadnud, mis on shabu-shabu või milla feuille :), kuigi ma olen väga usin erinevate kokandussaadete vaataja. Mina tellisin "Veise- ja sealihaterriini", mis sisaldas peale liha pistaatsipähkleid, kitsejuustu, sibulamoosi ja aiarohelist salatit. Arvo tegi julge valiku ja sõi "Küpsetatud koha ja Põhjamere forelli mille feuille", mida täiustas kurgi ja redise kaste. Mina Arvo oma ei maitsnud, aga Arvo minu omast sai ampsu ja ütles, et minu eelroog oli maitseküllasem. Ja maitseid oli tõesti väga intensiivseid. Tõenäoliselt punasest sibulast tehtud moos oli mõnusalt hapukas, aiaroheline salat värske ja terriin rikastatud kitsejuustu maitsenüansiga. Väga hea oli :)

Arvo mille feuille
Minu veise- ja sealihaterriin

Pearooga oli natukene lihtsam valida, sest nimetused olid turvalisemad. Siinkohal jäime Arvoga samasse paati ja valisime mõlemad "Iberico seapõse raguu" (mul lihtsalt on Pärnu  Terviseparadiisi A la Cart restoranist nii maitsvad mälestused veisepõsest, et lootsin sama head asja saada). Iberico siga on kelneri sõnul ainult tammetõrudega üles kasvatatud siga, aga olgu selle sea toiduga lood nii nagu on - raguu oli lihtsalt võrratu! See sulas suus koos oivalise kartulikreemiga. Mitte midagi ei jäänud alles :D Ma ei pidanud pettuma, nende seapõsk oli sama hea või isegi parem, kui Terviseparadiisis olnud veisepõsk. 


Minul oli juba kõht täis, aga väike dessert ikka mahub sisse, kui hästi pingutada :) Rõhk on siinkohal sõnal "väike". Arvo läks turvalist rada pidi ja tellis endale "Astelpaju jäätise" (sest ta sööb alati kõiki selliseid asju, mis on astelpajuga), kus oli veel lisaks küpsetatud metsapähkli crumble, besee ja punased puuviljad. Mina tellisin "Crepes Suzette", tonka oa kreemiga. Arvo saigi ilusa väikese desserdi, aga minu oma oli  suur. Loomulikult oli kõik väga maitsev ja silmale ilus vaadata, aga natukene veider on, et magustoitude kogused nii suuresti erinevad. Mul isiklikult oli lihtsalt väga põnev saada teada, kuidas maitseb magus oakreem. Maitses huvitavalt, pisut särtsakalt, natukene meenutas munavalge vahtu. Natuke palju oli seda kõike ainult...


Desserdi ajaks saabus ka pianist, kelle imeilusat kontserti me kuulasime pool tundi. Vaatasime, kuulasime ja ei jõudnud ära imestada, et ta kõik muusikapalad peast mängis. Ei ainsamatki noodilehte. Imetlusväärne! 

Kuna õhtu oli peale söömist veel noor, siis otsustasime Pärnu promenaadile jalutama minna, sest kõigele heale lisaks oli meid õnnistatud täiesti suurepärase ilmaga. Käisime mere ääres ja pargis, kõndisime kohe pika maa maha.  Oli nii mõnus olla kahekesi :)

 

Meie õhtu möödus vaikselt teineteise seltsis :) Käisime saunas ja vannis, jõime natukene veini, ajasime juttu. Me rääkisime kõigest ja palju, kahekesi. See oli esimene kord 18 aasta jooksul, kus me käisime kahekesi ööseks kodust ära tegemas midagi toredat. Ja kui hea see oli!!! Poistega (ja Triinuga) koos on ka tore, aga selliseid kahekesi äraolemisi peaks ikkagi rohkem organiseerima. Nüüd, kus poisid on juba suured ja paistavad ka natukne suuremate poiste moodi välja, on meil võimalus ehk rohkem nautida teineteise seltsi :) See ei tähenda muidugi seda, et me ei pakuks neile toredaid elamusi. Ikka pakume, sest kõik koos on ka tore olla :)

Hommikul käisime veel söömas, mis oli jällegi omaette elamus, kuna peale igasuguste juustu ja singivalikute, leibade, saiade, krõbinate, müslide, lõhe, puuviljade, külmade salatite ja saiakeste oli sooja hommikusöögi menüü, kust siis sai endale sobiva toidu valida. Arvo sõi "Kolme muna omletti suitsutatud pardilihaga" ja mina sõin.... Mu hallid ajurakud meenutavad, et see võis olla midagi sellist "Üleküpsetatud porgandisai pošeeritud muna ja peekoniga", aga päris pead ei anna. Maitsesin Arvo omletti ka, see oli väga kohev. Minu prael oli kõige parem osa porgandisai ja muna oli täpselt õige (jajah Aivar, Sina oleksid selle tagasi saatnud :))))) ).  Väga rikkalik hommikusöök oli, sai palju erinevaid maitseid tunda ja ei saa kiitmata jätta ka teenindust. Nad märkasid kõiki ja kõike! 

Arvo kolme muna omlett
Minu hommikusöök, mille nime ma päris hästi ikkagi ei mäleta
Ma olen lihtne inimene, pigem selline tagasihoidlikum ja see tavapäratult suur tähelepanu oli natukene... võõras :) Ma tundsin ennast väga kohmetult, kui kelner tuli söömise ajal küsima, kuidas meile söök maitseb :) See oli lihtsalt harjumatu. Õnneks ei olnud mitte millegi kohta mitte midagi halba öelda ja seega sai iga kord vastata küsimusele positiivselt. Harjumatu oli ka see, kui kõndisid respost mööda, siis iga kord küsiti, kas kõik on korras, kas saab kuidagi kasuks olla jne. Näiteks jõudsime vaevalt väliterassil istet võtta, kui juba tuldi küsima, kas me midagi soovime. Toatellimus täideti ülihelikiirusel. 

Ainuke väikene miinus oli siis, kui hakkasime õhtul teki alla pugema ja teki all (ärge unustage, et voodipesu oli lumivalge) suur, must ämblik ellu ärkas :) Vaene Arvo! Ma päästsin ta, Arvo ma mõtlen :) Sest on midagi, mida mina ei karda, aga Arvo kardab :))))

See oli meie esimene Villa Ammende külastus ja ma võin kindlalt väita, et mitte viimane. Kui Sul on tahtmine tunda end olulisena ja soovid saada nii hinge kui keha hellitavaid kogemusi, siis Villa Ammendes on see täiesti võimalik - suurepärane miljöö, suurepärane toit, suurepärane teenindus! Aitäh, Villa Ammende!