esmaspäev, 23. detsember 2013

Jõulude eel

Homme on jõululaupäev. Oleme olude sunnil sattunud viimastel päevadel Tartusse Lõunakeskusesse ja Tallinnasse Ülemiste ostukeskusesse, mis on inimestest pungil ja asjadest täis topitud. Olen lugenud erinevaid artikleid jõulude kohta. Kuulanud erinevate inimeste jõulusoove. Ja mul on tekkinud oma tunne. Selline tunne, mis kindlasti väga paljudele minu tutvusringkonna inimestele ei meeldi. 
Lugesin eile õhtul Õhtulehest artiklit, kus oli ära toodud, millist tehnikat ja milliseid mänguasju jõulude eel ostetakse ja jäin mõtlema. Ja mõtlesin kohe pikalt. 
Mõtlesin sellest, et mis tunne võib olla kuusepuu alt saada televiisor. Päriselt ka. Tõusen hommikul üles, näen ilmatu suurt pakki, sest alla 40'' televiisorit pole ju üldse mõtet soetadagi (ma ei hkka isegi pikalt peatuma teemal, et meil on kodus 24'' telekas ja seda on täiesti piisavalt) ja paki peale on kirjutatud "Ennike". Avan selle paki ja voilaa, mida ma näen - televiisor! Mõtlesin, et kas ma oleksin rõõmus. Ja pidin kurvastusega tõdema, et see oleks kõige mõttetum kink, mida ma võiksin jõuludeks saada... Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, eksole? Peaksin südamest rõõmu tundma selle suure paki üle :)
Mis on minu jaoks üldse jõulud? On see vanade eestlaste pööripäev? Või on see Jeesuse sündimise päev? On jõulud seotud materiaalsete hüvedega või on jõulude ajal olulisem toita hinge? Olen jäänud Jeesusest võõraks, sest nii nagu pole võimalik tõestada Jumala olemasolu, pole mitte kuidagi võimalik tõestada, et teda pole. Minu teel, kus ma praegu olen, on Jeesusel ja Jumalal sama suur roll, kui lähisugulastel. Aga milleks mulle siis üldse jõulud? Kõik see virr varr, mis toimub erinevates ostukeskustes, kõik need söögid ja kingid. Televiisorid, rääkivad jänesed, köögikombainid ja Monster Hight nukud. Kõik need kaunid jõulumunad ja piparkoogid. Kaardid ja päkapikud. Milleks? Kui ma pole valmis tähistama Jeesuse sündmise päeva, kas võin siis jõulud mõelda enda jaoks talviseks pööripäevaks?
Ka meie tahtsime oma lastele kinkida jõuludeks läpaka, sest selle ostmine on naguniigi päevakorras, kuna neil on hetkel Arvo vana väikene Samsung. Lapsed aga tulid meie juurde ja ütlesid, et nad ei taha mingit läpakat. Seebu ütles, et ma ju ei käigi peaaegu üldse arvutis ja Robin ütles, et see vana kärab küll veel. Robin tahtis hoopis sooja pesu, suusamütsi ja villaseid sokke :) Suudate te seda uskuda? Villaseid sokke ja 13aastane.... Ma tänagi veel ei suuda. Seebu sooviks on jalgpallikaartide kogumispall ja väravahipluus. Ja ei mingit läpakat. Lapsed on tulnud meile selleks, et meid õpetada. Meie lapsed küll. Ja meie asi on siinjuures olla kõigest avatud meelega ja nende õpetusi tähele panna. 
Aga milleks siis meile ikkagi jõulud? Jeesuse sünnipäeva justkui ei tähista, talvine pööripäev saabuks ka hakklihakastmega, päkapikke siin peres ei usuta, villaseid sokke võib niisama ka kududa. Milleks siis ikkagi jõulud?


Ei ole rahu ja vaikust, mida võiks jõuludelt oodata. On neli poissi, neist kolm puberteeti ja piparkoogitegu. Piparkoogid ja jõulud käivad ju kokku? Küllap vist. Kas piparkooke nelja poisiga väikese laua taga teha on tore? Küllap vist. Sest mis on kõige olulisem? Kas vaikus ja rahu või rõõm ja nali? Kui vaadata poiste südame kõrguselt, siis ikkagi naer ja nali. Kui vaadata minu südame kõrguselt, siis ühe laari piparkooke tegime Seebuga kahekesi ühel sellisel päeval, kui Robin ja teised poisid olid koolis. Ega põhjuseks polnudki nali ja naer, vaid hoopis see, et ma tahtsin nii väga piparkooke kaunistada, aga esimesest laarist (1,5 kg isetehtud piparkoogitaigent) piparkookidest ei jäänud midagi alles, mida kaunistada. Natukene viisin enda ja Seebu tehtud kaunistatud piparkooke Annele ka :) Selle eest, et ta olemas on :)


Jõulude juurde käib jõulutervitus. Mitte SMS-ga, emailiga ega facebookes. Jõulutervitus kaardiga ja kasutades Eesti Posti teenuseid. Sellel aastal said minu kaardid natuke isemoodi või oleks õigem öelda, et minu moodi. Kes teab. Kui vaadata laiemat pilti, siis kindlasti on nendes kaartides natuke rohkemat kui lihtsalt kaart. Poisid sellel aastal kaarditeos osaleda ei saanud, sest tänavu lihtsalt oli nii. Küllap järgnevatel jõuludel on hoopis teistmoodi.


Nii uskumatu, kui see ka pole, siis mul jäi üks kaart üle. Ma saatsin jõulutervitused ainult nendele inimestele, kes tõesti on sellel keerulisel aastal meiega olnud (ühe erandiga, sest erand kinnitab reeglit) ja neid inimesi on nii-nii vähe, et teaduslikult tõestatud fakt, et psüühiliste probleemidega inimeste suurim kaotus on inimeste, kes neid mõistaks, kaotus, peab paika ka meie pere puhul. Ma täna ei oska öelda, kas kaotus on suur ja igavene või ainult väike, ajutine ja mööduv. Üks Riina kirjutas, et headus ei ole ilmast kadunud. Elame näeme :)

Ja muidugi kuusk. Jõulude juurde käib kuusk. Selline, mis kasvab vales kohas või on muudmoodi hukule määratud. Meie pere moto on, et elujõus kuuske, mis võiks kasvada suureks puuks, ei või metsast koju tuua kaheks nädalaks silmailu pakkuma. Loodetavasti hoiame seda traditsiooni ja anname edasi ka poistele.



Piparkoogid, kaardid ja kuusk. Kas see ongi "jõulud"? Eesti tänapäevases jõulukombestikus on liitunud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse sünnipäev ning Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Igal neist on oma kombestik ja sümbolid ning eri inimeste silmis on eri traditsioonide osatähtsus erinev: kes peab olulisimaks kinke ja kuuseehtimist, kes muistset talvepüha ja kes jõulujutlust.

Meie alles kasvame oma jõuludes. Sellistes, mis meie perele sobivad. Me oleme leidnud oma, kuid usun, et me õpime nägema lisa. Kõige tähtsam on armastus ja koosoldud aeg. Ja see on meie jõuludes olemas. Meie jõulud on meie nägu koos oma sooja pesu ja jalgpallikaartidega. Meie jõulud on meie kodus, kus me tunneme end kõige paremini. Meie jõulud on meie lastele sobilikuks kujundatud, et neil oleks, mida meenutada, kui nad on kasvanud täiskasvanud meesteks. Me Arvoga loodame, et suudame neile kaasa anda rohkemat, kui teadmise, et jõulud on lihtsalt kallid kingitused ning nad õpivad väärtustama jõule nende pühalikkuse pärast, mitte kommertsi pärast. Loodame. Ikka loodame. 

Kaunist jõuluaega teile kõigile! Meie jõulueelne aeg hakkab lõpule saama, homme ongi aasta pühalikum aeg käes. Hoidkem siis üksteist ja teineteist, sest kõik muu on kaduv...

pühapäev, 1. detsember 2013

Kaslased

Sebastianit tabab aegajalt mingisugune hullus. Sünnist saadik. Rinnapiimahullus, kulbihullus, legohullus, jalgpallihullus. Nüüd on kaslaste hullus. Jalgpallihullus muidugi ei ole kuskile kadunud ja on ikka number üks, kuid tema meeled on hõivatud kõigest, mis on seotud kaslastega. Mida suurem ja tigedam, seda huvitavam. Oleme vaadanud erinevaid loodusfilme, lugenud raamatuid, vaadanud fotosid. Nüüd läksime loomaaeda. Novembrikuu viimasel päeval, kui akna taga termomeeter näitas -8 kraadi. 
Hullud. Ausõna. Ma ei imesta, et perepilet maksis 6 eurot, sest kes ikka nii väga soovib sellise ilmaga ette võtta jalutuskäiku loomaaias jäise meretuule seltsis. Mitte mina. Absoluutselt mitte mina. Mitte kunagi enam mina. Liiga külm. Nii külm, et mu näonahk sai tõsise külmakahjustuse, mis on nähtav veel tänagi. 

Nii inimtühjas loomaaias me polegi kunagi käinud. Meile see muidugi sobis, sest ma olen endale tõotanud, et 1. juunil ei lähe ma küll enam kunagi loomaaeda, sest see on sel päeval nii ülerahvastatud, et loomi üldse ei näegi - näeb ainult inimesi ja enamus nendest inimestest räägib vene keeles. Inimtühi loomaaed on aga väga mõnus koht, sest siis ei pea trügima puuride ees, et näha loomi. Loomi. Neid väheseid, kes sellisel rõvedalt tuulisel ja külmal päeval on liiga edevad, et varjuda ja on ilma trotsides siiski nõus meile oma ilu näitama. 

Prioriteet number 1 olid muidugi kaslased.  Ennastsalgavalt ja jopet allapoole tirides liikusime lumeleopardide juurde, keda me nende aastate jooksul polnud kordagi näinud. Ainult loomaaia kaamera pealt, sest vahet pole, millisel päeval me seal käinud oleme, neid loomi me näinud pole. Sebastiani ülisuureks rõõmuks leidsime me eest sellise pildi:


Sellest järeldub, et nende loomade jaoks oli ilm väga hea. Lausa nii hea, et Sebastian pidi rõõmu pärast plaksutama :)

Loomulikult nägime me peale kaslaste ikka teisi loomi ka. Näiteks elevanti, kes pissis (ämbritäie :)), kitsi (Mati Kaalu lemmikud), erinevaid linde, kõik need soojad majad olid avatud, kus sai jäätunud põskedele sooja ligi lasta, kängurud jne. Tegelikult oli üllatavalt palju loomi väljas, aga need justkui ei pakkunud erilist huvi. Mitte eile, mitte Sebastianile. 


Tiiger. Loomaaia au ja uhkus, täies hiilguses ja Sebastiani rõõmuks. Suure lihakäntsakaga. Iseenesestmõistagi sai ta palju kiidusõnu ja imetlust. 

Seebu oskab ka keele nina otsa panna :)

Robinil oli umbes poolel teel ainus mure, kas ja kust saaks süüa :) See on nii tavaline, et me ei imesta selle üle juba ammu. Kasvav laps ikkagi! Aga nägemata olid ju leopardid ja lõvid ja puuma. Lõvi ja puumat me kahjuks ei näinud ja leopard oli ka väga kaugel, kuid Sebastian oli ikkagi rõõmus. 


Panen siia postitusse ka varem tehtud fotod kaslastest, et need oleks ühes kohas olemas. Siis on hea Sebastianile näidata. 


Külm oli, ausõna. Ei olnud viletsad riided, oli lihtsalt jäine tuul. Kuid rõõm, mis laps sellest kõigest sai, kaalub üle kõik negatiivsed tundmused. Robinikene sai süüa ka lõpuks ja elu oligi ilus. Üks sai oma kassid ja teine söögi - lõpp hea, kõik hea.
Ja et mu kassipäev oleks täiuslik, siis viisin õhtul ema juurde ühe kassipojaohtu süsimusta väga karvase Tuusti, kes on eksinud teelt ja ei leia kodu üles. Minu meelest ta just eile leidis ... Sest enam paremat kodu ma sellele Tuustile küll soovida ei oska.


Ütleks teile, et minge loomaaeda, aga ma ei ütle. Kui soovite lumeleoparde näha, siis muidugi - minge aga! Kui aga karjuvat vajadust pole, siis otsige mõni soojem tegevus :) Teie näonahk tänab teid!