Tule saarele sa, tule saarele sa.....

Minu blogipidamine sai alguse 2011 aasta augustis, kus ma kirjutasin oma esimese psotituse sellest, kuidas me käisime Hobulaiul puhkamas. Oi, aegu on mööda läinud ja  lapsed on suureks saanud, aga saar on ikka sama koha peal ja ikka igal suvel me korra sinna saarele läheme. Mitte ainult minu lapsed pole suureks saanud, kõigi lapsed on suureks saanud ja mul on järjest keerulisem leida kõigile sobivat aega, et kõik saaksid laiule tulla. Aga no nii palju äraütlejaid pole ükski teine aasta olnud. Oli pahasti valitud aeg või hakkab tradistioon hääbuma? Seda vastust annab ainult aeg....

Minu perest jäid tulemata Robin ja Anete, millest on väga kahju, sest me pole see suvi just palju asju koos teinud ja kurb on, et nad otsustasid selle vähesegi oma elust ära jätta. Kuid ega pead ei saa norgu lasta, neid äraütlejaid oli teisigi. Minu suureks rõõmuks kutsus Liisu end meiega saarele ja see oligi väga, väga tore, et ta meiega kaasa tuli. 

Sõitsime reedel peale. Meresõit oli rahulik, lainet polnud ja kuna meid oli nii vähe, siis oli ruumi olla ja hingata. Tavaliselt on mõlemad paadid maksimumini täis, kuid seekord oli kõigil ruumi olla ja tunda. Mirale väga ei meeldinud paadisõit, ta oli päris närviline ja ei püsinud üldse paigal. Õnneks kestab paadisõit maks pool tundi ja siis saabus koerale vabadus! Kolm päeva ei mingit rihma ega siseruume - puhas lust ja rõõm kutsa elus!

Sellel aastal sõidab merd uus kapten -Egon, kes on Märjamaal elektrik tegelikult. Igatahes oli saarel kohe näha, et sinna on sattunud elektrik. Väikäimlates olid liikumisanduritega valgustid, saunas olid leedlambid, sauna ees olid elektriküünlad, mis hakkasid siis tööle, kui õhtul generaator tööle pandi. Peale valgustuse olid uue kuue saanud ka köök ja saun. Köök oli valgeks värvitud, põrand uueks tehtud ja uue mööbliga täidetud. Väga palju oli uusi nõusid, mis on teretulnud nähtus, sest need nõukaaegsed supikausid olidki liiga hirmsad, et tõsi olla :) Samuti on üle värvitud köögi kõrval olev tuba, kus tavaliselt meie noored kõik koos ööbivad. Seekord oli see tuba Kristiina ja tema sõbranna Marlene jagu. Tuba on kohe uue moega, kui seinad on valged. Ära oli lahendatud veeprobleem. Nõudepesuvett sai lasta õues kraanist ja saunas sai ka külma vett otse paagist, ära jäi meestel see lõputu vee tassimine aida juurest või merest. Saunas oli leiliruum kõik uueks tehtud. Ja taaskord heledaks, mis on väga mõnus, sest see annab kohe avarust ja ruumikust juurde. Igatahes on aastaga väga palju ära tehtud ja see on ainult positiivne. Kuulujutud räägivad, et järgmiseks lähevad vahetusse aidauksed, mis on väga teretulnud, sest need, mis praegu ees on, on ikka oma aja täiesti ära elanud.... Uksest sisse-välja hiilida pole võimalik - ühest aida otsast kuuleb, kuidas teises otsas tuppa minnakse....

Kui kõik olid saarele jõudnud, siis oli meil ühine lõunasöögi aeg. Nagu ikka esimene söök meil seal on olnud makaroni- ja kartulisalat. Seekord tegi salatid Ailen, mis ongi väga palju maitsvamad, kui meie eelmine salatitegija tegi. Kui kõigil olid kõhud täis ja natukene oli leiba luusse lastud, siis palusin Liisu ja Getteri abi ning panime Arvo õele Leale, kellel oli sünnipäev, küpsisetordi kokku. Miks just küpsisetort? Sest Hobulaiul ei ole elektrit. Seda saab ainult siis, kui bensiiniga generaator tööle panna ja seda tehakse tavaliselt õhtul hilja. Arvo andis muidugi meile nii palju voolu, et sai vahukoore ära vahustada ja nii me tordi kokku ladusimegi. Ikkagi sünnipäev ju :)

Juba mitu aastat on Mölkky jalgpalli troonilt tõuganud. Sebastianile meeldib see mäng väga, aga oh seda sajatamist, kui kuigi hästi ei lähe :)))) Põhilised mängijad olid Sebastian, Aivar, Getter, Keijo ja Margus, natukene mängisid ka Agnes ja Hendrik, Arvo vist tegi ka paar mängu kaasa. Mina ei julge mängida, sest mul ei tule välja ja siis see must huumor, mis seda mängu saadab, pole minu jaoks. Võibolla ma peaksin Sipas rohkem harjutama, et tuleks natukene paremini välja. Ma usun, et Sebastianil oleks küll hea meel, kui ma teeks ettepaneku Sipas, et mängime. Ja siis ta saaks hiilata ka, sest ma olen selles mängus tõesti koba...Aga tegelikult ei tasu väga heidutada lasta ennast, sest selles mängus ikka on ka pimedat õnne ja uskumatut ebaõnne. Mulle meeldib seda mängu läbi fotoka vaadata, sest inimeste emotsioonid on nii laes. 

Kuna meil ilmadega vedas ikka hullupööra, siis väga palju käidi ujumas. Kohe ikka väga palju. Ma ei mäleta isegi, millal ma viimati nii palju Hobulaiul meres olen käinud. Isegi Liisu sai tänu Getteri kanale korra vette :) Ülejäänud käisid ikka mitu korda päevas end jahutamas. Sadamauk oli koguaeg rahvast täis :) Ja no muidugi meie koer! See ainult vees olekski ja oma veemängu mängikski. See on nii naljakas, kuidas ta püüab vett hammustada ja ise muudkui haugub. Ja ta on üks väga tubli ujujakoer ka - alati käis ujumas, kui mina, Arvo või Sebastian ujumas käisime. Meil vedas selles mõttes ka, et vetikaid polnud. Mõnel aastal on küll soe vesi olnud, aga sadamaauk on vetikaid täis, siis ei saa ikka ujuda. Aga seekord oli kõik ideaalne. Getteril oli kaasas tohutu ujumisrõnagas, selle ümber ikka tehti ka nalja ja naeru. Mul on hea meel, et Liisu ka ikka korra ujuma sai, kuigi, kui ta enam põhja ei tundnud, siis ta palus Arvot, et viimane ta kaldale aitaks. Ta nimelt ei oska ujuda ja siis talle ei meeldi, kui põhja pole. Sebastian käis lugematuid kordi ujumas, alustas kohe hommikul ärgates ja lõpetas saunast merre joostes. Ta on hull veefänn. 

Niisama lebotamisaega ja jutuajamiseaega oli ka. Kuna ilm oli väga kuum, siis oldigi niisama tekkidel ja lobiseti. Me üritasime Liisuga kaasavõetud raamatuid ka lugeda, aga olid tõsised keskendumisraskused. Palju läks kohvi ja vett. Natukene mängiti jalgpalli ja köögitoimkonnas osalesid kõik. Kes kooris kartuleid, kes hakkis salatiasju, kes grillisid, kes tegid kohvi, kes pesi nõusid (kausis :) ) jne. Oli lebotamiseaega ja oli toimetamiseaega. Minule meeldis esimene õhtu rohkem nii söögi kui kõige muu osas. Bassu ja Liivi mängisid kitarri ja laulu jagus öösel poole kolmeni minu jaoks. Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii kaua üleval olin ja teistega laulsin - väga mõnus õhtu oli. Teisel õhtul mängis youtube tunde ja repertuaar oli selline, et ...öäkkkkk..... Ma olen Bassule ja Liivile väga tänulik selle suurepärase oskuse eest mängida pilli ja laulda laule. vaene Mirakuts oli ööseni üleval minu kõrval... Ta oli viimaseks päevaks nii väsinud, et pidi äärepealt söögilaua taga istudes magama jääma :) 

Mere puhtaks riisumine, et saaks saunast merre minna

Meie toa ukse kohal :) 

Esimesel õhtul oli sulnis päikeseloojang...

Ja siis see juhtuski! Minul üle 19 aasta, mil ma sellel saarel olen käinud, torm. Kojumineku päeval. Meil oli kõik kokku lepitud, et üks paat väljub kell 13.00 ja teine 14.00. 13.00 paaditäis läks teele, kuigi merel oli "lammas" peal ja noor kapten vist ei osanud riske päris adekvaatselt hinnata. Laine kõrgus oli 0,8m, mis on ikka väga suur laine nii väikese paadi jaoks. Esimene sats sai üle, aga nad räägivad, et nii hullu ülesõitu pole mitte iialgi olnud. Nad olid palja ihuni läbimärjad ja kuuldavasti uppus Hendriku telefon ka ära. Keegi oli lausa paadipõhjas käpukil olnud.... Bassu ütles, et nii hullu sõitu pole kunagi olnud....

Kapten tagasi ei tulnud. Helistas ja ütles, et ta ei saa saarele tulla, sest laine on liiga suur. Pidi uurima ilmateadet ja meile teada andma, millal ja kas ta saab meile järgi tulla. Issand jumal, ootaja aeg on ülipikk! Olime kaheksakesi  (mina, Arvo, Sebastian, Aivar, Liisu, Lea, Getter ja Keijo) tormivangis. Ilm õnneks oli super ilus, saime veel päevitada ja osad mängisid mölkkyt ja väsinumad magasid lõunat. Õnneks meil oli natukene süüa: poolteist saia, natukene sepikut ja leiba, pakk juustu, või, merevaik ja sinki. Isegi üks vaniljekohupiimakreem ja Aivari-Lea korjatud põldmarjad. Hoidsime toitu alles, sest oht oli, et peame ööseks saarele jääma. Nii kohalik ilmateade kui Foreca ei näidanud,  et tuul oluliselt vaibuks. Ennem kella seitset tuli kapten üle ja ütles, et  see oli veel hullem, kui ennem üle minnes. Ta ei andnud väga palju lootust, et me üle saame. Kuna olime hommikusöögi peal, siis katsime laua ja sõime kõhud täis. Kapten tõi veel enda varusid ka: pelmeene ja vorsti. Olete te kunagi pelmeene keefiriga söönud? :)

Õnneks kaheksa paiku ütles kapten, et nüüd on laine ainult 0,2m ja me võime minna üle. Ma kartsin nii väga, aga ma pean tunnistama, et Egon on VÄGA hea kapten, kes suudab kartvat inimest täielikult maha rahustada. Olin temaga koos kabiinis ja ta koguaeg seletas, milline laine tuleb, kuhu poole kallutab, millal vesi üle pea lööb jne. Ma ei kartnud üldse, sest kõik oli selge. Igatahes pool üheksa olime mandril ja kõik, kes tekil olid, olid läbimärjad. Aga põhiline oli, et üle saime :) Elusa ja tervetena. 

See oli esimene aasta, kui Arvo ei võtnud tormisuppi kaasa ja ma arvan, et see oli viimane aasta, kui see tormisupp maha jäi :))))

Oli imeilusate ilmadega väga vahva puhkus! Palju sai suheldud inimestega, kellega igapäevaselt ei lävi. Mina olen väga õnnelik oma õe üle, kes meiega kaasas oli, sest ilma temata ma oleksin end üsna üksikuna tundnud.... Kõik söögid olid väga maitsvad, tort tuli väga hea ja inimesed olid ilusad ja head :) Ma igal aastal ennem minekut tunnen teatavat ebakindlust ja ma-ei-taha tunnet, kuid igal aastal, kui ma sinna saarele saan ja seal olen, siis ma olen õnnelik ja rahulolev. Sellel saarel on oma võlu... Ma ei teagi, mis see on... Puuduv elekter ja ühtsuse tunne? Ei tea...midagi seal on...

Loodetavasti järgmine aasta tulevad need ka kaasa, kes sel aastal otsustasid meie ühisest olemisest loobuda. See kulutatud raha on igat senti väärt, sest koosolemise rõõm kaalub raha üle. Ma loodan ainult, et tormi ei tule enam :))))) Ma ju olen jänespüks....

Aitäh kõigile, kes tulid, olid ja tegid! Ainult teiega koos saab see kõik sündida juba 20 aastat järjest. 

Teie Ennike