Perevägivalla ohvrid ja nende toetamine

 Eks hing kisub ikka sinna, kus on endal kõige raskem olnud...

Kui ma veel väike tüdruk olin, pidin kogema asju, mida üksi laps ei tohiks kogeda. Mitte kunagi. Ja nende kogemuste tulemusena olen ma ikka ja jälle hädas täiskasvanuna oma tunnete, emotsioonide, hirmude, häbi ja valu kontrollimisega. Võibolla, kui ma oleksin lapsena saanud efektiivsemat abi ja abi kohe, kui halvad asjad juhtuma hakkasid, võibolla oleks täna olukord teine ja ma ei peaks maadlema erinevate hingeliste probleemidega. Ma muidugi ei saa salata - asi võiks ka palju, palju hullem olla täna, kuid täna armastavale perekonnale, väga lähedastele suhetele Arvoga ja kõige turvalisemale kodule, olen ma siiski suutnud oma elus teha asju, mida võibolla poleks juhtunud, kui neid kolme asja poleks olnud. 

Ma ei ole mingisugune erand. Eestis on ka täna veel väga palju lapsi, kes jäävad ilma õigeaegsest abist. Põhjused võivad erinevad olla: abi vajavat last ei märgata; perekonnal võib olla iganenud arvamine, et pere asjad jäägu peresiseseks; arvatakse, et psühholoogiline abi on kallis ja ei teata tasuta võimalustest; abi küll leitakse, kuid kodune olukord ikkagi ei muutu; valehäbis hoiavad pereliikmed (pahatihti ka ohver) kodus toimuvat vägivalda enda teada; abivajajat last küll märgatakse, aga ei osata abistada. 

Vägivald tekitab alati valu - füüsilised armid tavaliselt paranevad, vaimsed tihti mitte...vähemalt mitte siis, kui haiget saanud laps oma murega üksi jätta... Lastefond toetab väikeseid katkiseid hingesid juba kokku 10 aastat, emadega koos varjupaika sattunud lapsi 4 aastat, laste psühholoogilise abi rahastamiseks kulub aastas ligi 80 000 eurot. See on väga suur summa... ja kuigi pea kõik inimesed mõistavad, et seda abi on aastaid vägivalda pealt näinud lastele väga vaja, on toetust leida kahjuks äärmiselt keeruline... Kuigi lähisuhtevägivald on kõige varjatum vägivalla vorm, jõuab politseini aastas ca 15 tuhat kõne, 30% juhtudest on osalised ka lapsed. On hinnatud, et politsei vaateväljas on seoses lähisuhtevägivallaga ca 1200 last. Teame, et vägivalla nägemine mõjub laste hingedele sama laastavalt kui otseselt vägivalla kogemine. Uuringud näitavad, et oluline osa nendest, kes kasvavad vägivaldses keskkonnas, on ühel päeval kas ise vägivallatsejad või ohvrid. Seda mustrit saab murda vaid varajase märkamise, sekkumise ja süsteemse toetamise kaudu. Iga katkine laps aga vajab abi ja toetust, professionaalset lähenemist, hellust ja süütunde vabastamist. Vaatamata probleemi tõsidusele ja ulatusele puudub Eestis lähisuhtevägivalla lapsohvrite abistamise ja varajase märkamise süsteem. Seega on SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond alates 2016. aastast toetanud perevägivalla ohvritest lastele hädavajalikku psühholoogilist nõustamist.

Minu soov oli Lastefondi rahaliselt toetada ja seetõttu heegeldasin 20 karu, mille müügitulu annetasin kõik Lastefondile, et nemad saaksid toetada pervägivalla ohvriks langenud lapsi. 

Kõik mõmmikud said müüdud ja ma tegin Lastefondile ülekande 700 euroga. Jah, mul endal kuluks ka see raha ära, aga ma ikka loodan, et head tehes tuleb see ringiga meile endile tagasi. See ei ole märkimisväärne summa, aga kui ma mõtlen kõikidele kulutatud tundidele, siis ega üksikinimesena palju enamat ei suudagi. Ja iga piisk meres teeb mere suuremaks. Mõmmisid heegeldades rändasin enda kogetu radadel, olin melanhoolne ja vaikne - nii palju on nähtud ja kogetud. Mõtesin ka sellele, et toona lapsena pidin tihti kuulma lauset, et mul ei ole raha antidepressantide ostmiseks ja kurbus puges hinge - miks keegi tollal ei aidanud ema... Või olid prioriteedid paigast ära ja kõrvalseisjate abi tegelikult poleks vaja olnudki? Sellel ajal muidugi olid ka inimeste teadmised psüühikahäiretest väga väikesed, ma arvan, et mu ema isegi ei teadnud, et antidepressantidega ravi peab olema järjepidev. Aga ega see tabletike üksi poleks pidanud olema... Tegelikult oli abi Seewaldist ka täiesti läbimõtlemata ja lapse heaolu arvestamata... 

Ma loodan, et tänu inimeste teadlikkusele, ohvriabi olemasolule ja suuresti arenenud lastekaitsele saavad järest rohkem lapsi efektiivsemat abi, et nad ei peaks 40aastaselt proovima hakkama saada psottraumaatilise stressihäirega. Ma loodan, et riik leiab lõpuks ometigi vahendeid vägivalla ohvriks langenud laste toetamiseks. Ma loodan, et pered saavad aru, et vägivald ei ole peresisene asi ja laps, kes on kogenud vägivalda, vajab valehäbita abi. Ma ikka loodan iga päev, et järjest rohkem ja rohkem lapsi leiavad tee abini, mis aitab neil halbadest mälupiltidest vabaneda, et kasvada terve närvikavaga täiskasvanuks. 

Ja Lastefond.... Kui palju abi on nad oma tegutsemisaastate jooksu lastele osutanud! Suur aitäh neile! Ja aitäh kõikidele Lastefondi toetajatele, sest ilma teieta ei saaks fond teha seda, mida nad iga päev teevad. Seetõttu tänan ka kõiki mõmmikute ostjaid, et te leidsite võimaluse Lastefondi toetada. Minu tänu on piiritu! 

Teie Ennike

Ilmatrotsijad

 Ma arvan, et ma ei tea ühtegi perekonda, kes istuks lausvihmaga autosse ja mõtleks, et küll oleks tore minna ikkagi matkama :) Mis sest, et ilmateade lubab vihma ja aknast välja vaadates sajab vihma ja prognoos on vähemasti kella kolmeni sajab vihma :) Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, siis see perekond veab veel teised inimesed ka metsa ja teeb näo, et ikkagi väga mõnus on matkama minna. 

Vaheaeg on. Ja on läinud üsna kodu heaks, sest Arvo otsustas päevinäinud elutoa pika seina korda teha. Ta on selle aasta jooksul väga palju panustanud oma aega kodu heaks: tegi korda Robini toa,  elutoas katusealuse seina ja nüüd võttis käsile elutoas oranžid seinad, sest meile tundus, et see värv ei harmoneeru enam meie koduga. Seinad said pahtliparandused, uue värvi, teismoodi valguslahenduse ja maali, mille me sugulastega jaanipäeval tegime. Aga kuna ikkagi on vaheaeg, siis arvas Arvo, et me peaksime selle puhul midagi vähem töiset ka tegema ning kuna me oleme paadunud matkahullud, siis otsustasimegi minna Paunküla mägede matkarajale ja vaatamata kehvale ilmale teha ühe parajalt pika matka vihmas ja poris. Kutsusime vend Aivari ka kaasa ja kuna Mart juhtus meil olema, siis muidugi tuli ka tema matkama.

Ilm. Kohutav :) Päriselt ka. Kui me matkarajale jõudsime, sadas lausvihma ja taevas oli igast kaarest vaadates täiesti hall. Ma istusin autos ja mõtlesin, et oioioioioioiiii - kes sinna õue minna tahab :D Vend Aivar arvas, et võibolla sööme pirukad ära ja sõidame koju tagasi, aga Arvo, paadunud optimist ja Robin, absoluutne ilmatrotsija, arvasid, et mitte mingil juhul. Ja nii me end vihmakeepidega varustades rajale seadsime. Õnneks juhtus nii, et kui kõik olid ennast vihmajopede ja keepidega varustanud (tahan siinkohal kiita oma hirmkallist HH jopet, mis on absoluutselt vihmakindel) lakkas vihmasadu :D See rõõm muidugi oli üürike, aga igatahes me läksime rajale ilma vihmata. Ja siis selgus umbes 200 meetri pealt, et mul on täiesti valed jalanõud. Ma mõtlesin, et ma olen väga kaval ja panen nahktossud, aga ei mõelnud üldse sellele, millised on nende tossude tallad. Ilma Arvo toetava käeta oleksin ma ilmselgelt umbes 10 korda rajal libisedes kukkunud, Jalad olid küll kuivad, aga no pidamine oli null seal lehtedest ja porist vettinud teel. Oleksin pidanud enda parema minaga ikkagi leppima ja naelikud jalga panema. Jälle grammi võrra targem - sügisel ja märjaga tasub minna metsa ikkagi õigete amtkajalatsite või naelikutega. 

Matkarada õigustab oma nime. Mõni koht oliselline, et justkui püstloodis pidi üles minema. Oli tunne, nagu oleks Lõuna-Eestisse sattunud, kuigi tegelikult olime Kose külje all. Mõned tõusud olid sellised, et võttis südame korralikult puperdama. Õnneks said kõik ilma probleemideta ja kukkumisteta ilusasti raja läbitud, kuigi tõesti oli libe. Rajale jääb mitu järve, neist suurim Suur-Kaksjärv. Mul oli natuke kiusatus järve minna, aga ma siiski loobusin sellest, sest ma mõtlesin, kui palju riideid ma pean pärast oma märja ihu peale panema ja ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. Ja rätikut mul ka muidugi ei olnud (miks ma üldse lähen rajale ilma selleta?) ja liiga palju meesinimesi oli ka ümber. Arvo katsus vett ka ja ütles, et see on ikka kuradi külm :) Jätsin need järved teistele supelda. 

Olete te praegu metsas käinud? Mets on kollane. Täiesti kollane. Ja kui vaikne! Nii vaikne, et on tunne, nagu Sa oleksid metsas üksi. Tundub, nagu oleks mets juba uinunud talveunne. Rada oli vaheldusikas oma tõusude ja langustega, võrguga kaetud laudteega, ilma võrguta hirmus libeda laudteega, järveäärse soise pinnasega ja mööda puujuurikaid. Arvo on nii armas selles mõttes, et kui ta nägi, et tulemas on väga libe rajaosa või suur langus, siis ta juba tuli mu juurde ja võttis käest - ma tundsin suurt soojust ja hoolt. On hea tunda, et keegi hoiab Sul silma peal :) Meie rada tuli lõpuks 6,4km pikk. Lõkkeplatsil tegime lõunapausi ka, sest vihma enam ei sadanud ja natukene päikestki piilus hallide pilvede tagant. Mul hakkas küll väga külm seal istudes, aga Sebastian oli väga lahke ja andis mulle enda kampsuni selga, sest tal hakkas poole raja peal palav ja kampsun oli kotis kasutuna - nii sain mina sooja.

Lõputu laudtee :)

Vaatamata sügisesele vihmasele ilmale oli siiski tore. Me polnudki ammu niimoodi matkamas käinud ja me ei lasknud ilmal üldse end morjendada. Jah, homseks lubab paremat ilma, aga see ei sobi meile, sest Sebastian osaleb Jalkafestil. Ja keegi ju märjaks ei saanud (Robini jalad said), seega läks kõik hästi. Kojusõites oli auto tagaistmel ainult norin ja Arvo nägi kurja vaeva, et ärkvel püsida. Värske õhk on ikka väga väsitav :D 

Kes ei pelga künkaid, siis soovitame sellele matkarajale minna. Seal on erineva pikkusega radu, neist pikim 12km ehk et kõigi jaoks midagi. Meie täna kõige pikemat ei teinud seoses halbade ilmastikuolude tõttu, aga ilusa ilmaga saab seal ikka korraliku kardiotrenni teha. Ja minge metsa! Inimene on loodusest pärit, seal tunneb ta end kõige kindlamalt ja paremini, vähemasti Eesti metsades küll (ma ei tea, kui kindlalt ma tunneksin end kuskil Aafrika metsas...). Kui meel on mõru ja muremõtted rõhuvad, tasub sammud seada metsa poole. Ja võtke kaasa häid inimesi - nad annavad kindlust ja rahu.

Teie Ennike

PS Üks punane kärbseseen oli ka metsas :) 

 

Kus veel, kui mitte öösel metsas

Me leidsime jälle metsatee üles, mis oligi väga tore, sest peale aastavahetust me polnudki ööseks metsa saanud.  Panime 10.oktoobril oma padajanni kõik kokku ja läksime Maavahesse varem valmis ehitatud püstkotta. Arvasime, et ega meil midagi muud pole vaja teha, kui kuuseoksi murtseda (lebomattide alla) ja puid lõhkuda, kuid selgus, et tuuled olid teinud julma tööd ja püstkoda oli üsna räsitud ilmega. Ega hullu midagi - Aivar, Robin ja Sebastian hakkasid puid tegema ja Arvo püstkoda terveks tegema. Mina ladusin ära kõik puud, mida oli väga palju, üle tihu kindlasti. 

Me ehitasime selle püstkoja aastavahetusel, kui olime suure pundiga metsas. Kõik on Arvo välja mõeldud, nagu ikka. See on ikka väga suur ja võimas ehitis ja ma arvan, et ega me enam naljalt mingeid muid võimalusi metsa minemiseks ei kasuta, sest püstkojal on mitu eelist. Esiteks on see väga suur ja sinna mahub palju inimesi. Seekord olime kaheksakesi, aga kindlasti oleks veel mahtunud, kui oleks soovijaid olnud. Teiseks on püstkojas väga soe. Ma ei mäleta küll ühtegi korda, kui meil oleks nii soe olnud, et lapsed magavad palja ülakehaga ja paljaste varvastega. Ja kolmandaks ei ole üldse suitsuvingu, sest kõik lõkkesuits läheb otse üles. Ei mingit silmade kipitamist, paistes silmi, vett jooksvat nina. Armas abikaasa, ma olen nüüd ka metsas ära hellitatud :)

Mõtlesin seal neid omi mehi vaadates, et ma olen siin elus midagi ikkagi hästi ka teinud. Poistest on kasvanud mõnusad käed-külge-inimesed. Ei ole vaja midagi öelda, kõike tehakse niisamagi ja igal pool ollakse asjaline. Sebastian lõhkus isuga puid ja Robin tegi mingi 10 sekundiga tulekiviga lõkke. Mul on nii hea meel, et neil ei ole pöidlad sissepoole kasvanud ja nad vajalikul hetkel oskavad ja tahavad asju teha. Näiteks ei küsinud Robin kordagi, kas kohvi on? Vaatas, tõdes, et pole ja pani vee keema. Ei oodanud, et Arvo seda teeks. Kõik tundub nii loogiline ja lihtne. Puud, lõke, vesi, kuuseoksad, grillimisvardad, lapilõhe roikad... Kõik saab tehtud kiiresti ja hästi. Ja ma ei ole pidanud mitte kunagi kuulama mingisugust vingumist või ohhetamist, et ei saa, ei jaksa, ei oska - oma isalt on nad pärinud äärmusliku kohanemisvõime ja hakkamasaamis võime. Arvo just eile ütles, et kui midagi ei saa, siis ta ei mõtle kunagi, et mismoodi ei saa? Tema mõtleb hoopis, et kui ei saa niimoodi, siis saab teistmoodi ja nii ongi - ma pole visamat meest näinud kui Arvo. Seda tõestavad ka minu auto käigukasti solenoidud :) 

Robin nikerdas

Kui meil kõik asjad tehtud olid, saabus Mart ja päris ööhakul tuli ka Getter ehk ma polnud enam üks klimp supi sees. Oma metsadebüüdi tegi Margus, kes peale esimest kutsumist seadis sammud metsa ja oli nagu viis kopikat lõkke ümber istumas. Hommikul ütles, et järgmine kord, kui ta tuleb, võtab padja ka kaasa, aga ma sain aru, et kõik muu talle meeldis :) Aga kellel ei meeldiks metsas heas seltskonnas olla? Sügisene mets on küll üsna vaikne ja pisut võibolla sünge. Kui välja jätta üks haneparv, siis ega muid hääli kosta polnud. Kevadel on aga linnud juba hommikul kell neli valmis päeva alustama. Mulle isiklikult meeldib kõige rohkem ööbida metsas siis, kui on kevad, aga ma ei vahetaks ka sügis-talvist kogemust millegi muu vastu. Ja ma räägin - nii soe ei ole meil küll mitte kunagi metsas olnud ja seda räägib paadunud külmavares. 

Muidu oli kõik nagu ikka: lapilõhe, pekid, õllepunnid, palju muusikat (tegime seekord muusikakuulamist ehk ringis sai igaüks sooviloo öelda ja Arvo siis "youtuberdas"), hommikutundideni ülevalolemine, trumm ja parmupill. Mina küll väsisin kahe ajal ära, aga vapramad olid pea viieni üleval. Mingil hetkel tundsin, et Arvo silitab mu pead ja ma tõdesin jälle - midagi siin elus on tõesti hästi läinud... 

Hommikul koristasime kõik ära ja pakkisime jälle oma asjad kokku ning tõdesime, et oligi väga hea plaan metsa minna, sest kus mujal Sa ennast peale kodu veel võiks paremini tunda, kui mitte looduses. Loodetavasti ei pea järgmist korda 10 kuud ootama :) Nüüd on jupi kergem ka: püstkoda on valmis ja no puid ei ole ka vaja vist järgmised kaks korda teha, sest see meestevägi ikka andis minna seekord :) 

Teie Ennike