reede, 30. november 2012

Varbola koolis algas advendiaeg

Ametliku advendiaja alguseni on veel jäänud kaks päeva. Umbes kuu aega aga on kosta juba jõululaulude proove muusikatundides ja no minu isiklik poeg istus ükspäev 15 minutit vannitoas vaikuses ja rahus ning õppis pähe "Püha ööd". Paar õhtut tagasi suhtlesime õega telefoniteel ja siis oli kuulda, kuidas Katariina õppis pähe "Aisakella". Hakkab tulema, ekole?
Hommikul, kui ma kell kuus üles tõusin, et vaadata, kas mu jänesekõrvad on lühemad või ööga pikemaks veninud ning aknast välja vaatasin, siis ma sain aru, et tõesti hakkab tulema. Koos jänesekõrvadega. Minu arvates oli maha sadanud ilmatu lumi ja kell 7 hommikul ma juba rookisin õues lund. Ilm oli mõnus - karge, tuuline ja lumine. Sajaga äge. Aga tööle sõitsin kõrvalistmel, sest minu argpükslik hing ei suutnud rooli istuda. 
Hakkab tõesti tulema.

Varbola Lasteaed-Algkoolis avas jõulude ootuse aja Märjamaa Maarja koguduse õpetaja Illimar Toomet. Tuli ja minul isiklikult tekkis selline pühalik tunne.... Et nagu täiesti tähtis mees seisab meie ees oma hoopis erilises riietuses suur rist kaelas. Tegelikult ma arvan, et ta ei pea end kuidagi tähtsamaks kui mina või Sina, kuid kirikuõpetajale omistataks eriline tähendus. 


Alustuseks küsis, mida lapsed arvavad, mis need jõulud on. Laste vastused olid etteaimatavad - päkapikud ja kingitused. Natuke kurb minu jaoks, kuid maailma muuta ei saa. Laste kasvades muutuvad ka pisut arvamused.
Ega kirikuõpetaja palju rääkinud, rääkis ainult põhilise läbi muinasjutu ja piibliloo. Peale kirikuõpetaja juttu hakkas minul tund I ja II klassiga ja lastel tekkis palju küsimusi. Näiteks, kes on Jeesus ja keegi teadis, et Jeesus oli ühe pildi peal risti löödud, kuid tal tekkis küsimus, et miks ta risti löödi. Ma siis natuke rääkisin, kuid lubasin esmaspäeval lastele mõeldud Piibli kaasa võtta ja lugeda neile, kellega, miks ja kuidas kõik juhtus. Ei ole hea, kui jäävad vastusteta küsimused. Samas... Kindlasti ei tohi jätta ka mainimata, et see kõik on ainult üks paljudest teooriatest.

Ja et jõuluaeg ikka rahus ja rõõmus ja selles põhilises asjas ehk päkapikutamises tulla saaks, siis tegime Timo, Raidi ja Silveriga ühed päkapikud taaskasutatavatest materjalidest (munakarp ja WC-paberi rull). 


Ja õpetaja Enn tõi mulle puitu, millest päkakaid teha. Proovisin ja õnnestusin. Järgmine nädal pidi klotside lisa saabuma, siis teevad lapsed ka:) Pläkerdamist jagub, kuid fakt kui selline on see, et pole päkapikku, pole jõule. Päkapikkudeta jõulud kõlab sama napakalt kui süüa jõuluõhtuks porgandeid :)


Kogu selles ilus ja rahus ning lumetormis tulid loomad ka koju :D Ma olin neid juba oodanud ning olen siiralt rõõmus, et meie õunapuualused on õunu täis. Ma ei tea, miks, aga ma olen võimeline istuma ja vaatama, vaatama ja istuma.... 


Hea on olla. Ma ei tea ise ka, miks. Lihtsalt on. Teha on palju ja palju raskeid asju sel kuul on veel ees, kuid tunne on nii hea. Lõpuks ometigi sai see hall otsa ja juba tulevad erinevad asjad, mis teevad hinge soojaks. Isegi glögi pole vaja :D


esmaspäev, 19. november 2012

Raamatusoovitus

Lugesin hiljuti õpikutele vahepalaks Gunilla Gerlandi autobiograafilist teost "Päris inimene".Tegu Aspergeri sündroomiga naisterahvaga, kes kirjutab oma elust alates väga väikesest inimesest peale. Hästi kurb raamat selles mõttes, kui väheteadlikud olid selle lapse vanemad. Samas on see suurepärane raamat inimestele, kes ei taha oma lapse probleeme tunnistada, sest peale selle raamatu lugemist peaks küll selge olema, millist kahju võib teha lapsele, kui jätta tema probleemid tähelepanuta. 

On väga uskumatu, kui mahajäätud, kaitsetu ja haavatav oli see laps. Veel uskumatum on see, et mitte keegi ei märganud... Kuidas see saab võimalik olla?! Kuidas saab olla, et ema (miks mitte ka isa) ei näe või ei saa aru, et tema laps on teistsugune. Nii teistsugune, et peaks väga murelikuks tegema. 

Mis mina isiklikult sellest raamatust peale haleduse sain? Sebastiani diagnoos on pigem autismi poole kalduv. Dr. Kalvo ütles, et kui ühe otsas on asperger ja teises autist, siis Sebastian on tugevalt autismi poolel. Samas on ka Aspergeri sündroom autismispektri häire, seega ühiseid jooni on igal spektrihäirel, kuid iga inimene kogeb teatud asju erinevalt.
Ma koguaeg mõtlesin, et mis värk tal selle sõidutee ületamisega on ja nüüd, kui ma olen lugenud ühe päris aspergeri kommentaare selle kohta, kuidas ta ei suuda kokku panna autode kiirust ja vahemaad ning selle pärast võib lõpmatuseni seista tee ääres ja oodata, et saaks üle tee, siis ausõna - no võibki ootama jääda! Loomulikult oli seal veel mitmeid asju, mis ma ära tundsin, kuid see oli midagi sellist, mille peale ma ei oleks iialgi suutnud tulla. Kui just Seebu poleks ise rääkinud:D

Nii et - kui teil mahti on, siis lugege! Kurb, aga hea lugemine.
Ja kui kurba lugeda ei taha, siis sobib mõni Sven Nordqvisti Pettsoni lugudest, sest midagi muhedamat annab välja mõelda. 

 

laupäev, 17. november 2012

Rühmatöö I-II klassis ja mõned mõtted

Rühmatöö on üks oluline õppimisevorm. Miks? Eelkõige on oluline, et lapsed õpiksid koos töötama ja vastutama. Täiskasvanutena peame me alalõpmata töötama kellegagi koos ja jagama tööülesandeid/vastutust. See ei ole kerge ja ei tule iseenesest. Lapsed, kes ei ole harjunud koos töötama ja vastutust jagama, jagunevad kaheks. Ühed teevad kõik teiste eest ära ja teised on sellised, kes kardavad või ei viitsigi oma arvamust üldse avaldada. Hea rühmatöö on siis, kui kõik annavad oma panuse. Kunstitunnis on väga võimalik teha erinevaid paaris- ja rühmatöid ning aegajalt ma neid ka teen. Kui tihti oleks hea? Ei tea. Täiesti sisetunde ja ideede hetkel otsustan, et nüüd on hea teha seda kas rühmas, paaris või individuaalselt. Seetõttu pean tunnistama ka täiesti ausalt, et töökava ja kunst ei käi kokku :D Minu aravates. 

Ma olen tihe külaline Jüri Mäemati blogis, sest minu meelest on tal palju häid ideid, mida saab kunstitunnis kasutada. Sealt sain ka mõtte teha I ja II klassiga projektülesannet "Muinasjutt". 

See oli antud klassi esimene ülesanne, mida nad pidid rühmas teostama. Kuna meie esimene klass on selline kõvahäälne poistekamp (ühe õrna tüdrukuga), siis esimene veerand kulus täielikult nende vaoshoidmisele ja tunnikorra õpetamisele/suunamisele. Nüüdseks võib öelda, et nendega on tore tööd teha (mõningaste tagasilöökidega aegajalt). Enne rühmatöö tegemist tuleb kindlasti läbi mõelda, millised õpilased rühma moodustavad. Kui lasta lastel endil otsustada, siis võib juhtuda: 1) poisid ja tüdrukud on täiesti eraldi, 2) tugevamad ja nõrgemad on eraldi ja 3) klassis võib leiduda laps/lapsi, keda keegi oma rühma ei soovi. See on ka põhjus, miks ma moodustan rühmad tavaliselt ise. Seekord jagasin I ja II klassi lapsed võrdselt kaheks rühmaks ja tüdrukud lõin ka lahku. Eks nad protesteerivad selle pärast, aga ainult korra :D

Valmis kaks vahvat muinasjuttu. 


Mis ma siis kõigest sellest arvan? Üks rühm sobis omavahel paremini, teine natuke kehvemalt. Osadel lastel on pikk tee käia, et mõista, kuidas rühmatöö toimib. Tean nüüd seda, milliseid lapsi nendest klassidest omavahel kindlasti kokku panna ei tohiks. Nii kurb, kui see ka pole, siis selles klassis on olemas ka see laps, keda keegi oma rühma ei taha ja isegi see ei loe, et ta rühma seisukohalt teeb palju ja head tööd.

Tööde teostuse kallal ma ei noki. Enamus andis endast parima. Muidugi saaks paremini pliiatsite ja vildikatega värvida, kääridega korralikumalt lõigata, kuid mõnikord ei olegi see kõige olulisem. Selles töös oli fantaasia ja koostöötamine olulisem. Ma sain selle klassikomplekti kohta palju teada nende tundide jooksul, kui nad rühmas töötasid ja mis põhiline - lastele endale meeldis töö väga! 
Kuid mõned tunnid tulevad nüüd kindlasti individuaalsete töödega, et nad ära ei unustaks, et tunnis peab vaikselt olema :D

pühapäev, 11. november 2012

Isadepäev

Täna on isadepäev. Sellel aastal siis sedamoodi, et poiste iss on Soomes ja koju tuleb alles 22. november. Nii tagantjärgi me vaevalt mingit päeva tähistama hakkame, aga mõned mõtted on mul isadepäevaga seoses küll.
Emadepäev on selline päev, kus emad tahaksid puhata. Puhata ses mõttes, et emad ootavad, et isad võtavad midagi toredat ette, aitavad lastel empsidele hommikukohvi teha, mõned usinamad issid teevad koos lastega kookigi. Eriti tublid issid mõtlevad välja mingisuguseid lõbustusi ja atraktsioone. Vot siis on kordaläinud emadepäev. Isadepäeval ootavad emad jälle, et isad mõtlevad midagi toredat välja oma lastega. Hommikukohvi ja koogi teevad seekord emad koos lastega, aga puhkepäev peaks jällegi olema emadel. Miks? Eks ikka selle pärast, et isadepäev on mõeldud selleks, et isad oma lastega tegeleks, nende jaoks aega leiaks jne. Miks siis nii? Emadepäeval peab isa lastega tegelema, et ema saaks puhata ja isadepäeval peab isa lastega tegelema, et olla lastega koos. Veider, eksole? Vabandus selleks on, et muul ajal isadel aega pole. Noh, Postimehes oli arvamuskiri, kuidas isasid sunnitakse lasteaiapeol tola mängima ja emad saavad emadepäeval lasteaiapeol torti süüa. Vaesed isad, ausõna:)
Eks ta muidugi natuke ole tõsi ka, et emad peavad saama puhata, sest nad on 356 päeva aastas laste jaoks olemas ja isad peavad isadepäeval lastega tegelema, sest nendel ju muul ajal aega pole. 
Mina olen ses mõttes õnnelik naine, et võin südamerahus öelda, et mul ei ole vaja sõbrapäeva, emadepäeva, isadepäeva. Meil pole vaja mingisugust erilist päeva, et olla tähtsad ja tegusad. Täna poistel isa kodus ei ole. Mis siis ikka teha, ehk järgmine aasta on. Oluline ei ole see, kas isadepäeval on isa. Oluline on see, kas isa on isa (isa selle kõige sügavamas mõttes) ka ülejäänud aasta või peab ta tõesti ainult isadepäeval lasteaiapeol tola mängima. 
Meie poistel on isa ja mitte ainult tola mängimiseks, kuigi seda nad oskavad ka väga hästi :) Isa, kes nendega onni ehitab ja jalkat mängib, kes neid kinno ja muuseumisse viib, kes käib ujulas ja loeb õhtujuttu, kes julgustab ja toetab ning õpetab ja suunab. Isa on neile näidanud igal moel, milline väärtus on perel ja koosoldud ajal. Olgu see aeg siis üürike või mitte, peaseegi, et on kvaliteetne. 


Ei ole meie poistel ideaalset isa ega ema, sest ideaalseid inimesi pole olemas. Me kõik oleme oma vigade ja tujudega. Ma väldiks üldse selliseid "maailma parim", "ideaalne" jne väljendeid, sest need on nii subjektiivsed. Üks aga on täiesti kindel - me armastame üksteist väga ja sel pole idealismiga mingit pistmist:) Armastame olenemata tujudest ja vigadest.
Saadame Sulle kõige suuremad kallid sinna Soome lahe taha ja usu - meil on terve aasta isadepäev, kui sina meiega oled:) Ja see ongi põhiline!