laupäev, 7. jaanuar 2017

Mina ja depressioon

"Otsib tähelepanu!"
"Lõpeta need titemängud!"
"Saa suureks!"
"Tahab maailmanaba olla!"
"Sul on kõik olemas, mida inimesel on vaja, et olla õnnelik! Sul on maailma parim mees, kes Sind kätel kannab, ülilahedad lapsed, ilus kodu, hea välimus, mõistus ja haridus, vabadus tegeleda endale meelepäraste asjadega, rahapuudust pole - miks Sa sööd neid tablette!!!"

Ma olin 12aastane (täna ma saan aru, kui väikene laps on 12aastane laps....), kui ma esimest korda sattusin psühhiaatriahaiglasse. Põhjus, miks mind sinna pandi, oli see, et ma olin katki nüsinud (žiletiga) oma randmed ja mu kehalise kasvatuse õpetaja Piret pani seda tähele. Omast vabast ajast ja tahtest käis ta minuga Raplas psühhiaatri juures, kust helistati mu emale ja ega mu paanikas ema ei osanudki midagi muud teha, kui lasi mind haiglasse panna. Ma ei tea, mis tookord mulle diagnoosiks pandi või kas üldse diagnoos oli... Ise kahtlustan, et diagnoos oligi tähelepanupuudus, mille üle ma muidugi ei imesta, sest seda lauset hakkasin ma edaspidi kuulma ikka väga palju. Samas... Kui ma oleksin otsinud tähelepanu, siis oleks ju kõik teadnud, et ma end nüsin igal võimalikul ajal, aga ma püüdsin seda väga kiivalt varjata. Jämejalas sain ma oma esimese kogemuse psühholoogiga (Ille Urva), mis oli igati positiivne ja on andnud mulle hilisemaks eluks natuke julgust pöörduda vajadusel hinge ja vaimu ravivate spetsialistide poole. 

Tookordne haiglasolek ei muutnud paljut. Omamoodi olin ma edasi ja ega ma seda lõputut käte lõikumist ka ei lõpetanud. Mu randmed olid koguaeg katki, ma ei tahtnud kellegagi suhelda, ma olin väga palju üksi oma kodus, koolis seisin alati teistest eemal (et ei peaks suhtlema), olin oma toas, oma maailmas, kuulates oksendamiseni "Sõnajalga" ja otsides midagi, mis annaks elule hingamise. Arvasin, et see on Jumal. Käisin kirikus, lugesin Piiblit, palvetasin, suhtlesin väga aktiivselt Sõnajalgade ja nende emaga, lasin teha endale ajupesu. Minu päevad möödusid sõnajalaliselt ja kirjutades. Ma kirjutasin igasugu asju: pidasin päevikut, olin väga tihedas kirjavahetuses erinevate inimestega, kes enamus olid mu ellu tulnud läbi usu, ma kirjutasin luuletusi ja jutte, nii Jumalast kui elust. Ega mu käitumine mingisugust mõistmist ei toonud - olin veider kõigi jaoks ja käisin närvidele oma eraklikkuse ja eriti oma "Sõnajalaga". 

Ma ei tahtnud elada, ma ei näinud oma elul mingisugust mõtet. Mul ei olnud sõpru ja mu ainuke sõbrake, kes mul oli, eemaldus minust vaikselt, sest ma olin nii kinnine ja omas elemendis, et ta ei osanud minuga midagi peale hakata. Ma ei huvitunud mitte millestki ja ei läinud millegagi kaasa. Tahtsin ainult oamette olla. Ma mõtlesin koguaeg vaid sellele, kuidas mind ei ole kellelegi vaja ja kui õnnetu ma olen. Kõik minu luuletused kandsid nii palju valu ja vaeva, et ma täna mõtlen, et kuidas see üldse minu 12-15aastase keha ja hinge sisse ära mahtus? Alevi peal räägiti igasugu jutte, põhiline neist oli tähelepanupuudus. Mul oli halvemaid ja paremaid päevi. Halvematel päevadel jõin ema baarikapist otse pudelist viina, headel päevadel koristasin kogu kodu maast laeni ära, et kiitust saada. Halbadel päevadel ma lõikusin oma veene - ega ma surra ei tahtnudki, ma tahtsin tunda seda kibedat valu ja näha, kuidas veri voolab - see ajas nutma ja nutt tõi teatava kergenduse. Ma igakord lubasin endale, et ma enam ei lõika oma käsi, aga ikka ja jälle otsisin neid üksiolemise hetki (neid muidugi jagus kuhjaga) ning vigastasin ennast.

Mul tekkisid igasugused hirmud. Hirmud pimeduse ees, vannialuse ja kapi sisemuste ees, trepialuste ees, ma ei julgenud koolis suuliselt vastata, ma kartsin ukselinke (neid ma mäletan end karvat tegelikult küll juba päris lapsepõlvest), ma kartsin, et keegi loeb mu asju, mida ma kiivalt peita üritasin, kartsin inimesi -  nii täiskasvanuid kui omaealisi. Ma kartsin suhelda, sest ma arvasin, et ma olen nii rumal ja nii tobe, et keegi ei tahagi minuga suhelda. Kartsin poes käia, sest arvasin, et kõik vaatavad, kui lollakas ma olen...


Ma ei sallinud ennast. Mitte midagi endas. Ei oma hinge, oma keha, oma mõtteid - mitte midagi. Ja eks ma sain pidevalt kinnitust ka, kui loll ma olen, kui rumal ma olen, kuidas ma otsin tähelepanu, ei saa suureks. Mu enesehinnang oli hullem kui null. Ma arvasin, et ma oma mõttetuses ei peaks üldse elamagi, aga päris enda elu kallale minna ka ei julgenud, kuni ühe väga viletsa hetkeni. Jõin ära pudeli veini, sõin sisse terve purgi Diasepaami, mille olin neuroloogilt saanud, sest mul olid tõsised unehäired, ja lõikasin oma veenid läbi - seekord päriselt. Ma mäletan vaid seda, kuidas see voolav veri oli nii must ja kuidas ma ei suutnud seda kontrollida, sest seda oli nii palju ja ma määrisin kõik kohad ära ja see ajas mind närvi, sest kõik kohad olid mustad. Ma mäletan, kuidas mul polnud jõudu püsti tõusta... Ärkasin muidugi haiglas, hingamisvooliku ja tilguti all, kõrval piiksus südametööd näitav aparaat. 

Mind pandi haiglasse, seekord Tallinna Psühhiaatriahaiglasse ehk Seewaldisse. Ma olin seal 90 päeva, sel ajal rohkem ei olnud võimalik. Mulle meeldis seal, mul oli eraldi palat, olin hoitud ja sain kõiki oma mõtteid ja tundeid välja lasta (tegin seda peamiselt kirjalikult, sest rääkida ei julgenud), isegi siis, kui need olid kohutavad ja mustad. Psühholoog Mare Sergejev leidis minu jaoks väga palju aega ja energiat ning see oli esimene kord, kui ma sain kellelgi kirjutada, mis on kõik valesti, et ma elada ei taha. Minu mäletamist mööda oli see ka esimene kord, kui ma sain depressiooni raviks antidepressante (Cipramil), et tõsta serotoniini taset ehk siis minule teadaolevalt pandi mulle esimest korda diagnoos, mida hakati ravima, ja mu eelmine diagnoos "Tähelepanupuudus" jäi tahaplaanile. Vähemasti seal ringkondades, kus depressiooni tõsidust mõisteti. Haiglas vaatamas käis mind ainult ema... Kogu selle 90 päeva jooksul...

Kui ma haiglast koju sain, pidi ravi jätkuma, aga kahjuks ei olnud mu emal raha, et seda kallist ravimit mulle osta (kui ma õigesti mäletan, siis see oli päris kallis tol ajal), st. kaootiliselt ta ostis ehk siis vahepeal oli ja vahepeal ei olnud, aga selleks, et antidepressandid saaksid oma tööd teha, tuleb neid järjepidevalt võtta, vastasel juhul teevad nad pigem kahju kui kasu. Minu käitumises ei muutunud midagi. Ma ikkagi lõikusin ennast, olin omaette, istusin kodus pimedas toas aknalaual, kuulasin "Sõnajalga", kirjutasin, kirjutasin, kirjutasin.... Kellegagi suhelda ei tahtnud, õppida ei tahtnud, sellest võis vaid unistada, et ma mingile peole läheks või käituks kuidagi muudmoodi normaalselt ja eakohaselt. Ma ei tahtnud kedagi näha ja midagi kuulda...

Minu jäledus minu keha ja hinge suhtes ainult kasvas. Ma loobusin söögist. Igasugusest. Minu menüüsse jäid Goldeni õunad (4 tükki päevas). Muidugi olin ma endaga väga rahul, kui ma suutsin saata päeva mööda nii, et ma ei söönud üldse mitte midagi. Korra nädalas sõin ühe pakki arahhiisi suhkrus, et püsti püsida.  Mul oli kohutav jõuetus, tasakaaluprobleemid, nõrkus, külm, tahtejõuetus, väsimus, mu mõtted keerlesid vaid selle ümber, kuidas kaotada kiiremini ja veel rohkem kaalu. Kui olin midagi "keelatut" söönud, kutsusin esile oksendamise. Ema hakkas mind hommikuti valvama, et ma võileiva sööksin, aga ma võtsin selle võileiva näppu ja söötsin Kati poe juures olevatele kassidele. Õhtusööki "sõin" oma toas, mis tähendas seda, et panin kõik taldrikul oleva sisu salvrätikusse ja viskasin wc-potist alla. Emale viisin tühja taldriku ja sain kiita... Lõpuks kaalusin 36kg (olin 163cm pikk) ja arvasin ikka, et olen paks. Liiga paks, liiga jäle... Nii kohutavalt, jubedalt jäle...


Mind pandi haiglasse, ikka sinna Seewaldisse, kus ma hakkasin saama antidepressante ja mingisuguseid ravimeid veel, mida ma ei tea, mis need olid. Minu söömisi hakati valvama, aga isegi siis mul õnnetus pool söögist ikka kuskile varrukasse või taskusse toppida ja mingi osa tohtisin alati järgi ka jätta... Peaseegi, et ei pidanud sööma, sest mul oli paaniline hirm, et ma hakkan kaalus juurde võtma. Kaalus juurde ma muidugi hakkasingi võtma, sest ravimid tegid oma töö ja söögiisu tuli tagasi. Mõttemaailm ei muutunud, aga söögist loobuda ei suutnud. Haiglast välja saades kaalusin 43kg. Kodus pidi depressantide ravi jätkuma, aga taaskord polnud emal selleks raha ja ma tegelikult arvan, et ta ei saanudki nende ravimite vajalikkuse tõsidusest aru ehk siis ravi ei jätkunud.

Ma ei mäleta, kui kaua ma enam-vähem toimiv olin. Eks ma lõikusin ikka ennast (kui te mu käsi näeks.... lõikusin juba vanade armide otsast uuesti lõigates - see oli kuidagi eriti valus ja kibe), enda keha jälestasin sajaga, ma ei tahtnud koolis käia, kellegagi suhelda, kedagi näha. Ma kartsin. Kõike ja kõiki. Eriti jube oli, kui ema nutma hakkas, sest ma tundsin end süüdi, kuigi tegelikult ma ju olin haige. Haige mõistmist ma siiski ei saanud, sest seda ei peetud justkui haiguseks. Silmaga polnud ju midagi näha ja kõrvaga kuulda, ei olnud vähk ega kopsupõletik. Keegi ei saanud aru, et mul on depressioon, millega kaasnes elurõõmu kadumine, energia vähenemine ja mille tulemusena langes minu toimetulekuvõime ja elukvaliteet. Ma ei teinud kõiki neid asju selleks, et tähelepanu saada. Depressiooni sümptomid väljenduvad nii käitumises, mõtlemises, tunnetes kui ka keha füüsilistes reaktsioonides. Ma olin omadega lihtsalt nii umbes, kui umbes olla sai.

Ma lõpetasin rääkimise. St ma hakkasin kogelema ja kuna ma seda jubedalt häbenesin, siis ma lõpetasin igasuguse rääkimise. Suhtlesin ainult kirjateel. Õpetaja viis mu kiiremas korras Seewaldisse, kus mind taheti muidugi kohe haiglasse panna, aga mina ei tahtnud minna. Nii käisime iga päev 10 päeva järjest Seewaldis mingisuguseid süste kõhtu saamas, aga nendest polnud mingisugust abi ja lõpuks mind pandi ikkagi haiglasse. Rääkima ei hakanud ma siis ka.... 3,5aastat ei rääkinud ma midagi. Ainult kirjutasin. Ravimeid sain kaootiliselt.... Oli natuke paremaid aegu ja olid kohutavad ajad. Ma jälestasin ennast täiega ja ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ma võisin lihtsalt lambist nutma hakata täiesti tavaliste asjade peale. Ma läksin närvi, kaotasin enesevalitsuse, ma lõikusin ennast ja siis jälle sidusin kokku. Ma ei näinud ühtegi muud tooni, kui must. Ma olin üksi ja üksik... sest keegi ei osanud minuga suhelda, mind mõista. Ega ma muidugi ei rääkinud ka, MIS mind vaevas ja KUIDAS mind vaevas. Ma ju ei mõistnud paljut isegi.... Olid erinevad psühhiaatrid, erinevad psühholoogid, erinevad muud inimesed, kes kõik tahtsid õudsalt mind aidata, aga kes kõik mingi aja möödudes, nähes, et kasu ei ole mitte mingisugust, kadusid. Kellelgi ei jagunud kannatust ja aega, tahtmist ja mõistmist mind aidata.

Tuli Arvo. Andis mulle elu. Sõna kõige otsesemas mõttes. Väga palju oli probleeme, olime noored ja rumalad, saime lapse, kui olime ise alles lapsed, aga minul oli seda last vaja. Väga. Selleks, et ma näeks oma elul mõtet. Robin andis mulle selle mõtte. Läbi Robini sünni ma justkui tulin elule, ma ei tundnud, et olen mõttetu, sest kellegi jaoks olin väga suure tähtsusega. Arvoga suhted olid nii ja naa, oli raskemaid aegu ja paremaid aegu, kahel korral olime lahkumineku äärel. Aastad möödusid, armastus süvenes. Kasvasime kokku. Ta hoidis mind väga ja kui ma olen hiljem ta käest küsinud, et mille kuramuse pärast Sa mind napakat üldse endale tahtsid, siis ta ütles nii armsalt, et ta teadis koguaeg, et minust saab veel asja :) Keegi uskus minusse, isegi, kui ma selleks väga palju põhjust ei andnud.... Põdesin kergemaid depressioonihooge, sain alati antdepressandid kiiresti peale (alati oli raha nende ostmiseks ja kui ei olnud, siis leidsime raha) ja mingeid hullemaid hooge peal ei käinud. 10 aasta jooksul oli kaks raskemat episoodi, millest ühega mind taheti haiglasse panna, aga Arvo ei olnud nõus. Ta on mind hoidnud ja armastanud nii, kuidas on osanud.


2013 aasta jaanuaris jäin haigeks. Väga. Tagasilöögi allikad... See ei tulnud üleöö. See kõik algas oktoobris 2012 diagnoositud paanikahäirega, mida ma käisin mitmeid kordi kiirabis maha võtmas, aga olukord oli väga keeruline, sest täiesti ootamatult tekkisid üha uued ja uued hood, mida ma ei suutnud kontrollida ja mis ei allunud täielikult isegi mitte Dizepaamile. Peale füüsiliste sümptomite (väga kiire pulss, hingeldamine, värisemine, käte suremine, sipelgatunne sõrme otstes), olin vaimselt täiesti kurnatud, aga rääkida eriti kellelegi ei julgenud midagi, sest arvasin, et kõik hakkavad oma tähelepanupuuduse jutuga jälle pihta. Lihtsad asjad. Näiteks ma hakkasin kartma autosse istumist. St ma vaatasin kõigepealt tagumise istme juurde, et ega kedagi ei ole autos (keda? mida?) ja see süvenes. Käivitasin auto ja jälle vaatasin. Ma hakkasin kartma trepi alust, ukselinke, voodi aluseid. Nagu vanasti, siis, kui mu elu ei olnud Arvoga. Ma ei söönud mitte midagi (nädalas 1 õuna...) Ma ainult nutsin ja nutsin. Ma ei tulnud enam toime kodu, laste, ülikooli, tööga, sest seda kõike oli minu jaoks liiga palju (näitena võin tuua, et 2012 sügissemestril sooritasin ma aineid 56 EAP eest, sooritades kõik eksamid ja tehes 102 kodust kirjalikku tööd - normaalne on 30EAP-d semestris). Ma olin justkui lõksus loom, ma ainult kõndisin edasi-tagasi, ma ei suutnud paigal olla, mu motoorne rahutus oli üüratu. Mu kõne oli väga kogelev ja mul oli raskusi sõnade välja ütlemisega. Perearst kirjutas antidepressandid ja tegi minuga mingisugust teraapiataolist asja, milles ta tegelikult ebaõnnestus, aga sellest ma pikemalt ei kirjuta (see jääb tema südametunnistusele). Mul tekkisid psühhootilised sümptomid, mida perearst enam ravida ei saanud ja ei osanud. Arvol oli autos CITO! saatekiri Seewaldisse.... Ma tegin ikka selliseid asju, et ma täna mõtlen, kust võttis Arvo selle julguse mind mitte haiglasse panna... Käisin paljajalu Sebastianil koolis järgi - õues oli 15 kraadi külma ja paks lumi.... Kudusin Robinile kampsuni ja panin selle põlema, sest keegi käskis või ma ise käskisin või ma ei teagi. Tegin kaminasse tule ja jätsin kõik siibrid kinni. Kartsin süüa midagi muud peale rukkola, kõik söök tundus mürgitatud, paha maistega või muul moel ebasobiv (kaotasin kaalus 15kg) . Lõikusin tükkideks kõik oma valget värvi pesu. Ma nägin igal pool ühte meest seljaga minu poole olevat ja ühte kollase kleidiga (või oli see roheline...) naist, kes ilmus näiteks ootamatult sõiduteele, niimoodi, et ma pidin äkkpidurduse tegema. Ma nägin, et auto esituled on näod, vihased näod ja ma tahstin nende eest end kõrvale tõmmata, riskides kraavi sõitmisega. Ma kuulsin kõnet isegi siis, kui kõik ütlesid, et nad pole midagi öelnud ja see on kohutav! Mul oli kõrvades koguaeg paha, eriti, kui ma ärritusin või kurvastasin või olin segaduses. Ma kartsin üksi poodi või kuhugi mujale minna. Ma ei saanud magada ja kui magasin, nägin kohutavaid unenägusid. Mul puudus igasugune turvatunne nii enda kui teiste suhtes ja kohati oli mul tunne, et see ei olegi mina või et kõik toimub justkui minust väljaspool, minust sõltumatult. Ma nägin sipelgaid enda juustes edasi-tagasi kõndimas... Selleks, et nad ei saaks kõndida, pidin patsi tegema... Minu suhtlemisvajadus oli nullilähedane, ma ei suutnud end isegi lastega suhtlemiseks piisavalt kokku võtta - kõike oli minimaalselt, nii vähe, kui võimalik. Arvo võttis end kolmeks kuuks töölt vabaks ja hakkas minu ravimisega tegelema. St leidis psühhiaatri (meie armas Annekene), kes ei tahtnud mind esimesel võimalusel psühhiaatriahaiglasse panna (vist? ega ma täpselt ei teagi...), kuid kes pani mulle diagnoosi "Raske depressioon psühhootiliste sümptomitega" ja kes hakkas välja töötama toimivat raviplaani. Ega ma sellest ajast suurt midagi ei mäleta. Mäletan kohutavat jõuetust, mis mind valdas peale igat rohu võtmist (neuroleptikumid) ja soovi mitte olemas olla. Mul oli lihtsalt nii kohutavalt paha, et ma oleksin tahtnud olla olematu. Ma ei jaksanud isegi oma käsi liigutada, rääkimata üleüldse mingusgusest liikumisest, suhtlemisest või toimimisest. Ma mäletan ühte hetke meie voodis, kus nad kõik: Arvo, Robin ja Sebastian rääkisid igasugustest asjadest ja ma tahtsin ka rääkida, aga ei jaksanud. Anne ja Arvo olid pidevas suhtluses, tõstsid ja alandasid doose, lõpuks vahetasid ikkagi ühe rohu teise vastu, lisasid midagi juurde, jätsid midagi ära. Mina olin koguaeg selle katsetuse sees ja ei saanud üldse aru, mis minuga toimub. Ma tundsin end nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti KOHUTAVALT!

Arvo töötas palavikuliselt meie pere heaks kodus. Tegeles lastega, koduga, lasi mul nii palju, kui mul vaja oli, pikali olla või mingite oma asjadega tegeleda (ega ma suurt midagi teha jaksanud...kirjutasin....isegi käsitööd oli raske teha, sest heegelnõel ja käsi ei teinud koostööd). Ta mõtles välja erinevaid projekte, et mulle justkui "tööteraapiat" teha. Ta tahtis mind igale poole kaasata, näidata mulle, et ma olen ELUS. Isegi, kui ma seda ei soovi.... Samas mul otsest suremisesoovi ei olnud, sest ma mõtlesin koguaeg oma laste peale. Vähemasti siis, kui ma jaksasin mõelda. Aga mul oli näiteks kadumisesoov. Ma tahtsin, et ma kaoksin ära ja mitte keegi, mitte kunagi ei leiaks mind üles (see läheb peaaegu suremisesoovi alla vist...). Arvo aga utsitas mind muudkui püsti tõusma, söötis mulle ette erinevaid projekte ja aitas teha asju, mida ma ise ei oleks kindlasti tegema hakanud.


Ta õpetas mulle igasuguseid uusi asju, lasi mul proovida teha selliseid asju, mida ma kunagi teinud ei ole - ise koguaeg julgustades ja toetades. Ta püüdis hoida mind justkui mingisuguse oma kapsli sees, kus keegi ei saa mulle liiga teha, halvasti öelda, mind püsti tõusmast takistada. Ja iga kord, kui keegi midagi valesti tegi või ütles, tundis ta ahastust, sest kõik üles ehitatu kukkus kolinal kokku ja me olime alguses tagasi. Eriti torkas see silma suhtluses lähisugulastega, kes oleksid tahtnud, et ma paraneksin kiiresti! Nad olid nördinud, et ei näinud edusamme, seadsid kahtluse alla minu arsti ja tema ravimeetodid, soovitasid korduvalt mind haiglasse panna. Eks neil oli hirm... Arvo pidi koguaeg endale, mulle ja teistele tõestama, et ta teab, mida ta teeb, kuigi ma arvan, et ta tundis ka aegajalt hirmu. Aga haiglasse ta mind ei pannud....

Hakkasin tasapisi elule tagasi tulema, st muutusin tublimaks. Hakkasin osalema kodutöödes ja lastega tegelemises, proovisin isegi korra tööle minna, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ülikool oli naguniigi maha tõmmatud - selleks polnud ma üldse võimeline - ei ole tänaseni. Ma muutusin osavõtlikumaks ja ravimid hakkasid ka mõjuma. Meeleolu oli natukene kindlam, ravimitest tingitud pahasus möödus, iga kahe nädala tagant käisime Tartus Anne juures, kes üksipulgi mu elu lahti hakkas harutama. Arvo meelekindlus ja sihikindlus on mõistetamatud minu jaoks. Ma ei tea, kust ta võttis selle jõu, energia, tahtmise, oskuse, aja ja kindluse mind sellisel moel aidata. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes oleks võimeline midagi sellist oma kaaslase jaoks ja heaks tegema. CITO! saatekiri psühhiaatriahaiglasse on siiani meil sahtlis... Ainult läbi tõelise armastuse ja enesekindluse on võimalik kedagi selliselt aidata, nagu tema on mind aidanud. Ta ei tööta enam "soomegraafiku" alusel, vaid enda graafiku alusel ja selle eest meil ei jää muud üle, kui tänada Metsä Woodi koos kõikide nende Jaride, Mägelate, Markude, Tobidega... Kõiki, kes on aidanud tal teha tööd neli päeva nädalas, et ta saaks kolm päeva nädalas olla meiega. Arvo on koos Annega andnud endast kõik. Arvo on mind iga kord jalgele tagasi upitanud, kui on tagasilöögid (näiteks mingid tülid sünniperega). Ta on mind toetanud ja andnud mulle turvatunnet, ta on mind hoidnud ja kallistanud, on mind ikka ja alati tagant utsitanud ning lubanud mul teha just neid asju, mille tegemisel ma end õnnelikumana tunnen (näiteks kohutavates kogustes mänguasju heategevuseks :)). Ta on mind toetanud, kui olen jälle põlvili kukkunud, mis on kerged juhtuma, sest emotsionaaselt olen ikkagi väga habras. Igasugused ebameeldivused löövad mind mitmeks päevaks või isegi nädalateks rivist välja, tekitavad ebakindlust, paanikat, hirmu. Ta on teinud kõik, et kogu ravimimajandus oleks korras, mis tänaseks on ikka 13 tabletti (antidepressandid, kahte sorti neuroleptikumid, rahusti, kaasuvate hädade pärast üks neeru- ja teine põierohi).  Ega mina täpselt ei teagi, mida ja kui palju ma võtan - minu jaoks on täidetud dosaatorid külmkapi peal ja ma pean meeles pidama, et umbes kell 9, 13 ja 22 ma pean rohtu võtma. Ma ei tea, mis juhtuks täna, kui me jätaks ravimid ära... Eks see on rohkem Anne rida vaadata, et millal, mida ja kui palju ta vähendama hakkab... Ma loodan, et mitte veel.... Sest imelikul kombel annavad ka need ravimid mulle turvatunnet. Mõnikord, kui olen unustanud rohtu võtta, saan sellest üsna kiiresti aru, sest mu kõrvades hakkab paha ja mu käed hakkavad värisema, ma muutun rahutuks ja ebakindlaks.

Tunnen end täna võrreldes varasemaga palju paremini. Ma saan magada, mis on väga oluline asi. Samas olen väga suures pahuksis oma kehaga, aga et olukord kontrolli all hoida, toitun toitumiskava järgi ja teen võimalikult palju trenni. Trenn annab mulle rahulolutunnet ja mingil määral ka kindlustunnet, et ma suudan ja midagi minus on minu kontrolli all. Olen aastaga kaotanud kõik need 14kg, mis ma ravi alustamisega juurde võtsin ja selle hoidmine ei ole kerge. See nõuab igapäevast tööd iseendaga ja oma meleekindlusega. Pidev ja väsitav töö, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kuid see on parem, kui nälgimine ja oksendamine. Oma kehaga rahu aga ei ole ma ikkagi sõlminud. Arvo korrutab küll koguaeg, kuidas ma olen ilus, aga mina ei näe ilu, üldse mitte. Mõnikord ma mõtlen, et miks üldse peab olema ilus? Ilus kelle jaoks? Kas asi on üldse ilus? Võibolla on asi hoopis sügavamal, kui väline ilu. Siin saab mind tõenäoliselt aidata ainult Anne... Ma ei käi ikka üksi poes, ainult väga harva ja häda korral. Parema meelega ikka käin Sebastianiga või kellegi teisega. Ma kardan riiulite vahesid - ära küsi miks. Mul on väga väikene suhtlemisvajadus, st ma suhtlen ainult siis, kui keegi minuga suhtleb. Kuna keegi seda ei tee, siis ei suhtlegi, sest ma ise ei tule justkui selle pealegi, et peaks kellegagi suhtlema. Ma vajan tähelepanu ja hellust, selle annab mulle Arvo, sest ta on ainus, kes on minusse uskunud ja mind päriselt minu haiguses toetanud. Nii, kuidas ta on osanud. See ei ole talle kerge olnud ja küllap on ta ka väsimust ja jõuetust tundnud, kuid ta pole alla andnud ja on ikka minusse uskunud. Kõige olulisem vist on olnud see, et ta on andnud mulle aega tervenemiseks, ta ei ole oodanud, et kõik käiks kiiresti ja mis väga oluline - ta ei ole tahtnud mind koguaeg muuta. Tal puudub illusioon, milline ma peaksin olema, ta võtab ja armastab mind just sellisena nagu ma olen kõikide minu vigade ja heade külgedega, andes mulle iga päev jõudu saada tublimaks ja paremaks.


Ma tunnen ikka aegajalt, et ma olen mõttetu. Mul tulevad peale kurvameelsushood, kus ma tahan ainult omas maailmas olla ja oma asju omas tempos teha, siis muutuvad väga ahistavaks kohustused, mis nädala sees on seoses Sebastiani eripäradega üsna intensiivsed. Ma pean saama rahus ärgata, seepärast panen äratuse alati 15 minutit varasemaks, et ma saaksin rahulikult mõelda, miks ma olen ja mis täna ees ootab, teha justkui plaane, et mis ja kuidas ma teen, et päev õnnestuks. Kui ma seda teha ei saa, muutub mu päev närviliseks ja kaootliseks, mis väsitab mu õhtuks väga ära ja siis on igasugused sünged mõtted kiired tulema. Samamoodi väsitavad ja muudavad mind närviliseks igasugused muutused (ma võin täiesti tühjast kohast enesevalitsuse kaotada), äkkplaanid, uued kohtumised, võõrad inimesed, sundsuhtlused, ametiasjad (nendes ma ei osale üldse või kui just väga peab, siis meiliteel). Ma kardan... Liiga paljusid asju ja isegi, kui ma selge mõistusega saan aru, et mul ei ole vaja karta, siis enda ebakindluses ma neid olukordi täielikult kontrollida ei suuda ikkagi. Ma olen väga tundlik igasuguse kriitika suhtes, sest mul tekib koheselt tunne, et ma olen süüdi. Kõiges. Minu väga suur puudus on see, et ma ei oska ennast ja oma tegevusi väärtustada. Arvo ütleb küll, et meie maailm (eriti Sebastiani) kukuks kokku, kui ma ei teeks neid asju, mida ma iga päev teen, aga minu jaoks on see kõik ikkagi kuidagi tavaline ja justkui tähtsusetu. Kõik teised teevad tähtsaid asju, mina aga pean hommikul saama 15 minutit rahulikult oma päeva planeerida, selleks, et elu tunduks elamist väärt ja ma oleksin hästi toimiv....

Ma olen teinud selle nelja aasta jooksul kohutavalt palju käsitööd, põhiliselt kudunud ja heegeldanud, aga ka õmmelnud kolm (üks, kaks, kolm) nukku (waldorfnukud), väga palju ingelid ja teinud igasuguseid muid asju (näiteks unenäopüüdja). Olen tõenäoliselt joonistanud rohkem, kui terve oma elu jooksul, aga need kahjuks on kõik igasuguste masendushetkede jooksul tuleroaks saanud.... Välja arvatud kõik need kaardid, mis ma teinud ja saatnud olen. Ma tunnen end käsitööd tehes turvaliselt. See on midagi, mida ma oskan ja ma töötan palavikuliselt lõpptulemuse heaks. Mitte vähem oluline ei ole samal ajal tehtav loendamine, sest igasuguste asjade loendamine (silmuste, numbrite, ringide, kroonlehtede, maantepostide jne) aitab mul koondada mõtteid vajalikule ja takistab minna halbade mõtete maailma. Seega võib öelda, et käsitöö on minu jaoks justkui teraapia. Kui mul on tuju paha või ma tunnen end ebakindlalt, siis ma tavaliselt esimese asjana võtan kätte poolelioleva töö (üks pooleliolev töö on mul koguaeg olemas) ja püüan loendamise teel end tagasi reale saada. Tavaliselt see õnnestub, aga mõnikord ei õnnestu ka ja siis see muudab mind närviliseks. Kuigi laias laastus võib ikkagi öelda, et käsitöö aitab mul püsida rahulikumana ja kindlamana. Aga mitte ainult. See annab mulle tunde, et ma oskan midagi. Päriselt. Ma olen selles hea. See tunne on väga, väga vajalik, sest enamuse osa ajast ma arvan, et ma ei oska midagi, pole milleski hea, kõik, mis ma teen, on mõttetu, kasutu, ma olen andetu ja igav, teised oskavad kõiki asju ja palju paremini (selles võib olla oma osa ka Luhtarude väga laialdased oskused ja anded, millega mul ei ole midagi võrrelda, sest ma olen täiesti keskpäraselt tavaline). Ja käsitööl on veel üks vajalikkus - see sisustab minu aega. Ootamise aega. Ootaja aeg teadaolevalt on pikk.... Ootan Sebastianit (trennides), ootan Arvot, ootan Annega kohtumist.... Koos heegelnõela või varrastega see ootaja aeg lüheneb märgatavalt.

Ma eriti ei taha oma haigusest rääkida, sest mul on häbi. On selline tunne, nagu ma oleksin selle kuidagi ise teinud endale, sest seda ei saada ju viirusena või nakkusena. See on mul nii kaua olnud (24 aastat?), et on tunne, et ma ei oskagi ilma selleta elada. Mul on selline tunne, et ma peaksin olema hoopis teistsugune, et inimesed minu ümber ootavad, et ma oleksin teistsugune, aga ma ei oska. Mina olen ikka selline nagu hommikul ärgates välja tuleb. Mul on igasugused kinnisideed (näiteks oma keha suhtes), ettekujutused (näiteks sellest, milline peab olema minu päev), hirmud (näiteks autoga sõitmise ees, helistamise ees). Mul on häbi ka selle ees, et mul on haigus, mida ei saa vereprooviga diagnoosida või väliste sümptomitega näha ja kuulda, sest mul on tunne, nagu kõik arvaksid, et ma kujutan seda endale ette. Seda haigust. Või ma ei oska seda seletada. Mul on selline tunne, nagu ma peaksin ikka veel tõestama, et mul ei ole tähelepanupuudus....

Sellel kõigel, mis minuga toimub, puudub igasugune seos sellega, kui hea on mu mees, kui ilus on mu kodu, kui üliägedad on minu lapsed, kui suur on mu vabadus tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Kõik, mis toimub, toimub minust sõltumatult. Mind võib lihtsalt ühel hetkel tabada võimetus tunda rõõmu ja seal ei aita see, kui võrrelda minu elu Nigeeria näljahädalistega või Süüria sõjapõgenikega. Selle vastu ei aitagi midagi, see tuleb lihtsalt üle elada nii hästi, kui ma oskan ja nii toetavalt, kui lähedased oskavad või tahavad. Selle üleelamisele aitavad kaasa kindlasti ravimid, mida ma võtan, sest need ei lase mul langeda üüratusse, kohutavasse, masendavasse musta auku. Elu ja aeg on näidanud, et kui ravimeid ei ole, olen ma varem või hiljem ikkagi teovõimetu ja mu elukvaliteet langeb märgatavalt. Võibolla saab seekord midagi olema teistmoodi, sest mul on peaaegu neli aastat kestnud teraapia seljataga ja see ei ole veel lõppenud (ma ei tea, millal ma olen valmis Annest loobuma....). Võibolla see, et mul on "lastud" paraneda nii aeglaselt, kui on vaja olnud, annab kuidagi parema positsiooni tuleviku osas. Ma ei tea. Minuga pole varem niimoodi olnud. Alati on olnud üks ravi katkemiste jada, mis on mind iga korraga järjest sügavamale auku viinud. Esimest korda elus on ravi olnud järjepidev ja aegaandev, minu isiku eripära arvestav.

Suures plaanis on täna kõik hästi. Ma tegutsen ja toimetan, kõik argipäevased kohustused on rea peal. Arvo saab minu ja minu panusega pereellu arvestada, ta saab mind usaldada (et ma ei jäta siibreid kinni, kui tule kaminasse teen ja ei lähe -15 õue paljalu paterdama). Samas peab ta ikka koguaeg valvel olema, et mingid tühised asjad või eemalt tulevad asjad ei lööks mu maailma kõikuma, mis tahab kõikuma lüüa ikka iga väiksemagi pahamaigulise asjaga. Kodus olles hoiab ta mind pidevas liikumises (igasugused matkad, saunad, jalutuskäigud, poodlemised jne) ja justkui näitab mulle, et ma suudan küll :) Mõnikord ma väsin sellest ära. Siis annan talle teada, et homme õhtul ma tahan kell kümme magama minna, ma ei taha minna ei Sippa, ei linna, ei mitte kuskile ja siis ta arvestab sellega. Aga väsinud Ennike on parem Ennike kui lihtsalt norutav Ennike. Ja seda Arvo teab. Arvo toetab igat minu tegevust 100%-selt. Tõenäoliselt ta kiidab mind rohkem, kui ma väärt olen ja ta kiidab mind kindlasti ka selliste asjade eest, mis igapäevaselt teistele tunduvad täiesti iseenesestmõistetavad asjad, sest ta teab, mis juhtub siis, kui ma ei ole võimeline neid iseenesestmõistetavaid asju tegema.

Ma olen ikkagi pigem vaikne ja kõrvaltjälgiv. Ma kuulan väga palju. Kui käime näiteks matkamas või niisama Limmude pool või Sipas, siis ega ma suurt midagi ei räägi,  kui just ekstra keegi mu poole ei pöördu. Mu kogu tähelepanu läheb kuulamisele ja mõistmisele, jälgimisele. Mul on alaväärsustunne. Näiteks ei julgenud ma ühte lauamängu mängida, sest kartsin, et ma olen selle mängu jaoks liiga rumal ja ei saa sellest aru (nüüd muidugi saan). Ma hoian pigem omaette, sest kardan teistele  veider tunduda. Mul pole sellist südikust, mis oli enne viimast haigestumist. Proovisin ülikooliga jätkata, aga ei saanud hakkama, lasin end eksmatrikuleerida. Kirjalike koduste töödega oleksin veel hakkama saanud, aga kohapeal käia ei suutnud, loengutest osa võtta ei suutnud. Ma ei tahtnud ühtegi inimest näha, ma tundsin end ebaturvaliselt ja halvasti, pulss oli väga kiire ja õppejõudude jutt muutus kajakõlaliseks ja arusaamatuks. Võibolla proovin kunagi eksternina õpingud ikkagi lõpetada, aga võibolla ka mitte... Õpetajat ei saa minust tõenäoliselt enam kunagi, sest minu tundlik närvikava ei pea sellele koormusele vastu ja väiksema koormusega ma teha ei oska. Võibolla lähen hoopis fotograafiat tudeerima.... Kunagi... Ei tea. Ma ei igatse kodust välja, tööle, seltskonda, kuuluda kuhugi kollektiivi, käia kohvikutes sõbrannadega. Ma tunnen end kõige kindlamini kodus, omade keskel. Ja minu sotsialiseerimine ei ole õnnestunud ka Arvol mitte .... ma lihtsalt ei vaja seda. Ma muidugi teen kõik asjad kaasa, mis Arvo ette võtab, aga ma nimetangi seda kaasategemiseks, sest omaalgatuslikult ei toimuks mu elus midagi. Mõnikord mul on süümekad, et ma olen nii omaette ja vaikne ja vähehuvituv ning ma ei tea, miks see niimoodi on. Ma olen oma silmuste maailmas ja ma isegi ei tule selle peale, et mul oleks rohkemat vaja.

Mul on kahju, et minu minaks olemine on teinud inimestele haiget, samavõrd on mul kahju, et minu minaks olemise pahakspanemisega on tehtud mulle nii palju haiget.

Ma lõpetaks oma postituse Jaan Kruusvalli mõtteteraga:

Ei ole rõõmusid, mida ei saaks jagada kellegagi,
küll on aga muresid, mida kellelegi rääkida ei saa.
Rõõmu suurust mõistab igaüks,
mure suurust harva keegi.
See näitab, et rõõmuks on inimene alati ette valmistatud,
mureks mitte kunagi.
Me ei taha, et meid läbi nähtaks,
aga soovime nii väga,
et meid mõistetaks...



28 kommentaari:

  1. Ma ei tea, kas oma haigusest avameelselt kirjutamie oli sulle eneseületamine või vastupidi - teraapiline. Igatahes oli see vajalik. Ma tean vähemalt üht inimest, kes on sulle südamest tänulik selle postituse eest, sest ta tundis lugedes ära iseenda ja sai sellest palju tuge ja julgustust. Ta sai kinnitust,et ta ei ole ainuke oma hädaga ja et sellega on võimalik elada. Ma arva, et selliseid inimesi on veelgi.
    Aitäh sulle, Ennike!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See "ainukeolemise" tunne on üks kohutav tunne... Samamoodi on üksiolemise tunne väga paha tunne, seepärast isegi, kui depressioonis inimene väidab, et tal polegi väga suhtlust vaja, siis ikka olemas olla! Ja tagant utsitada!

      Ikka edasi, ei sammukestki tagasi :)

      Kustuta
  2. Huhh. Ma ei teagi kohe mida kirjutada. Just viimane osa postitusest oleks nagu minu kirjutatud. Vaikne ja kõrvaltjälgiv olen ka mina. Ise väga kellegagi juttu ei alusta, no sõltub, oma lähedaste ja elukaaslasega ikka räägin aga võõrastega mitte.

    Pidevalt on kuklas tunne et ma pole tegelikult piisavalt hea või vahel mõtlen et no milleks mind siia maailma üldse vaja on?
    Depressioonis olen ma olnud vist ka poole oma elust, olen 30. On paremaid aegu kus kõik on täiesti OK ja ma jaksan olla ja teha, on aegu kui ma vaevu suudan end voodist püsti ajada ja kõik on ümberringi hall ja pilvine.

    Sina Ennike oled supertubli naine! Ma ei oska panna sõnadesse seda mida ma mõtlen. Ja aitäh selle üdini ausa postituse eest, aitäh.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me kõik oleme siin ilmas vajalikud. Me kõik sünnime mingisugusel põhjusel, meil on oma rada käia. Ära seda ära unusta! Ja ma lohutan ennast, Sind, kõiki - varsti on kevad! See annab ka hingamisele hoopis uue jõu :)
      Ja palun, selle avameelse postituse eest ja tänan Sind, et jaksasid lugeda :) Ma ei tea, miks see minu seest tahtis välja tulla... aga tuli. Ju siis nii peab olema :)

      Ole vapper!

      Kustuta
  3. Täpselt, mulle annabki just see jõudu juurde et varsti-varsti on väljas palju rohkem päikest ja soojust, siis saab palju kergemalt hingata! Ma ei ole talve-inimene, kohe üldse mitte.

    Ja kui see postitus tahtis välja tulla, ju siis oli õige hetk selleks ;)

    VastaKustuta
  4. Pean veel midagi ütlema :) Puutepunkt on otsast lõpuni läbi loetud, palju tuttavat ja oma :)
    Sa oled uskumatult tubli ja visa ! Ehk kunagi jätkub ka minul niipalju julgust, et oma lugu kirja panna. Praegu veel mitte :)
    Kui kunagi tekib Sul soov oma muret jagada võhivõõraga siis alati võid kirjutada minu blogis olevale e-posti aadressile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pane oma lugu kirja kasvõi iseendale...ka see on abistav :)

      Kustuta
  5. Armas Ennike, sa oled julge! Ma pean ausalt ütlema, et otsast otsani ma seda läbi ei lugenud, sest et valus on..ja kurb hakkab ja ehk sa oled sellest isegi kirjutanud (ma alles avastasin su blogi), aga kas sa pole mõelnud, et sul endal ka autismispektrihäire kalduvust pole (st. asperger?), paljud asjad mis sa siin kirjutasid iseloomustavad hästi selle nö "kergemat" vormi ehk aspergerit. Samuti, võid vaadata sellist foorumit nagu http://www.omamoodi.net/ - ääääretult armas ja kokkuhoidev seltskond.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hei Käpik :) Ma tegelikult ei ole julge, tegelikult olen väga arg... Ma olen enda diagnoosimisel väga ettevaatlik, ükski arst ei ole küll maininud, et ma oleksin kuidagi autismispektrihäirega...see variant ei ole isegi läbi käinud. Omamoodi lehega olen kursis, aga ei figureeri seal (üks postitus siiski on, vaatasin just) - millegi pärast pole seda tunnet tekkinud...

      Kustuta
  6. Väga julge ja aus blogijutt...>Tunnistan ausalt,võtsid mind tõsiselt nuuksuma...Vapper oled!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise veel ei tea, et ma olen vapper :) Arvo ütleb mulle koguaeg, iga päev: "Ole vapper, hiireke!" - see on ühest vene multikast. Ma ikka püüan, iga päev...olla vapper :)

      Kustuta
  7. Sul on elus väga vedanud, Sul on täiesti imeline mees. See, et kõik hingelt ja südamelt kirja oled pannud võiks olla justkui uue lehekülje keeramine, et uued päevad saaks hoopis uue sisu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on tõesti mehe ja lastega elus väga vedanud, tean oma vedamise väärtust unepealt :) Aga mis puudutab uut lehekülge... iga päev on uus lehekülg, igal hommikul. Haigustega aga kahjuks on nii, et neile ei loe, et on uus hommik...nemad kaovad ikka omas ajas ja tempos. Me liigume selles suunas, vaikselt ja kindlalt - nii, kuidas meile sobib :)

      Kustuta
  8. Alustasin lugemist... ja endalegi ootamatult lugesin lõpuni!
    Aitäh jagamast ja soovin sulle ainult parimat! Kallistan.

    /Triin

    VastaKustuta
  9. Vähemalt 6x alustan juba selle kommentaari kirjutamist. Lugesin Su "linki". Lõpetasin nii, et pisarad voolavad. Kõigepealt aitäh! Julguse eest sellest kõigest kirjutada. Ma tean ka, lühemat aega. Mis tunne on kui Sa kardad kellelegi rääkida, sest kardad, et ta arvab, et see on lihtsalt mingi labane tähelepanupuudus. Sellepärast mina ei kirjuta ega räägi ka sellest. Mina kardan, et inimesed vaatava "ah nendest ravimitest Sa selle positiivsuse saadki." Kuigi nad ei tea tagamaid..nad ei tea, et ilma nendeta ei suudaks ma/me üldse võib-olla voodist tõusta. Et püsti tulles on tunne, et nüüd on kaks varianti, minestada või oksendada. Et ilma ravita ma poleks ammugi kuhugi jõudnud. Et need on selleks, et füüsilised sümptomid ei oleks väljakannatamatud. Et vähegi suudaks näha ja tunda ja olla, ilma hirmuta. Tahaks jätkata veel tuhande näite ja faktiga, et anda mõista - ma aiman mida Sa tunda võid. Aga ma ütlen hoopis, et ma olen olemas ja et Sina oled nii hämmastavalt tubli ja imeline naine. Aitäh selle postituse ja jõu eest, Ennike!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh Keiu ja jaksu Sulle :) Aitäh, et jaksasid lugeda....

      Kustuta
  10. See on nii ilus, et oled oma maailma loonud enda ümber. Sa oskad seda koguda, hoida ja hinnata, mis Sulle on hea. See on haruldane oskus. Nii kohatu oli lugeda, et oled enda arust mõttetu. Oled Looja. Pai Sulle.

    VastaKustuta
  11. See oli küll väga ilusasti öeldud, aitäh :) Eriti pai eest :)

    VastaKustuta
  12. Väga julge ja tubli naine, soovin Sulle südamest elurõõmu ! Ja ikka vapralt edasi ! :)

    VastaKustuta
  13. Väga julge ja hästi kirjutatud postitus! Sattusin sinu blogile sinu poja ja waldorfkooli teemalise postituse lingi kaudu ja siis sattusin ka seda lugema ning terve lugemise vältel käis peas mõte, et kas tõesti mõni psühhiaater/psühholoog pole kaalunud võimalust, et sinagi oled autismispektris?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh lugemast! Ja vastus Sinu küsimusele - ei keegi ei ole mind autistiks diagnoosinud. Kuigi ma ise näiteks näen endal ja Sebastianil väga palju ühiseid jooni ...

      Kustuta
  14. Nii hea lugeda, et kellegilgi on hakkanud parem... No natukene parem. Tundsin ära iseenda, aga mulle tundub, et minu olukorrast väljapääsu ei ole. Ma tahaks ainult päevad ja ööd magada, vahel ei jõua isegi õigeks ajaks tööle.õnneks pole veel lahti lastud, aga kui aus olla siis mul suva kas lastakse lahti või mitte. Niikuinii ma ei taha kellegagi suhelda ja suhtlemine on minu jaoks lihtsalt raske ja väsitav. Pigem ma väldin seda. Pigem olen oma kodus, oma toas, oma voodis ja ootan et parem hakkaks. Aga no ei hakka. Mis teha? Ju siis olen loodud selliseks eluks. Loodud olema üksi ja üksinda. Raske on elada ja ma loodan et ei pea kaua enam seda elu taluma. Sina aga oled tubli ja ma loodan et sul läheb järjest paremaks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga kurb lugeda... kui soovid, võid mulle meilile kirjutada (ennike.luhtaru@gmail.com), äkki hakkab kergem, kui saad oma olukorda analüüsida kirjalikult ja äkki ma saan kuidagi toeks või abiks olla. Abi tuleb leida, see on kindlamast kindel...Üksi voodis elu lõppemist oodata ei ole lahendus. Kindlasti on paremaid lahendusi... Äkki leiame need koos üles?

      Kustuta