laupäev, 23. november 2013

Päevavargad

Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et "päevavaras" on looder, logard, laiskleja. 

Kes on meie eluga natuke kursis, see teab, et taotlesime kevadel Sebastianile koolipikendust, mille me ka saime. Nõustamiskomisjoni otsusel muutus koolipikenduse saamisel alushariduse omandamine koolieelses lasteasutuses Sebastiani jaoks kohustuseks. Sealsed tähtsad tädid arvasid, et see on vajalik sotsiaalsete oskuste omandamiseks ja kõne hilistumise tõttu. Lubege naerda selle kõne hilistumise peale, naerda kohe kõva häälega. Ega R-hääliku puudumine pole kõne hilistumine. Või on? Aga see polegi praegu oluline. Igatahes oli vald kohustatud meile leidma lasteaiakoha ja mitte lihtsalt tavalises rühmas, vaid arvestades Sebastiani eripäradega siiski väiksemas rühmas kui tavalasteaias tavarühmas. Leitigi siis see vajalik koht ühes lasteaias sobitusrühmas ja seal me nüüd käinud olemegi. Teinud kõige tavalisemaid lasteaias tehtavaid asju, tavalise programmi alusel, tavalisi lapsi arvesse võttes - vahe on lihtsalt selles, et 20 lapse asemel on 12, mida pervassiivse arenguhäirega lapse jaoks on ikkagi liiga palju. 

Sebastian on muutunud närvilisemaks, ta laksutab keelega, paneb keelt nina otsa, paneb sõrmi üksteise vastu, ei suuda valitseda oma emotsioone. Ta ei saa aru, miks ta peab seal nõmedas kohas käima, iga käik on tema jaoks tõeline pingutus ja eneseületus. Ja iga "popipäev" tõeline rõõm. Ma pean tunnistama ausalt, et nagu on Sebastianil raske, on ka minul väga keeruliseks muutunud lasteaias käimine. Mul puudub igasugune usaldus (kui see natukenegi olemas oli, siis peale koosolekut, kuhu kuulus juhataja, lastekaitsespetsialist, õpetaja ja meie, on see natukenegi ära kadunud) ja ma tunnen trotsi. Miks? Sest seda, mida meile lubati sobitusrühma avades, ei ole tehtud. Ei mingeid individuaalseid tunde, ei logopeedilist ravi, ei individuaalset lähenemist, ei varajase ande märkamist ja toetamist. Me elame tavalist lasteaia elu, täidame tavalisi töölehti, teeme ringe ümber vajalikele hulkadele jne. Ainult selle vahega, et kui teised lapsed hakkavad lõunat sööma ja lähevad magama, siis meie tuleme koju, sest Sebastian ei söö sealpakutavatest toitudest ühtegi asja, aga sellest ma ei viitsi täna kirjutada. Sebastian ei ole sulandunud rühma, ta ei suhtle ühegi lapsega, õpetajate küsimustele vastab ühesõnaliselt, kui teab kindlalt vastust. 
Aga ka sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, kui kolepaha on lasteaias, sest tegelikkus on see, et Seebu saab hakkama. Tema jaoks on põhiline, et mina olen olemas. Kas mina saan hakkama? Klaasi sisse on tulnud mõrad...

Nüüd juhtus nii, et me tegime endale terve nädala vabaks. Tegelikult oli lasteaias meie rühm naguniigi suletud alates kolmapäevast, sest seal olid remonttööd  ja mina otsustasin, et me ei lähe see nädal üldse, vaid oleme kodus. Puhkame ja seedime. Seedime teadaolevaid asju ja püüame end natuke paremasse hingelisse tasakaalu viia, et oleks jõudu ja jaksu uuele nädalale vastu minna. Kumb meist vajas seda rohkem, kas Sebastian või mina - küllap mina. 

Sõrmed koos, koguaeg, kui võimalik
Väga ägedad pliiatsid

Päevavargad. Ma tegelikult arvan, et Arvo ei mõelnud sellega seda, et me oleks loodrid või laiskvorstid :) Muidugi me pole. Me lugesime läbi kõik kodusleiduvad loomaraamatud ja lisaks veel  Jujja Wieslander ja Tomas Wieslander kirjutatud "Mamma Muu ja Vares". Me meisterdasime jalgpalli kaartidele karbi, et need ei vedeleks küll kirjutuslaual, küll aknalaula, küll elutoas laual. Me joonistasime suurte pliiatsitega (Anne tõi need meile Šveitsist) ringe, ainult ringe ja veelkord ringe, sest Sebastiani käsi on nii kinni kui kinni. Me täitsime kohustuslikus korras töövihikut, saime tehtud kuni L-täheni, L kaasaarvatud. 

Loomulikult käisime jalpallitrennis, mida see nädal oli lausa kolm korda. Kaks trenni koos 2003-2006 aasta poistega piirkonna trenni ja üks trenn 2006 aasta poistega koondvõistkonnas. Lisaks loomulikult ohtralt tubast jalgpalli pehme sinise palliga, mis ei lõhu asju (vähemasti ei ole siiani peale ühe keraamilise päkapiku katki läinud). Mängisime kordi ja kordi täringumängu, kus peab oskama arvutada vähemasti neljasaja piires, vahel ka rohkem. Kookisime sahtlist välja Lote memori ja treenisime mälu. Mitmeid kordi, kuigi ma eriti seda mängu ei seedi, sest mu mälu on jätnud mu maha, aga loodetavasti oli ka mulle endale sellest treeningust kasu. 


Me rääkisime juttu, palju ja kõigest.
Oleme me päevavargad? Ma ei tea. Sebastian on muutunud palju rahulikumaks, ta ei laksuta keelega ega topi seda nina otsa. Muidugi ei saa ma üle astuda meile pandud kohustusest ja uuel nädalal me läheme jälle lasteaeda, seda küll alles teisipäevast, sest esmaspäeval me oleme Tartus professor Tillmanni juures ja Lõunakeskuses jalgpallikaarte ostmas :) Kuid ühe nädala me saime puhata. Puhata meile pandud kohustusest, mida mul on raske täita. Sebastian saab paremini hakkama, sest tal olen mina. Minus kasvav trots aga paneb mind tõsiselt proovile ja seda näitab vaid aeg, kas võidab trots või kohustus. 


kolmapäev, 20. november 2013

Näpunukud

Oli ükskord koosolek. Seal Sebastiani lasteaias ja eeskujuliku lapsevanemana ma võtsin sellest osa. Vaikselt, aga olin kohal. Oleks võinud muidugi ka mitte olla, sest ma ju käin seal peaaegu iga päev ja eks ma tegelikult teadsin, et ega ma sealt midagi uut ei kuule. Kuid see koosolek polegi kõige tähtsam. Sellest koosolekust kasvas välja hoopis midagi muud.
Üks meie rühma õpetajatest palus neid väheseid emasid, kes kohale olid tulnud, et äkki kellelgi on aega, tahtmist, võimalust teha näpunukke. Kui ma kodus selle lause ütlesin, siis Robin ütles mulle nii: "Ja Sina ütlesid muidugi kohe, et Sinul on vaba aega laialt käes ja Sa meeleldi teeksid mõned näpunukud. See oleks nii Sinu moodi." Annab tunda, et olen temaga 13,5 aastat koos elanud :) Sest umbes nii ma ütlesingi. 
Kui oled midagi sellist välja öelnud, siis pole enam võimalust taganeda. Mul aga tekkis kodus paanika, sest lubadus oli, materjale justkui jagus ka, aga polnud ideed. Sellist korralikku ja kandvat. Ja nii see paanika mu sees kääris mõned päevad. Mida rohkem päevi edasi, seda rohkem kääris. 
Ja siis ma nägin unes, kuidas ma kudusin sõrme, rohelise. Sõrme külge kudusin koonu. Heegeldasin seljale sikk-sakid ja tikkisin silmad. Nägin unes, kuidas ma tegin krokodilli. Tõusin hommikul üles ja hakkasin kuduma. Rohelisega ja nii, kuidas unes nägin. Tuligi krokodill. Ja seda krokodilli tehes tulid juba uued ideed. Värvid, triibud, koonud, sabad, silmad, kõrvad. Midagi kudusin, midagi heegeldasin, silmad kindlasti kahe värviga, vurrud, käppadele küünised. Iga uus loom oli omanäoline ja minulik. 


Mõtled küll, et mis see ühe näpunuku tegemine siis ära ei ole? Ema ütles mulle, et see ju lihtsalt edasi-tagasi kudumine (pole mainimist väärtki, et tegelikult ei tea ta kudumisest mitte midagi). Tegelikkus on aga see, et mul võtab ühe nuku tegemine paar tundi, sest kõik on nii peen nokitsemine. Ja ühtegi asja ei saa jätta tegemata, iga detail on oluline. Sama oluline on looma saba kui nina. Jääkaru ninaots käib suur ja lai, rebasel kitsas. Kas kass peaks olema triibuline? Või hoopis must? 
Igal looma sisse läks natuke mind, sest ma ei oska muudmoodi. Ma oskan ainult hingega. 


Kui ma olin teinud mingi osa loomi lasteaia jaoks ja viinud need lasteaeda ning näinud laste reaktsiooni, siis mul tekkis tunne, et on veel üks inimene, kelle juures käivad lapsed, kellele võiks need näpunukud meeldida. Anne. Ja tema katkised lapsed. Mõnikord on läbi mängu ja läbi mänguasjade hoopis kergem jõuda lapse hinge, saada aru tema murest. Võibolla on kurja hundiga kergem läbi mängida mõni pahadik lapse elus? Ei tea ja kui päris aus olla, siis ega ma väga tahagi teada, sest iga katkine laps on justkui haav hinge ja mina ei oska nende haavadega toime tulla. Minu arvates ei ole midagi kurvemat, kui haiget saanud lapsed. Ja pole midagi paremat, kui teha nende jaoks midagi. Ma ei tea, kas nendest nukkudest on nendele lastele mingit kasu, kuid loodan, et rõõmu ikka. 
Lasteaia lapsed rõõmustasid :) Kahjuks pole ma veel näinud, et nad nendega peale viimise päeva mängida oleks saanud. Need on tagatoas kapi ülemisel riiulil karbis. Ma päris nii seda ei mõelnud, kuid ehk on sellele loogiline seletus. Küllap ongi. 
Natuke hinge läks sinna ja läks tänna. Mul on seda üle ka veel :) Ja nukkudesoovijagi olemas :) 


pühapäev, 17. november 2013

Metsas teed joomas

Kui küsida minu ja Seebu käest, kas te tahate minna metsa või kellelegi külla, siis vastus on üsna ühene. Olenemata ilmast, päevast, kellast. Robini käest peab kahjuks küsima, kas Sul on trenn, sest tema juba naljalt trenni vahele ei jäta ning seega juhtuski esimest korda läbi aastate, et me läksime metsa teed jooma kolmekesi - ilma Robinita. 
Tahtsime minna ühte metsa, aga seal toimus põdrajaht. Iga natukese aja tagant võis näha autosid ja kui lõpuks nägime oranžides vestides püssid õlal mehi, saime aru, et see mets ei ole kõige turvalisem mets, kuhu minna, sest me ei soovinud põdra pähe mahalastud saada. Sebastian hakkas juba muretsema, kas me üldse saame kuskile minna, aga Arvo rahustas ta maha. 
Läksime päris Märjamaa külje alla metsa. Sinna, kus me käisime suvel mitmeid kordi liblikajahil ja ka niisama jalutamas. 

Mets on sünge. Nii süge, et natuke kõhe hakkas, kuigi ilm oli ilus ja päike paistis. 


Metsas olid ilusad valged kased 


ja kaka.

Põdra?

Päevateemaks sai iseenesestmõistetavalt jaht. Sebastian tahtis teada, kuidas jahti peetakse. Arvo rääkis nii varitsemisest kui ajust. Rääkis sellest, miks ja kuidas. Rääkis loomade omavahelisest jahist ja varitsemisest. Rääkis karudest ja koobastest. Rääkis talveunest ja karvututest rebastest. Rääkis kevadest ja ärkamisest ja näljast. Sebastian oli nagu suur kõrv oma lõputute küsimustega. 
Tegime lõket, jõime kaasavõetud teed ja mehed küpsetasid endale vorste. Mina piirdusin küpse leivaga :) Nii meeldib mulle rohkem. Ja ega midagi rohkemat me seal metsas teinudki. Rääkisime ja jõime teed. 


Kui me nelja ajal metsast välja tulime, oli juba udu tekkinud ja ilmaelu muutunud veelgi süngemaks. Aga see süngus ei ole haiget tegev, see on elu loomulik osa. 
Varbad olid niisked ja ninaots külm, kuid enesetunne hea. Iga kell olen valmis minema metsa. Rohkem valmis, kui kellelegi külla. Praegu lihtsalt on nii. Pole välistatud, et varsti on teisiti :)

teisipäev, 12. november 2013

Anne nukk

Kui me eelmine kord Tartus Anne juures käisime, siis ta andis mulle sealt kaasa ühe riidest nuku. Mitte selle pärast, et ma saaksin mängida, vaid selle pärast, et ma saaksin nokitseda. Töö tegi ahvist inimese eks? Parim teraapia on tööteraapia? Nali. Tegelikult ma nii ei arva, aga nokitseda meeldib mulle küll. Niimoodi vaikselt, märkamatult, omaette. Ilma televiisorita ja Jaan Tätte seltsis. Anne ütles, et ma teeksin nukule riided.

Mina kakkusin Tite paljaks ja sain teada, et ta on määrdunud. Määrdunud ja auguga. Pesin Tite puhtaks ja nõelusin kinni augu tema rinnal. Oli selline paljas, puhas ja parandatud Titt.


Mulle ei meeldi õmmelda, sest ma ei oska seda, aga mõnikord ma ületan ennast ja teen asju, mida arvan, et ei oska ega suuda. Nii õmblesin ma Titele pluusi :) Loomulikult on need õmblused pisut kõverad ja üks asjatundja õmbleja ütleks, et tuletaevasappi, mida Sa oled teinud, aga ise vaatan, et tegelikult on täitsa kena. Ongi armas, et on kõver ja mitte eriti esinduslik, sest nii ongi minulik.


Pluus on natuke vähe ja nii oli vaja Titele pükse. Minu silmis oli see Titt kohe poiss, seega polnud mingisugust kahtlustki, et ta saab endale helesinisest ja helerohelisest  riided. Beebidele mõeldud lõngast. Ja kui ikka teha ühed püksid, siis need peavad olema traksidega, selja pealt risti ja korralike nööpidega. Sest nii meeldib mulle ja loodetavasti ka nendele väikestele katkistele tüdrukutele, kes Anne juurde satuvad. 


Püksid tulid ausad, aga seda oli ikkagi armetult vähe, sest mulle meeldib kududa. Kudusin Titele sokid ja kindad, mütsi ja jaki. Harutasin ja kudusin. Küll tegin suure, siis tegin väikese, aga valmis tegin. Sokid on kannaga nagu peab ja nii kindad kui sokid said endale kaunistuseks palmikurea. Müts on tutiga, sest just sellised mütsid mulle meeldivadki - triibulised ja tutiga. Jaki tegin viie nööbi ja nööpauguga. Miks nii palju? Et kampsun seisaks kindlalt koos. 


Mütsi külge õmblesin ingli. See, muuseas, ei ole juhuslik. Ma oleksin võinud osta Nobiinast ükskõik millise väikese kujukese või siis üldse ostmata jätta, aga kui müts oli valmis ja Titel peas, siis mulle tundus, et midagi olulist on puudu. Ingel... Anne ütleb, et mina olen klaasist jõulupuu ingel... Ja et mind peab hästi hoidma, et ma ei puruneks. Nüüd talle jääb meelde, et just mina need riided tegin :)


Kui ma emale ja õele neid valminud riideid näitasin, sain ainsaks kommentaariks, et ma pean sellele Titele nüüd silmad ja suu tikkima. Kummaline eksole? Alati me tahame muuta asju, mida muuta pole võimalik. Kellel on liiga pikk nina, kellel liiga suur pepu, kellel silmad väikesed või hoopis pilukil, kellel rinnad väikesed, kellel hoopis suured, kes on liiga kinnine, kes naerab liiga palju.... 
Minu meelest on see Titt just sellisena ilus. Oma väikeste heleisiniste silmadega ja minu nokitsetud riietega. Kaitsmas väikene ingel :) Täpselt nii nagu peab.