Oi mulle meeldib, kui Helen pakub välja, et läheme mõnda uut näitust vaatama! Fotografiskas nimelt on praegu kaks uut näitust (tänase seisuga tegelikult lausa kolm). Ta ise oli ühte neist juba näinud, aga see teda ei häirinud. Igatahes võttis ta mu kooli juurest peale ja me sõitsime Fotografiskasse.
Esimesena vaatasime Kristty Mitchelli näitust "Imedemaa". Seda polnud Helen ka varem näinud. Näitus on Mitchelli viie aasta pikkune projekt, mis algas 2009. aasta suvel – mõni kuu pärast tema ema traagilist surma vähi tõttu. Sellest sai fotokunstniku viis valusast reaalsusest põgenemiseks leides tee tagasi lapsepõlve muinasjutulisse maailma. Kunstniku kujutlustest sündinud karakterid said vabalt rännata kaamerasilma ees tema kodu lähedal asuvas metsas. See on lugu, mis jutustab ühest sügavast leinast välja tulemise teekonnast. Fotograaf planeerib ja valmistab oma pildid hoolika detailitäpsusega ette ning disainib silmapaistvad kostüümid ja rekvisiidid – see võib aega võtta isegi kuid. Iga element on austusavaldus emale, mis on seotud tütre raamatumälestustega lapsepõlvest, leinaga täiskasvanueas ja taasleitud hingelise loodussidemega. Koos väikese modellitiimi, jumestuskunstniku ja abikaasaga ehitab ta metsades imeilusad võttepaigad oma fotode jaoks. Igas pildis on nii draamat kui karakterit, mis annab edasi rikkalikku fantaasiamaailma, ent samas tekitab äratundmist hoolimata sellest, et tegemist on autori enda loodud tegelastega.
Minu jaoks oli see väga kurb näitus. See tekitas minus väga segaseid tundeid, aga ma ei saa neid siia kirjutada... Aga. Kuigi see tundus mulle kurb, siis ma pole vist kunagi ühtegi nii ilusat näitust näinud. Kõik need ideed, lilled, liblikad, roosa, lilla, sinine...külm ja soe. Kõik need päeviku sissekanded iga pildi juures. See valu ja ahastus, pisarad ja igatsus... See on nii ilus! Nendel fotodel. See, mis Kristty hinges toimus, on liigutav ja kurb, samas on ta sellest kurbusest loonud midagi tõeliselt ilusat, mis on viimse detailini läbi mõeldud. Mõtlesin pikalt, et kas viis aastat sügavat leina on pikk aeg? Kes teab... Iga lein on erinev. Aga üks, mis on kindel - Kristty armastas ja armastab oma ema väga. Kel vähegi võimalust, minge vaatama! Koos emaga, tütrega, pojaga, vanaemaga - see on seda väärt!
Teine näitus oli hoopis midagi muud. Briti kunstniku Alison Jacksoni näitus "Tõde on surnud".
Näiliselt on Alison Jackson olnud tunnistajaks paljudele skandaalsetele hetkedele - näituse varamusse kuuluvad fotojäädvustused president Donald Trumpi intiimsetest hetkedest Miss Mehhikoga, kuninganna Elizabethist tegemas selfie’t oma perekonnaga, Angela Merkelist François Hollande’i käte vahel, seljas vaid karusnahkne kasukas, ja Barack Obamast suitsupausil. Kaasaegse kunstnikuna nihutab Alison Jackson oma realistlikena näivate piltidega piire selle vahel, mis on tõeline ja mis pelgalt inimeste enda fantaasia. Alison Jackson on fotograaf, kes töötab vaatlejana. Otsides kirglikult ideaalset nurka, täiuslikku modelli ja perfektset maski, on tervikloo jutustamisel igal rekvisiidil oma kindel roll. Doppelgängerid ehk teisikud portreteerivad privaatseid ning mõnikord ka intiimseid ja paljastavaid situatsioone. Jackson uurib fotolavastuste kaudu, milline mõju on kuulsustel meie enda kogemustele ning tõstatab küsimusi kuulsuste kultuuri ja publiku kõmuhimu kohta.
Ütlen ausalt, et mulle see provokatiivne näitus ei meeldinud. See ei oleks mulle meeldinud ka siis, kui kuulsuste asemel oleks olnud lihtsalt suvalised inimesed, sest need fotod olid intiimsed ja pornograafilised. Mulle ei meeldinud kuninganna Elizabeth wc potil istumas, aga mulle ei oleks meeldinud ka, kui seal oleks lihtsalt üks naine olnud. Minul assotsieeruvad need fotod mingisuguste oma valusate mälestustega ja mul oli kohati tunne, et ma ei taha neid pilte näha. Samas, kui kunstnik ise oma loomigu loomisest rääkis, sain ma aru, mida ta püüab edasi anda. Või no ma tegelikult päris hästi ei saanud aru :) Et milleks? Ja kui Kristty fotod olid üliteravad ja selged, siis Alisoni fotod olid hägused, udused, justkui halva kvaliteediga, aga see vist on sellest,e t jätta muljet, kuidas need on salaja kuulsustest kähku tehtud. Ei tea. Nägin ära, aga ei meeldinud.
Kookis sõime ka :) Heleniga koos ikkka võib kooki ka süüa :)
Ilus õhtupoolik oli. Rahulik ja ilus. Ma olen ikka veel Kristty näituse lummuses ja arvan siiralt, et on inimesi, kes seda näitust KINDLASTI nägema peaksid. Mul on hea meel, et Helen mind näituseid vaatama viis. Isegi, kui minus on natuke segaseid tundeid, oli see ikkagi väga ilus. Ja mulle meeldib Heleniga koos olla :)
Teie Ennike
