Öömatk Sippa

Me oleme ennegi selliseid öömatku teinud, aga iga kord on kõik hoopis isemoodi. Arvo nimelt kutsus meid seiklema ja ega me ju keegi vastu ka ei hakanud vaidlema, sest meile kõigile meeldib matkata. Otsustasime minna jalgsi Sippa Mõraste kaudu. Viisime ühe autodest maale ära, pakkisime nipet-näpet asjad kokku ja kella üheksa paiku asusisme teele. Õhtud lähevad juba kiiresti pimedaks, aga see meid ei heidutanud, sest meil on kõik valgustuseks vajalikud asjad olemas. Alustasime matka koduukse eest, kus kõigepealt toimus diskussioon, kas ma ikkagi peaksin oma tobeda mütsiga tulema ja kokkulepe ju oli, et seda mütsi kannan ainult siis, kui olen üksi ja õues on pime :))))) Arvo ütles, et pole sel mütsil häda midagi. Siis hakkasid poisid naerma, et ma helkurvesti selga panin. No minu jaoks on ikka turvalisus ennekõike, eksole? Robin ütles, et oluline on nuga ja kirves ja vesi. Mul vesi oli ka olemas :) Lõppkokkuvõttes mind ikkagi võeti kampa kogu selle õudse mütsiga ja helkurvestiga. 

Valget aega oli üsna vähe ja imelikul kombel me ei kohanud ühtegi looma peale konna oma retkel. Tavaliselt on ikka kitsed ja rebased ja jänesed ja metssead, aga eile õhtul ei olnud mitte kedagi. Läksime mööda Sõtke teed, põlde ja metsi Mõraste silla poole. Aleviinimestele kohaselt rõõmustasime lehmi nähes, sest need olid ühed ägedad lehmad. Nii, kui nad meid nägin, nii nad kellukese kolinal meie poole jooksma hakkasid. Ma veiseid kardan, aga lehmi mitte ja pealegi nad olid okasttraadiga eraldatud alal. Väga, väga uudishimulik kari oli. 

Lehmad lehmadeks. Pimedaks läks, aga meil oli alles mets ja kraav ületamata. Kõndisime mööda viljapõllu äärt metsa poole, õues läks aina pimedamaks. Mina isiklikult ei oleks osanud kuskile minna, aga mu armas Arvo ei eksi vist kunagi. Liikusime mööda pimedat metsa kraavi suunas, et see siis ületada. Sealt, kust me tavaliselt üle saime, polnud lootustki. Kraav oli silmini vett täis ja pool allalangenud puud vee all. Otsisime edasi sobivat kohta kraavi ületamiseks, aga igal pool oli kraavi laiuseks umbes 4-5 meetrit ja mitte ühtegi ülelangenud puud ei olnud. Robin, tark poiss, oli väikese kirve kotti pannud ja siis nad hakkasidki Arvoga kahasse ühte leppa langetama. Sellist, mis oli parajalt jäme ja pikk. Ega see töö väikese kirvega lihtne ei olnud, aga nad said kenasti hakkama. Ja siis ma sain aru, et ma ei julge sealt ju üle minna :))) Ma olin umbes meetri jagu veepinnast ja läksin istudes ja kätega end edasi tõmmates puu ladva poole. Poolel puul ütlesin, et mina rohkem ei jõua ning siis ütles Arvo, et kallis, midagi pole teha - pead jõudma. Muidugi ma jõudsin. Robin mõtles, et tuleb püsti roika abil üle, aga andis alla ja tuli ka istudes. Sebastian tuli samuti istudes. Kõige parem tasakaal on Arvol, kes tuli roika najal hospti üle silla. Aga ausõna, nendele, kes sealt istudes üle tulid, oli see ikka jupp rasket tööd. Ja kohutav ajakulu. 55minutit mässasime seal kraavikaldal. 

 

Kui kraav oli ületatud, pidime mööda kastemärga põldu rühkima kruusatee poole. Kõigil olid jalad märjad, aga ega keegi ei virisenud. Kõndisime mitu kilomeetrit, kuni jõudsime Mõraste jalgsillani, kus tegime söögi - ja kohvipeatuse. Meespere kärsatas endale ketli peal mingeid vorste, minul oli oma söök kaasas. Õnneks oli eile tõesti väga soe öö ja kellelgi külm ei hakanud. Minul oli natukene ebamugav istuda, sest mul oli põlv elastiksidemega kinni seotud ja ma ei leidnud seal kastemärjas kaldapervel endale mugavat asendit. Kohvi tegime jõeveest ja enda järelt koristasime kõik ilusasti ära. 

 

 

Edasi oli tuim sammumine. Käidud oli 9km, aga veel oli vaja minna umbes 7km. Peale söömist ja puhkepausi olid poisid nats nagu väsinud, aga siis astusime reipalt edasi ja kõik oli hästi. Väga udune öö oli, ega palju enda nina eest kaugemale ei näinud. Tavaliselt silmad harjuvad pimedusega, aga sellel ööl ei saanud silmad millegagi harjuda, sest läbu udu lihhtsalt ei näinud. Õnneks olid meil kõigil pealambid ja me saime ikka kuidagimoodi orienteeritud. Umbes kella poole ühe ajal jõudsime maale, kus vanaisa oli meile sauna kütnud. Käisime kõik koos (rätikutega) saunas ja lõdvestasime oma lihased ära. Väga mõnus oli. Kokku kõndisime 15,5km, aega kulus kõikide peatuste ja asjadega umbes neli tundi. Poistel olid jalad ikka päris väsinud, sest palju oli kruusa, metsa ja kraavi ületamine oli ka vägitükk omaette. Peale sauna kobisime sauna peale magama oma magamiskottidesse ja olime ülimalt rahul. Me polnud ammu midagi neljakesi koos teinud, nii hea oli koos olla :) Jututemad olid küll natukene liiga mehelikud, aga sellest pole midagi - oluline on, et saime koos olla. 

Nii vahva oli! Sebastian on ka ikka uskumatu sell - ma ei tea, kas on asju (peale kooli), mille kallal ta viriseks. Näiteks see kraavi ületsamine oli tema jaoks just eriti lõbus osa. Aga ma võin teile kinnitada, et seal ei olnud lõbusat miskit :)  

Homme on 1.september, algab tarkusekuu. Kõik kõik muutub. Kuidas me ellu jääda kavatseme, selgub peagi. 

Teie Ennike

101,1km

Krista kisendas facebookes välja, et kas keegi tema sõpradest on valmis temaga Laitsesse ja tagasi sõitma. Mina mõtlesin kohe, et ratas = trenn ja muidugi ma tahan Laitsesse minna. Mis sest, et ma olen kristaga varem ainult ühe korra kohtunud Niidiaias hommikut tervitamas. Ma siis kirjutasin talle, et mina tahan. Siis jäin mõtlema, et Laitse...kus see asub üldse? Siis tuli meelde, et oleme Arvoga seal korra teatris käinud, see oli ikka Kernust veel edasi. Küsisin Kristalt, et palju kilomeetreid on, ta ütles, et umbes 44km. Pahhhhh... päriselt? Ühe päevaga 88km? Aga kuna ma juba nii agaralt valmis olin kaasa minema, siis ma ei pidanud kõlblikuks loobumist. Esmaspäeva õhtul Robin pani rattale tuled külge, rattakoti külge ja teisipäeva hommikul asusime Kristaga teele. 

Mina kartsin kõige rohkem seda Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel sõitmist, sest see on nii jube, kui rekkad ja suured bussid või hirmkiirustel sõitvad Audid Sinust mööda vuhisevad. Võtab kohe ratta võbelema. Selgus, et Krista jaoks on ka see kõige hullem osa. Seega keerasime Vaimõisas kruusateele ja sõitsime edasi Russalu, Pajaka, Riisipere kaudu Laitse poole. Juma, ma mõtlesin, et ma suren seal kruusateel. Viimast oli alles hiljuti hööveldatud ka ja nii raske oli! Jalgevahe oli ikka täitsa haige, kui lõpuks asfalitele jõudsime. Kruusateed on ikka tõsiselt keha ja ratta lõhkujad, aga rekkad on peaaegu nagu enesetapp. Mul telefon taskus muudkui rääkis. Tädi ütles, et mitu kilomeetrit sõitnud oleme ja onu rääkis seda, kuidas 600 meetri pärast keerake vasakaule tänavale teele  nr 4 tänavale teele. Kes selle mehe sinna mapsi pani? Vigases eesti keeles juhtnööre jagama? Riisipere pealt keerasime Haapsalu maanteele ja sõitsime Laitse suunas. Laitsesse jõudes nägime väga ilusat lossi, aga ei leidnud Krista sõbranna kodu üles, sest hiljem selgus, et see sõbranna elas Kaasiku külas ja kui aus olla, siis Laitse on väga pikk küla. 

Lõpuks leidsime ikka selle Krista sõbranna kodu üles ja istusime seal paar tundi. Sõime (mina oma moonakotiga), jõime kohvi ja ma kuulasin, kuidas naised rääkisid. Ja mõtlesin, et appikene - ma pean täna veel sõitma 20km kruusateel... Uh, see tundus lausa uskumatult kohutav, aga ega muud tagasiteed ka polnud. Oleksime võinud Talinn-Pärnu-Ikla maanteed mööda minna, aga no see oli psüühiliselt veel raskem teha. Koduteel me tegime palju seisakuid, sest me otsustasime, et meil on ikka vaja mõned pildid ka teha. Kõige pealt me pidasime kinni Laitse lossi juures, kus oli Tuhande tuti mägi ehk labürent. Kõik oli ilus ja äge ja hästi välja mõeldud, aga meie küll labürenti läbitud ei saanud, sest kust Sa siis lähed, kui mõlemas tee otsas nii vasakul kui paremal on põõsas ees? Astud üle, eks?

Siis me nägime tee ääres ägedaid triibulisi silorulle. Selliseid polnudki varem näinud. Need me pidime igal juhul pildile püüdma. Krista tahtis roosade rullide juures ka pilti teha :) Ja nagu te allolevalt pildilt näete, siis turvalisus ennekõike, eksole. Isegi, kui tee viib läbi tunne oma kodukohta külavaheteede, siis helkurvest on üll. 

Riisiperes tegime peatuse bussijaama ja kiriku juures. Uhke kirik, kahju, et sisse ei näinud. Üldse jäi meie teele palju ilusaid ja huvitavaid maju, suvekodusid, üles mukitud talusid. Igastühest pilti ei teinud, aga silmaga oli ilus vaadata. Kiriku juures oli väga ilus pink ka. Me ei istunud. Sest eriti ei kannatanud istuda :D Ja tal olid ratturi püksid... Mida mina siis veel pidin tundma....

Vaimõisas on Neitsipere allikas ja selle me otsustasime ka üles otsida. Njaaa..... Solgineeva, mitte allikas. Kopsik oli küll, millega juua, aga mida polnud, polnud allikat. Igatahes minul oli vesi otsas ja lisa ei saanud - see oli natukene frustreeriv. Ja kruusatee ka ei olnud veel lõppenud. Issand, ma arvan, et ma vihkan kruusateid. Eriti, kui ma olen rattaga. Vähemasti sellel päeval oli mul selline tunne. Täna ma mõtlen, et võibolla oleks võinud rahulikumalt sõita, siis poleks ehk nii hull ka olnud. Aga kuna mul jalgratturi pükse pole (miks ometigi?), siis mu jalgevahe oli ikka nii haige juba, et ikka oli. Mu ainuke soov oli saada asfaltidele rekkade juurde. 

Asfalti peal küll jalgevahe puhkas, aga see psüühiline pinge oli nii suur, et lausa raske oli taluda. Ma tõesti kardan neid rekkaid, aga siis ma mõtlesin, et mis saab kõige hullem olla? Et ta riivab mind, ma lendan kraavi, tõenäoliselt surnuna ja siis nii ongi. Küll oli hea Olerexi juurde jõuda ja rattateele pääseda! Ma ei taha vist tükil ajal Tallinn-pärnu-Ikla maanteel sõita.... Seal on ikka nii olematud teeperved jäetud jalgratturite jaoks, et hirmuhigi oli seljal. 

Kokku sõitsime 101,14 km, aega selleks kulus 6 tundi ja 32 minutit (igas pausis ma ei pannud endomondot pausi peale), millest võib julgelt oma 15 minutit kindlasti maha arvata. Raske oli. See on mu isiklik rekord ka - ma ei ole kunagi ühe päevaga nii palju rattaga sõitnud.  Ma ei saa öelda, et ei olnud raske - oli küll! Oli tõesti raske, aga kogemuse suhtes vägev saavutus. Minu enda jaoks küll. Ma ei tea, kas ma niipea tahaksin nii rasket retke ette võtta, aga nagu näha on, siis ma saan hakkama küll, kui ikka väga tahan ja tagant nügijaid leidub. 

Tänud Kristale kutsumast ja palju kilomeetreid! Rattasõit on äge! 

Teie Ennike

Kiviõli Seikluskeskuses

Minu Unistuste Päev kinkis Sebastianile perepiletid Kiviõli Seikluskeskusesse ja meil oli tagumine aeg see kingitus ära realiseerida, sest seikluskeskuse hooaeg lõppeb 31.august. Robin kahjuks ei viitsinud meiega kaasa tulla, seega läksime kolmekesi. 

Me leppisime kohe autos kokku, et keegi ei hakka mind tagant utsitama tegemaks asju, milleks ma valmis ei ole ja igaüks naudib päeva omamoodi. Mina olin siis seekord rohkem fotograafi rollis, et kõik need vägiteod pildile püüda, mida Sebastian ja tema isa tegid. Keskusesse jõudes otsustati üksmeelselt, et esimene asi, mida nad teevad on seikluspark. Sebastian ütles, et see on ju nii väike ja muidugi tule ka seiklema, see on nii lahe ja lihtne. Jajah. Tuleb välja, et see on kõige raskem seikluspark, kus Sebastian käinud on ja ta on Eestis ikka pea enamuse läbi käinud. See oli lausa nii raske, et ma arvan, et nad tegid tervikust poole, sest Sebastian lihtsalt istus vaheplatel ja ütles, et tema enam ei jõua. Kõik. Lihtsalt rohkem ei jaksa. Kõige rohkem meeldis talle trossist laskumine ja kõige vähem meeldis talle väikeste palkide peal edasi liikumine. Tarzanihüppe tegi ära, aga võrgust üles ronida ei jaksanud, lasi ennast lihtsalt vabalangemisse ja Arvo tõmbas ta platvormile tagasi. Ja siis seisi mu armas mees, kes ei karda peale ämblike mitte kedagi ega midagi seal platvormil ja ei suutnud Tarzanihüpet teha. Ma ootasin 15 minutit fotokas silma juures, et ta omatigi hüppaks ja tal oli nii kõhe, et ta lihtsalt ei suutnud. Ta olevat isegi mõelnud, et ta ei hüppagi, aga kuna Sebastian hüppas, siis ta ei saanud viletsam olla ja lõpuks ta ikkagi hüppas. Rohkem ei tahtnud, ütles, et see oli rõve. Igatahes olid nad täitsa väsinud, kui sealt seikluspargist ära tulid. Ma ei olnud :) Pildistamine ei olnud kuigi väsitav :)

Kõige raskem atraktsioon Sebastiani jaoks

Edasi läksime rannavalve paatidega sõitma. Need on seal siis sellised väikesed elektripaadid, mida peab ise juhtima ja millega saab kiirust reguleerida. Meil oli tuletõrjepaat. Sebastian oli roolis, Arvo oli gaasilüliti juures. Sebastian muudkui soigus talle, et speed and power! Aga õnneks Arvo ikka säilitas seal tehislikult tehtud saarekestega järvel kaine mõistuse ning meil mingeid kokkupõrkeid ühegi saarega ei olnud. Mina istusin tagaistmel ja vaatasin, kuidas aku näit näitas, et kohe saab aku otsa ja mõtlesin, et kuidas meid siis evakueeritakse. Ehk siis kõige suurem oli ikkagi alalhoiuinstinkt. 

Siis oli lõunapaus. Seal on olemas kohvik, kus on buffee laadselt võimalik toituda. Paned nii palju toitu taldrikule, kui arvad end ära söövat. Taldrik panakse kaalule ja sealt siis tuleb prae hind. Mina sõin enda kaasavõetud toitu autos, Arvo ja Sebastian kohvikus. Sebastian sõi loomulikult friikartuleid ja viinereid, sest kui väljas süüa, siis see on ikkagi tema lemmiktoit. Ja see on ka üks söökidest, mida ta oskab ise endale valmistada. 

Kõhud täis, pidi midagi kergemat tegema. Midagi, mis ei oleks liiga väsitav ja loksutav ja mis see veel võiks olla, kui bagirada :)))) Hüppav, kurviline, tolmune ja loksutas toidu kenasti alla. Arvo oli roolis (seal saabki ainult see inimene olla roolis, kellel on autojuhiload) ja Sebastia istus kõrval. Arvol oli koguaeg gaas põhjas ja teda ajas nats marutõbiseks, et see kõik nii aeglane oli, aga tegu oli ju siiski lapsega sõiduga ja turvalisus ennekõike ja bagil oli kiirus maha keeratud. Aga ma arvan, et oma südames oleks ta tahtnud niimoodi minna lasta, et ainult tolmupilv oleks näha olnud. 

Edasi käisime lennuki sisemust uurimas. See ei olnud kuigi meeldiv koht, sest seal oli hästi umbne, õhku üldse ei olnud. Samas ta nägi ära, milline see lennuki juhtimise kabiin välja näeb ja istus korra juhi kohale ka. Päriselus me veel pole lendamiseni jõudnud, aga küll me ükskord jõuame. 

Põlevkivikaevanduses sai pisikeste kopadega kaevata. Arvo pani mulda augu täiteks ja Sebastian tegi auku muudkui sügavamaks. Profile kohaselt istus ta kabiinis jalg üle põlve ja muudkui kühveldas. Teda oleks motiveerinud kindlasti, kui kogu see asi oleks olnud mingi võidu peale. Alguses mulle tundus, et talle väga meeldi, aga kui ta juba nipi kätte sai, siis läks ludinal ja auk muudkui süvenes. Eriti palju aega kaevata ei antud, 7 minutit ja asi valmis. 

Finaaliks jätsid nad trossilaskumise. Eesti pikim trosslaskumine on neil üks adrenaliinirikkaim atraktsioon. Sõit käib mäe tippu ehitatud tornist 600m kaugusele kulgevat trossi mööda, mille jooksul võib laskumiskiirus tõusta sõltuvalt kehakaalust ning tuulesuunast ja -tugevusest kuni 80km/h. Muretseda pole vaja, laskumise lõpus on turvaline pidurdussüsteem, nii et kõik pääsevad õnnelikuna koju. Sebastian ütles, et see oli kõige ägedam, aga kahjuks seda sai ainult ühe korra teha, sest seda polnud perepileti hinna ees ja üks kord üks nägu maksab 12 eurot. Sebastianit ma kahjuks pildile ei jõudnud püüda, aga Arvo karjuva vabalangemise püüdsin kinni. 

Ülejäänud asju Sebastian proovida ei tahtnud. Ja üleüldse oli ta täitsa väsinud ja kell oli ka sealmaal, et oli paras aeg koju sõita. Päev oli pikk ja raske, see seikluspark võttis Sebastianil ikka suure osa jõust ära. Aga talle meeldis seal seikluskeskuses. 

Me oleme Minu Unistuste Päevale väga tänulikud selle kingituse eest, sest Sebastianile tõesti meeldib seikluskeskustes. Isegi, kui oli natuke liiga raske, oli ikkagi tore. Kahju ainult, et see Robin nii laisk oli :) Ta oleks saanud seikluspargis oma tugevaid "pähkleid" demontsreerida. Jälle üks vahva päev suves juures - mida rohkem ilusaid hetki, seda kergem on pimedale ajale vastu minna. 

Küll need Minu Unistuse Päeva inimesed on vahvad! Aitäh, et te olemas olete :)

Teie Ennike