Ammende Villas ja Endla teatris

Juba mitu kuud tagasi ostsime Endla teatrisse etendusele "Hotell laibaga" piletid. Õigemini mina ostsin endale, Arvole ja Sebastianile. Ja siis ühel koosviibimisel tuli see jutuks ja Liisu ostis samale etendusele piletid endale, Raivole, Triinule ja Marekile. Ja siis muidugi tuli arutelu, kuhu sööma minna ennem etendust, mis pika arutelu käigus veel nädal ennem sündmusi leidis oma loogilise lahenduse ja valituks jäi Ammende Villa restoran. 

Eile oli siis see tore päev, kui kõik need head asjad juhtuma hakkasid, kuid kõik ei läinud nii nagu plaanitud. Triin ja Marek jäid haigeks esimesel jõulupühal. Ja siis jäid haigeks Liisu ja Raivo kaks päeva ennem etendust. Ja siis jäin mina haigeks päev ennem etendust. Liisu sai end enam-vähem jonksu, aga Triin, Marek ja Raivo pidid kahjuks meie ühisest väljasõidust loobuma. Minul oli hetk ennem väljasõitu 38,5 palavik.... aga ma tahtsin nii väga minna, et ei hoolinud sellest sugugi. Kuigi ma pean tagant järgi ütlema, et peale õhtusööki mul oli küll selline tunne, et tahaks koju voodisse, aga siis ma võtsin rohtu ja Liisu andis enda sooja salli mulle ümber ning etendus oli nii hea, et polnud aega mõeldagi voodi peale. 

Läksime siis Arvo, Sebastiani ja Liisuga Ammendesse. Kõik oli nii ilus! Tuledesäras ja pidulik ja helge ja valge. Kõige ilusama kuusega, mida ma elades näinud olen, kuigi Arvo ütles mulle täna, et see oli hoopis nulg. Ja siis tegi kelner sellise vopaa, et Liisu jaoks võrdus see sellega, et ta enam kunagi Ammendesse sööma ei lähe. Tundes Liisut, siis nii on ka ilmselt. Arvo ja Liisu soovisid veini ja kelner tuli pudeliga, kallas Arvole maitsmiseks, ootas, Arvo ütles, et talle sobib ja siis kelner läks ja valas Liisule veini.... Liisu ütles, et see võrdub tema jaoks šovinismiga ja ta oli sellest tegelikult lõpuni välja pisut häiritud. 

Asja hea külg on see, et toidud olid väga maitsvad. Mina, Sebastian ja Liisu sõime pardifileed ning Arvo sõi hirve. Isegi tatti tilkuva ninaga oli maitseelamus väga hea. Ma ainult ei jaksanud kõike ära süüa... Sebastian üllatas meid, öeldes, et spargel on isegi päris maitsev :) Ta sõi kõik ära, välja arvatud porgandipüree. Arvo hirv nägi fantastiline välja ja kui veiniklaase poleks ees olnud, ma oleksin kindlasti seda maitsenud. Ma algul natukene pelgasin, sest keegi ei küsinud, milline peaks olema liha küpsusaste ja ma oma vaimusilmas juba nägin sellist tugevalt roosat pardifileed, aga ei, kõik oli mall ja liha oli hästi küpsetatud ning tõesti oli väga maitsev. 

Koka tervitus

Maitsevõid

Rukkileib, karask ja kõrvitsasai

Dessertidest olid meie lauas kõik pakutavad olemas. Mina sõin fondanti, Arvo ja Liisu sõid kreembrüleed ja Sebastian võttis tohutu riski tellides ahjujäätise. Väga head magustoidud olid! Ja suurim üllataja oli jällegi Sebastian, kes kiitis enda magustoitu korralikult. Tema toidumaailmas on toimunud üsna suur hüpe. Ta julgeb järjest enam teha riskantseid valikuid, proovides üht ja teist asja. On vist suureks kasvanud... Minu fondant oli seest liiga kuiv, see peaks voolama, kui lusikaga sinna sisemusse sukeldud, aga mul ei voolanud midagi. Maitse oli siiski väga hea. Arvo ja Liisu said kaks erineva maitsega kreembrüleed ja jäid väga rahule. 

Ma peaksin ütlema, et koka vahetus on Ammendele andnud uued maitsed, mis ei ole nii udupeened ja sobivad kõikidele maitsetele. See kuusevõrse jama hakkaski juba ära tüütama ja no andke andeks, aga siin mõni aeg tagasi pakutud sparglijäätis oli kõike muud, kui hea. Nüüd olid söögid väga maitseküllased, samas lihtsatest toorainetest ja mitte liiga udupeened. Mulle meeldib, kui ma näen ja saan aru, mida ma söön. 

Jõime veel ühed kohvid aja veetmise mõttes ja läksime Endla teatrisse, kus seekord oli vaatamiseks "Hotell laibaga", mille lavastaja on Enn Keerd. Osatäitjad olid Kadri Rämmeld, Lii Tedre, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa ja Ireen Kennik. Antud etendus valiti 2021 aastal publikulemmikuks ja ma ausalt öeldes ei imesta. Pole tükk aega nii head etendust näinud, mis isegi minusuguse pani naerma. Uskumatu, et surmaga on võimalik sellist komöödiat teha ja etenduse lõpp ei olnud absoluutselt ka ette aimatava, oli hoopis äärmiselt üllatav. Mõrvarite eneseabigrupi viis liiget - endine baaridaam Pretty, koleeriline kokk Horst, idealistlik Jayashree, koristamisraevus Ingolf ja hajevil Tädike - sööstavad oma elu suurimasse seiklusse. Nad avavad hotelli Õnnelik Viis, millele loodavad hotelliliidult saada viis tärni. Avamisärevusele lisab vürtsi tõsiasi, et hotelli esimesteks külastajateks on eneseabigrupi endine psühholoog ja tema abikaasa, aga tõeliselt läheb olukord üle käte siis, kui tärnide arvu üle otsustava inspektori saabudes avastatakse fuajeest laip. Järgneb tempokas peitusemäng, kus igaüks on mõrvarina kahtluse all, kuid ühise eesmärgi nimel tuleb siiski kokku hoida. See, milline on lõpplahendus, üllatab Sind kindlasti. Nii et - mine teatrisse! See on seda väärt!

Oli tore õhtupoolik vaatamata sellele, et ma olin ikka täitsa haige. Lisaks viirushaigusele, olen viis päeva selili olnud neerudega, mis vaevab mind palju rohkem kui see viirusinfektsioon. See, kas ma olen homme, aasta viimasel päeval, üksi kodus, selgub homme.... 

Teie Ennike

Jõulud tulid, olid ja läksid

Ma pean täiesti ausalt üles tunnistama, et mul ei õnnestunudki sel aastal jõulutunnet üles leida.... Kõik oli nagu hästi, aga midagi oli puudu. Mingi ärvus oli hinges ja tuju kippus nukraks muutuma. Vaatamata minu isiklikule hingeseisundile olid meil siiski ilusad jõulud. 

Ennem jõule oli loodus nagu muinasjutumaa. Talv oli looduse teinud nii imeliseks, et patt oli kurta, kuidas tahaks suve. Ma käisin palju jalutamas ja nautisin seda talve kogu südamest. Ja siis ennem jõule läks õues sulaks, kõik puud kaotasid oma ilu ja teed olid klaaslibedad. Õnneks oli jõululaupäeva öö jällegi miinustes ja ärgates olid puud kõik härmas ja päeva peale tuli päikene ka välja. Vot see oli ilus jõuluilm. 

Igapäevased külalised aiamaal

Kui Arvo koju tuli, oli nagu ikka kuuse toomine. Ostsime riigimetsast kuuse ja käisime seda Arvo, Sebastiani ja Miraga toomas. Lumi oli väga paks ja kuused suure lumekuhja all, aga me siiski ledsime oma. Sellise õrna ja harali kuuse. Mira oli koguaeg peaaegu peadpidi lume all, sest lumi oli tõesti paks, aga see ei vähendanud tema rõõmsat meelt, et ta ikka koos meiega sai olla. Sebastian ütles küll, et mis Sa sest koerast sinna metsa vead, aga mina arvasin, et koos ikka parem minna :)

Ülejään oli ka nagu tavaliselt: piparkoogid, pasteet, Kihnu sai, seapraad, part  ja salat, kirik ja surnuaed. Piparkooke tegime kahesuguseid: minu tehtud taignast ja Gustavi šokolaadimaitselisest taignast. Mulle maitsesid minu taignast tehtud rohkem.... Ma ei kiida ennast, vaid Nami-Nami Pillet selle oivalise piparkoogitaigna retsepti eest. Robin oli kõrges palavikus ja piparkoogiaktsioonis ei osalenud ja no kes on elus Sebastianiga koos piparkooke teinud, see teab, milline tükitöö see on :))))) Arvo rullis kõik taigna ilusasti laiali ja siis Sebastian võttis kõige suurema piparkoogivormi ja lihtsalt lahmis sellega kogu lahtirullitud taigna peal piparkooke vormida. Hea, et me ka kuskile nurga peale mõne ilusama kuju saime teha :) Aga kui esimene plaaditäis külmikust välja tuli, oli Sebastian põhimõtteliselt võimetu piparkooke küpsetama, sest kogu tähelepanu läks piparkookide söömisele... aga lõpp hea, kõik hea - piparkoogid said tehtud ja mõned isegi kaunistatud. 

Jõululaupäeva hommikul oli traditsiooniline riidipuder õnnemandliga. Isegi Robin jaksas end voodist välja ajada, kuigi ta ikka oli väga haige. See puder keedetakse õigest pudrusriisist ja siis poetatakse üks madel pudru sisse.  See, kes mandli endale saab, sellel tuleb eriti hea aasta :) Selleaastase pudru seest leidis oma mandli Arvo. See on hea, sest kui Arvol on hea aasta, on ülejäänud perel ka hea aasta :) Mu perele väga maitseb see puder, aga kuna seda on tüütu keeta (peaaegu tund läheb sinna alla), siis ma ei tee seda putru muul ajal aastas. 

Peale pidulikku õhtusööki läksime Arvo ja Sebastianiga kirikusse. Robin arvas ka, et tuleb, aga ikka ei tulnud, ta oli liiga haige selleks. Kirikus oli üllatavalt palju rahvast ja papp rääkis imeliku kõne. Sellest, kuidas me sellest rõõmuõhtust paneksime osa rõõmu sahtlisse, et siis argipäevadel sealt seda rõõmu lisaks võtta. Kõne oli hästi laialivalguv, seotud Piiblist etteloetud lõikudega. Kui täiesti aus olla, siis ei olnud kuigi hea kõne, kuigi oli parem, kui eelmise aasta maskikõne. Ja jubedamalt külm oli ka! 

Peale kirkikut käisime koos Aivariga surnuaias ja siis käisime mina ja Arvo minu suguvõsa pool head jõulu soovimas. Hiljem tuli Aivar tagasi ja mängisime lauamängu. 

Esimesel jõulupühal olime Sipas. Tegime sauna ja mängiti lauamänge. Mina ei mänginud, sest mul läks tervis halvaks. Ma ei tea, kas ma sain külma või milles asi, aga neerud teevad liiga....

Jõulud on ilus aeg. Andmise aeg ja olemise aeg. Mul ei ole enam väikseid lapsi, kes jõululaupäeva hommikul õhinal kingipakke avaks, aga mul on mu armas pere, kellega koos saab olla ja toredaid asju teha. Mul on kõige tähtsam see, et poleks riidu ega pahandust, vaid kõik tunneksid end hästi, koduselt ja turvaliselt. Uus saabuv aasta toob minu ellu suure muudatuse, kui Robin kolib omaette elama. Emana ma pole selleks valmis, kuid inimlikust aspektist saan aru, et on aeg. 

Talvine pööripäev on möödas ja päev läheb kukesammu võrra muudkui pikemaks. Mu vaene abikaasa ei jõua suve ära oodata.... ega ma isegi :) See aasta on vaja veel ära saata, aga polegi kindel, kuidas see kõik juhtub. Iga päev palvetan, et Sebastian ja Arvo haigeks ei jääks.... Minu suguvõsa laastab gripp ja meie perest viiest inimesest kolm on juba haiged või haiged olnud. Ja no see, kes on kogenud neeruvalu....see teab, mis tundega ma praegu voodis sooja koti peal olen.....

Head vana aasta lõppu!

Teie Ennike

Tänuga. Psühholoog Janale.

Ma pole sel aastal kuigi palju käsitööd teinud. Samas koguaeg on midagi pooleli. Aga ikkagi tundub, et olen vähe panustanud oma aega ilu loomisele. Mõneti on see olnud ka selle süü, et mul oli silmaga väga suured probleemid. Märtsist septembri lõpuni oli palju uveiidi episoode, kus ühest silmast nägemine oluliselt halvenes. Septembris pani silmaarst mulle hormoonravi peale ja siis, kui silm oli paranemisfaasis, pani peale Trexani, mis hoiab ära põletiku taasteket. Olen oktoobrist olnud silmaprobleemidest vaba ja sain lõpuks isegi uued prillid osta endale, sest nägemine taastus ja oli võimalik õige kangusega kahevaatelised prillid teha kohutavalt suure rahasumma eest. Igatahes on see silmajama kindlasti mõjutanud mu käsitöötegemise mahtu.

Ometigi tabasin end 1,5 nädalat ennem jõule äkkisoovi seest kududa Janale tänuks pitsiline õlasall. Jana on see aasta olnud minu kõige suurem abistaja peale Arvo. Ta on alati kättesaadav ja toetav. Arvo ei arva Janast suurt midagi, peab teda ebakompententseks, aga ma arvan, et see on selle pärast nii, et ta ei tunne Janat. Kui ma Anne juures käisin aastaid, siis Arvo oli kogu protsessi sees koguaeg, aga Jana juures käin ma üksi. Eks see kõik on üldse natukene keeruline, sest Arvo küsib ikka, et mis on teraapia eesmärk ja mul on seda keeruline seletada, sest ma ise ka täpselt ei tea. Jana ütleb, et eesmärk on minu ressursside suurendamine negatiivsete emotsioonidega hakkamasaamiseks. Mina ise tunnen, et Jana ja Pille on mulle andnud päris palju tööriistu, kuigi ma halvas enesetundes kipun unustama, kuidas on kõige parem end aidata.

Igatahes võtsin ette kudumise ja aega oli ei rohkem ega vähem, kui 7 päeva. Siis pidi olema minu visiit ja ma tahtsin selleks ajaks talle salli üle anda. Ja siis ma kudusin, koguaeg läks muster sassi....kui olin kolmveerand tööst valmis teinud, sain aru, et need puuduolevad 8 silmust, mis ma olin suutnud ära kaotada, on olulise tähendusega kogu salli valmimisprotsessis ja ma harutasin kogu töö üles. Pisarsilmil ja tõotusel, et ma ei koo enam kunagi ühtegi pitsilist õlarätikut. No jutuks hea küll, eksole... Lõin aga viis silma uuesti üles ja hakkasin otsast peale. Väga palju jalgpalli sai selle salli valmimisprotsessis ära vaadatud :D

Ma sain lõpuks salli valmis ja kui venitama hakkasin, märkasin viga. Ma olin eluahastuses, sest ma olin nii palju tunde ja häid soove sinna salli sisse kudunud, et ma ei teadnud, mis nüüd siis edasi saab.  Kunagi ülikoolis üks õppejõud ütles, et käsitöös ei ole defekte, on efektid :) Ja siis ma mõtlesin, et kõik on hästi. Ma kingin ikkagi selle salli Janale ja loodan, et ta pole käsitöös väga tugev ning ei saa mu veast aru....

Kuna minu visiit Jana juurde jäi ära, saatsin salli talle pakiga. Olin ärevuses ja elevuses, et kas Janale meeldib minu kingitus. Ma ei ole kunagi täheldanud tal ühtegi käsitööasja seljas ja ma ei teadnud, mida ta üldse sellisest asjast arvab. 

Jana avas paki 25.detsember ja siis ma sain suurte tänusoovidega ja ülistustega sõnumi. Mul oli nii hea meel, et Janale minu kingitus meeldis. Ma olin saanud Janale oma tänu väljendada ja see oligi kõige tähtsam. 

Jana minu blogi ei loe, ma pole talle selleks luba andnud. Aga ma loodan südamest, et ta tegelikult teab, kui tänulik ma talle olen. Kuigi jah...üht ma ütlen küll - selle õpetuse järgi ei valmi mul enam kunagi ühtegi salli. Ma ei tea, kas asi oli minu katkises peas, et ma suutsin kõik ära vussida, sest mõtted läksid koguaeg eemale, aga see oli tõesti raske kudumine. Jana kirjutas, et ta ei leia defekti :))))) Ma selle peale lootsingi, et ta pole käsitöö inimene :)

Teie Ennike

Jõulukaardid

Ma olin sel aastal jälle varajane - hakkasin jõulukaarte tegema juba oktoobris. Sel aastal oli mul kindel soov ja tahtmine need ise joonistada akvarellitavate pliiatsitega.  Pere küll vaatas veidi imelikult, kui ma oktoobri alguses päkapikumütse joonistasin, aga ma ei lasknud end häirida, sest nt eelmine aasta oli ilmne näide sellest, et kui jätta viimasele minutile, siis võib mida iganes juhtuda ja kaardid jäävad tegemata. Ja poest ostetud kaarte mina saata ei taha.... 

Ammutasin ideid Pinterestist ja tegin oma äranägemise järgi nii hästi, kui oskasin. Ja siis mul tuli äkki geniaalne idee. Ma võtsin ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga ja pakkusin oma nelja kaarti neile trükkimiseks, et siis kogu kaartide pealt tulev tulu annetada just neile. Alguses Lastefond kirjutas, et neil on selle aastased kaardid juba olemas ja trükis, aga siis paari päeva pärast nad kirjutasid uuetsi, et nad ikkagi lasevad minu kaardid ka trükki, sest need on nii armsad :) Trükki läksid järgmised joonistused:

Nii et - sellel aastal said kõik soovijad osta Lastefondist minu disainitud jõulukaarte :) Aga ega mul endal oli ikka kaarte juurde vaja, sest neid inimesi on rohkem kui  neli, kellele ma häid soove tahan saata ja kuskil lauanurgal oli üks jõululuuletus ka valminud. Alguses ma mõtlsin, et see on nõme luuletus ja kirjutasin osadesse kaartidesse ühe teise enda tehtud luuletuse, aga siis ma muudkui lugesin seda uut vaimusünnitist ja see hakkas mulle meeldima ning nii saidki enamus kaarte uue luuletusega tehtud. 

Kokku saatsin 18-le perele pühadetervitused. 

Talvised teed kõik

lükkame puhtaks,

et tulla saaks see,

mis jõuludel juhtuks.

Suur habe ja punane nina,

ei oodata kauem saa mina.

Ta koputab uksel

ja ütleb "Tere!"

ja rõõmustab südamest

kogu me pere.

Vaid mina näen akna nurgas

üht kogu,

see väikene ingel on leidnud 

end kodust.

Rõõm jõulust ja kinkide kuhjast 

ja taadist...

Ma lehvitan inglile - 

ta tähtsam on kõigist!  

***

Kõige ilusamad soovid

aralt kokku panna proovin,

proovin hästi tasa ma

soovida teil kõigil head. 

Rahu, armastust ja rõõmu

jõuluime teile toogu.

Hoidke hellalt südameis

kõiki neid, kes kallid teil...

Ilusat jõuluaega teile kõigile! Ja saatke ikka jõulukaarte - need on  armsamad, kui sms-id :)

Teie Ennike

Annega koos. Tartus.

Minu paaniline hirm peale seda, kui Anne andis mu oma sõbrast psühhiaatrile Tallinnasse üle, oli see, et Anne kaob mu elust ära. Ma ei julgenud hakata Pillet usaldama, sest mulle tundus justkui, et kui ma teda usaldan, siis Annet pole enam vaja, aga see tunne hirmutas mind. Aga elu ja Pille on seadnud nii, et ma ikka usaldan Pillet ja ootan meie kohtumisi. Aga kuidagi on ikkagi juhtunud nii, et kui päriselt on vaja "peale puhuda", siis selleks kõlbab kõige paremini Anne... Me ei kohtu kuigi tihti, kuid seda suurem on mu rõõm, kui me kokku saame. Seekord sõitsin mina bussiga Tartusse ja veetsin Annega ilusad ja valusad tunnid. 

Kõige pealt me läksime tema pessa Naistekeskusesse. Anne tegi teed ja me vaatasime ühte ütlematult kurba multifilmi. Mul pole sellele kahjuks linki, sest ma ei jätnud meelde, mis multifilmi nimi oli. Anne juures on soe ja hubane, seal on turvaline olla. Vaikne. Ega me palju rääkinud... Ma kuulasin.... Anne häält ja sisendasin endale, et kõik on hästi, ta on ikka seesama armas Anne, ei pea kartma, üldse ei pea kartma... 

Siis me läksime Mänguasjamuuseumisse, sest ma olen sinna ikka minna tahtnud, aga see pole mu meesinimestele üldse meeltmööda olnud. Praegu seal on püsinäitusele lisaks kaisukarude 120. sünnipäeva puhul näitus "Kaisukarud 120". Püsinäitus on muljetavaldav ja ma tundsin nii mõnegi mänguasja ära oma lapsepõlvest, kuid midagi toimus minu sees nõukaaja nukkude juures.. Mulle ei meeldinud need nukud ja need ajasid mulle hirmu peale. Ma ei tea, kas see on jälle midagi lapsepõlvest või olid need nukud lihtsalt hirmsad minu jaoks. Ma mäletan end väga palju mängimas lapsena, aga pigem igasuguste looduslike asjadega ja plastiliiniga. Mulle hullult meeldis voolida kõike: inimesi, loomi, mööblit - ma tegin terved nukunurgad. Mul ei olnud kaisulooma, kuigi oleks võinud olla - oleks äkki vähem hirmus olnud. Veel meeldis mulle mängida venna konstruktoritega, ehitada autosid ja maju. eks mul oli nukke ka ja ma vahel ikka mängisin nendega, aga pigem vähem kui rohkem. Mäletan ka seda, et Triinul oli rohkem ilusaid ja ajas moodsaid nukke, olin selle pärast talle kade. Aga kõige rohkem meeldis mulle ikkagi koos Bärbeliga igasuguste looduslike asjadega mängida, meisterdada ja joonistada. Kahju, et ei ole alles mitte ühtegi joonistust.... 

Kaisukarusid oli muljetavaldavalt palju, ka imepisikesi. Nii pisikesi, et raske oli aru saada, kas tegu on ikka karuga. Minu vanaemal ja vanaisal oli kunagi kaks kaisukaru. Mäletan, et ma alati mängisin nendega, kui me seal käisime. 

Kes neid ei mäletaks lapsepõlvest...

Paberist nukk

Kõige koledam nukk.... 

Käisime ka Teatri Kodus, kus eksponaate oli väga palju vähem, aga ikkagi oli armas olemine. Seal sai ise teatrit teha kas marjonettnukkudega või käpiknukkudega. Teatri Kodus saab pere ja sõpradega vaadata etendusi,  mängida ja meisterdada ning avastada ja uurida teatrimaailma põnevaid nurgataguseid. Kahju, et mul pole nii väikeseid lapsi, kes sellest rõõmu tunneks. Aga oma lastelastega ma lähen kindlasti Mänguasjamuuseumisse ja Teatri Koju. 

Ennem, kui me üldse muuseumisse läksime, jäi meile tee peale Tartu Ülikool. Piilusime sinna sisse ka natukene, aga mul oli seal pisut hirmus olla... Nagu oleks ilma loata võõral territooriumil :) Tegin kiiresti ühe foto aulast ja tundsin pisukest kurbust, et minust ei ole enam õppijat.... Mulle tegelikult väga meeldib õppida. Päriselt. 

Kui me olime muuseumis ära käinud, siis me läksime Toome kohvikusse, millel oli sel päeval sünnipäev, sööma ja juttu ajama... Need jutud ei ole kunagi lõpuni lihtsad. Toitu ma ei pildistanud, sest need polnud apetiitsed (päevapraad ja päevasupp). Alguses seal oli väga palju inimesi, aga neid jäi vähemaks ja siis oli natukene kergem olla. 

Mul on ikkagi hinges kuidagi raske tunne sellest, et Anne on nii kaugel ja et me kohtume nii harva. Mulle väga meeldib temaga juttu ajada, sest ta on tark, empaatiline, siiras ja armas inimene. Ta ise ütleb, et ta on ikka seesama Anne, ainult pisut rohkem väsinud. Mul on sellest kurb.... Ta teeb ühest küljest tänamatut tööd, mida riik ei märka ja teisest küljest tänuväärset tööd, millega on elule tagasi aidatud lühikese ajaga üle kolmekümne lapse/noore. Tema miljööteraapiline ravikodu Pepleris aitab neid lapsi/noori, keda keegi teine aidata ei oska või ei taha.... Mul on kahju, et ma ei kohtunu Annega juba siis, kui ma ise olin laps/teismeline - võibolla oleks paljud asjad jäänud olemata ja teod tegemata. Aga ma lasen ennast nüüd hoida ja aidata - kõigil, kes viitsivad või tahavad või oskavad. 

Minu tore päev Tartus sai otsa... sõitsin bussiga kodu poole, peas täielik virr-varr, aga hinges soe tunne.... Selline, mis võiks olla ka siis, kui käin ema juures...... Aitäh, Anne :)

Sinu  Ennike