laupäev, 29. aprill 2023

Väljasõit Marimetsa rabasse

 Õues on külm ja kõle... Juba mitu päeva. Aga just täna, kui me plaanisime minna natukene matkama, paistis päike ja tuult peaaegu polnudki. Nii polnud ka sellest väga hullu, et õues oli vaevalt 8 kraadi sooja. Arvo arvas igatahes, et on väga õige aeg minna ühele väikesele matkale ja kutsuda muud rahvast ka kaasa. Nii juhtuski, et Mira, mina, Arvo, Sebastian, Liisu, Alissa, Margus ja Marek sõitsime Marimetsa matkarajale, mis on ei rohkem ega vähem, kui 9km pikk. Ma natukene muretsesin, et kas Alissa (Liisu lapselaps), kes on alles 8aastane, jaksab ikka sellise matka kaasa teha, aga kaasas ta oli ja nagu hiljem selgus, siis tore oligi, et ta kaasas oli. 

Sõitsime kell kümme Märjamaalt välja. Ilm oligi ilus ja tuju oli hea. Mina natukene põdesin. Ma olen alati väga nautinud matkal käimist. Ükspuha, kus me siis parasjagu käinud oleme (eriti meeldivad mulle Lõuna-Eesti matkarajad), aga sellest ajast peale, kui me endale Mira võtsime, pole matkamine olnud mulle nii meeldiv, kui ma sooviksin, sest see koer lihtsalt tirib nii kohutavalt, kui me kuskil väljasõidul oleme. Muidu Märjamaa vahel patseerides ta on suhteliselt normaalne, aga jah, kui on rohkem inimesi ja võõras koht, siis ta on üsna talumatu tegelane. Paaristõugetega rühib kõige ees. Otsustasin, et ma ei allu sellele agressioonile ja naudin päeva. Ma sisendasin endale, et ta on koer, jäljekoer, ja et ta ei saa sinna midagi parata, et nina teda eriti kõvasti igale poole tirib. Ma vabastasin emotsioonid, mis mul selle tirimisega seoses olid ja mul oli kuidagi hea ja rahulik kulgeda. Väga tempot aretada ka ei saanud, sest pidime mõtlema Alissa peale. Olen täheldanud, et mida rahulikum ja aeglasem olen mina, seda rahulikumalt võtab asja ka Mira. Ma ei saa öelda, et ta üldse ei sikutanud, kuid ma võin öelda, et ta oli siiski suhteliselt normaalne. 

Rada kulges läbi metsa ja siis pikalt mööda laudteed. Marimetsas on väga mõnus lai, kolme lauaga, laudtee, kus on mugav ja ohutu kõndida. Rahvast tuli vastu mitmeid ja me ei olnud sugugi esimesed seal rajal täna hommikul, kuigi, kui hakkasime torni juurest ära tulema, tuli väga palju inimesi vastu ehk et me käisime just õigel ajal rajal ära. Seekord oli nii, et mina katseldasin koera ja Arvo tegi fotosid. Ma tundsin sellest natukene puudust, et ei saanud pildistada, aga ma ei olnud ka nõus, et Mira lastakse vabalt jooksma, sest viimane kord, kui me temaga Järtas jalutamas käisime ja Arvo ta lahti laskis, siis ta oli mingi viis minutit täiesti kadunud ja mul jõudis juba miljon mõtet peast läbi käia. Elust ilma Mirata.... Kui me torni juurde jõudsime, siis jõime kohvi ja teed ning sõime muffineid, mis ma varahommikul olin valmis teinud. Need on ühed väga head muffinid, sest nendes ei ole ei suhkrut ega nisujahu, Arvo nimetab neid ketomuffiniteks, kuigi see pole väga täpne, sest banaan ei käi ketotoitumise juurde. Kui retsepti soovid, küsi julgesti. 


Arvo laskis torni juures Mira lahti ja ma pidin talle ütlema, et kui Miraga midagi juhtub, siis ma ei anna seda talle kunagi andeks... Aga Miraga ei juhtunud muud midagi hullu, kui et ta hüppas pori sisse ja Arvo pidi ta rabajärves puhtaks pesema. Aga sellest polnud hullu midagi, sest rabajärves käisid Arvo ja Sebastian ise ka. Mul oli neid väga külm vaadata, aga nad ise olid väga vaprad. Nende õnnetuseks läks sellel ajal just päike ka pilve taha, aga see ei heidutanud neid sugugi. Eile õhtul nad käisid (Robin ka) Kasari jões end kastmas ja kui ma küsisin, kummas veekogus vesi külmem oli, ütlesid nad, et vahet ei ole, kramuse külm oli :) 


Tagasiteel rääkisime veelkord nõitud metsast Alissaga ja ma peaksin ütlema, et väga tubli laps oli. Kordagi ei vingunud ja tundis kõige looduse vastu suurt huvi. Ta muidu on selline väga tujukas laps, aga täna ta oli küll väga vapper ja tubli. Raja pikkus oli 8,89 km. Tema oma väikeste jalgadega kõndis ilusasti ära, kuigi ta ei olnud seda varem väga harjutanud, sest Ailen ei ole temaga sellistel matkadel käinud. Minu poisid kõndisid juba 4aastaselt selliseid vahemaid, kuid nad olid harjunud, sest olime seda titest saati teinud. Robini oma ei mäleta, aga Sebastiani esimene pikem matk oli 4aastaselt Soomaal, kus ta kõndis vapralt viis kilomeetrit ära. 

Mul oli väga hea meel, et Marek ja Margus ka tulid, sest neil kummalgi on kodus selline naine, kellega ei saa midagi eriti ette võtta... Ja siis mul vahest on nii kahju neist, et nad nagu natukene jäävad millestki ilma ja mul ongi väga hea meel, et nad ikka otsustasid matkama tulla. Kui me auto juurde jõudsime, siis isegi Mira ei jaksanud enam sikutada :) Mingi 500m ennem lõppu ütles Alissa, et tal jalad valutavad, aga õnneks oli veel väikene jupikene minna.

Aitäh kõigile, kes kaas tegid :) Ja aitäh Arvole, et ta oma tihedas graafikus leidis aega matkama minna. Viimane pool aastat on iga tema vaba hetk läinud Robini ja Anete kodu ehitamisele ning mul on hea meel, et ta võttis korraks aja maha ja viis osa oma perest matkama. Robini ja Anete kodu edeneb jõudsasti, homme vist hakkab Margus  plaatimistöid tegema. Usun, et Robinil on selle üle hea meel. Tasapisi, aga edeneb...

Loodetavasti ei pea järgmist matka nii kaua ootama ja ausõna - ma ei kasutanud Miral koonurihma, kuigi ma olin öösel valmis mõelnud, kuidas siis, kui ta mulle väga närvidele hakkab käima, ma talle koonurihma panen, aga tänu minu seesmisele rahule ei olnud vaja seda teha. Tore oli - kindlasti läheme mõnele rajale veel kõik koos :)



Teie Ennike