Nagu jõulude ajal ikka tegime ka meie piparkooke. Mina isiklikult olen sel hooajal teinud neli korda piparkooke ja nüüd ma ei saagi vaiki olla. Mulle väga meeldivad piparkoogid ja nende tegemine meeldib mulle ka. Esimese laari tegime mõned päevad ennem jõule koos Anete ja Sebastianiga. Anete tegi ise taigna ja jagas seda minuga ka. Kahjuks ma retsepti ei tea, aga tean, et ta tegi isegi suhkrusiirupi ise. Taigen oli hästi rullitav ja vormitav. Ahjus küpsesid nad üsna pontsikuteks, kuid olid vaatamata sellele ikkagi krõbedad. Alguses, kui ahjust tulid, olid suhteliselt pehmed, kuid kui maha jahtusid, siis ikka olid krõbedad. Isegi glasuur ei teinud neid pehmemaks. Väga head piparkoogid olid!
Teisel korral tegime piparkooke Sipas kaks päeva ennem jõule (mina, Arvo, Sebastian ja Aivar - Karel figureeris ka seal, aga minu meelest ta piparooke ei teinud). Seekord oli kasutusel minu tehtud taigen, mis on Nami-Nami retseptikogumikust võetud ja mille järgi me oleme juba aastaid piparkooke teinud.
250g suhkrusiirupit
170g suhkrut
250g võid
600g nisujahu
2muna
2 tl soodat (triiki)
24g piaprkoogimaitseainet (Santa Maria oma kasutan mina)
Piparkoogid tulevad krõbedad ja parajalt vürtsised. Taigent ei ole kuigi hea rullida, sest see on kõva ja allub suhteliselt raskesti taignarullile. Tavaliselt rullib seda Arvo, seekord rullisid Aivar ja Arvo vaheldumisi. Taigen on üsna hästi vormitav ja kujusid saab kerge vaevaga pannile tõsta. Küpsevad pigem pontsikuks ja on ahjust tulles pehmed, kuid jahtudes muutuvad krõbedaks. Glasuuritult muutuvad jälle pigem pehmemaks. Olen mõelnud aastate jooksul, et kas see kuidagi mõjutab seda, et teen glasuuri ise? Samas, mis vahet sellel peaks olema... Igatahes kahanes piparkookide kuhi silmnähtavalt ja mul oli suuri raskusi, et jõululaupäevaks jääks mõni piparkook. See aasta oli esimene kord, kui Sebastian sõi ka glasuuritud piparkooke (muidu me ikka jätame talle ilma ka), mis tähendas seda, et piparkoogid tõesti kahanesid ülihelikiirusel.
Kolmas kord tegime piparkooke mina, Arvo ja Sebastian. Keto piparkooke. Ja no tule taevas appi.... Need olid kohutavad! Nii kohutavad, et ma ei suutnud ühtegi ära süüa. Arvo ja Sebastian sõid ja väitsid, et on täitsa head. Ilmselt nad ei tunne maitset :) Arvo kindlasti ei tunne, Sebastian aga üllatas mind suuresti. Mul oli ostetud ToLowCarbs lehelt piparkoogitaigna segu ja siis ma keerasin selle taigna kokku. Rullida sai seda ainult kahe küpsetuspaberi vahel, mis oli üllatavalt lihtne. Piparkoogid hoidsid ilusasti kuju, küpsesid õhukesed. Tekstuurilt nagu suhkruga üle kallatud saepuru. Minu poolt oleks võinud peale esimest plaaditäit taigna ära visata ja lugeda selle projekti lõppenuks, sest ausõna - need maitsesid kohutavalt. Ma polnud nõus neid isegi kaunistama. Ja siis igale poole, kuhu me läksime, Arvo muudkui ütles, et võtame neid piparkooke ka kaasa ja ma pidin teda taltsutama, et ta seda ei teeks, sest mulle ei meeldi inimestele halbu asju pakkuda...
Neljas kord tegime Piretiga Raplas piparkooke. Seekord oli taigen tartajahuga ja vist oli kookosõli või asemel. Piret rullis, mulle ei tundunud, et see oleks väga raske olnud. Piparkoogid jäid õhukesed ja krõbedad ja väga kardemonised. Minu meelest need olid oluliselt paremad, kui keto piparkoogid, kuid ikkagi - see tatra maitse oli tunda ja see ei ole piparkoogi juures meeldiv. Arvo ütles, et need on hullemad, kui ketokad, millele mina vaidlen tugevalt vastu. Samas ta sõi neid, sellest järeldub, et reaalselt ta siiski maitset ei tunne. Sebastian sõi ka paar tükki ja ütles, et pole kõige hullemad. Igatahes mõned on veel alles, kuid sööduks nad saavad. Glasuur oli poe oma, mis oli harjumatult magus minu jaoks. Mulle ikka maitseb see enda tehtud rohkem, see on natukene hapukas.
Igatahes siit kaks moraali. Esiteks tee ise taigent järgmine aasta rohkem, et ei peaks võitlema viimaste piparkookide pärast. Teiseks ära katseta mingeid imelikke asju, kus ei ole nisujahu ja süsivesikud on viidud miinimumini. Ma tean jah, et tervislik ja puha, aga piparkook ei saa olla tervislik. Seal ongi just nii palju nisujahu ja nii palju suhkrut nagu on ja need maitsevadki taevalikult head ja tekitavad sõltuvust. Aga see aeg on nii üürike, kuid neid tehakse ja söödakse, et siis pigem ikkagi traditsiooniline taigen. Mina isiklikult enam ei proovi midagi muud. Ja no need ketokad.... Selle pärast ma ei saanudki vaiki olla....
Teie Ennike
