Joonistamise haardes

Kui ma tunnen end emotsionaaselt ebastabiilselt, siis ma hakkan tegema mingeid asju ja neid asju siis korraga palju ja igal võimalikul juhul. Üks selline tegevus on joonistamine.  

Kui ma olin veel väike tüdruk, lasteaialaps, siis ma joonistasin ükskord ühe pildi. Karust. Ja õhtul, kui isa tuli töölt, jooksin ma talle seda näitama ja isa ütles mulle: "Kui joonistad, joonista vähemasti ilusasti. Muidu raiskad lihtsalt paberit." Mul on need sõnad nii hästi meeles, sest tegelikult ma toona ju arvasingi, et ma joonistasin ilusasti. Ega ma peale seda enam väga joonistada ei tahtnud, läksin üle voolimisele ja kõike, mida tegin, hoidsin enda teada. Joonistasin ainult nii palju, kui palju koolis kunstitundides pidi joonistama ja mul tuli see hästi välja. Mul on kahju, et mul ei ole ühtegi pilti, mis ma lapsena, teismelisena joonistasin. Arvol näiteks on terve mapp ja meie poistel on ka oma joonistamismapid. Igatahes olin ma kunstitunnis keskmisest hoolsam ja andekam, kuigi olin pidevalt kunstiõpetajaga sõnasõjas, sest tema tahtis, et ma teen nii, aga mina tahtsin teha hoopis naa. 

Uuesti joonistama ma hakkasin siis, kui Anne viis mind kokku Monikaga ehk kunstiterapeudiga. Ja siis juhtus minuga midagi, aga ma ei tea, mis see oli. Ma lihtsalt muud ei teinudki, kui ainult joonistasin. Süngeid, kurbi ja valu täis pilte. Üks A3 veel polnud valmis, kui peas keerles järgmine pilt, mis oli vaja paberile panna.... Siis nad keelasid mul joonistamise ära. Anne ja Arvo. Midagi ei tohtinud joonistada, isegi häid asju mitte. Mitte midagi... Ma salaja natukene ikka vahel joonistasin, aga kui vahele jäin, oli Arvo jälle pahane. Siis ma ei joonistanud tükk aega üldse.... Mitte midagi. 

Monika juhatas mu zentangelete ja mandalate maailma. See paelus mind kohe. Ja seda tohtis teha, sest see polnud sünge ega kurb. Ma googeldasin ja joonistasin erinevaid ilusaid pilte erinevatest lihtsamatest mustritest A5 paberitele. Proovisin vahel ka mõnda värvi kasutada, aga minu jaoks jäi ikkagi must ja valge. Hõbe võibolla ka pisut rohkem. Mingil hetkel avastasin kristallid ja panin need oma töödesse.... Ja jällegi - ma sulasin sinna sisse. Igal võimalikul vabal momendil ma tahtsin joonistada. Eriti, kui ma olin emotsionaases kriisis. Ma tegin jooksujalu ära kõik, mis peab tegema, ja ülejäänud aja ma lihtsalt joonistasin ja joonistasin ja joonistasin..... 

Ma olen jälle kriisis... Väsitav eks? On küll. Mulle endale ja teistele ka, kuigi teistele vähem, sest ma ei tohi oma kriisi välja rääkida, sest siis võib juhtuda, et Arvo istub voodiserval ja mõtleb, et milleks talle seda kõike vaja on.... Ma ei taha Arvot selliseid mõtteid mõtlema panna, sest ma armastan teda. Aga kriis on ikkagi. Minus. Kas siis rääkida sellest või mitte - olematuks see seda ei muuda. Algas haigestumisega, mida püüdsin peaaegu nädal aega varjata koduste eest, sest suvel, kui mul need põie -ja neerujamad olid, siis Arvo sai mu peale lõpuks pahaseks, kui Kadri mulle seitsmenda antibiootikumikuuri kirjutas. Kuna ma ei tea ja ei saa aru, miks ta pahaseks sai, siis ma nii kartsin talle öelda, et ma olen haige. Poistele ka ei rääkinud. Võtsin ebanormalsetes kogustes palavikualandajat ja tegin kõiki asju, mida ma pean tegema, et kodu ja pere toimiks. Aga oi, kui valus mul oli.... Ja kui paha... 31.detsember kirjutasin Kadrile, et mul ei olnud täna hommikul palavikku :) Selleks ajaks olin palavikuga maadelnud 16 päeva ja teinud läbi 1,5 antibiootikumikuuri, sest Kadri vahetas vahepeal rohu teise vastu välja. .... St...maadluseks seda ei saagi pidada...ma lihtsalt surusin seda maha võttes 1200mg ibuprofeeni korraga. Kuigi palavik läks ära, oli ikkagi natukene valus pissida, aga mitte endam nii hullusti. Igasugused jõulud ja matkad ja vana-aasta õhtud ja asjad sai peetud, Arvo puhkas kodus, see oli hea, aga 12. jaanuar pidin Kadrile saatma meili, et mul on palavik ja valus pissida.... Olen nüüd terve selle aja jälle maadelnud valuga ja palavikuga, söönud antibiootikume ühe kuuri ja söön hetkel järgmist kuuri, sest mu uriinianalüüsist tulid välja kaks bakterit: Echerichia coli ja Staphylococcus saprophyticus ja nende hävitamiseks pean ma jälle võtma 10 päeva antibiootikume. See kõik on mind muserdanud ja ma pole saanud sellest väga rääkida, sest ma kardan, et pere saab mu peale pahaseks, kui mul koguaeg on paha olla.... eile nutsin lörinaga ja mõtlesin, et ma ei saagi vist mitte kunagi enam terveks.... Ja et mu "õnn" oleks piiritu, siis panid nad Eesti-Soome piiri ka kinni. Jah, Arvol on hea, saab mõnes ajaks koti maha panna.... Aga minu kott on selle võrra veel raskem. Ja mida ma teen siis, kui mul on raske? Kõnnin ja joonistan! Sest ma läheksin muidu lihtsalt hulluks. Olen jaanuaris kõndinud oma põletikulise kehaga 350 km maha ja joonistanud oi kui palju zentangleid. Ma avastasin enda jaoks eestikeelse zentanglete joonistajate grupi ja sain nii palju targemaks. Nii palju mustreid, hajutamine, juhtjooned jne. Ma tahaksin koguaeg joonistada. Ma vaatan videosid ja õpetusi, ma tahaks kõiki neid proovida ja proovida ja proovida.... Ma tahan oma valu eest ära põgeneda.... Füüsilise ja vaimse valu eest, sest ma olen sellest väsinud, aga ma ei saa istuda voodiservale ja mõelda, et milleks mulle seda vaja on, sest siis ma oleksin inimrämps, kui ma oma perele seda teeksin, et mind enam poleks olemas. Ma siis joonistan... Mustreid, ilusaid ja huvitavaid mustereid. Algul joonistasin lihtsalt mingit mustrit zentanglekaardile, aga nüüd ma panen paljusid musterid kokku ja tekitan tervikpildi. Ma olen nö sõiduvees.... 

Ma ei teagi, kas see, et ma joonistan on hea või halb. Hea osa on kindlasti see, et see hoiab mind positiivses tegevuses ja tekitab õnnestumise tunde, sest neid zentangle plaate on ikka väga vähe, mis kaminasse lendavad. Enamasti jään ma lõpp-tulemusega väga rahule ja hea meel õnnestunud pildist on olemas. Samas. Ma olen jälle kinni. Ma tahakski ainult joonistada....ma ei taha koristada, triikida, poes käia, süüa teha, magada....ma tahaks kohe, kui on võimalus, joonistada. See rahustab mind, kuid samas tunnen justkui ka sundi, et ma pean joonistama. Vähemasti ühe pildi päevas. Ma pean. Triigin pesu ja peas keerleb mõte, et ma pean joonistama... Ma tunnen end justkui natukene vangina...ja selle vangla ma olen endale jälle ise teinud.... Sest ma ole osanud oma valu kuidagi muudmoodi välja elada, rääkida, nutta.... Ma olen jälle kinni mingisuguses sundtegevuses, et hoida eemal mõtteid valust, palavikust, põie- ja neeruvaagnapõletikust, Arvo äraolekust, Robini pikast töönädalast... 

Õnneks on mul Mira... Ma arvan, et Mira tuli kõige õigemal ajal mu ellu. Siis, kui kõik on jälle nii segamini ja sassis. Võibolla on Mira see, kes ei lase mul täielikku musta auku langeda? Näiteks ma ei saa mõelda, et ma täna ei viitsi õue minna.... Ma pean minema. Mitu korda päevas, sest mul on nüüd Mira ja ma ei saa selga keerata ja teha nägu, et ma ei taha enam mitte midagi! Hoidsin end täna tagasi ja joonistasin tõesti ainult ühe pildi, kuigi oleksin tahtnud palju rohkem. Ma hoopis koristasin, triikisin, pesin pesu ja panin kuivama, käisin poes, tegin süüa, koristasin roti puuri ära ja vahetasin kassiliiva, käisin Miraga neli korda jalutamas. Kuigi ka siin on ohukoht - haige inimene võiks saada diivanil lamada ja raamatut lugeda. Võibolla saaksin siis kunagi terveks ka. Ma olen 10 kuu jooksul saan 10 kümne päevast antibiootikumikuuri.... Mu keha on sassis, mu seedesüsteem ei tööta. Ma olen ahastuses ja hirmul...et valu ei lähegi ära.... Aga hommikul peab ikkagi ärkama ja uus päev on ees - saan mõningal määral valida, kas triigin või joonistan.... Ainus, mida ma päriselt valida ei saa, on pisarad, mis vägisi viimastel päeavadel silma tulevad....

Teie Ennike

Rasvapallid Jalasel

Maret läks sõtta! Oma isiklikku sõtta, kus pommiaugud lapitakse kinni. Aga Maret viib Jalase rabasse lindudele rasvapalle.  Kellegagi koos. Kas Kallega või Epuga või ....ma ei teagi, kellelgagi ikka. Aga nüüd on Maret haiglas, paariks nädalaks ja hiljem taastub terve veerbuari ja võibolla isegi märtsi. Oleneb, kuidas sõdalased tema pommiaukudega hakkama on saanud ja kuidas Mareti keha selle tormilise olukorraga hakkama saab. Aga linnukesed ootasid ikkagi oma pala ja Maret kirjutas Facebookis, et Epp läheb see nädalavahetus üksi rasvapallivarusid täiendama. Mulle kõlas sõna "üksi" kuidagi nii...üksi... ja ma täiesti spontaanselt kirjutasin, et ma võin Epule seltsi pakkuda, mis sest, et mul polnud õrna aimugi, kes on Epp. Maret ütles, et paku muiduagi, et me Epuga pidavat mätsima hästi. 

Igatahes sõitsin täna kella kaheteistkümneks Jalasele oma Miraga ja jäin Eppu ootama. Ise päriselt ei teadnud, milline ta täpselt välja näeb :) Ja Epp tuligi lepitud ajaks kohale. Tutvusime ja asusime rappa. Oioioi...Öösel mahasadanud lumi tegi raja läbimise ikka väga raskeks. Üldse ei saanud aru, kus see rada täpselt on ja kui veel laudtee osa tuli, siis ei saanud enam midagi aru, kuhu minema peab. Juhtkoer Mira, kes oli ära unustanud selleks matkaks kõik tubli koera mitte rihmasikutamise kombed, vedas mind nagu kelku enda järel ühest põõsast teise, sest no nii palju lõhnasid oli, et pea pidi koguaeg lume all olema. 

Lund oli tõesti palju ja ma tänasin ennast jalga pandud talvesaabaste eest, sest valikus olid ka naeltossud, aga siis oleks mu jalad olnud peale esimest kilomeetrit juba täiesti läbimärjad. Ja see on nüüd see osa, kus mu arst kirjutaks mulle trükitähtedega "SA PEAD OLEMA SOOJAS!". Kuni põllu lõpuni olid meie jäljed ainsad jäljed metsloomade seas. Laudtee alguses oli siiski üks auto ja me saime minna nende jälgedes edasi. Vahepeal pani Epp mõne puu otsa rasvapalli ja Mira sai südamerahus kaevuda, sest talle anti selleks aega. Eelmised rasvapalli võrgud olid tühjad, ma ei pannud tähele oma hüperaktiivset koera ohjeldades, kas Epp korjas tühjad võrgud ära.

Järve juurde jõudes ootas meid ees kolm alasti inimest :)))) Üks poiss oli kohe täiesti porgandpaljas ja kastis end sinna rabajärve. Meie läksime teise platvormi juurde ja jõime kuuma jõuluteed. See tundus sellel hetkel kordades parem mõte, kui kasta end -4 õhutemperatuuriga jääkülma vette. Ja no isegi, kui mu peast oleks korrakski see mõte läbi käinud, ma arvan, et Arvo oleks mulle broneerinud koha hullumajas, sest sellisel juhul ei oleks minu mõistusega küll kõik korras olnud. Ma ei soovinud vette minna... Kuskil südamepõhjas oleksin tahtnud, adrenaliini pärast, aga kuna ma olen oma põie-neeruhädaga hädas nagu mustlane mädas, siis see ei olnud isegi valikus mitte. Isegi nii katkise pea puhul, kui mul on. 

Arvate, et minust saab ainult ilupilte või?

Lumeinglit tegemas

Ma ei oleks tohtinud rappa minna.... Tunnen end jälle halvemini, kui näiteks eile. Ma vihkan oma keha.... ja ma pole teda armastusega kohelnud, seega olen ise süüdi, et kuidagi oma asju korda ei saa... Kuigi Jalasel oli ilus... Lumine, valge, vaikne ja ilus. Praegu on õues nii ilusad talveilmad. Natuke miinust ja palju lund - rõõm lastele ja koertele. Rõõm valgusest. Rõõm helgusest. 

Rasvapallid said pandud, linnukesed on kindlasti tänulikud. Mina tutvusin Epuga ja mul on selle üle hea meel, sest esmamulje ütleb, et tegu on sooja ja hooliva inimesega. Oli imelik rääkida võhivõõra inimesega mingisugustel teemadel, aga kui tema rääkis oma elu hullematest asjadest, siis mina olin vaikne kuulaja ja jätsin oma hullud asjad enda teada. Selleks peab ikka usaldus olema, et hulle asju rääkida. Või kas neid üldse peabki rääkima? Ma arvan, et vabalt võiks olla ka üks selline tutvus, kus inimesed räägivadki just nii palju, kui palju nad ise tahavad või vajalikuks peavad. Mina olen praegu nagu noor titemamma, minu põhijututeema on Mira :) Ja poisid juba küsisid, et mis ma nende miljoni fotoga peale hakkan, mis ma Mirast teinud olen :D Ma ei tea ise ka...ta lihtsalt on nii ilus ja fotogeeniline ja nii kohutavalt armas :)

Mul on villased sokid jalas...need mind täna ei päästa... Noomida sain ka. Selle eest, et ma ei hoolitse oma keha eest ja et ma seda jälestan. Noomija ütles, et nii ei olegi võimalik terveks saada, sest kui Sa ei armasta oma keha, siis ta ka ei taha Sinuga koostööd teha.... Kokku vantsisime Miraga 6,8km, sest jätsime enda auto parklast 1,5km kaugusele, et saaks rohkem jalutada. Mirale väga meeldib jalutada, tahan seda talle pakkuda nii palju kui võimalik, aga nüüd vist on küll sedasi, et paar päeva ta peab leppima vähemate kilomeetritega, sest ma pean enda eest nüüd natukene hoolt kandma ja andma kehale võimaluse paraneda, sest see kõik on kestnud liiga palju....

Nautige talveilma! Ilus on ja seda ilu tasub vaadata ja endasse salvestada. Seniks, kuni on :)

Teie Ennike

Õhtusöök metsas

Mu enamu viimase aja postitused algavad kõik sõnadega "Robin kutsus" ja ma ei saa ka seekord öelda midagi muud, kui et Robin kutsus meid ilusal talvepäeval metsa õhtust sööma. Ikka sinna meie oma püstkotta Maavahesse, kus me nüüd juba mitmeid kordi ööbimas oleme käinud. Seekord me ei läinud ööbima, vaid läksimegi lihtsalt õhtusööki tegema ja sööma. Ma käisin hommikul Sebastianiga Tallinnas koormustestil ära ja siis tal oli veel üks zoomi tund ning siis me asusimegi teele. Sõitsime maavahesse ja ma andsin auto Robinile ning läksin mõnda maad Miraga jalutades. Metsas on ju hoopis teised lõhnad ja teised rajad, koeral oli kohe väga huvitav. Kõndisin temaga kolm kilomeetrit, lasin tal lumehangedes püherdada ja neisse kaevuda. Ta oli nii õnnelik ja erutatud, et unustas pahatihti ära, et tirida ei tohi. Püüdsin tema lumist nägu ka pildile saada, aga ei õnnestunud, sest tal on sada liigutust minutis. Ostsin talle pikema rihma ka, 3 meetrise. Kaasa tuli talle 1,5 meetrine. Nüüd tal on ruumi joosta ja nuusutada ja kaevuda ja kraapida ja lund süüa ja ....head koera elu elada. 

Sellel ajal, kui meie talvises looduses ilupilte tegime, tegid poisid juba koja juures vajalikke asju. Koda oli üleni lumme mattunud :) Ime, et koormakatted on sellele rasksele vastu pidanud. Esimese asjana nad tegid üles lõkke, mis oli natukene keeruline, sest puud olid niisked ja selle õige ja suure lõkke süttimine võttis ikka üksjagu aega. Siis langetas Robin ühe kuivanud männi ja Sebastian saagis selle juppideks. Samal ajal Robin tegeles söögiasjadega. Tegi kaikad, kuhu peale vardad panna. Ajas juba eelmisel päeval marnaadi pandud kanakintsud vardasse ja pani need küpsema. Samal ajal tegi valmis salati ja pani kartulid lõkkesse. Jõudehetkel jõime sooja teed, mille Robin oli kaasa teinud. 

Meie lumin ekoda :)

Mira oli alguses rihma otsas, aga siis Robin ütles, et lase ta lahti. Ma ei tahtnud kuidagi seda teha ja ikka muudkui kõndisin temaga mööda metsa ringi, aga siis Robin lihtsalt lasi ta lahti. Ja Mira ei läinudki kuhugi. Ta nuhutas selasamas ringi. Müttas lumes, kaevus, vaatas, mis poisid tegid, käis kojas edasi ja tagasi, limpsas kanakintsudele keelt. Kui ta juba oli natuke kauem eemal olnud ja hüüdsid  "Mira siia!", siis ta tuli nagu lendkuul kõrvade lehvides, mille peale ma teda kiitsin ja taskust maiust andsin. Kui juba pimedaks läks, siis ta üldse kojast välja ei läinudki. Istus lõkke ääres soojas ja ootas süüa nagu me kõik. Teatvasti võtab sellisel moel kanakintsude tegemine ikka üsna kaua aega, aga kiiret meil ei olnud. Aeg ja õhtu oli meie päralt. 

Mira soojendab ennast lõkke ääres

Mira krõbinad, aga tal oli oma kanakints ka, millest luud olid välja võetud

Sebastiani taldrik. Kus on malts?

Minu taldrik koos maltsaga :) 

Õhtusöök oli hoopis maitsvam ja erilisem. Mul on nii hea meel, et Robin viitsib ja tahab mässata ja pakub meile koguaeg positiivseid elamusi ja kogemusi. Me istusime lõkke ääres umbes kella kuueni ja ajasime juttu söögi kõrvale. Kanad olid väha head - ma ei tea, mis seal marinaadis oli, Robin tegi selle. Väga hea maistega olid igatahes. Mira sõi enda kanakintsu ka umbes minutiga ära :))))) Õues sadas laia lund.... See kõik oli meie päralt....

Päev on muutunud natukene pikemaks. Pool viis ei olegi veel täiesti kottpime, on hämar. Metsas natuke hämaram. Mul on nii hea meel, et meil see koda seal metsas olemas on ja meid ikka sinna ootab. Nüüd on küll olukord selline, et järgmine kord, kui sinna minna, tuleb ohtralt puid teha, sest see hetk on käes, et pole pilbastki pilpa peale panna - kõik kütsime ära. Me olime metsas kokku neli tundi ja see varu, mis seal oli, sai nüüd otsa. Ka Sebastiani saetud puud said otsa. Finito. Jõudu nendele, kes järgmine kord peavad puid tegema :D Aga küllap need me ise oleme... St minu meespere. 

Lihtsad asjad. Ei midagi kallist ega aeganõudvat, kaugele sõitmist pole vaja. Lihtsad asjad, aga argipäevast erinevad ja rohkem polegi vaja. On jälle üks ilus õhtupoolik, mida meenutada ja mida kaasas kanda. Aitäh, Robin ja Sebastian! Ja aitäh ka Mirale, kes oli tõesti väga tubli koer ja nüüd on tal juba asjad selged - meiega nalja pole. Peab isegi metsas ööbima vahest :) Mul on hea meel, et ta on end nii heast küljest näidanud ja et temaga saab ühiselt asju ette võtta. Järgmise korrani, poiskad!

Teie Ennike