pühapäev, 30. september 2012

Kuu aega Kassi ja Sassi

Meil on juba kuu aega olnud kaks kassi. Emane (õigemini küll sootu) Kass ja isane (veel) Sass. Minu lootus, et Kass lapsendab Sassi ära, hakkab lõppema. Kass ainult susiseb, harvadel õndsatel momentidel lubab ta Sassil endale päris ligidal olla. See on võimalik ainult sellisel juhul, kui Sass on oma energia  ära maandanud ja suudab rahulikult olla. Seda ei juhtu muidugi eriti tihti.
See foto on tehtud öösel kell pool kaks telefoniga

Sass on väga energiline kassipoeg. Kõige imelikum tema puhul on see, et ta vahetpidamata nurrub. Ta on väga, väga inimlembeline kass. Ta tahab süles magada ja öösel voodis kellegi juures olla. Kui talle tähelepanu pöörata, siis ta kohe kisendab või hakkab nurruma. Kui istud köögis laua taga, siis ta ronib mööda püksisäärt sülle ja sinna ta jääbki. 
Kui ta parasjagu ei maga, siis ta oskab kõike: kududa, heegeldada, maalida, legotada. Ta ise arvab seda muidugi, et ta kõiki neid asju oskab. Mina ei suuda tema arvamust pahatihti jagada.  Teda jagub igale poole. Rosmariini potti magama ja pesuresti otsast pesu alla tõmbama. 


Kuigi Kassist ja Sassist ei ole saanud sõpru, ei kahetse ma hetkekski, et ma meile Sassi tõin. Päevad on kohe tegusad ja nii äge on vaadata, kuidas ta näiteks enda saba taga ajab. Poisid on temast ka väga vaimustuses. Mina pean mõnikord pead kahe käega kinni hoidama, sest ta on jälle mingisuguse sigadusega hakkama saanud (näiteks tüümiani poti akna laua pealt alla ajanud), aga teisi peale minu see ei häiri. Tegelikult on ta vahva kassipoeg, kes sisustab oma päevi nurrumise, mängimise ja magamisega. Kass mõtleb küll kindlasti, et oli seda hullu meile nüüd veel vaja, aga ma ei lase end häirida. Räägin neile ikka, et te elate nüüd ühes kodus ja peate hästi läbi saama. Ehk see ühel päeval õnnestub ka:)

esmaspäev, 24. september 2012

Lõika ja kleebi

Meie Sebastian ei taha joonistada. Ma ei tea miks. Talle ei meeldi ei pliiatsid, vildikad ega ka grafiitpliiatsid. Mitte ükski. Vahest, väga harva, kui ta midagi paberile teeb, siis ega see midagi erilist pole. Maalida meeldib talle pisut enam, põhiliselt guaššidega, sest need katavad paremini. Akvarelliga teeb ka, kui tuju on. Igatahes satub pintsel talle tihedamini pihku, kui pliiatsid. 
Natuke veel rohkem meeldib talle lõigata ja kleepida. Ta väga hea meelega lõikab erinevaid asju välja ja liimib neid siis teisele paberile. 


Lõikamine on raske töö, eriti ringide või ringikujuliste asjade. Lõikamine vajab harjutamist ja seetõttu ma aegajalt teen talle töölehti, kust ta siis saab midagi välja lõigata. Liimimine on ka raske töö, eriti osadele lastele. Puhtalt liimimist peab samamoodi harjutama. Nii kurb on, kui laps on töö tuksi keerab üleliigse liimikogusega. Ma vahest mõtlen, et lasteaias peaks palju rohkem laskma lastel endil asju välja lõigata, kuid millegi pärast on jätkuvalt paljud tööd nii, et lasteaiaõpetajad on eeltöö ehk lõikamise kenasti ära teinud ja laste asi on asjad korralikult paberile liimida.
Mul on praegu jälle see I klassi paanika:D Kõik kooliuusikud on lasteaiast tulnud lapsed ja nad ütlevad iga asja kohta, et nad ei oska. Minu asi on nüüd neile selgeks teha, et oskavad küll. Ma ei tea, kas õnnestub. Eelmine aasta õnnestus, II klass on küll täitsa asjalik juba. Ehk õnnestub sel aastal ka. 


Ostke lastele head käärid, näiteks Fiskarsi lastekäärid. Ise ka ei taha ju viletsa töövahendiga tööd teha, miks siis laps peaks tahtma. Jah, need on natuke kallimad (äkki olid 4,50), kuid on head ka. Ja laske lõigata: katalooge, vanu lasteajakirju, kalendreid jne. Laske lõigata lihtsalt lõikamise pärast. Kiitke ja laitke ka, kui vaja on. Neil on endil pärast lihtsalt natuke kergem. 

neljapäev, 20. september 2012

Ühel oktoobrikuu päeval ta tuleb

Ma tean ühte titat, kes tuleb.


Ma hakkan puudust tundma koolis tema emast, kuid ma tean, et maailma sünnib üks laps, kes saab olema väga hoitud ja armastatud.
Ma tegin talle väikese kingituse:) Selle eest, et ta tuleb:)

esmaspäev, 17. september 2012

Aiajutud saavad selleks aastaks otsa

Septembri poole peale jõudes võiks ju igasugu aiajutu lukku panna. Ma nüüd seda teengi. Midagi head ja midagi ilgelt nõmedat.

Alustuseks siis nii palju, et meie väga värsked ja noored kaheksa aiamaasika taime andsid meile sel suvel umbes paarkümmend ilusat punast maasikat. Pean kahetsusega nentima, et tegelikult ma ei tea, mis maitsega need maasikad olid, sest Sebastian ja Robin sõid jooksvalt ja vennalikult jagades ise kõik ära:D Ja no, mida ma siis ikka tahan saada nii väikesest saagist. Kahjuks ei saa öelda, kas olid ka väärt taimed, sest maitset ei tea:D Tütartaimi andsid nad küll palju ja järgmisel suvel loodan ikka ise ka maitsta, mis me kokku oleme ostnud ja kasvama pannud. 


Rediseid panime ilmselgelt liiga vähe või maitsevad meile lihtsalt redised nii häste, ei tea. Kasvasid kiiresti ja ilusasti. Ilma igasuguste väetiste ja muude jamadeta. Mul nats oli paanika, set minu meelest on meie aiamaal liiga palju tigusid ja sipelgaid, kuid redisesaagil ei teinud viimased elukad küll midagi. Ju neile ei maitsenud. Ma tahaks siiski ilma igasugu tõrjevahenditeta hakkama saada, kui vähegi võimalik. Arvo tegi mulle salatit: redis, tomat ja basiilik maasikaveiniäädika, soola ja pipraga. Lihtsalt liiga hea:) Ma muidugi olen täielik salatimaniak ka, see on kindlamast kindel.


Porganditega läks ka hästi. Enamuse saagist sõi salaja ja mitte salaja ära Sebastian. Käis muudkui aiamaal, siis kui meie toas remonti tegime ja krõmpsutas väikeseid armsaid porgandeid. Mõnikord ütles ette, teine kord ütles järelkajana, et ma sõin kaheksa porgandit ära. Ega ma ei keelanud ka. Mul ju tegelikult oli täitsa savi, kas need kasvavad suureks või söödakse ära väikesena - peaseegi, et otsa saavad. Ja no värsked, vitamiinidest tulvil porgandid on ju igale lapsele kasulikud. Robin nii suurt vaimustust porganitest üles ei näidanud, kui Sebastian. Robini nõrkus on toored tikrid ja veel tooremad õunad. 


Kõik roheline kasvas hästi: pune, petersell, spinat, till, rosmariin, tüümian, basiilik, münt. Tüümian ja pune tahtsid küll paar korda välja surra, aga ma ei teagi, miks nad ikka ellu jäid. Küllap suurest hoolest ja armastusest, mis ma nendele osutasin, kui nad mulle suures töötegemise (remont noh) hoos meelde tulid. Nüüd on rosmariin ja tüümian tuppa toodud, sooja kätte. Mina ei tea, mis saab mündi ja oreganoga - jäävad õue? Eriti hea meel on mul sellest köögiaknalaual olevast tüümianist. Mulle väga meeldib panna seda koorega pasta peale. 


Ja nüüd tuleb see nõme osa. Kahekümnest tomatitaimest sain ma just nii suure saagi...


...ja need valmivad ka toas. Arvo sõi punase täna hommikul ära, sest ta  läks Soome. Teise saame siis meie Robiniga ära degusteerida, kui see valmis saab ja loodetavasti ikka saab. Ei tulnud välja. Ma ei teagi, miks. Eks ma viin end talve jooksul kurssi tomatite hingeeluga ja püüan uuel aastal uuesti. Seega... Värsket koduleiba oma aia tomatiga ma see aasta ei saanud. Nats teeb meele mõruks küll, aga ega see mõrutamine ei aita meid kuidagi. Mis valesti, see uuesti:)
Ja Sebastian räägutas täna meie majas elava väikese Irise (3aastane) läbi selle eest, et ta käib meie aiamaal metsmaasikaid söömas, sest need praegu valmivad seal suure hooga ja Seebu arvab, et ega ikka igaüks ei või küll tema maasikaid ära süüa. Iris arvas, et pole ju hullu midagi, küll kasvavad uued, aga see ei lähe arvesse, sest ta musitab konna ka ja ütleb siis, et ilgelt ligane oli:D

Vot nii siis sel aastal aiamaaga. Uueks kevadeks on plaanid palju suuremad ja mees peab igatahes hakkama maad kaevama. Hoolega kohe. ja Kristine lubas mulle SmartPostiga kõrvitsat saata, sest need taimed ei läinud mul kevadel üldse kasvama:D Aednik ma siiski pole, aga ega elu õpetab ja no mis seal salata - eks kogu see kiire suvi võibolla ei lasknud nii palju aiale aega pühendada, kui oleks soovinud. 
Pole hullu - nüüd sööme veel koduaia õunu ja oleme õnnelikud. Õnnelikud, et niigi läks:)

neljapäev, 13. september 2012

3 EAP-d ja kodutööd

Üliõpilane on kord juba selline asjapulk, et ta tahaks saada kõik EAP-d lihtsa vaevaga kätte. No niimoodi, siuh lipsti ja valmis. Õppejõud aga on kord juba sellised, et nad tahaksid võtta sellest vaesest üliõpilasest kõik, mis vähegi võtta annaks. Mõni veel ütleb, et no mis see siis ära ei ole - paar tundi intensiivset tööd. Kaugõppe tudeng aga on tavaliselt peale ülikooli varustatud veel töö ja perega. Mõned hobid on ka justkui varajasest nooruspõlvest külge jäänud, aga küllap ülikoolis käimise ajal need soiku jäävad:D 
Üks selline tore aine, mis võttis kõik ja vastu saad ainult mittehindelise "Arvestatud" oli meil selline aine nagu "Joonistamine ja maalimine". Andke andeks, kui ma kedagi solvan, aga mul on tunne, et Juta ei anna endale päris aru, mida ta meist saada tahab. PS. enamus meist ei ole iial kunstikoolis käinud ega ka muudmoodi kunstiga kokku puutunud. 
Mina ei ole ka mitte kunagi kunstikoolis käinud, aga mul oli tugev kunstiõpetaja koolis. Kui ma olin mässumeelne pubekas, siis see kunstiõps käis mulle sajaga närvidele oma nõudmistega, aga täna ma olen talle tänulik. 


Arvate, et ma olen rahul ka tehtud tööga või? Kus ma siis olen... Mind ajab marru, et õppejõud nõuab, aga üldse ei õpeta. Ma saan aru jah, et kaugõppes õppiv tudeng peab suurema osa asjast ise endale selgeks tegema, aga no kuidas sa teed, kui ei oska teha. Osadest tööülesannetest ei saanud arugi, pidime mitu korda üle küsima ja siis veel üksteise käest ka küsima:D Hea osa on muidugi see, et nüüd ma oskan UFOsid joonistada (vaata autoportreesid:D)


Muidugi on need ebatäiuslikud tööd, aga paremini ma ei oska. Sebastian tuli elutoast kööki ja ütles:"Issand, mida sa teinud oled? Ilusad seinad mingeid käkerdisi täis toppinud!" Oskad veel midagi selle peale kosta? Ei oska jah. Mina ka ei oska. 
Täna ma ei tea isegi seda, kas saan arvestatud. Kui ei saa, siis teadaolevad ja näiteks facebooke sõprade nimekirjas eksisteerivad endised ja praegused kunstikooli õpilased hoidke alt. Ja nüüd ma reedan teile selle ka, et antud kursus toimus käsitöö ja kodunduse õpetaja õpingute raames. Mis on sel kõigel sellega pistmist - ei mina tea, aga ega vaielda pole ka mõtet.
Mees, ära muretse, seinad on jälle ilusad ja ilma käkerdisteta:)

pühapäev, 9. september 2012

Vanavanemate päev

Täna on vanavanemate päev. Ma tunnistan ausalt, et mina oleksin selle maha maganud, kui Riina poleks küsinud, mis kooki ma emale pühapäeval teen? Mul jäi suu lahti ja oskasin küsida ainult, et pühapäeval? emale? miks? Ja järgmiseks ei jõudnud ma ära kiruda kalendrit, kuhu tähtsaid asju kirjutatakse liiga väikeselt:D Vabanduse leiab alati, ekole. 
Mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. Ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, et vanaema ei ole kerge olla. Mul on vähemasti selline mulje jäänud. Lapsed (rõhk on sõnal lapsed, mitte lapselapsed) leiavad ikka põhjuse, mille kallal vinguda. Küll on vanaemal liiga vähe aega, liiga vähe tahtmist, liiga vähe kannatust. Küll käib liiga vähe külas ja kellelgi käib ikka ja alati rohkem. PS. Ma räägin siinkohal ainult vanaemast, sest meie elus on vanaemal suurem roll, kui Sipas elaval vanaisal. Ja siis lubad endale, et kui mina ükskord vanaemaks saan, oi siis ma..... Jah, kõigepealt tuleb vanaemaks saada ja vaadata, kas ikka tahad, suudad, jaksad ja jõuad. Ma nurisen ka. Annan endale aru, et ei peaks, sest meie elus on vanaemal küll suur roll. Ma ei saaks tööl ega ülikooliski käia, kui meil teda ei oleks. Olgu, Sebastian ei luba vanaemal endale süüa anda ja ega ta hea meelega ei oleks ka vanaemaga, aga kui ta peaks valima vanaema ja Liisu vahel või vanaema ja lasteaia vahel, siis valib ta iga kell vanaema. Vanema kõlbab aga täiesti edukalt kaardimänguks, farmi mänguks, jalutamiseks ja niisama lobisemiseks.Ja vanema teeb kõige paremat kartuli-tangu putru:)


Robini elus on vanaemal alati suur roll olnud. Robini esimese eluaasta me elasime vanaemaga koos ja eks nad niimoodi kokku kasvasidki. Kui ta praegu tahab kapsapirukat, siis helistab ikka vanaemale, kuigi ma olen 100% kindel, et ma oskaksin ka teha.   Remondi ajal ööbis ta ka pigem vanaema juures, kui oli Tehases.

Meie täna vanemale kooki ei tee, sest vanaema lubas ise kooki teha:) Ja ma püüan vähem vinguda, sest ausõna - mina ei tea, mida me teeksime, kui meil ei oleks vanaema. Nii et - ilusat vanavanemate päeva, armas vanaema!

pühapäev, 2. september 2012

Must Kass ja valge Sass

Liisu võttis endale ükskord ühe kassi.

12. juuli öösel poegis Marta pererahva voodisse kolm poega: valge, halli ja tumeda. Minu ainus soov oli, et oleks ometigi üks neist emane, sest mingil põhjusel ma olin endale pähe võtnud, et meile on hädasti vaja juurde ühte kassi. Mustale seltsiliseks. Liisu ei osanud mulle soo ega millegi kohta kosta, aga millalgi pealelõunal ta helistas, et üks titt sündis veel. Valge.

Neli väikest kassipoega, kõik juba eos broneeritud:) Minul oli soov saada emane kassipoeg, värv ei olnud oluline. Ja kui ma siis ühel päeval neid kassitittesid vaatama läksin, kuulus mu süda teistest hiljem sündinud äbarikule. Sellele, kes oli teistest poole väiksem ja hädisem. Ma ei tea, mis värk mul nende hädistega on - kõik tahan omale saada:D Ja nii ma selle valge tite emaseks vaatasingi:D 

Kui ta esimest korda loomaarsti juures ära käis, selgus, et ta nii emane polegi:S Kuna ma olin ta emaseks mõelnud ja enda omaks broneerinud, siis ega südant ei saa sundida. Kuidas ma oleksin pidanud ümber mõtlema? Ainus asi, mis tuli ümber mõelda, oli nimi, sest kassipoisi nimi ei saa olla Äpu. Mismoodi ma siis riidleksin? Ikka Sass! Siis on kohe hea sisiseda - ühele Kasssssssss ja teisele Sassssssssssss. 



Igatahes on meil nüüd kaks kassi: emane Kass ja isane Sass. Kass ainult susiseb Sassi peale ja Sass ainult kisendab koguaeg, kui ta üksi kuskile tuppa jäetakse. Poisid on temast väga vaimustuses ja Sebastian jäi isegi üksipäini õhtul magama. St. Sebastian oma voodis ja Sass meie voodis ning mina ei pidanudki Sebastiani käppa hoidma. 
Ma veel ei tea, kuidas see kassielu siin veerema hakkab, aga ma siiralt loodan, et Kass võtab Sassi omaks ja lõpetab lapse peale susisemise:) Arvo vaatab seda pisikest Sassi väga kahtlase pilguga meie uuenenud kodus:D No aga pole hullu midagi - kassid on ju toredad!