pühapäev, 26. juuni 2016

Süstamatk Võhandu jõel

Arvol tuli peale tunne, et me ei ole juba tükk aega midagi ägedat teinud. Midagi teistmoodi ja uut. Poisid ju nüüd kõik vabad ja õnnelikud ning seoses jaanidega olid kõik ka pikka nädalavahetust veetmas. Ta vaatas igasuguseid asju: Ruhnu, Hiiumaa, erinevad RMK metsamajad ja siis pühapäeva õhtul nädal tagasi ta tuli mu juurde ja ütles, et me lähme kahepäevasele süstamatkale Võhandu jõele. Mõlemal päeval peab sõitma 13km. Ma hakkasin appi karjuma :), sest 13km tundus ikka jube palju. Kevadel me ju käisime raftingul ja tookordne umbes 6km  distantski tundus juba pikk ja väsitav. Arvo arvas, et ei ole hullu midagi ja nii ta kogu kamba jälle kokku ajaski. Kampa kuulusid muidugi Liivi oma perega, Aivar ja lisaks veel Agnes ja Reet. Parajalt suur punt, vaja läks viite süsta ja palju head tuju.  

Kogu ettevõtmine sai teoks tänu matkajuht.ee-le, kust me saime süstad rentida ja kes organiseeris meile ööbimise. Kuna süstimine on suhteliselt kallis, siis otsustasime ööbida telkidega, lisaks muidugi saun ja viimasel hetkel bronnisime ikkagi saunapealse ka ära - juhuks, kui keegi ei taha telgis magada (näiteks Aivar ja Robin).

Laupäeva hommikul asusime teele, sõita oli 4 tundi. Arvole kohe meeldib neid toredaid asju teha Märjamaast võimalikult kaugel. näiteks Põlvas :)  Listakul algas meie retk. Me jäime natukene hiljaks ja seetõttu oli meie instruktaaž väga lühike. Ma sain aru ainult sellest, mis tuleb teha siis, kui meil õnnestub süst pikali ajada. Seda sain ka aru, kuidas mõla peab käes olema. Ülejäänus jäin Arvole lootma (nagu ikka). Paatkonnad püüdsime teha võimalikult võrdsed. Nii juhtuski, et kõige tugevam ehk meie oma Vin Diesel ehk Aivar sai Sebastiani. Robin ja Mart olid koos, mina ja Arvo, Liivi ja Priit ning Agnes ja Reet. Võrdne oli see kõik muidugi ainult ühes helesinises unenäos, sest vaatamata Aivari paadi üksiktööle, oli ta ikkagi koguaeg esimene või hullemal juhul teine. Kubjas Sebastian muidugi ei andnud talle armu ka. 

Mis te arvate, kes lasid oma süsta esimesena vette ja  panid kohe tuhatnelja ajama? Loomulikult Robin ja Mart ning Aivar ja Sebastian. Mina sain kohe aru, et nende kahe paadiga ma võistu, või isegi mitte samas taktis, liikuda ei jaksa, sest ma pole lihtsalt nii heas füüsilises vormis. Tegelikult pean ausalt tunnistama, et arvasin end isegi nats paremas vormis olevat, aga selgus, et vorm on ikkagi olematu. Ma polnud muidugi ka päris kindel, kui kaugele nad jõuavad sellise kihutamisega sõuda, sest ees ootas ikkagi 13km jõge ja jõuvarusid tuli kasutada otstarbekalt. 


Kui me olime 4km ära sõudnud, mis muuseas ei ole üldse mitte lihtne töö, siis ma rõõmustasin, et 9km veel. Kui me olime 8km ära sõudnud ja toimus meie etteplaneeritud lõunapaus, olin ma juba üsna rõõmus, et ainult 4km veel. Ja siis hakkas Liivi kaarti, mis meile alguspunktis kätte anti, vaatama ja vaatas ta seda, kuidas vaatas, selgus, et 14 (!!!!!!!!!!!!!!) km on VEEL. Lisaks sellele kaheksale, mis me juba ära olime sõudnud. Ma ei osanud esimese hooga muud öelda, kui et ma tahan koju :))) Kohe! See tundus lausa võimatu olevat, sest 8km jõel süstaga on ise juba päris kõva füüsiline trenn, aga 14km veel.... Robin saatis salvavaid pilke oma isale ja näljakorina tõttu oli eriti vihaselt meelestatud. Aga ei öelnud ühtegi halba sõna, hambad olid vaid ristis. 

Lõunaks olime kodus ette valmistanud kotlette ja praemunasid. Puberteedid, kes olid kaheksa kilomeetrit end tapnud, olid omadega täiesti läbi. Erilist indu ei andnud ka see juurde, et nad said teada, et alles on sõutud vähem kui pool. Aga nagu tühi kott ei seisa püsti, sai ka meie teismelisete paatkond söögist uut jõudu ja energiat ja läinud nad olidki :) Ikka kihutavas tempos. 

Puhkepaus jões

Mina vaatasin oma Endomondoga tõtt ja ei suutnud uskuda, et 14km peab veel selles samases süstas aerutama. See tundus lausa ülekohtune :) Olime Arvoga enamuse ajast viimane paatkond, sest mul oli vaja pilte teha ja Arvo tahtis ilma nautida ja üleüldse polnud meil kuskile kiiret. Ma ei hakka isegi mitte mainima, et raske oli ka.... Need esimesed paatkonnad hakkasid ka väsimuse märke näitama ja hoog läks natukene rahulikumaks. Peale 4 tundi ja 30 minutit hoogsat aerutamist olime läbi uhanud 22 km ning vasakus kaldas ootas meid maabumiskoht koos sauna ja puhkusega. 

Selline tunne oli nagu oleks päev otsa aerutanud :) Ma ei tea küll, et meil oleks varem olnud nii füüsilist retke kui see 22km Võhandul. Ja see oli  väsitav. Ausõna. Robin ütles, et kui ta oleks teadnud, et nii pikk maa tuleb läbi sõuda, ta poleks tulnudki, aga Roini puhul aitab alati korralik kõhutäis sööki ja kõik on jälle ilus. Söök, saun, puhkus ja ujumine tõid väsinud lihastele leevendust ning tegelikult olime enda üle uhked, et me nii suure tööga hakkama saime. Kusjuures ilma olulise vingumiseta :) Eks selle 13km kallal sai tögatud küll ja väsimuse foonil võibolla pisut ka porisetud, kuid lõppkokkuvõttes olid kõik väga tublid ja said kenasti hakkama. See kohalejõudmise moment oli vist kõigile suur kergendus.

Keetsime Liiviga suppi ja grillisime vorste. Mehed tegelesid autode ja telkidega. Poisid mängisid jalgpalli. Õhtu oli väga soe ja ilus. Ja kuidagi rahulik. Liivi mängis natukene kannelt ka, väga mõnus oli. 

Jalgpalli jaksavad nad alati mängida
Kaks jalkamaniakki hoiavad end värskete jalkauudistega kursis

Öö oli uskumatult soe ja sääsene ning telk on ikkagi suhteliselt viimane variant väljapuhkamiseks. Vaatamata viletsale ööunele olid kõik hommikul valmis suurteks tegudeks ning peale korralikku hommikusööki (puder) ja kogu jama kokkukorjamist ja ärakoristamist, asusime uuesti teele. Arvo vaatas kaarti nii ja naapidi, aga päris täpselt aru ei saanud, kui pikk teekond (jõekond) meid ees ootab. Sõudsime esimese hooga rahulikus tempos 11km ja siis tegime lõunapausi. Liivi vaatas taaskord oma terase pilguga kaarti ja ütles midagi tõeliselt päästvat - jäänud on veel 4km. Me ei suutnud teda uskuda, sest broneeringut tehes ei öeldud meile kilomeetreid, vaid anti orieneeruv kellaaeg ehk teisel päeval on teekond 4 tundi pikk. Me olime selleks ajaks alles 2 tundi sõudnud, seega tundus neli natuke ebareaalselt positiivne. 

Teise päeva lõuna väljanuputamine oli juba natukene keerulisem, sest sellistel kuumadel päevadel (täna näitas termomeeter 33kraadi) läheb ju kõik kiiresti riknema. Valdav enamus sõi nuudleid õllepunnidega. Peaks mainima, et needsamased õllepunnid on meie nahka ja kõhtu päästnud ikka väga loendamatud korrad (Liivi ja mina neid muidugi ei söö). 


Kõik said kenasti söönuks ja kuna õues oli tõeliselt kuum, siis soovijad said ujuda ka. Lõpuks asusime teele üsna reipas meeleolus, sest usaldades Liivit, polnud lõpp enam kaugel. Süstad liikusid üsnagi aeglaselt need viimased kilomeetrid, sest kõikidel oli toss väljas. Sebastian ütles ka, et ta on ropult väsinud :)))) Kui me sõitsime Pääsna silla alt läbi, sai mulle selgeks, et lõpp ei ole tõesti enam kaugel. Täpselt 16-kilomeetril olimegi oma matkaga sihtpunkti ehk Pindile jõudnud. 

38 kilomeetrit ja 7 tundi 30 minutit. Uskumatult vaprad sellid! Kõik! See matk näitas selgelt, et kui midagi väga tahta, siis saab küll. See oli tõesti raske retk, kohati lausa sellist tunnet tekitav, et appikene, ma enam lihtsalt ei jaksa, aga me tegime selle ära! Mu käed on rakkus ja õlad on vist küll kõigil haiged (peale Sebastiani muidugi) ja enamusel on päikesepõletus ka, kuid see on väike hind selle kogemuse eest. Selline kogemus on vajalik, et tunda, kui tublid me tegelikult oleme. Igaüks sellise matkaga hakkama ei saaks, päris kindlasti mitte, sest midagi kerget selles küll ei olnud. See oli raske, aga väga vahva! Võibolla ma oleksin oma mehe kuu peale saatnud, kui ma oleks teadnud algusest peale, et meil tuleb läbida 38km, aga ju siis pidigi nii olema, et ma ei teadnud.... Kogemuse saamiseks.... Irooniline on muidugi see ka, et Arvo ei teadnud ju isegi, kui palju kilomeetreid meil läbida tuleb :)))) 

Homme uuesti ei läheks :) Aasta pärast? Kes teab... Täna püüame oma kange kerega voodis end välja puhata, et homme uutele tegudele minna. Aitäh kõikidele osalejatele - te olete parimad! Teiega koos on nii hea ja turvaline olla :) Isegi siis, kui toss on täitsa väljas... Ma loodan, et meil tuleb koos veel palju vahvaid tegemisi ja kogemusi. 


laupäev, 18. juuni 2016

Põhikooli lõpp

Ma sain alles aktuse alguses aru, kui noored saali tulid, kui uhke ma olen :)

Robin läks otse kodust suurde kooli ja nagu kodusele lapsele ikka, oli see talle üsna raske kogemus. Esimene kooliaasta möödus haiguste tähe all ja laps oli närviline, tegi endale meelega haiget, lõhkus asju - tegi kõike, et me ikka näeks, kui raske tal on. Me nägime, otsisme abi ka. Õnneks oli tal väga toetav ja vahva, kogemustega klassiõpetaja ja armastav perekond ning esimese klassi lõpuks oli ta harjunud kogu lärmi ja muu kooli juurde käiva eluga ja meluga. 

Esimesed viis aastat õppis ainult viitele, kuid hinnetest tähtsam oli, et tal olid sõbrad, ta sotsialiseerus väga hästi, muutus oma klassi "nalimeheks". Tavaliselt on ülekaalulised lapsed teiste narrida ja tögada, aga Robinist sai üsna kiiresti jalkapoiss ja koolikiusamist ta küll taluma ei pidanud. Ülekaal muidugi kadus ka ära koos spordi ja kasvuspurdiga. Kaheksandas klassis tuli esimene "3" tunnistusele - füüsika. Robin on üsna kangekaelne ja tahab teha asju nii, kuidas talle meeldib, aga Märjamaa Gümnaasiumi füüsika õpetajaga ei saa asju teha nii, kuidas ise tahad, vaid pead tegema TÄPSELT ja KORREKTSELT nii, kuidas õpetaja tahab. Emana olin algul muidugi natukene löödud, et minu viie-neljaline poeg sai kolme, kuid ega mul midagi teha ka ei olnud.

Üheksas klass oli juba "kõrgem pilotaaž" - õppimine ei olnud prioriteet number 1. Tähtsamaks muutusid sõbrad, peod, plikad, kõik oli tšill. Märkamatult sai nelja-viielisest ikka puhas kolmeline ja ma hoidsin hinge kinni, et suuremad tööd ikka kolmed kätte saaks. Muuseas, väga veider muidugi oli see, et kui ma ta hinnete pärast koduaresti panin, siis õppis puha neljadele-viitele ja nii  kui vabaduse kätte andsin,  tulid kolmed ja sekka ka kahed - ikka niimoodi valsitaktis :)Viimane veerand sai tunnistusele seitse kolme - ikka puhas laiskus on selle asja nimi. Endal tal oli muidugi suhteliselt suva ja savi ja ise tean ja pole sinu asi ja ..... Noh, puberteetlik :)

Aga ma ei või nuriseda, sest üheksanda klassi lõputunnistuse hinded annavad kokku keskmiseks hindeks ilusa "4"  - viied ja kolmed olid tasakaalus. Sest kui ta ennast kokku võtab, siis ta on ikka enamaks võimeline, kui kolmed. Natukene laisavõitu on ainult.... 


Sebastian ütles aktuse ajal, kui kõnepidaja loendas ette, kes kõik olgu kiidetud, et laps ikka lõpetab, et nad ei tea midagi - vendasid ei maini keegi, rumalus. Nii et - me võtame lõpetamise kokku selliselt, et me kõik oleme kiidetud ja rõõmsad :) Lõpetaja muidugi kohe eriliselt. 

Ta oli tubli. Eksamid sai ilusasti tehtud (matemaatikat kartis ikka väga, sest proovieksami kukkus läbi) ja tunnistus on ju ka korras. Sama oluline hinnete kõrval on see, et õpetajad hindasid tema käitusmist ja hoolsust heaks - mu emasüda on rahul. Olen midagi õigesti teinud...

Üks oluline ja kohustuslik osa elust on läbi, lõpetatud. Edasine on kõik puhas boonus. Kavatsen talle 100% toeks olla ka edaspidise hariduse omandamise teel, mis hetkel jätkub Märjamaa Gümnaasiumis - nii on meile kõigile  kõige mugavam - las olla veel kodus ja hoitud :) Ära minna jõuab alati....

Palju, palju õnne Sulle veelkord, armas Robin ja tea, et me oleme Sinu üle väga uhked :)


esmaspäev, 6. juuni 2016

Oodatud II klassi lõpp

Mu viimnegi kannatus on selle õppeaasta lõpuga proovile pandud :) Õnneks sai proov läbi ja ma ei plahvatanudki ning Sebastian on ka jäänud elama, mida mina kartsin küll, et ei juhtu. 

Õpetaja käis täna Sebastianile toomas tänukirja ja oiviku kleepekat, mida tal 2.juunil anda polnud. Sebastian tegi loomulikult näo, et mingi võõras inimene on hoovi peale tulnud. Või oli see hoopis õhk? Midagi sinnapoole igatahes. 

Õppeaasta oli väga edukas - akadeemilises mõttes. Terve õppeaasta läbiti nii, et oli jooksvalt vaid kaks nelja ehk siis põhimõtteliselt õpib meie laps ainult viitele. Kuna ma olen hindevaenulik, siis mida see minu jaoks tähendab, et mu laps õpib ainult viitele? Muidugi on mul hea meel, et ta saab õppimisega kenasti hakkama. Eriti, kui arvestada seda, millist tsirkust ta teeb mulle iga jumala hommik seoses kooliminemisega. Mul on hea meel, et ta suudab oma tunded ja mõtted kontsentreerida  sellele, et ta peab õppima ja suudab tahaplaanile jätta selle, et õpetaja on nõme, olukord on nõme, ruum on nõme, kirjutamine on nõme jne. Käisin viimasel koolipäeval Sebastianiga koos tunnistuse järel ja mul hakkas õpetajast kahju... Või ma ei tea ka. Tekkis korraks selline tunne, et ma olen midagi väga valesti teinud. Nende omavaheline suhtlemine on nii okkaline. Sebastian kasutab vabalt enda isikliku ruumi ja aja kaitseks väljendit "pole Sinu asi" või "ole vait". Kusjuures me ei räägi selliselt kodus kunagi (ma ei vastuta muidugi Robini ja Sebastiani omavahelise suhtluse eest) ja isegi, kui ma talle pärast seletasin, et nii ei ole viisakas teisele inimesele öelda, siis ta vaatas mind suurte silmadega ja ütles täiesti süüdimatult, et aga see ju ei olegi tema asi! Mõneti tal on muidugi õigus, kuid oma õpetajale niimoodi öelda pole siiski kuigi kena. 

Mina ei tea, kuidas nemad kaks oma kooliasjad tehtud saavad, kuid tehtud need on. Ja tehtud on hästi. Matemaatika tööraamatus on kõik numbrid suuremaks muudetud (õpetaja poolt muidugi :) ) või mingid asjad vahele jäetud, sest need on lihtsalt liiga lihtsad Sebastianile. Pole ju mõtet õppida kahega korrutamist, kui ta suudab peast teha tehteid 38*7.  Eesti keeles loeb soravalt, funktsionaalse lugemise oskus on suurepärane, kõik lugemisülesanded täidab sajaprotsendiliselt õigesti. Loodusõpetuses ja inimeseõpetuses on teemad nii elemnetaarsed, et Sebastiani jaoks ei ole nendes asjades midagi uut. Ta teab juba ennem kui õpetaja jõuab seletada. Kui üldse millegi kallal nokkida, siis kirjutamine. Teeb päris palju vigu, kuigi teab, et näiteks nimed algavad suure algustähega. Käekiri on ka selline konarlik, kuid see on parim, mida ta suudab, sest ta ju annab endast  ikka maksimumi. Kirjutamist peab ise kõige raskemaks. Ütleb, et nii tüütu on nende tähtede tegemine. Neid koolipäevi sajatab kõige rohkem, millal on kaks eesti keelt. Mõnikord ta itsitas autosse istudes. Näiteks siis, kui nad õppisid kella :) Ta oskab kellaga igasugu tehteid teha juba 5aastasest peale, seetõttu ajas teda naerma, et ta peab õppima koolis sellist asja, et kui kell on praegu 13.15, siis kui palju on kell kahe tunni ja kümne minuti pärast. Liiga lihtne :)


Mõnikord ma mõtlen, et äkki õpetaja peaks talle raskemaid ülesandeid andma. No et talle ei jääks mulje, et koolis on kõik nii jube lihtne. Samas. Ta on peale koolipäeva otsatult läbi. Nii läbi, et ta istub veerand tundi diivanil padja all ja ei ei liiguta suurt varvast ka mitte. Ma ei usu muidugi, et ta on väsinud õppimisest. Ma ise arvan, et ta on väsinud sellest, et ta on hakkama saanud koolisolemisega ja õpetaja olemasoluga. Ta on väsinud nendest tunnetest, mis teda valdavad seoses sellega, et ta peab koolis olema, peab rääkima, peab küsimustele vastama, peab vahetunnis õpetajaga samas ruumis viibima (mis sest, et Seebu on kott-tooli all peaaegu - ikkagi sama ruum), peab olema õpilane. Pole midagi väsitavamat, kui teha midagi sellist, mida üldse teha ei taha. Ja olla koos inimestega, kellega koos olla ei tahaks... Ma tean seda tunnet.


Nüüd on kooliaasta läbi. Sebastianil muidugi.  Robin alles higistab, aga sellest juba ühes teises loos. Sebastian oleks nagu puurist pääsenud :) Ta on hoopis rõõmsam, jutukam, tegusam ja vabam. Ta lubab endale pikki hommikuminuteid voodis sooja teki all ja hilisõhtuseid jalgpallimänge koduhoovis (ka praegu, kui kell on 22.35 on nad õues ja mängivad palli). Ta "sunnib" mind veel rohkem kõndima ja veel rohkem rattaga sõitma. Ta ärkab hommikul rõõmsana :) Ja see on kõige tähtsam. Ma tunnistan ausalt, et ma olin sellest kooli lõpust  otsatult väsinud. Sellest sonimisest ja soigumisest. Kooli ümber. Ta ei lugenud enam mitte päevi, vaid lausa tunde, millal suvevaheaeg hakkab :) Ja ta oli väga tänulik  Annele, tänu kellele ta kooliaasta veel viimases lõpus ühe päeva võrra lühenes.

Uuel õppeaastal uue hooga. Kool ja vald on valmis samasuguse õppega jätkama. Meile sobib, kuigi ma siiski toetan igati ka Sebastiani kaasamist suure kooli tegemistesse. Näiteks koolidevahelisele jalgpallivõislusele minemist. Või olümpiaadidel osalemist. Või teatrietendustel käimist. Ma siiski prooviksin tasapisi teda suure koolimajaga tuttavaks teha. Sellel õppeaastal see ei õnnestunud, sest absoluutselt iga asja peale tuli kohe hädakisa, kuidas ta ei taha. Aga ta saab ju iga päevaga tublimaks ja suuremaks ja kindlamaks - äkki ikka õnnestub.... Natukenegi.

Aitäh õpetajale, kes ikka vastu peab, sest ega tal lihtne pole. Kuigi jah, teisalt - ega tal suures koolis 20 lapsega, kellest 1/3on hariduslike erivajadustega ka kergem poleks. Ta peab ühe väänikuga hakkama saama ja õnneks saab ka. Ma ei tea muidugi, mis tundega ta õhtul magama läheb... Ja hommikul ärkab. Äkki soiub samamoodi nagu Sebastian? :)))))

Tegusat suvevaheaega kõikidele õppuritele!

reede, 3. juuni 2016

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapital

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapital moodustati Märjamaa Vallavolikogu otsusega 2006.a detsembris. Sihtkapitali eesmärgiks on toetada ning tunnustada Märjamaa valla andekaid lapsi ja noori.
Sihtkapitali vahenditega tunnustatakse:
1) Märjamaa valla elanike registrisse kantud õpilasi, olenemata õppeasutusest, kus õpitakse;
2) kuni kahekümne aasta vanuseid noori, kellel on suuri teeneid Märjamaa valla ees.

Märjamaa valla laste ja noorte sihtkapitali nõukogu jagas 2016. a väljakuulutatud voorus stipendiumideks kokku 3815 eurot ning lisaks määras kaks kingitust koguväärtuses 350 eurot. Taotlusi esitati nõukogule 38 lapse ja noore kohta. Nõukogu otsustas stipendiumiga tunnustada neist 31. 

Sebastian oli üks nendest lastest :) Tunnustatud sai hea õppeedukuse, jalgpalli ja liblikanäituse eest. 


Aitäh treeneritele ja õpetajale. Aitäh vallale ja noorte sihtkapitali nõukogule. Aitäh Sebastianile, kes teeb kõike nii suure pühendumusega, et patt oleks seda mitte märgata.