esmaspäev, 23. detsember 2013

Jõulude eel

Homme on jõululaupäev. Oleme olude sunnil sattunud viimastel päevadel Tartusse Lõunakeskusesse ja Tallinnasse Ülemiste ostukeskusesse, mis on inimestest pungil ja asjadest täis topitud. Olen lugenud erinevaid artikleid jõulude kohta. Kuulanud erinevate inimeste jõulusoove. Ja mul on tekkinud oma tunne. Selline tunne, mis kindlasti väga paljudele minu tutvusringkonna inimestele ei meeldi. 
Lugesin eile õhtul Õhtulehest artiklit, kus oli ära toodud, millist tehnikat ja milliseid mänguasju jõulude eel ostetakse ja jäin mõtlema. Ja mõtlesin kohe pikalt. 
Mõtlesin sellest, et mis tunne võib olla kuusepuu alt saada televiisor. Päriselt ka. Tõusen hommikul üles, näen ilmatu suurt pakki, sest alla 40'' televiisorit pole ju üldse mõtet soetadagi (ma ei hkka isegi pikalt peatuma teemal, et meil on kodus 24'' telekas ja seda on täiesti piisavalt) ja paki peale on kirjutatud "Ennike". Avan selle paki ja voilaa, mida ma näen - televiisor! Mõtlesin, et kas ma oleksin rõõmus. Ja pidin kurvastusega tõdema, et see oleks kõige mõttetum kink, mida ma võiksin jõuludeks saada... Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, eksole? Peaksin südamest rõõmu tundma selle suure paki üle :)
Mis on minu jaoks üldse jõulud? On see vanade eestlaste pööripäev? Või on see Jeesuse sündimise päev? On jõulud seotud materiaalsete hüvedega või on jõulude ajal olulisem toita hinge? Olen jäänud Jeesusest võõraks, sest nii nagu pole võimalik tõestada Jumala olemasolu, pole mitte kuidagi võimalik tõestada, et teda pole. Minu teel, kus ma praegu olen, on Jeesusel ja Jumalal sama suur roll, kui lähisugulastel. Aga milleks mulle siis üldse jõulud? Kõik see virr varr, mis toimub erinevates ostukeskustes, kõik need söögid ja kingid. Televiisorid, rääkivad jänesed, köögikombainid ja Monster Hight nukud. Kõik need kaunid jõulumunad ja piparkoogid. Kaardid ja päkapikud. Milleks? Kui ma pole valmis tähistama Jeesuse sündmise päeva, kas võin siis jõulud mõelda enda jaoks talviseks pööripäevaks?
Ka meie tahtsime oma lastele kinkida jõuludeks läpaka, sest selle ostmine on naguniigi päevakorras, kuna neil on hetkel Arvo vana väikene Samsung. Lapsed aga tulid meie juurde ja ütlesid, et nad ei taha mingit läpakat. Seebu ütles, et ma ju ei käigi peaaegu üldse arvutis ja Robin ütles, et see vana kärab küll veel. Robin tahtis hoopis sooja pesu, suusamütsi ja villaseid sokke :) Suudate te seda uskuda? Villaseid sokke ja 13aastane.... Ma tänagi veel ei suuda. Seebu sooviks on jalgpallikaartide kogumispall ja väravahipluus. Ja ei mingit läpakat. Lapsed on tulnud meile selleks, et meid õpetada. Meie lapsed küll. Ja meie asi on siinjuures olla kõigest avatud meelega ja nende õpetusi tähele panna. 
Aga milleks siis meile ikkagi jõulud? Jeesuse sünnipäeva justkui ei tähista, talvine pööripäev saabuks ka hakklihakastmega, päkapikke siin peres ei usuta, villaseid sokke võib niisama ka kududa. Milleks siis ikkagi jõulud?


Ei ole rahu ja vaikust, mida võiks jõuludelt oodata. On neli poissi, neist kolm puberteeti ja piparkoogitegu. Piparkoogid ja jõulud käivad ju kokku? Küllap vist. Kas piparkooke nelja poisiga väikese laua taga teha on tore? Küllap vist. Sest mis on kõige olulisem? Kas vaikus ja rahu või rõõm ja nali? Kui vaadata poiste südame kõrguselt, siis ikkagi naer ja nali. Kui vaadata minu südame kõrguselt, siis ühe laari piparkooke tegime Seebuga kahekesi ühel sellisel päeval, kui Robin ja teised poisid olid koolis. Ega põhjuseks polnudki nali ja naer, vaid hoopis see, et ma tahtsin nii väga piparkooke kaunistada, aga esimesest laarist (1,5 kg isetehtud piparkoogitaigent) piparkookidest ei jäänud midagi alles, mida kaunistada. Natukene viisin enda ja Seebu tehtud kaunistatud piparkooke Annele ka :) Selle eest, et ta olemas on :)


Jõulude juurde käib jõulutervitus. Mitte SMS-ga, emailiga ega facebookes. Jõulutervitus kaardiga ja kasutades Eesti Posti teenuseid. Sellel aastal said minu kaardid natuke isemoodi või oleks õigem öelda, et minu moodi. Kes teab. Kui vaadata laiemat pilti, siis kindlasti on nendes kaartides natuke rohkemat kui lihtsalt kaart. Poisid sellel aastal kaarditeos osaleda ei saanud, sest tänavu lihtsalt oli nii. Küllap järgnevatel jõuludel on hoopis teistmoodi.


Nii uskumatu, kui see ka pole, siis mul jäi üks kaart üle. Ma saatsin jõulutervitused ainult nendele inimestele, kes tõesti on sellel keerulisel aastal meiega olnud (ühe erandiga, sest erand kinnitab reeglit) ja neid inimesi on nii-nii vähe, et teaduslikult tõestatud fakt, et psüühiliste probleemidega inimeste suurim kaotus on inimeste, kes neid mõistaks, kaotus, peab paika ka meie pere puhul. Ma täna ei oska öelda, kas kaotus on suur ja igavene või ainult väike, ajutine ja mööduv. Üks Riina kirjutas, et headus ei ole ilmast kadunud. Elame näeme :)

Ja muidugi kuusk. Jõulude juurde käib kuusk. Selline, mis kasvab vales kohas või on muudmoodi hukule määratud. Meie pere moto on, et elujõus kuuske, mis võiks kasvada suureks puuks, ei või metsast koju tuua kaheks nädalaks silmailu pakkuma. Loodetavasti hoiame seda traditsiooni ja anname edasi ka poistele.



Piparkoogid, kaardid ja kuusk. Kas see ongi "jõulud"? Eesti tänapäevases jõulukombestikus on liitunud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse sünnipäev ning Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Igal neist on oma kombestik ja sümbolid ning eri inimeste silmis on eri traditsioonide osatähtsus erinev: kes peab olulisimaks kinke ja kuuseehtimist, kes muistset talvepüha ja kes jõulujutlust.

Meie alles kasvame oma jõuludes. Sellistes, mis meie perele sobivad. Me oleme leidnud oma, kuid usun, et me õpime nägema lisa. Kõige tähtsam on armastus ja koosoldud aeg. Ja see on meie jõuludes olemas. Meie jõulud on meie nägu koos oma sooja pesu ja jalgpallikaartidega. Meie jõulud on meie kodus, kus me tunneme end kõige paremini. Meie jõulud on meie lastele sobilikuks kujundatud, et neil oleks, mida meenutada, kui nad on kasvanud täiskasvanud meesteks. Me Arvoga loodame, et suudame neile kaasa anda rohkemat, kui teadmise, et jõulud on lihtsalt kallid kingitused ning nad õpivad väärtustama jõule nende pühalikkuse pärast, mitte kommertsi pärast. Loodame. Ikka loodame. 

Kaunist jõuluaega teile kõigile! Meie jõulueelne aeg hakkab lõpule saama, homme ongi aasta pühalikum aeg käes. Hoidkem siis üksteist ja teineteist, sest kõik muu on kaduv...

pühapäev, 1. detsember 2013

Kaslased

Sebastianit tabab aegajalt mingisugune hullus. Sünnist saadik. Rinnapiimahullus, kulbihullus, legohullus, jalgpallihullus. Nüüd on kaslaste hullus. Jalgpallihullus muidugi ei ole kuskile kadunud ja on ikka number üks, kuid tema meeled on hõivatud kõigest, mis on seotud kaslastega. Mida suurem ja tigedam, seda huvitavam. Oleme vaadanud erinevaid loodusfilme, lugenud raamatuid, vaadanud fotosid. Nüüd läksime loomaaeda. Novembrikuu viimasel päeval, kui akna taga termomeeter näitas -8 kraadi. 
Hullud. Ausõna. Ma ei imesta, et perepilet maksis 6 eurot, sest kes ikka nii väga soovib sellise ilmaga ette võtta jalutuskäiku loomaaias jäise meretuule seltsis. Mitte mina. Absoluutselt mitte mina. Mitte kunagi enam mina. Liiga külm. Nii külm, et mu näonahk sai tõsise külmakahjustuse, mis on nähtav veel tänagi. 

Nii inimtühjas loomaaias me polegi kunagi käinud. Meile see muidugi sobis, sest ma olen endale tõotanud, et 1. juunil ei lähe ma küll enam kunagi loomaaeda, sest see on sel päeval nii ülerahvastatud, et loomi üldse ei näegi - näeb ainult inimesi ja enamus nendest inimestest räägib vene keeles. Inimtühi loomaaed on aga väga mõnus koht, sest siis ei pea trügima puuride ees, et näha loomi. Loomi. Neid väheseid, kes sellisel rõvedalt tuulisel ja külmal päeval on liiga edevad, et varjuda ja on ilma trotsides siiski nõus meile oma ilu näitama. 

Prioriteet number 1 olid muidugi kaslased.  Ennastsalgavalt ja jopet allapoole tirides liikusime lumeleopardide juurde, keda me nende aastate jooksul polnud kordagi näinud. Ainult loomaaia kaamera pealt, sest vahet pole, millisel päeval me seal käinud oleme, neid loomi me näinud pole. Sebastiani ülisuureks rõõmuks leidsime me eest sellise pildi:


Sellest järeldub, et nende loomade jaoks oli ilm väga hea. Lausa nii hea, et Sebastian pidi rõõmu pärast plaksutama :)

Loomulikult nägime me peale kaslaste ikka teisi loomi ka. Näiteks elevanti, kes pissis (ämbritäie :)), kitsi (Mati Kaalu lemmikud), erinevaid linde, kõik need soojad majad olid avatud, kus sai jäätunud põskedele sooja ligi lasta, kängurud jne. Tegelikult oli üllatavalt palju loomi väljas, aga need justkui ei pakkunud erilist huvi. Mitte eile, mitte Sebastianile. 


Tiiger. Loomaaia au ja uhkus, täies hiilguses ja Sebastiani rõõmuks. Suure lihakäntsakaga. Iseenesestmõistagi sai ta palju kiidusõnu ja imetlust. 

Seebu oskab ka keele nina otsa panna :)

Robinil oli umbes poolel teel ainus mure, kas ja kust saaks süüa :) See on nii tavaline, et me ei imesta selle üle juba ammu. Kasvav laps ikkagi! Aga nägemata olid ju leopardid ja lõvid ja puuma. Lõvi ja puumat me kahjuks ei näinud ja leopard oli ka väga kaugel, kuid Sebastian oli ikkagi rõõmus. 


Panen siia postitusse ka varem tehtud fotod kaslastest, et need oleks ühes kohas olemas. Siis on hea Sebastianile näidata. 


Külm oli, ausõna. Ei olnud viletsad riided, oli lihtsalt jäine tuul. Kuid rõõm, mis laps sellest kõigest sai, kaalub üle kõik negatiivsed tundmused. Robinikene sai süüa ka lõpuks ja elu oligi ilus. Üks sai oma kassid ja teine söögi - lõpp hea, kõik hea.
Ja et mu kassipäev oleks täiuslik, siis viisin õhtul ema juurde ühe kassipojaohtu süsimusta väga karvase Tuusti, kes on eksinud teelt ja ei leia kodu üles. Minu meelest ta just eile leidis ... Sest enam paremat kodu ma sellele Tuustile küll soovida ei oska.


Ütleks teile, et minge loomaaeda, aga ma ei ütle. Kui soovite lumeleoparde näha, siis muidugi - minge aga! Kui aga karjuvat vajadust pole, siis otsige mõni soojem tegevus :) Teie näonahk tänab teid!


laupäev, 23. november 2013

Päevavargad

Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et "päevavaras" on looder, logard, laiskleja. 

Kes on meie eluga natuke kursis, see teab, et taotlesime kevadel Sebastianile koolipikendust, mille me ka saime. Nõustamiskomisjoni otsusel muutus koolipikenduse saamisel alushariduse omandamine koolieelses lasteasutuses Sebastiani jaoks kohustuseks. Sealsed tähtsad tädid arvasid, et see on vajalik sotsiaalsete oskuste omandamiseks ja kõne hilistumise tõttu. Lubege naerda selle kõne hilistumise peale, naerda kohe kõva häälega. Ega R-hääliku puudumine pole kõne hilistumine. Või on? Aga see polegi praegu oluline. Igatahes oli vald kohustatud meile leidma lasteaiakoha ja mitte lihtsalt tavalises rühmas, vaid arvestades Sebastiani eripäradega siiski väiksemas rühmas kui tavalasteaias tavarühmas. Leitigi siis see vajalik koht ühes lasteaias sobitusrühmas ja seal me nüüd käinud olemegi. Teinud kõige tavalisemaid lasteaias tehtavaid asju, tavalise programmi alusel, tavalisi lapsi arvesse võttes - vahe on lihtsalt selles, et 20 lapse asemel on 12, mida pervassiivse arenguhäirega lapse jaoks on ikkagi liiga palju. 

Sebastian on muutunud närvilisemaks, ta laksutab keelega, paneb keelt nina otsa, paneb sõrmi üksteise vastu, ei suuda valitseda oma emotsioone. Ta ei saa aru, miks ta peab seal nõmedas kohas käima, iga käik on tema jaoks tõeline pingutus ja eneseületus. Ja iga "popipäev" tõeline rõõm. Ma pean tunnistama ausalt, et nagu on Sebastianil raske, on ka minul väga keeruliseks muutunud lasteaias käimine. Mul puudub igasugune usaldus (kui see natukenegi olemas oli, siis peale koosolekut, kuhu kuulus juhataja, lastekaitsespetsialist, õpetaja ja meie, on see natukenegi ära kadunud) ja ma tunnen trotsi. Miks? Sest seda, mida meile lubati sobitusrühma avades, ei ole tehtud. Ei mingeid individuaalseid tunde, ei logopeedilist ravi, ei individuaalset lähenemist, ei varajase ande märkamist ja toetamist. Me elame tavalist lasteaia elu, täidame tavalisi töölehti, teeme ringe ümber vajalikele hulkadele jne. Ainult selle vahega, et kui teised lapsed hakkavad lõunat sööma ja lähevad magama, siis meie tuleme koju, sest Sebastian ei söö sealpakutavatest toitudest ühtegi asja, aga sellest ma ei viitsi täna kirjutada. Sebastian ei ole sulandunud rühma, ta ei suhtle ühegi lapsega, õpetajate küsimustele vastab ühesõnaliselt, kui teab kindlalt vastust. 
Aga ka sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, kui kolepaha on lasteaias, sest tegelikkus on see, et Seebu saab hakkama. Tema jaoks on põhiline, et mina olen olemas. Kas mina saan hakkama? Klaasi sisse on tulnud mõrad...

Nüüd juhtus nii, et me tegime endale terve nädala vabaks. Tegelikult oli lasteaias meie rühm naguniigi suletud alates kolmapäevast, sest seal olid remonttööd  ja mina otsustasin, et me ei lähe see nädal üldse, vaid oleme kodus. Puhkame ja seedime. Seedime teadaolevaid asju ja püüame end natuke paremasse hingelisse tasakaalu viia, et oleks jõudu ja jaksu uuele nädalale vastu minna. Kumb meist vajas seda rohkem, kas Sebastian või mina - küllap mina. 

Sõrmed koos, koguaeg, kui võimalik
Väga ägedad pliiatsid

Päevavargad. Ma tegelikult arvan, et Arvo ei mõelnud sellega seda, et me oleks loodrid või laiskvorstid :) Muidugi me pole. Me lugesime läbi kõik kodusleiduvad loomaraamatud ja lisaks veel  Jujja Wieslander ja Tomas Wieslander kirjutatud "Mamma Muu ja Vares". Me meisterdasime jalgpalli kaartidele karbi, et need ei vedeleks küll kirjutuslaual, küll aknalaula, küll elutoas laual. Me joonistasime suurte pliiatsitega (Anne tõi need meile Šveitsist) ringe, ainult ringe ja veelkord ringe, sest Sebastiani käsi on nii kinni kui kinni. Me täitsime kohustuslikus korras töövihikut, saime tehtud kuni L-täheni, L kaasaarvatud. 

Loomulikult käisime jalpallitrennis, mida see nädal oli lausa kolm korda. Kaks trenni koos 2003-2006 aasta poistega piirkonna trenni ja üks trenn 2006 aasta poistega koondvõistkonnas. Lisaks loomulikult ohtralt tubast jalgpalli pehme sinise palliga, mis ei lõhu asju (vähemasti ei ole siiani peale ühe keraamilise päkapiku katki läinud). Mängisime kordi ja kordi täringumängu, kus peab oskama arvutada vähemasti neljasaja piires, vahel ka rohkem. Kookisime sahtlist välja Lote memori ja treenisime mälu. Mitmeid kordi, kuigi ma eriti seda mängu ei seedi, sest mu mälu on jätnud mu maha, aga loodetavasti oli ka mulle endale sellest treeningust kasu. 


Me rääkisime juttu, palju ja kõigest.
Oleme me päevavargad? Ma ei tea. Sebastian on muutunud palju rahulikumaks, ta ei laksuta keelega ega topi seda nina otsa. Muidugi ei saa ma üle astuda meile pandud kohustusest ja uuel nädalal me läheme jälle lasteaeda, seda küll alles teisipäevast, sest esmaspäeval me oleme Tartus professor Tillmanni juures ja Lõunakeskuses jalgpallikaarte ostmas :) Kuid ühe nädala me saime puhata. Puhata meile pandud kohustusest, mida mul on raske täita. Sebastian saab paremini hakkama, sest tal olen mina. Minus kasvav trots aga paneb mind tõsiselt proovile ja seda näitab vaid aeg, kas võidab trots või kohustus. 


kolmapäev, 20. november 2013

Näpunukud

Oli ükskord koosolek. Seal Sebastiani lasteaias ja eeskujuliku lapsevanemana ma võtsin sellest osa. Vaikselt, aga olin kohal. Oleks võinud muidugi ka mitte olla, sest ma ju käin seal peaaegu iga päev ja eks ma tegelikult teadsin, et ega ma sealt midagi uut ei kuule. Kuid see koosolek polegi kõige tähtsam. Sellest koosolekust kasvas välja hoopis midagi muud.
Üks meie rühma õpetajatest palus neid väheseid emasid, kes kohale olid tulnud, et äkki kellelgi on aega, tahtmist, võimalust teha näpunukke. Kui ma kodus selle lause ütlesin, siis Robin ütles mulle nii: "Ja Sina ütlesid muidugi kohe, et Sinul on vaba aega laialt käes ja Sa meeleldi teeksid mõned näpunukud. See oleks nii Sinu moodi." Annab tunda, et olen temaga 13,5 aastat koos elanud :) Sest umbes nii ma ütlesingi. 
Kui oled midagi sellist välja öelnud, siis pole enam võimalust taganeda. Mul aga tekkis kodus paanika, sest lubadus oli, materjale justkui jagus ka, aga polnud ideed. Sellist korralikku ja kandvat. Ja nii see paanika mu sees kääris mõned päevad. Mida rohkem päevi edasi, seda rohkem kääris. 
Ja siis ma nägin unes, kuidas ma kudusin sõrme, rohelise. Sõrme külge kudusin koonu. Heegeldasin seljale sikk-sakid ja tikkisin silmad. Nägin unes, kuidas ma tegin krokodilli. Tõusin hommikul üles ja hakkasin kuduma. Rohelisega ja nii, kuidas unes nägin. Tuligi krokodill. Ja seda krokodilli tehes tulid juba uued ideed. Värvid, triibud, koonud, sabad, silmad, kõrvad. Midagi kudusin, midagi heegeldasin, silmad kindlasti kahe värviga, vurrud, käppadele küünised. Iga uus loom oli omanäoline ja minulik. 


Mõtled küll, et mis see ühe näpunuku tegemine siis ära ei ole? Ema ütles mulle, et see ju lihtsalt edasi-tagasi kudumine (pole mainimist väärtki, et tegelikult ei tea ta kudumisest mitte midagi). Tegelikkus on aga see, et mul võtab ühe nuku tegemine paar tundi, sest kõik on nii peen nokitsemine. Ja ühtegi asja ei saa jätta tegemata, iga detail on oluline. Sama oluline on looma saba kui nina. Jääkaru ninaots käib suur ja lai, rebasel kitsas. Kas kass peaks olema triibuline? Või hoopis must? 
Igal looma sisse läks natuke mind, sest ma ei oska muudmoodi. Ma oskan ainult hingega. 


Kui ma olin teinud mingi osa loomi lasteaia jaoks ja viinud need lasteaeda ning näinud laste reaktsiooni, siis mul tekkis tunne, et on veel üks inimene, kelle juures käivad lapsed, kellele võiks need näpunukud meeldida. Anne. Ja tema katkised lapsed. Mõnikord on läbi mängu ja läbi mänguasjade hoopis kergem jõuda lapse hinge, saada aru tema murest. Võibolla on kurja hundiga kergem läbi mängida mõni pahadik lapse elus? Ei tea ja kui päris aus olla, siis ega ma väga tahagi teada, sest iga katkine laps on justkui haav hinge ja mina ei oska nende haavadega toime tulla. Minu arvates ei ole midagi kurvemat, kui haiget saanud lapsed. Ja pole midagi paremat, kui teha nende jaoks midagi. Ma ei tea, kas nendest nukkudest on nendele lastele mingit kasu, kuid loodan, et rõõmu ikka. 
Lasteaia lapsed rõõmustasid :) Kahjuks pole ma veel näinud, et nad nendega peale viimise päeva mängida oleks saanud. Need on tagatoas kapi ülemisel riiulil karbis. Ma päris nii seda ei mõelnud, kuid ehk on sellele loogiline seletus. Küllap ongi. 
Natuke hinge läks sinna ja läks tänna. Mul on seda üle ka veel :) Ja nukkudesoovijagi olemas :) 


pühapäev, 17. november 2013

Metsas teed joomas

Kui küsida minu ja Seebu käest, kas te tahate minna metsa või kellelegi külla, siis vastus on üsna ühene. Olenemata ilmast, päevast, kellast. Robini käest peab kahjuks küsima, kas Sul on trenn, sest tema juba naljalt trenni vahele ei jäta ning seega juhtuski esimest korda läbi aastate, et me läksime metsa teed jooma kolmekesi - ilma Robinita. 
Tahtsime minna ühte metsa, aga seal toimus põdrajaht. Iga natukese aja tagant võis näha autosid ja kui lõpuks nägime oranžides vestides püssid õlal mehi, saime aru, et see mets ei ole kõige turvalisem mets, kuhu minna, sest me ei soovinud põdra pähe mahalastud saada. Sebastian hakkas juba muretsema, kas me üldse saame kuskile minna, aga Arvo rahustas ta maha. 
Läksime päris Märjamaa külje alla metsa. Sinna, kus me käisime suvel mitmeid kordi liblikajahil ja ka niisama jalutamas. 

Mets on sünge. Nii süge, et natuke kõhe hakkas, kuigi ilm oli ilus ja päike paistis. 


Metsas olid ilusad valged kased 


ja kaka.

Põdra?

Päevateemaks sai iseenesestmõistetavalt jaht. Sebastian tahtis teada, kuidas jahti peetakse. Arvo rääkis nii varitsemisest kui ajust. Rääkis sellest, miks ja kuidas. Rääkis loomade omavahelisest jahist ja varitsemisest. Rääkis karudest ja koobastest. Rääkis talveunest ja karvututest rebastest. Rääkis kevadest ja ärkamisest ja näljast. Sebastian oli nagu suur kõrv oma lõputute küsimustega. 
Tegime lõket, jõime kaasavõetud teed ja mehed küpsetasid endale vorste. Mina piirdusin küpse leivaga :) Nii meeldib mulle rohkem. Ja ega midagi rohkemat me seal metsas teinudki. Rääkisime ja jõime teed. 


Kui me nelja ajal metsast välja tulime, oli juba udu tekkinud ja ilmaelu muutunud veelgi süngemaks. Aga see süngus ei ole haiget tegev, see on elu loomulik osa. 
Varbad olid niisked ja ninaots külm, kuid enesetunne hea. Iga kell olen valmis minema metsa. Rohkem valmis, kui kellelegi külla. Praegu lihtsalt on nii. Pole välistatud, et varsti on teisiti :)