esmaspäev, 30. september 2013

Vandersellid

Kui elad oma õue all
ei tea, mis toimub kaugemal...

Arvo vahest laulab seda viisijuppi, kui oleme sattunud kusagile kaugemale oma õuest. Minuealised kindlasti teavad, kes on Vandersellid ja seda laulu teavad ka. Meie lapsed ei tea neist asjadest midagi. Nemad vaatasid täna Eestimaa kaarti ja Robin ütles, et sellest võiks lausa ühe raamatu kirjutada, kus me kõik siin samas Eestis käinud oleme. 
Raamatut me kirjutama ei hakka, sest meist keegi pole kirjanik. Robin arvab muidugi, et temal on veel kõik eeldused olemas saada advokaadiks, kirjanikuks, teadlaseks, psühholoogiks, kosmonaudiks jne. Isale ta ütles eile, et viimase rong on läinud :)
Kuna kirjanikku pole, siis ma pean ikka ise natuke kirjutama.

Nagu öeldud, ei saa ainult oma õue all elada. Mõnikord jääb Sipa ka liiga oma õueks. Mõnikord on kohe selline tunne, et peab minema kaugemale. Tegelikult ei jäta poisid ka meile suuremat sorti valikuvõimalust, sest niimoodi tasakesi, mokaotsast hakatakse mainima, et pole ammu kuskil käinud või võiksime minna kuskile või midagi sellist. Tagatipuks lugesin mina kogemata laupäeva hommikul lehest, et sügisel on rabad ja sood oma värvidega tõeliselt kaunid kohad.

Ja nii me jõudsimegi Pärnumaale. 


Käisime Riisa matkarajal või oli see nüüd rabarada või õpperada. Ma ei suudagi täpselt meenutada või siis tegelikult pole ka väga vahet - kõik pakutud variandid on ju õiged. Tutvusime levinumate rabataimedega, millest hetkel olid esindatud jõhvikad, kanarbik, tupp-villpea, huulhein. Ja muidugi männid ning hästi vaadates mõned kased ka. Sebastian oli erilises vaimustuses laugastest, mis kirjade järgi ja ka mõõtmistulemusi arvestades olid väga sügavad. Talle tundus uskumatu, et sellised väikesed "lombid" võivad olla nii sügavad. Mingil hetkel hakkas ta neid lompe kokku lugema ja oli jahmunud, kui palju neid oli.


Mõned meist maitsesid rabavett, sest Robin teadis rääkida, et see vesi on puhas ja inimene võib seda juua. Arvo kinnitas Robini juttu ja nii nad seda vett siis maitsesidki. Sebastian muidugi keeldus. Kui ta oleks olnud nõus maitsema, siis mina oleks küll infarkti saanud, sest minu Napolioni kooki ta pole nõus maitsema ja siis läheb rappa ja hakkab vett, mis on pruuni värvi,  proovima... Kõlab napakalt! Samas - tegelikult on kõik tema toiduproovimised napakad, sest iialgi ei tea, millal ta võib öelda, et ma nüüd proovin seda või teist asja. 


Vaatetornis einestasime, sest teadaolevalt muudab kõndimine, värske õhk ja ebatavaline keskkond inimesi, eriti lapsi, näljaseks. Seekord olid menüüs võileivad ja tee. Kiiresti ja lihtsalt. Vaatamata ilusale sügisilmale oli tornis siiski suhteliselt jahe. Nii et - soe tee kulus marjaks ära. 


Kõhud täis ja meeled head kõndisime raja lõpuni. Kohtasime laudteel päris palju erinevaid vaksikuid. Sebastian siis spekuleeris, milline liblikas kellestki võiks saada. Tema suurim soov on, et uuel suvel me läheksime kuskile soosse pääsusaba püüdma, sest tema teab, et just seal need ringi lendavadki. 


4,8 kilomeetrit sai nii kiiresti läbi, et ma julgesin avaldada arvamust, et järgmine kord võtame mingi vähemasti 10 kilomeetrise matka ette, sest vähemaga pole üldse mõtet koduõuest välja sõitagi (tegelikult on ikka mõtet). Ja siis vaatas Arvo tükk aega kaarti ning ütles, et käime ühes kohas veel. Nii me sattusimegi Karukose rippsillale. Nalinumber! Mu meespere pelgas seda silda natuke, sest see oli tõesti üks igivana nikerdis, kust polnud kuskilt isegi kinni hoida. Ja siis mina, kes kardab iseenda varjugi, ei kartnud mingisugust kõikuvat silda :) Sest mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Kukud jõkke :) Noh, siis ujud välja, mis ikka teha. Ma siis ütlesingi, et ujun välja, võtan kõik oma märjad riided ära ja panen autos soenduse põhja. Arvo arvas, et siis ma võiksin ju lausa hüpata jõkke :) Tõeline sõber ikkagi. Igatahes - ma natuke kiusasin ka neid, kui nad keset silda olid, sest mul oli nii hea meel, et lõpuks ometigi on midagi, mida mina ei karda ja teised pelgavad, sest seda nalja ikka teate, et mis neist veistest ikka karta räägib inimene, kes kardab ämblikku :D 


Ja ikka ei saanud isu täis. Ilm oli ilus, seltskond mõnus, kõhud polnud tühjad, jalad polnud väsinud ja kuna me iga päev sellesse kanti ei satu, võtsime jalge alla veel Ingatsi matkaraja. Tervet rada me läbi ei käinud, läksime ainult vaatetornini, sest nagu pühapäeviti ikka, kulub koolilapsel pool puhkepäeva õppetööle. Käisime ära Kuresoo juures ja saime osa rabanõlvast, ronisime vaatetorni ja saime oivalise vaatepildi osaliseks, sest vaateväljale jäi tõeliselt kaunis sügisene raba.


Millised värvid! Kas teate, et näiteks ainuüksi haavalehed on maha langedes kollast, punast, oranži, rohelist ja pruuni värvi. Rääkimata nendest toonidest moodustnud kirjud lehed. Et huulehein või mis iganes hein on muutunud otstest kollaseks, tekitades seetõttu roheluse keskele kollaseid mättaid. Ja kogu selle ilu keskel need looklevad laudteed, mis kohati on libedad. Võrratu!

Kokku kõndisime umbes 7 kilomeetrit, mida ei olnud sugugi palju, sest meie lapsed sellistel väljasõitudel ei vingu. Mitte millegi üle. Tegelikult nad ei vingu eriti millegi üle, kui nüüd ikka päris aus olla. Oleme kogemata kolm sügist järjest matkaradadele sattunud (Matsalu kakarada üleelmine sügis ja Rae järve matkarada eelmine sügis) ja võin kinnitada, et selle sügise matkarajad olid kõige ägedamad. Just oma värvide tõttu. 

Seetõttu julgen soovitada uueks nädalavahetuseks plaane tehes (esmaspäeva õhtu on plaanide tegemiseks just kõige õigem aeg) - minge rappa! 



kolmapäev, 18. september 2013

Vana ja väärikas tamm

Meil on olnud palju vaba aega, harjumatult palju. Muidugimõista käib Arvo tööl, on natuke ülikooli minul, natuke kooli Arvol, palju kooli Robinil, uued katsumused Sebastianil, kuid Arvo käib tavatult palju kodus. Ta on kodus kõik nädalavahetused. Tegelikult on küll nii, et ta käib hetkel tööl sellise graafikuga, et ühel nädalal on ta tööl neli päeva ja kodus kolm, teisel nädalal tööl kolm päeva ja neli kodus. Sellist asja saab lubada ainult Soomes. Töö on kõik tehtud ja kodune elu on kontrolli all. Arvo valvsa kontrolli all. 

Oleme olnud koos nii palju nädalavahetusi, et ma ei mäletagi, millal me viimati nii palju koos olime. Ammu. Mõnikord me lihtsalt oleme, mõnikord me käime kuskil, mõnikord alustame uusi projekte. 

Ükskord juhtus nii, et olime Sipas. Tegelikult pole selles midagi tavatut, sest me oleme Sipas viimasel ajal väga tihti. Igatahes olime Sipas ja see oli see üks kordadest, kui me ei teinud suurt midagi. Arvo osutas garaažis ühele hirmkoledale ümmargusele lauale, mis tegelikult ei paistnud tohutute vanakraamiasjade alt väljagi ja ütles, et peaks selle laua korda tegema ja koju viima. Mina tegin ahah ja sinnapaika see kõik jäigi. Ma sellel hetkel ei närinudki üldse läbi, et laud, korda teha jne. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kole asi väga paljude koledate asjade all. 

Arvo sõitis esmaspäeval tööle ja mina hakkasin mõtlema. Lauale. Ise ka ei tea, miks. Mõtlesin, et tore oleks seda lihvida, sest tõenäoliselt tähendab ju kordategemine lihvimist. Mõtlesin ümmargust mõtet. Mõtlesin, et oleks tore ju süüa ümmarguse laua taga. Sellise vana ja ümmarguse. Vestlesime skypes ja lauamõte hakkas juba võtma mingisuguseid mõõtmeid. No selliseid lihvija ja paber ja lakk või õli ja aeg ja koht ja... 

Ja siis me ööbisime Sipas, mis pole üldse ebatavaline. On hoopis tavaline. Ebatavaline on aga see, et me ütlesime äiapapale, et me võtame selle laua, mis on garaažis kola all, endale. No äiapapa ütles, et muidugi võtke! Ma tulen ka teile, tõstan asjad laua pealt maha ja ütlen, et nüüd ma viin selle laua enda koju :) Nalimees eksole. Kakskümmend aastat oli see laud seal garaažis olnud, kola oli ainult vahepeal muudetud või juurde tõstetud. Igatahes juhtus nii, et kui äiapapa oli lõõpimised lõõpinud, päike oli kõrgel taevas, seadsime meie sammud garaaži. Ja koukisime selle koleda laua sealt pimedast ja jahedast ruumist õue. 

Ilus ümmargune laud :) Ja samas nii kole. Kole nagu öö. Must, kõik jalad eri pikkused, must, pragusid täis, must. Kuid valmistatud käsitööna tammepuust umbes 80 aastat tagasi. Vana ja väärikas. Ja must. 

Arvo tõi välja vajalikud tööriistad, näitas, mida ja kust teha ning tegimegi asjaga algust. Tema relakaga, mina lihvijaga, mõlemal 40-ne liivapaber tööriista küljes. Üks bokserite väel ja teine öösärgis :)


Laud oli nii armetus olukorras, et me ei olnud piisavalt töövahenditega varustatud. Algus sai aga tehtud ja uueks nädalavahetuseks plaanid valmis.

Oi me nägime kurja vaeva. Alustasime lihvimist neljakümnese paberiga, siis kuuekümnesega, siis kaheksakümnesega, siis sajasega, siis sajakahekümnesega. Mul oli vahepeal juba selline tunne, et Arvo kiusab mind. Noh, et otsib aga tegevust ja laud saab otsa selleks ajaks, kui me lakkimiseni peaksime jõudma, sest mul oli kindel arvamus, et mitte ükski asi ei pea vastu nii paljule lihvimisele. Igakord, kui ühe karedusega paberiga sai kõik tehtud, tuli ta uue paberiga. Täiesti uskumatu.


Siis meil tekkis dilemma - kas pahteldada või mitte pahteldada praod? Vana ja väärikas võiks jääda ju puutumata ja ajahamba poolt mälestuseks talletunud praod lauda kaunistama. Samas - kes hakkab noaotsaga praovahele pudenenud putru välja nokkima? Leidsime siiski, et pahteldame praod kinni, sest mõni neist oli ikka liiga suur ja sügav. Kasutasime Tikkurila tammepahtlit ja nagu iga arukas inimene isegi aru saab, siis peale pahtli panemist ja kuivamist, saime jälle lihvida :)


Mina ei lihvinud siis enam midagi. Mina läksin päevast uinakut tegema ja kui ärkasin, oli laud kenasti lihvitud ja lakitud. Ilus laud. Ausõna. Ja siis ütles Arvo, et kui nüüd lakk ära kuivab, siis tuleb laud uuesti ära lihvida, kahesajaneljakümnese lihvpaberiga. Tule taevas appi! ma ütlen. See oli vajalik selleks, et laki imendumisel puidu pindmises kihis olevad mikrokiud tõusevad püsti ja laud muutub karedaks. Seetõttu ongi vaja peale esimest lakkimist teha vahelihvimine. 

Kulunud oli juba kolm nädalavahetust ja suurtes kogustes lihvpaberit :)

Neljandal nädalavahetusel, kui Arvo ja Karel abihoone harilauda vahetasid, tegin mina siis selle vahelihvimise ja lakkisin laua uuesti üle. Siis ööbisime Sipas (kodutud, ausõna) ja uuel päeval lakkisin veel kord laua üle. Ilus, hoolikalt lihvitud ja lakitud laud! Vana ja väärikas uues nooruses. Uutele plekkidele ja pragudele valmis tehtud.


Nüüd on laud meie kodus, ümbritsetud nelja tammepuust tooliga. Täna õhtul sõime selle laua taga esimest korda õhtusööki ja kuidagi eriline tunne oli hinges. Mõtlesin, et nii palju tööd ja vaeva. Nii palju "ma ei oska!", "tee ise, ma ei oska!", nii palju südamest tulevat rõõmu edusammude korral, edasiliikumise korral. Lihtsalt üks vana ja kulunud laud, mida ma polnud kõikide nende aastate jooksul isegi seal garaažis tähele pannud. Oleks Arvo mulle kodus öelnud, et tead seal Sipas on selline ja selline laud, no tead küll, see seal garaažis!, siis mina küll poleks teadnud, mis lauast ta jahub. Ja nüüd kaunistab ta meie kodu. 

Miks mul on tunne, et sellest lauast saab meie kodus üks süda... Hoole ja armastusega hoitud ja valmistatud süda :)


esmaspäev, 16. september 2013

Ilus septembrikuu

Sellel aastal on üllatavalt ilus suvejätk olnud. Mõni päev on õues nii soe olnud, et raske on uskuda justkui oleks suvi läbi. Ometigi on see nii. Olen ilmselgelt suveinimene, sügise saabumine ja sellega harjumine on minu jaoks olnud alati keeruline. Ometigi ei ole mul midagi sügise vastu, kui ilmad on ilusad ja päikesepaistelised. Noh, natuke võib muidugi närida selle kallal ka, et tegelikult pole ju sügis veel ametlikult hakanud, kuid eks see ole suhtumise küsimus. Algab kool, algab sügis. Igatahes elurütm võtab teistsugused pöörded, lastevanematele saavad osaks jälle kohustused, mida suvel ei olnud. Kui peres on koolilapsed, mõjutab koolialgus siiski rohkemal või vähemal määral kogu peret. Nii ka meie peres.
Aga peale kooli on ju veel nädalavahetused. Oo need nädalavahetused, kui kohustused võib jätta kõrvale ja võtta vabamalt. Kui vabalt, on muidugi iseasi, sest reede õhtul e-kooli vaadates selgub, et VII klassi õpilasele on jäetud kaheksas aines õppida. Kõik muidugi mitte esmaspäevaks, paljud asjad teisipäevaks, kuid reaalselt mõtlev inimene saab ju aru, et ega esmaspäeval seitsmeks aineks õppida pole kerge. Eriti peale seda, kui sul on olnud kuus tundi jne. 
Ja mina käisin laupäeval ülikoolis, üle tüki aja. Algasid uued ained: käsitöö didaktika ja kodunduse didaktika. Need siis kõrvalaine raames. Oli väsitav laupäev, kuid sain hakkama.
Pühapäeval otsustas meie armas perepea, et see päev on parim päev puhkamiseks. Ja jõu ammutamiseks, mida uuel nädalal eriti vaja on. 
Toimus väljasõit:) Motikaga. Piknik. 


Ma võiksin muidugi heietada teemal, kuidas Robin ja Erlend terve selle õndsa aja, mis me looduses olime ainult lolli juttu ajasid või kurta näiteks selle üle, et see konkreetne metsaäär oli nii korralikult põdrakärbseid täis, et mõni mees pidi neid endal lausa püksist välja võtma,  kuid ma ei tee seda. Ütlen hoopis, et selle aasta septembrikuu on olnud võrratu! Võrratu oma päikesepaisteliste ilmadega. Ja jällegi meil üks koostehtud/oldud päev seljataga. Nauditud päikest, motikasõitu ja üksteist. Kas on seda kõike piisavalt, et uuteks katsumusteks valmis olla? Kes seda teab... Seda näitab tulevik. Lähitulevik:)

reede, 13. september 2013

Liblikad Annele

Kui ma veel väikene plika olin, siis mulle meeldis väga joonistada ja plastiliiniga voolida. Mul ei ole kahjuks alles mitte ainukesti joonistust, aga ma võin kinnitada, et ma olin joonistamises hea. Mäletan, et ma joonistasin nagu ühele tüdrukule kohane printsesse ja printse, hobuseid, igasuguseid loomi, lill, metsapilte, majapilte, tegin kaarte. Selline tavaline väikene tüdruk. Mulle meeldis ka kuskilt midagi maha joonistada. Näiteks raamatutest pilte või postkaartide pealt. Püüdsin teha nii hästi, kui võimalik. Andsin alati endast parima ja norisin iga väikseimagi eksimuse kallal. 
Ükskord ütles isa mulle, kui ma jooksin talle mingit joonistust näitama, et kui joonistad, siis joonista vähemasti korralikult. Ma arvan, et ma polnud siis vanem kui viie-kuueaastane. Koolis ma igatahes ei käinud. Mul on siiani meeles see pettumuse tunne, sest kõiges, mis puudutab oma kätega tegemist, olen ma enda suhtes karm ja püüdlik...
Algklassides sain õpetaja Rita käest koguaeg kiita ja viisi. Nagu tüdrukud ikka :) Ma ju olin ka täiesti tavaline tüdruk, pikkade juuste ja pihikseelikuga ning loomulikult vaikne, korralik ja püüdlik.

Mina ja Bäpi - kaks korralikku paljude seast

Põhikoolis ma enam nii korralik polnud (Robin - Sina käitu ikka minu sõnade mitte tegude järgi:D). Ma olin sõjakas ja trotsi täis, 12aastaselt ilmnesid juba tõsisemad tervisehädad. Ma kaklesin vist küll kõikide õpetajatega, kes mulle tundi andsid. Samamoodi muidugi ka kunstiõpetajaga. Ma arvan, et kunstiõpetajal oli ilmatuma raske panna mulle pidevalt viisi, sest tal oli raske näha minu püüdlikust töö kallal, kuna minu käitumine sarnanes pigem kaagile. 
Aga tal ei jäänud muud üle, kui mulle viisi panna. Vahet polnud, kas teemaks oli maalimine või joonistamine, kalligraafia või voolimine - mul õnnestus kõik. Mitte, et ma oleks mingi üleliia andekas olnud, ma lihtsalt olin väga püüdlik (ise igal võimalikul juhul õpetajale vastu haukudes). 
Kodus ma selles vanuses (ega ka hiljem) enam ei joonistanud, vahest harva tegin mõned õnnitlus- või jõulukaardid. Mingis vanuses ma joonistasin mustaga ämblikke, okastraate, raagus puid, müüre jne. Aga see oli ka kõik. 
Tallinna Ülikooli minnes ja kohe esimesel semestril pidin üle aastate kätte võtma pintsli. Ene-Silvia Sarve aine raames (fantastiline naine!). Pidime kujutama 14 päeva järjest ühte ja sedasama loodusobjekti, märkama värvide, suuruse, kuju jne muutust. Tegin seda kodutööd suure pühendumuse ja püüdlikusega, nagu ikka minule omane. Järgnevatel aastatel tuli veel aineid, kus pidi joonistama või maalima ja kuigi ma tegin seda kõike jätkuvalt suure korralikkusega, siis mingit naudingut see mulle küll ei pakkunud ja tulemusega ma üldjuhul rahule ei jäänud. Sest ma ju ei oska...

Mul on haigus. Võibolla ma ükskord kirjutan sellest. Kirjutan kohe raamatu, mine mind hullu tea :) Aga tänu haigusele (uskumatu, et ma kirjutasin sõna "tänu") on minu elus hetkel üks Anne. Ta on selline soe ja haldjalik. Ma ei tea, miks ja ma ei tea, kuidas, aga juhtus nii, et ma tundsin ühel päeval, kui me tema juures käisime, et ma tahan joonistada. Selle tunde tekkimise taga ongi seesamane haldjalik Anne. Ma ei joonistanud mingisuguseid konkreetseid asju ja mul pole nendest joonistustest tehtud ühtegi fotot, kuid ma joonistasin mõnuga. Ma kuulasin pliiatsi häält (justnimelt pliiatsi). Kogu minu tähelepanu oli suunatud pliiatsi häälele ja tulemused olid teisejärgulised. Joonistused tulid... Mis ma oskan öelda? Vaadatavad. Ei enamat.

Kas oled kunagi tundnud, et tahad midagi teha? See tunne võtab Sinu üle võimust, Su peas kerkib idee, Sa hakkad kavandama. Mõnikord juhtub, et pead seda tegemist edasi lükkama, sest pole sobivasti aega või vahendeid või julgust. Aga kaua ei saa tahtele vastu punnida, sest isegi, kui teed teisi asju, siis kuklas on ikka "see" tunne. 
Minul mõnikord juhtub nii. 
Ühel päeval tundsin, et tahan maalida. Maalida liblikaid. Maalida liblikaid Annele.


Nagu ikka minu tegemisi, kandis ka see tegevus minuga kaasas ülimat püüdlikust, korrektsust, pühendumust. Ma tean, et ma pole maalimises andekas või eriline või kuidagi silmapaistev.  Robin ütles mulle eile, et ma ütlen seda juba mitmendat korda, et ma teen liblikaid Annele. Ma tegin neid kohe mitu päeva, palju tunde. Väga püüdlikult. Sest nii peab.

Nüüd on liblikad Annele valmis. Ja ma ei tea, miks ma pidin neid tegema. Võibolla selle pärast, et tema tekitas minus tunde, et ma tahan joonistada. Võibolla hoopis tänuks. Võibolla mälestuseks minust. Kes teab. 




pühapäev, 8. september 2013

Puuteraamat

Iga uus aine ülikoolis on väljakutse. Tavaliselt saab uue aine alguses teada, mida on vaja aine sooritamiseks teha, kui palju on vaja teha, milliste reeglite järgi on vaja teha ja muidugi hindamiskriteeriumid. Neljanda kursuse poole peale jõudes oled arvamusel, et keegi ei suuda Sind enam üllatada oma nõudmistega ja enam ei suuda ükski  aine tekitada tunnet, et appi, appi, kuhu ma olen sattunud?!
Aine „Erialane rakenduslik tegevevus” muutis arvamust, et mitte miski siin ülikoolis ei suuda meid enam üllatada. Saime teada, et peame projekti raames koostama taktiilse raamatu.  Taktiilne -, kombatav – ehk puuteraamat on kätega loetav käsitööna valmistatud tekstiilne raamat, mis on mõeldud vaegnägijast/pimedale lapsele. Ühesõnaga – pidime hakkama saama tööga, mis hõlmab kirjaniku, teadlase, käsitöölise, õpetaja ja inimese teadmisi. Sellel hetkel tundus, et seda kõike ei olegi nii vähe.
Kõrvalaine grupp jagunes neljaks rühmaks ja iga rühm sai ülesandeks valmistada rühmale antud teemal puuteraamat. Moodustus rühm, kuhu kuulusid Merilin, Siiri, Kritty ja mina ning meie projekti eesmärgiks oli valmis saada tekstiilne raamat „Siseelundkond”. Esimene reaktsioon oli midagi sellist: „Ma ei oska nägijatelegi raamatut teha!”, „Mis mõttes kootud kopsud!”, „Kuidas peaksin mina oskama teha kangast jämesoolt?”, „Kuidas on võimalik teha loovat rühmatööd, kui üks on Tartus, üks Pranglil, üks Paikusel ja üks Märjamaal!”, „Kuidas nad on seda mõtelnud!” Tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda, et eks iga uus asi on hirmutav. Mõni asi on lihtsalt hirmutavam kui teine ning see töö kuulus sinna teise kategooriasse.
Kõige alustuseks tuli teha endale selgeks, mis asi see siseelundkond üldse on? Muidugi on kõik klassiõpetajad selleks ajaks juba läbinud igasuguseid inimesi ja nende arengut/tööd tutvustavaid aineid, kuid me ei olnud peensusteni süvenenud sellesse, mis on siseelundkond.  Võtsime siis aluseks aine raames sisevõrgus oleva Tervishoiumuuseumi materjali, kus oli kenasti, lihtsate pilditega ära näidatud terve torso ja eraldi hingamiselundkond, erituselundkond, vereringeelundkond ja seedeelundkond. Jagasime ära, et Kritty teeb hingamiselundkonna, Siiri seedeelundkonna, Merilin vereringeelundkonna, Ennikesele jääb torso ja erituselundkond. 
Kui olime jõudnud ühisele arvamusele, kes millise lehe teeb, pidi igaüks tegema kavandi. Kavandi tegemisel ei olnud piiranguid, igaüks võis teha nii, kuidas soovis – joonistades, lõigates, kleepides jne. Kritty, Siiri ja Merilin joonistasid enda kavandid, Ennike lõikas värvipaberist ja kleepis. Kui kavandid olid valmis, tuli need saata õppejõule, kes oma hinnangu andis. Kui kavandid olid heaks kiidetud, võis hakata mõtlema, millistest materjalidest keegi oma töö teha tahab.


Kavandid said heaks kiidetud ja vaja oli koostada igale tulevasele raamatupildile selgitav tekst. Selle töö võtsin enda peale mina ja kasutasin selleks lastele mõeldud entsüklopeediat. Tekst pidi olema võimalikult informatiivne, kuid samas lühike, sest raamatusse tuli peale tavainimesele mõeldud kirja, mis vaegnägijate tõttu ei tohtinud olla väiksem kui 16 tähepunkti, veel pimedatele inimestele mõeldud punktkiri.  Ja kõik pidi ära mahtuma ühe A4 peale. Seega – ruumi oli tõesti vähe. Isegi, kui tegu on lastele mõeldud tekstiga, tundus see ülesanne ülemõistuse keeruline just seetõttu, et tähtis jutt tuli hästi väikeseks kokku suruda. Koos õppejõuga redigeerisime tekste ja lõpuks saatis õppejõud Tervishoiumuuseumi töötajatele tekstid kontrolliks. Saanud sealsetelt inimestelt heakskiidu, jäi ülikoolipoolseks ülesandeks meie tekstidele lasta teha punktkirjad.

Loengute raames kokku saades saime endale tekstid, punktkirjad kilel, papid ja juhised, mida rühm peab edasi tegema. Siiri ja Kritty olid ära ostnud kangad, millele me oma tööd planeerisime teha. Kanga valikul lähtusime ühiselt sellel, et see peab olema hele ja puuvillane või linane, kuna nendele kangastele on hea tikkida ja samas on pind sile, kust peaks olema hea erinevaid elundeid, nooli, tekste jne eristada.
Idee oli, kangas oli, tekstid olid, punktkiri oli. Edasi tuli mõelda materjalide peale. Kasutada võis kõike, mis meie meelest annaks edasi meile ettenähtud ülesannet. Kangad, nöörid, paelad, juhtmed, suled, niidid, lõngad jne. Arutlesime koos, kuidas ja mida teha.
·         Merilin oli mõtelnud alguses, et teeb kõik veresooned juhtmetega. Arutlesime aga rühmas, et juhtmeid on rakse kinnitada. Merilin otsustas, et ühendab juhtmed ja nöörid. Nööre valida polnudki nii lihtne kui võis tunduda. Nöörid pidid ju olema erijämeduse ja erivärvi. Veenile ja aordile said head nöörid, mis ei hargnenud. Kahjuks kapillaaridele juhtus selline nöör, mis juba õmblemise käigus hargnes täiesti lahti. Merilin üritas seda parandada punase ja sinise isoleerpaelaga. Tulemus jäi aga väga inetu. Ega tal muud üle jäänud, kui võttis kõik lahti ja  asendas hargnenud nöörid peenikese juhtmega, mille kattis  isoleerpaelaga. Nii jäi tulemus veidi arusaadavam ja ka tugevam.
·         Siiri läks kaltsukasse ja hakkas sobivaid kangaid valima. Õmbles elundid valmis ja kinnitas need aluskangale. Söögitoruks kasutas kõrsi ja Abakanist sai peensoole ja jämesoole tarvis nööri. Rühmakaaslased andsid nõu, et kuidas kõige parem teha oleks.
·         Kritty mõte oli,  et üks kopsu pool oleks nö seest ka näha, et laps saaks  tunda/näha milline on kopsu sisemus. Algselt oli idee näidata ka seda, et kui hingad sisse, siis lähevad kopsud õhku täis, aga seda ei saanud kuidagi selles raamatus edastada. Kangad valis selle järgi, et hingetoru on sooneline, kopsud on vedike krobelised jne.
·         Mina lasin poolel suguvõsal uurida oma kappide sisemusi ja otsida sealt erinevatest kangastest riideid, mida nad enam ei vajanud: libedaid, kropelisi, sametisi, villaseid, linaseid. Mida iganes. Värvigamma oli roosa, hall ja pruun. Ütleme nii, et ega nendel sugulastel suurt midagi anda polnudki ja seetõttu tuli pöörduda hoopis õmbleja poole, kust sai juba tunduvalt rohkem abi. Igasugused sooled tegin nööridest ja kasutatud sai ka paksu vilti.

Leppisime kokku, et iga rühmaliige peab valmis tegema temale osaks saanud raamatulehe. Lisaks olime loengus välja lõiganud sobiva suurusega kangatükid, mis jäid minule kodus ääristada. Kokkusaades pidid kõik olema sealmaal, et on võimalik hakata raamatut ühtseks tervikuks tegema. 
Esimene kokkusaamine nurjus, sest üks rühmaliigetest ei saanud oma tööd valmis. Teisel kokkusaamisel osalesid Siiri, Kritty ja Merilin. Siiri võttis ka minu leheküljed, sest mina pidin sellel päeval Tartus käima. Kritty triikis ja võttis traagelniite välja ehk siis viimistles ja aitas  Siiril paberile pimedatele mõeldud tekste ehk punktkirja kleepida. Merilin traageldas ja mõõtis tekste. Siiri mõõtis kangastele lehekülgi, õmbles raamatu lehti kottideks (kahest küljest), õmbles ja mõõtis lehekülgedele mõeldud pimedate tekstid.
Kui Siiri oli kõik tekstid kenasti kangastele õmmelnud, sõitsime meie Arvoga Tallinnasse ja tõime raamatulehed koju. Nüüd oli vaja tikkida elundite ja numbrite vahele nooled ning õmmelda raamatulehed lõplikult valmis. Nooled otsustasin teha tavalise maavillase lõngaga ja tumedad, et eristada neid teistest materjalidest võimalikult palju, kuna raamat ei olnud ju mõeldud ainult pimedatele vaid ka vaegnägijatele. „Lehekotte” kokku õmmelda sai ainult käsitsi, sest masinaga õmmeldes oleks pidanud „lehekotte” teistpidi keerama, mis oleks tekstid ära kortsutanud.
Valmisraamatu leheküljed nägid välja järgmised:


Andsin endast parima, et raamatu leheküljed oleksid võimalikult sirged, püüdes tõmmata kangast nii pingule kui vähegi võimalik. Tekstid olid kohati viltu kangale õmmeldud ja osade tekstide vahele jäid kortsud, kuid ometigi võis juba hakata vaatama, et ise tehtud, hästi tehtud. 
Kui kõik lehed olid valmis tehtud, tuli raamat tervikuks köita. Selleks pidi jällegi käsitsi hakkama lehti omavahel ühendama. Kahte esimest lehte ei olnudki raske ühendada, aga mida raskemaks muutus valmisraamat ehk siis, mida rohkem lehti üksteise külge läks, seda raskemaks muutus raamat ja töö sõrmede vahel. Viimaseid kahte lehte omavahel ühendades oli kosta juba üksjagu nurinat ja vandesõnu. 
Nüüd oli veel vaja välja mõelda, kuidas peita külgmised leheservad nii, et raamatu üldilme oleks visuaalselt kena. Selleks lõikasin õigetes mõõtudes kangariba ja õmblesin käsitsi raamatu külge. Et lehed üksteise suhtes liiga harali poleks (tasapinnast kõrgemad kohad ajasid lehed ikka üsna laiali), õmblesin  raamatule nööbi ja kinnitusaasa ning võiski öelda, et raamat sai valmis. 
Kokkuvõtvalt võib öelda, et töö oli ajamahukas ja keeruline. Keeruline juba ainuüksi seetõttu, et tegelikult pole nägijal õrna aimugi, mida ja kuidas kogeb pime. Antud ülesandes ei olnud ühtegi etappi, mida saaks tagantjärgi nimetada lihtsaks. Peale loominguliste raskuste oli ka keeruline kordineerida rühma tööd, kui kõik inimesed elavad Eestimaa erinevas paigas ja igalühel on omad tegemised, rõõmud, mured. 
Samas arvan, et selle raamatu tegemisega sai väga palju teadmisi juurde ja olemasolevaid teadmisi kinnistada. Kindlasti oleks saanud midagi teha paremini, midagi teistmoodi, kuid sellel hetkel andsime me endast parima ja loodetavasti on sellest raamatust kellelegi mingisugust kasu.  

esmaspäev, 2. september 2013

Elva CUP 2013

Käisime jalgpalliklubi FC Elva korraldataval rahvusvahelisel noorte jalgpalliturniiril Elva cup 2013.  Raplamaa jalgpallikool oli sel aastal esindatud ainult ühe võistkonnaga, milleks oli 2006 aastal sündinud poiste koondvõistkond. Mida tähendab koondvõistkond? See on selline võistkond, kuhu on kokku võetud Rapla, Märjamaa ja Kohila jalgpallitrennist poisid ning nendest tehtud üks võistkond. Neil on siis oma tavapärastele trennidele paar korda kuus ka koondtrennid. Selline süsteem on igas vanusegrupis. Elvasse sõideti aga just nende kõige väiksematega.
Kahjuks oli selle võistluse toimumise ajaks koondvõistkond, kuhu kuulub ka Sebastian väravavahina, koos trenni teinud ainult kaks korda. Seda on ilmselgelt liiga vähe, et poisid suudaksid teha meeskonnamängu. Iga laps tahab ju olla staar ehk väravalööja. 
Märjamaa poistest olid sinna võistlusele kutsutud ainult Sebastian ja Andreas. Kuna mina ei ole võimeline hetkel selliseid sõite ette võtma, siis läksime kõik koos Andrease isaga. Ärkama pidime juba 5.45, mis suvevaheajal olevatele lastele on ikka paras šokk. 
Treeneriteks olid Taavi Aus ja Ando Meerbach. Sebastian oli Andot näinud vaid korra ja Taavist ainult kuulnud. Seega - kõik kõik oli uus. Võtsime oma asendamatu Robini ka kaasa ja läksime uuega rinda pistma. 
Alustuseks tegi Taavi Sebastianiga ja Ando meeskonnaga sooja. Ma ei saa jätta kiitmata Sebastianit, kes isegi vastas Taavi küsimusele. Vastamise ajal küll keeras näo minu poole, aga siiski rääkis. Taavi ei teadnud ju Seebu isevärklusest midagi ja ma polnud veel jõudnud olukorda talle tutvustada, ainult Andole. Aga Taavi ja Sebastian said kenasti hakkama, mis ainult rõõmustab minu emasüdant - kui ikka on talle huvitav teema, siis ta suudab end kokku võtta.


Treenerid olid väga julgustavad ja toetavad. Kõik poisid said kiita ja kõigile toodi välja nende puudusi. Oli kohe selline meestevärk, mitte enam nagu tittedevärk. Meie meeskonna suur miinus oligi just see vähene trenn ja usaldamatus. Keegi ei tahtnud sõbrale palli sööta, sest tegelikult polnud keegi kindel, kas sõber ikka oskab selle palliga midagi peale hakata. Vaatamata kõigele tuli esimesest kohtumisest võit Otepää üle. Poisid olid sellest kõigest nii üllatunud ja rõõmsad, et arvasid, et küllap nad medalid saavad :)


Võisteldi Otepääga, Elvaga, Tallinna Tiigritega, FC Lootosega, kaks korda lätlastega. Kahjuks seekord medalit veel ei tulnud. Peale võitu tuli leppida kolme kaotuse, veel ühe võidu ja veel ühe kaotusega. Kõige enam tekitas muret söödusüsteem, sest seda polnudki. Sebastian tegi palju ilusaid tõrjeid ja sama palju ilusaid pudinaid, kuid kui vaadata värava suurust, siis anname talle andeks :) Öeldakse küll, et oluline pole võit, vaid osavõtt, kuid tegelikult on ju kõik mängud, spordimängud, võistlused üles ehitatud võidule. Eks lootsid meie poisidki medalid saada, kuid pidi leppima käepaeltega. Järgmiseks Elva Cupiks valmistutakse kindlasti suure hooga ja küllap suudetakse tulemust parandada. 

Eraldi Sebastiani kohta tahan öelda seda, et ta on teinud jalgpallis ja jalgpalli inimestega suhtlemises suure edasimineku. Olgu, ta ei ole võimeline kätlema, kuid ta on võimeline täiesti siiralt võõra treeneri käest küsima, kui märkab väljakul pruuni laiku, et mis sitt see siin on?! Ta suutis küsida ka Ando või Taavi käest mingeid asju üle, mis talle arusaamatuks jäid. Ta seisis kenasti rivis ja ütles vastasmeeskonnale tervist. Ta tegi kõik soojendused vastuvaidlemata kaasa, ka need, kus tuli keha teha. St mul ei ole ühtegi halba sõna öelda. Jah, ta toetus mängude ajal Robinile, kuulas Robini õpetusi ja palus, et Robin seisaks värava taga, kuid see on ju ainult piisk meres. See on lihtsalt toetuseks enda tugevusele lisaks. 

Meie Robiniga olime igatahes oma väravavahi üle uhked. Tegelikult olime me kõikide Raplamaa jalgpallikooli koondvõistkonna poiste üle uhked ja treenerite üle ka. Pole lihtne kaheksat täiesti võõrast poissi koostööd tegema panna, aga nad said ju siiski sellega hakkama. Nii palju, kui selleks hetkeks võimalik oli. 
Loodetavasti ootab poisse ees palju toredaid võistlusi ja ehk saadakse mõned medalidki :) Hoiame pöialt!