kolmapäev, 26. veebruar 2014

Nukud Jakobi Terapeutikumisse

Olen juba pea aast käinud iga kuu vähemasti kaks korda Tartus Jakobi Terapeutikumis, kus on mul üks arst Anne. Ega ma tema juurde alguses minna ei tahtnud. Hirmul on suured silmad, eksole. Eriti, kui minevikust on meenutada, et psühhiaatri juurde minek lõppes tavaliselt psühhiaatriahaiglas. Anne on teistsugune, ta ei ole veel kordagi öelnud, et mind tuleks haiglasse panna. Ka siis mitte, kui ülejäänud inimesed minu ümber ei suuda ära imestada, kuidas mind siiani pole haiglasse pandud. Ma ise ei suuda ka seda ära imestada, kuid tegelikult pole seal imestada midagi - mul on lihtsalt nii hea ja tubli mees, kes on kõik raskused võtnud enda kanda ja nii me edasi läheme - päev korraga.
Aga sellest ma ei tahtnud kirjutada.

Tahtsin hoopis kirjutada sellest, et jälle oli üks selline hommik, kui ma ärkasin üles ja mul oli tunne. Selline tunne, et ma tahan teha mõned nukud ja ma tahan teha need mõned nukud just sinna Anne juurde, kus on üks tõeliselt armas nukumööbel ning sealt mööbli juurest ongi puudu just mõned nukud. Mööbel on, lapsed on, nüüd on nukud ka. 

Ja ega tunde vastu ei saa. Ärkad üles, on tunne, tulevad ideed ja vaja ainult teostada. 


Ega nuku tegemises midagi keerulist polegi - vaja on ainult natuke puidust pärleid ja jupikesi traate, kuid minu jaoks on olulised detailid. Need, mis siis sellele nukule "hinge" ja "näo" annavad. Ma võin mitu korda üles harutada seeliku, sest mu vaimusilmas näeb see teistmoodi välja. Ma võin vahetada lõnga või heegelniidi värvi, sest mu meeleolu on vahepeal muutunud. Ma lisan lilli või salle, et oleks lapsele meeldivam. 

Igas tehtud nukus on natuke mind. Ja loodetavasti leiavad nukud palju kasutust, sest läbi mängu ongi kõige parem katkiste lasteni jõuda. Ikka selleks, et kui nad kasvavad suureks, saaksid nad olla terved :)  


pühapäev, 23. veebruar 2014

Miks temal on, aga minul pole?!

Loomulikult ei saa kududa sõrmikuid ainult ühele lapsele. Nagu ei saanud kududa mütsi ühele lapsele. Sest ilmajääja hakkab kohe protesteerima. 
Nii saigi Sebastian enda ilusa oranži mütsi juurde sõrmikud ka. Ma olen armunud Supremo lõnga, päriselt ka. Hästi ilus ühtlane koepind jääb ja asjad on väga pehmed.  Lõng on 100% meriinovill, seega ka täiesti lapsesõbralik. Eriti sellise lapse, kellel on atoopiline dermatiit :) Vardad olid nr 2 ja algselt lõin üles 40 silma. Sõrmede kudumisel kasutasin sama skeemi, mis Robini sõrmikutelgi kasutusel oli. 

Sõrmikud tulid mütsiga sarnaselt palmikutega. 

No ja... Et mul poleks igav ja kuna mulle tõesti väga meeldib kududa ja kuna mul juhtumisi oli kodus olemas kolme erinevat tooni Alpaka lõnga ja kuna mu sõrmed koguaeg külmetavad, kudusin endale ka sõrmikud. Nüüd pidi natuke rohkem silmuseid algselt looma (48), sest lõng oli peenike ja vardad ka ainult nr 2.  Sebastiani sõrmikud tulid minu meelest ilusamad, aga need käravad ka. Eks teine kord teen paremad. 
Alpaka, nr 2 vardad ja naiste sõrmik

Täna ma ei koo midagi. Mul on hoopis teist laadi tegevus käsil. Ise ka ei tea, miks ma jälle ärkasin üles ja tundsin, et pean seda tegema. Nii lihtsalt juhtus...

Ja kuduge lastele sõrmikuid :) On hoopis erlisemad, kui Leedu turu koguperesõrmikud :)

pühapäev, 16. veebruar 2014

Riina tõi kõrvitsat

Ei, ei, mul ei ole kokandusblogi. Mul ei ole käsitööblogi ka. Mul on lihtsalt mingisugune enda jaoks blogi, kuhu kirjutan kõigest, mis mulle pähe tuleb.

Riina tõi kõrvitsat. Küllap tal polnud endal selle suure asjaga miskit peale hakata, nii juhtuski, et pool said nemad ja pool mina. Nii oligi vaja selle kõrvitsaga miskit peale hakata ja kuna mul on raskusi erinevate toitude söömisega, siis tegin ühe laari küpsiseid. Tegelikult tegin isegi kaks laari,  sest juhtumisi oli siis sõbrapäev ja ma tahtsin küpsiseid viia nii emale kui ka logopeed Anule. Ega ma muidu seda retsepti siia kirja ei paneks, aga ma tahan neid küpsiseid kindlasti kunagi veel teha. Küpsiste retsepti leidsin Nami-Namist ja kirjas on see nüüd minu blogis muudetuna, sest algses retseptis on minu jaoks ilmselgelt liiga palju suhkurt. 



100 g võid
110 g fariinsuhkrut või tumedat muscovado suhkrut
240 g keedetud ja püreestatud kõrvitsat
75 g rosinaid
1 tl vanilliekstrakti või -suhkrut
225 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl jahvatatud kaneeli 

Või vahustasin suhkruga, lisasin  kõrvitsapüree, rosinad ja vanilliekstrakt. Sõelusin teise kaussi jahu, küpsetuspulbri ja kaneeli, lisasin seejärel või-kõrvitsasegule. Segasin kõik hoolega läbi. Tõstsin supilusikaga võitatud ahjuplaadile tainaportsud, jättes tainaportsude vahele piisavalt ruumi, kuna küpsised valguvad küpsedes laiali. Küpsetasin 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni küpsised on veidi pruunistunud. 


Meile maitsesid (Sebastian muidugi isegi ei maitsnud) ja kaks pakikest läksid küla peale. Seda ma ei tea, kas neile maitses. Meie teeme kindlasti neid küpsiseid veel :)

Ja siis tuli koju Arvo ning ütles, et mis me selle ülejäänud kõrvitsaga peale hakkame? Koukisid Robiniga külmkapi otsast Jamie Oliveri raamatud alla ja lõpptulemusena maandusid "Jamie kodus" retseptiraamatus retsepti juures, mille nimi oli "Fantastiline kõrvitsabüreesupp parimate Parmesani-krutoonidega". 


Nagu fotodelt näha, oli supp väga rikkalik koostisainete osas. Meeldejätmise mõttes kirjutan üles, et rosmariini peab panema vähem, kui Jamie retseptis kirjas on. Kohe üsna palju vähem, sest ma ütlen ausalt - ei hinda ma eriti kõrgelt seda ürti. Supp iseenesest hea, suu võttis õhetama :) Minu arvates poleks peekonit üldse olnud vaja lisada, kuid paremesanised saiad olid küll nagu rusikas silmaauku. 

Aitäh Riinale! Tänu Sinule saime uusi maitseid proovida :)

laupäev, 15. veebruar 2014

Mõned ilunikerdused

Umbes aasta tagasi, kui ma hakkasin igapäevaselt tarvitama neuroleptikume, tabas mind paanika, sest ma polnud võimeline tegema käsitööd. Mu aju teadis, mida tuleb teha, mu silmad nägid, kust tuleb teha, aga mu käed ei kuulanud mu sõna. Kui heegeldasin köögirätikutele pitse, olin jonni täis ja sundisin ennast käsi liigutama, sest ma ei saanud aru, mismoodi ma ei saa heegeldada. Alustasin ka Haapsalu salli kudumist, kuid sellest ei tulnud hoopiski midagi välja, sest vähe sellest, et mu käed ei kuulanud mu aju, ei suutnud ma meelde jätta mustrit. Isegi sellest ei saanud pahatihti aru, kus maal ma kudumisega olen. Ühel ilusal päeval tirisin salli varrastelt ja viskasin prügikasti, sest sain aru, et see töö saab tehtud siis, kui selleks on teine ja õige aeg.

Inimene harjub kõigega, nii ka mina. Ravimid, mida pidin võtma, olid sellistele kogustele timmitud, et mul oli stabiilselt rahuldav. Aegajalt küll kõikus sinna ja tänna, kuid saime hakkama. Ja loomulikult pidin ma siis katsetama, kuidas on lood käsitööga. Valmisid näpunukud :) Vaikselt ja tasapisi nikerdades. Siis sain Anne nuku ja valmisid riided. Rohkem polnudki vaja, sain aru, et saan jälle kududa ning see ei aja mind marru.

Kudusin endale kampsuni. Ilusa, roosa, õhulise, kuid äärmiselt sooja, kuna lõng on 100% alpaka vill. Dropsi õpetuste järgi on väga lihtne endale riideid kududa, sest seal on kõik puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Kampsun ise valmis suhteliselt kiiresti ja ma olen tehtud tööga väga rahul. Hästi ilus ühtlane kude on ja see muster passeosas teeb kampsuni justkui õrnaks. 

Nööbid ostsin Tartu Lõunakeskusest ja armusin nendesse hetkega

Seebu müts. On lausa uskumatu, kui kriitiline ma enda suhtes olen. Kudusin Sebastianile põhimõtteliselt kolm mütsi, sest kaks esimest harutasin üles. Ei, ega kõik oli hästi, kuid mulle ei meeldinud disain (väga peen sõna ühe lihtlabase mütsi kohta). Sebastian on väga minu kudumite fänn ja soovib alati, et ma talle midagi kooks, kasvõi sokke. Nii saigi ta endale ilusa musta ja oranžiga mütsi Supremo lõngast. Silmuseid lõin 120, kuna oli kindel plaan teha müts voodriga. Vardad olid nr 3,5 ja vooder mikrofliisist (tahtsin tegelikult puuvillast, aga kolkakülas elamise tõttu pidin fliisi kasuks otsustama, mis, muuseas, teeb mütsi eriti mõnusalt soojaks :))


Kui Sebastiani müts valmis sai, ütles Robin, et mis vahet tegemine see selline on, et Seebule kootakse juba neljas müts, aga talle pole keegi mütsi kudunud mitte kunagi. Ja tal oli õigus - ei ole jah. Mitte kunagi. Ma ei osanud isegi arvata, et ta tahaks midagi sellist. Ma mõtlesin, et ju ikka miski Nike märgiga müts on hea, mitte mingi ema kootud. Aga kui Su poeg ikka selliste etteheidetega lagedale tuleb, pead ennast kokku võtma ja disainima "sügavteismelisele" tema ettekirjutuste järgi mütsi. Soov oli triibuline ja kindlasti musta-rohelisega ja mingisugust "kondossi" (Robini väljend) ei tohtinud teha. Ostsin siis lõnga Soft Spring (kuna sealne roheline oli kõige rohelisem) ja hakkasin kuduma. Ülehindasin oma poja pead ja harutasin kõik üles. Lõpuks valmis müts 120 silmusest, topeltsoonikuga (et ei veniks välja), musta-rohelise triibuline, kindlasti ilma voodrita ja väikese tutiga. Tal oli uskumatult hea meel ja ta valas mind ohtrate kiidusõnadega üle. Tahtsin siis eriti hea ema olla ja kudusin talle sama triibulised sõrmikud ka. Polnud väga ammu sõrmikuid kudunud ja pidin kõvasti vaeva nägema, kuid lõpptulemusega oleme rahul mõlemad ning ma tean 100% kindlalt, et Robin kannab nii mütsi kui sõrmikuid, kui ta terveks saab. 


Panen kirja, kuidas ma sõrmikuid kudusin kasutades seda õpetust. Puhtalt enda jaoks panen kirja, sest kui ma järgmiseid sõrmikuid koon, ei pea ma end halliks mõtlema iga järgmise etapi eel. Sõrmikute suurus sellest lõngast ja 2,5 varrastega on enam-vähem keskmine naistesõrmik. Robini jaoks pidin muidugi sõrmed pikemad kuduma, sest minu sõrmik on tema sõrmedele väike. 
Lõin 40 silma, pöidlakiiluks 5 silma juurde. Vasaku kinda pöidlaavaks II varda 8 silma, parema kinda pöidlaavaks III varda 8 silma (lõppu 2 silma). Kui pöidlaava oli valmis, kudusin kolm rida tavaliselt. Neljandal ringil hakkasin pöidlakiilu kahandama sama silmuse kohalt, kus kasvatamine lõppes (parema käe sõrmikul parempidi ületõstmisega, vasaku käe sõrmikul parempidise ületõstmisega). Nii kaua kahandasin, kui vardal oli jälle algne silmadearv (10) ja siis kudusin väikese sõrme alguseni. Panin I varda 4 ja IV varda 5 silma abilõngale. Esimese, teise ja kolmanda sõrme silmustele lisaks lõin väikese ja kolmanda sõrme vaheks 3 silmust, mis ühendasid käselja ja peopesa silmused üheks ringiks. Kudusin neli ringi ja alustasin sõrmede kudumist selle skeemi järgi (nimetissõrm esimesena): 


Kõik sõrmed kudusin kuni küüne alguseni ja kokku võtsin järgmiselt : kahandasin vaheldumisi kord varda alguses, kord lõpus. Esimese ja teise kahandusringi vahele kudusin 2 rida, teise ja kolmanda kahanduse vahele 1 ringi ilma kahandusteta. Edasi kahandasin igal ringil seni, kuni igale vardale jäi 2 silma. Katkestasin lõnga ja tõmbasin silmustest läbi. Valmis! Ainult miljon lõngaotsa veel peita :D

Vot nii. Saan jälle käsitööd teha ja see meeldib mulle. Nüüd ei teagi, mida edasi teha. Arvo ütles, et nüüd naudi tehtud tööde ilu, aga ma tahaks ikka midagi veel teha. Ma pole ainult veel selleni jõudnud, et mida ma tahan teha :)
Küll jõuan, kindlasti jõuan :)



reede, 14. veebruar 2014

Sõbrapäev

Liisu küsis täna minu käest, et milliseid tundeid tekitab minus sõbrapäev? Ega ma osanudki mingisugust seisukohta võtta, kuid mõtlesin veel hiljem selle asja üle sügavalt järele. 

Meil on aasta jooksul mõned päevad, mida me peame teistest päevadest erilisemaks: sünnipäevad, jõulud, jaanilaupäev, ülestõusmispühad, vastlapäev, sõbrapäev jt. Igal sellisel päeval on omad kombed, mida kantakse põlvest põlve edasi. Igal perel on enda eelistused, kuidas nad mingisugust päeva tähistada tahavad. Ja kellegi valikuid ei peaks hukka mõistma ega kommenteerima, sest nii palju, kui palju on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arusaamisi. 


Kes on üldse sõber? 

Sõbraga koos saab
naerda ja nutta, 
saab istuda, seista,
käest kinni saab võtta.
Saab olla Sa ise.
Ka siis,
kui "ise" on läinud "endaga" sõtta.

Sõbraga koos saab
sosistada ja karjuda,
saab sisiseda ja varjuda, 
üksteise veidrustega harjuda.
Saab rääkida sellest,
mis mööda on läinud,
saab mõelda ja plaanida,
mis ootab ees.
Sõber, see on Sina ja mina "meie" sees.

Sõbra eest iial ei ole vaja peita
enda valu - ta näeb ja teab,
kas siis,
kui Sa ise ei taju.
Sõbraga koos saad matkata sohu,
saad jagada teed
ja raha ja nohu.
On sõber kui ingel
ta alati teab - 
ükspuha, mis olnud, meil koos olla hea:)
(Ennike)



Igal inimesel minu elus on olnud kindel roll. Me oleme teinud koos midagi, mis meid on kokku viinud. Võibolla olen ma üks üüratult vilets sõber, aga üht ma tean kindlalt - ma hoolin teist kõgist. Omamoodi. Täna pean ma aga saama sõbraks iseendaga, et leida rahu. See on üks pikk ja raske tee ja ma tean, et sellel teel on olemas vähemasti kuus sellist inimest, kes on kui inglid:) Aitäh teile!