Ma käisin täna Teeme Teistmoodi Käsitöösalongis õppimas, kuidas must-valget mandalat teha. Janne Seli käe all. Käin seal salongis tegelikult tavaliselt koos Ruthiga ja tundsin temast nii väga puudust, aga soov mandalat teha oli nii suur, pidin ennast näpust tõmbama ja ikkagi üksinda kohale minema.
Meid oli vähe, koos õpetajaga kuus inimest ja see oligi väga hea. Mulle ei meeldi, kui see väikene ruum on üle rahvastatud. Kõik olid sellised vaiksed inimesed ka, hea oli kohe olla. Kõige pealt jagas Janne kõigile vajalikud asjad ja siis hakkasime harjutuspaberi peal mustreid proovima. Mul ausalt öeldes väsis käsi nii ära, et mul tekkis hirm, kuidas ma selle mandala valmis joonistan. Mul hakkasid lausa randmed valutama (huvitav, kas see on borrelioosist tingitud?).
Ma õppisin, kuidas mandala sõrestikku teha, see oligi selle õpitoa kõige väärtuslikum osa. Selleks oli vaja sirklit, joonlauda ja malli ning edasi oligi lihtsalt lasta oma käel vabalt voolata. Mul oli natukene keerline, sest ma olin pisut pinges, aga ma andsin endast parima ja jäin lõpptulemusega enam-vähem rahule. Arenguruumi on kõvasti ja küllap ma ka arenen, kuid praegu proovin olemasolevate teadmistega veel mõned must-valged mandalad luua. Et käsi saaks voolavamaks ja mõte vabamaks.
Oli õpetlik ja tore laupäeva päev. Mulle nii meeldib joonistada ja mul on vahel nii väga kahju, et mu ema ei pannud mind õigel ajal kunstikooli. Mul on nii palju mõtteid, mida tahaks paberile panna, aga oskustest jääb puudu. Ma polnud ammu käsitöösalongis käinud, ei mäletagi enam, millal viimati. Ma loodan, et järgmine kord tuleb kiiremini, sest nii hea on vahel kodust välja saada...
Keegi ütles mulle just, et tema õlale sobiks see tatoona :) Ju siis ikkagi tuli välja :)
Teie Ennike
