kolmapäev, 22. oktoober 2014

Tilleoru matkarada ja Kooraste metsamaja

"Noh, venna, mis me järgmine nädalavahetus teeme?"
"Hmmmmmmmmmm, ma pole veel mõelnud...."
"Kas mõnda metsamaja on hilja broneerida?"

Onu Aivar agitaatori roolis ja Arvo organiseeria rollis. Viies nädalavahetus järjest. Nii tihedat sügist ei olegi meil varem olnud. Igaksjuhuks mainisin eile õhtul Arvole, et see nädalavahetus mina enam matkama minna ei taha :) Ta ütles õnneks, et võtame nüüd natuke rahulikumalt jah. Aga kuna me nüüd ikkagi korra veel kuskil käisime, siis talletan selle siia ka - no ikka selleks, et jääks meelde, kuigi jah... See matk jääb meile kõigile kauaks meelde naguniigi...

Me oleme võlutud Lõuna-Eesti maastikust. Ausalt ka. Pole kunagi sellesse süvenenud, kuid see on ikka hoopis teistsugune kui meie pool siin, Lääne-Eestis. Nendel seal on ikka orud ja nn mäed ja palju veesilmasid ja liivapaljandid ja allikad ja ... Igasugu asju, mida vaadata ja imetleda. Nii me siis sinnakanti jälle läksimegi. Arvo tahtis tegelikult Vällämäele minna, aga see oli broneeritud ja nii me pidime leidma uue koha. Uskumatul kombel olid kõik metsamajad kinni, ainult Kooraste oli vaba meile sobival kuupäeval. Sauna seal küll polnud, kuid tühja temaga - sauna saab Sipas ka. 

Laupäeva varahommikul oli äratus ja asusime teele: meie pere, Liivi pere, onu Aivar ja Karel-Carmen. Ilmateadet vaadates otsustasime, et peame oma matka tegema ära laupäeval, sest pühapäevane ilm tõotas tulla täiesti jama. Arvo oli välja otsinud Tilleoru matkaraja ja sinna me läksimegi. Mõnus rada oli - piisavalt raske, palju vaadata ja kogeda. Meessugu maitses imepuhta jõe vett ja ka allika vett - vahet nad ei tuvastanud. Poistele pakkus metsavendade punker suurt huvi, sest pikal haigeoleku ajal olid nad läbi vaadanud kogu "Tuulepealne maa" osad. Hästi palju oli erinevaid samblaid ja samblikke. Kopratamm oli küll tunduvalt lahjem Sipa omast, aga ikkagi vaadati üle. Ahja jõe vesi oli täiesti uskumatult puhas ja milline põhi! - seda lihtsalt peab ise nägema. 


Kui matkarada oli õnnelikult ja väsitavalt läbitud, sõitsime Koorastele, kus meid ootas ees kahekordne külm metsamaja. Robin tegi kohe tule üles ja Liivi hakkas süüa tegema. Tuba sai soojaks ja kõhud täis - kõik see küünlavalgel. Õhtu oli nii mõnus - Liivi mängis kitarri ja kõik laulsid - eeslauljana Sebastian. Seebu on tänu mitmetele üritustele õppinud päris kenasti juba koos laulmist, ei rutta enam teistel eest ära. Ja laulusõnad on ka peaaegu peas. Tore on see, et kõik laulsid, olenemata soost ja vanusest - isegi meie armsad teismelised :) Õhtusöögiks oli praepekk (Aivari, Seebu ja Robini lemmar) ja boršisupp - et kere ikka sooja saaks. Toas sai pliidi peal süüa teha, kuigi see pliit oli ikka tõeline nikats. Suure töö ja vaevaga aga on kõik võimalik - isegi hommikused pannkoogid. 


Nagu öeldud - jääb see metsamaja meile kauaks meelde. Jääb meelde, sest meie Seebuga juhtus seal õnnetus, mille haavu me lakume nüüd suures rahus ja vaikuses. Õnnelik õnnetus oli, kui nii võib öelda, aga pikemalt ma sellest ei kirjuta, sest Seebu ei luba :)

Igatahes jääme endale kindlaks, et Lõuna- ja Kagu-Eesti matkarajad on parimad ning metsamajad oma algelises elektri - ja veepuuduses nii õdusad ja mõnusad. Kui teil vähegi mahti, tahtmist, aega ja energiat on, siis püüdke ikka matkata ja lastele selliseid elamusi pakkuda, sest see annab neile nii palju. Isegi, kui asjad ei lähe alati 100% hästi. Sebastian ütleb, et Kooraste metsamajja ta ei taha enam MITTE KUNAGI tagasi minna - ka see on mälestus, mis annab talle peale negatiivse edasi tegelikult ka positiivset - ta nägi sel ööl ja sai kinnitust, et me kõik, erandlikult KÕIK, armastame teda nii palju :)

Eestimaa sügis on olnud sel aastal imeliselt kaunis. Loodetavasti olete seda tähele pannud ja oma hinge jäädvustanud, et külmale talvele vastu minna. Meie võtame nüüd natuke rahulikumalt ja mõtleme vähe kodusemaid tegevusi välja - ikka selleks, et külmale talvele vastu minna :)



kolmapäev, 15. oktoober 2014

Head tegemas vol1

Käsitöö on minu teraapia. Anne ütleb, et see on väga hea. Mina ise ütlen, et see on midagi, milles ma olen hea. Arvo ütleb, et ma olen hulluke, sest asjad valmivad niimoodi linnutiivul ja ta ei saa aru, kuidas saab nii kiiresti ja nii palju. No saab. Ma ei saa ka aru, kuidas ta nendelt joonistelt, mida ta igapäevaselt kasutab, üldse midagi aru saab, aga näed - ta saab. Nii saan mina ka. Seda, milles olen hea. Ja kui Sa oled milleski hea, siis saab seda jagada ka sinna, kus ehk tuntakse tehtud tööst rõõmu (mitte nagu üks neetud sall...).

Otsustasin panustada lastesse, sest nemad rõõmustavad alati. 

Triinu blogis  märkasin üleskutset partide valmistamiseks Eesti vähihaigetele lastele. Triin on ise pardi juhendi kirja pannud ja jagab seda tasuta nendele, kes tõesti soovivad vähihaigetele lastele parte heegeldada. Kuna heegeldamine on üks selliseid käsitööliike, mida ma valdan kinnisilmi ja igatmoodi, siis ma ei kahelnud hetkeks ka, et ma soovin ka kaasa lüüa. Parte võetakse vastu aastaringselt, nii otsustasin esialgu teha 10 parti ja edaspidi, kui midagi muud teha pole, teen veel. 


Mulle nii meeldivad need väikesed pardikesed. Ja neid on tõesti väga lihtne teha. Kui tunned, et soovid ka selles projektis kaasa lüüa, siis võta ühendust Triinuga, kelle blogile ma eespool viitasin. Me ei saa ära võtta laste valu ja vaeva, kuid me saame neile teha väikese kingituse, mille sees on palju häid mõtteid ja soove. Osale julgesti! 

Teiseks otsustasin kaasa lüüa Kohila valla puudust kannatavatele lastele jõulurõõmu valmistamise projektis. Üleskutse leidsin facebookest ja liitusin suletud grupiga. Antud on päris palju lapsi ja nende vanused, kolmele lapsele oli järgi kirjutatud sulgudes "puudega" ja ma sain kohe aru, et need lapsed on minu lapsed.... Ostsin endale Mari-Liis Lille VÄGA HEA raamatu amiguruumitehnikas mänguasjade heegelamisest  ja asusin tööle. Taaskord julgen öelda, et kui vähegi heegeldada oskad, siis nende õpetuste järgi mänguasjade valmistamine ei ole üldse raske. Natuke aeganõudev, seda küll, aga mitte raske. 


Keenias on lapsed, kes vajavad mütse. Neile tegin ka :)


Veel osalen "Jõulud haiglas 2014" projektis, mille kohta leiad infot Laura blogist .

Kõik minu head teod on seotud lastega, sest nii see lihtsalt on. Mu oma lapsed vaatavad minu käsitöölisi saavutusi ja ei jõua mind ära kiita. Kiita selle eest, et teen teiste lastele. Aga ma teen seda rõõmuga.

Mina tänan siinjuures Laurat, kes andis mulle tasuta 10 paari silmi (lisaks nendele, mida ise ostsin tema käest) ja Gerlit, kes andis oma puuvillaseid lõngasid šokolaadi eest heategevuslikuks otstarbeks. Suur, suur tänu! 

 Kui tunned ja tahad ja oskad - aita ka! Kohilasse oleks hädasti vaja mänguasju juurde, sest soki- ja mütsikudujaid jagub, aga mänguasju on natuke vähevõitu. Samamoodi tehakse parte aastaringselt - anna ka oma panus, kui oskad ja soovid :) Ja no need jõulude ajal haiglas olevad lapsed... 

Teeme head üheskoos!



pühapäev, 12. oktoober 2014

Hüpassaare matkarada

Käisime eile Soomaal, sügisvärvides raba ja laukaid imetlemas. On uskumatu, millistes toonides on sügisene raba - värvid ulatuvad helerohelisest roosani välja ja silmailu peaks jaguma kõigile, kes vähegi näha oskavad. Rada ise oli hästi kerge. Pikkust vaid 5 kilomeetrit ja enamus sellest laudtee. Metsavahel olevale laudteele oli ka võrk peale pandud, et libe poleks. Seekord käisime koos Aivariga ja Robin kahjuks pidi oma 39 kraadise palavikuga kodus olema. 


Meessoost isikud maitsesid laukavett, pidavat olema natuke kasemahla maitsega. Ilm oli ilus, natuke tuuline ainult, kuid ei midagi hullu. Piknik oli maitsev :) Ja isegi ühte arglikku lammast sai katsuda - selle üle oli Sebastianil eriti hea meel. 

Rohkem ei julge midagi öelda.

Kui teile meeldivad sügisvärvid ja kui teile meeldib seda fotosilmaga püüda, on raba praegu just õige koht, kuhu minna. Ma ei hakka ütlema, et just praegu uurib Arvo erinevaid matkaradasid :D No ei ole veel isu täis... Ainult poisid on nüüdseks mõlemad haiged, Robin väga ja Sebastian natuke. Sügisrõõmud...