esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Taaskasutus ja kunstitund

Taaskasutus ei ole tänapäeval enam mingi uudissõna. Me kõik tahame ju rääkida kaasa, kui ökod me oleme ja kuidas me erinevaid materjale ringselt kasutame. Mina väga öko pole. Või noh, eks natuke ikka olen, aga mingi paduöko kindlasti mitte. Aga mulle meeldib meisterdada ja eriti meeldib mulle meisterdada erinevatest vahenditest, mis mulle pihku satuvad. Mulle meeldib kunsti- ja käsitöötundides panna lapsi natuke rohkem mõtlema ja oma loovust kasutama. Mõnikord mul on kahju, et tänapäeva lapsed ei viitsi pingutada. Mulle on jäänud mulje, et lastele on üks asi kõige olulisem - et saaks oma töö esimesena valmis. Oluline ei ole mitte see, et asi oleks ilus, vaid oluline on, et saaks ruttu valmis. Ma ei taha üldistada. Loomulikult on igas liitklassis ka paar sellist last, kes oma töid lihvivad ja natuke ka vaeva näevad, kuid mida kõrgem klass, seda vähem selliseid lapsi klassis on. 

Munarestist krokodill (minu tehtud)

V ja VI klass said ülesandeks meisterdada munarestist mingi loom. Kasutada võis munaresti, liimi, kääre, guašše. Ajalimiiti ei olnud ja ainus tingimus oli, et valmistöö peab meenutama mingisugust looma. On hämmastav, kui ruttu nad töö valmis tegid. Ma ei tahaks üleliia kriitiline olla, kuid eks seda kiirust oli ka töökvaliteedis näha. Vahest mõtlen, et võibolla üks teine kool teebki õigesti, et ainsad kunstivahendid on A4 ja värvipliiatsid V klassis, sest ega nad suurt miskit teha ei viitis ka.


Poiste kunstiteosed. Üks mu tublimaid poisse küsis, et kas ta saab selle töö eest oma esimese nelja kunstis. Ma hindeid ei pannud. Tegelikult on nad tublid poisid ja ega ideed ei olegi ju pahad. Absoluutselt ka mitte. Ainus asi, mis mind vaevab, ongi seesama kiirus. Ma ei tea, kas mul lihtsalt on naiivne ettekujutus või milles on probleem, aga mulle tõesõna tundub, et kui õige pisut rohkem vaeva näha, oleks paljude tööde lõpptulemus tunduvalt parem. Igatahes tuleb välja, et munarest on üks igavesti tänuväärne toode. Ka kunstitundi:) Iseasi, kas on viitsimist putitada.

Vastupidine olukord valitseb natuke noorematest õpilastest koosnevas liitklassis. III ja IV klass  meisterdavad akvaariume. Klass on jaotatud kaheks rühmaks ja antud hetkel on nad seda tööd teinud juba kaks tundi. Kolmas läheb kindlasti veel ja eks reedel paistab, kas nad saavad tööd valmis. Taaskord ei ole mingisugust ajapiirangut. Täpselt nii kaua teevad, kuni nad oma töötulemustega rahule jäävad. Minu tingimusi nad teavad. Seekord on neil kasutada suurem kast ja absoluutselt kõik vahendid, mida kunstiklassist ja selle juurde kuuluvast abiruumist leida võib. Ja leida on sealt üsna palju. Nii uut kui vana.


Tööd ei ole küll veel valmis, aga nagu te isegi näha võite, siis  nad on tõesti vaeva näinud. Loomulikult on ka nendes rühmades selliseid  lapsi, kelle panus tehtavasse rühmatöösse on minimaalne ja kui see laps peaks seda tööd üksi tegema, siis tulemus ei pruugiks olla eriti hea. Hetkel päästab selle lapse naha just see, et ta on üks liige rühmast, kuhu teadlikult on kokku pandud nii käeliselt tugevamaid kui ka nõrgemaid tegelasi.
Ja siis käivad I ja II klass mul sabas ja ütlevad, et nemad tahavad ka akvaariumi teha ja siis nad tahavad veel munarestist loomi teha ja siis nad tahavad papist loomi teha:D Ja mina olen rõõmus. Suurem osa minu õpilastest on poisid ning tegelikult on nad väga tublid ja eks ealine iseärasus ju olegi see, et kes meist ikka 13-aastaselt hullult munarestist looma tahtis teha? Aga väikesed veel tahavad. Natuke suuremad väikesed on veel püüdlikud ja neile on oluline õpetaja kiitus. Ja suured poisid on ju tegelikult  tublid, sest midagigi nad ju ikka teevad. Kuid karistuseks suuremat sorti laiskuse eest saavad nad nüüd paar tundi õigetes proportsioonides inimest joonistada. Nii karm õps olen küll:D

Minu papist elevant. Idee sain sellest blogist ja papiloomi teevad hetkel III klassi lapsed
Tahtsin teile lihtsalt näidata, kui kerge vaevaga saab kasvõi oma lastega meisterdada erinevaid asju. Polegi rohkemat vaja, kui paari munaresti ja ühte pappkasti ning neid peaks ju kodus ikka leiduma. Kui veel kokku kraapida kõik pakkepaber, natuke pabernööri, olemasolevad kattevärvid, pisut tahtmist ja natuke rohkem aega, siis kunstiõpsid on hiljem teile tänulikud, sest sealt kasvavadki välja need lapsed, kes ei pea iga õpetaja poolt väljapakutud töö peale ütlema: "MA EI OSKA!!!!". Oskavad küll ja hästi oskavad. Eneseusaldust on ainult vähevõitu ja jube kiire on ka koguaeg.

laupäev, 28. jaanuar 2012

Õues on külm

Mina sellise külmaga keeldun õue minemast. Kui mõned soovivad, siis lasku käia, aga mind naljalt täna toast välja ei saa. Ainult nii paljuks, et auto sooja panna  ja siis toast autosse joosta:D Noh, nii õudne see asi muidugi ka pole, aga ega väga palju parem ka mitte. Igatahes tähendab see Sebastiani jaoks tubast päeva, sest mingil põhjusel ei olnud ta nõus  Robiniga õue minema. Tubane päev tähendab korralikku koristust ja soki kudumist:)
Aga mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. Ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, et Robin on ikka julge tüüp küll. Ausõna! Ta mängis Sebastianiga farmeri mängu. Täiesti kahekesi ja võttes teadlikult suuremat sorti riski, et ta saab karvustada. 


Robin ja Sebastian ei saa tegelikult kahekesi lauamänge mängida, sest kui Sebastian kaotab, kargab ta koheselt Robinile kallale. Ma olen sellesse sekkunud heaga ja kurjaga, ennetavalt ja selgitustööna hiljem, kuid tulemus on ikka üks ja seesama - Robin saab peksa. Kui me koos mängime, siis seda ohtu pole, st mina pean ka mängus olema või paremal juhul isegi Sebastianiga koos tiimis. Farm on suhteliselt raske lauamäng. Seal peab loomi koguma ja vahetama ning mängus on ka kuri hunt ja rebane, kes erinevaid loomi ära söövad. Seega - taktika peab olema, riskima peab ja õnne peab ka olema. Seda enam ma imestan Robini julgust, kui ta tegi Sebastianile ettepaneku seda mängu mängida. 


Ma küsisin Robinilt, et ega ta pole jalgpalliga viimastel päevadel vastu pead saanud:D Tuli välja, et ei ole. Igatahes - sel korral Robinil vedas, sest Sebastian võitis. Ma vaatasin nende mängu köögikaare alt pealt ja mõtlesin, et on kaks võimalust. Esiteks, Sebastian on jätnud eelnevatel kordadel mängu jälgides meelde hulga erinevaid vahetuskombinatsioone ja reastanud need paremusjärjekorda (oma peas muidugi). Teine võimalus on, et tema enda loogika töötab suurepäraselt, sest selles mängus ainuüksi heast õnnest ei piisa. Robin eriti õnnetu polnud, et pähe sai. Vähemasti ei saanud karvustada. Minul on aga hea meel, et Robin ikka üritab koguaeg ja ei ole siiani alla andnud, kuigi ma ei pahandaks, kui ta seda teeks. Me vahest natuke naljatame ta üle, et ta on jalkamaniakist kanaema:D Ta ise ütleb selle peale, et "ja kui olengi, mis siis?!" Tegelikult aga on mul siiralt hea meel, et Robin viitsib temaga vaeva näha ja mis seal salata, eks lapsehoidmisprotsessis on Robinil ka võrdlemisi suur roll, sest Robin on ainus, kes peale minu ja Arvo Sebastianile päriselt ka sobib. Isegi siis, kui vanaema teda hoiab, peab Robin ka olema, sest vanaema ei tohi mingil juhul talle süüa anda ega riietamisel abistada ega lohutada ega...jne. Aga nagu näha, siis Robin sobib nii kaua, kuni ta lauamängus haledalt pähe saab. Juhtub see Robin aga lauamängus võitma, siis.... Pole vennaarmastust enam olemaski.

kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Natuke tõsisemat juttu ka

Nii. Aega on läinud ja sellest on nüüd möödas neli kuud, kui Sebastianile pandi kolme eriarsti otsusel diagnoos - ebatüüpiline pervassiivne arenguhäire. Minu jaoks kõlab see lihtsalt "isevärki" või "jooneline", kuid fakt jääb faktiks - päris tavaline ei ole ta kindlasti. Oleme end natuke harinud ja uusi kontakte loonud, erinevaid abistamisviise otsinud.  Teinud tulevikuplaane ja tundnud rohkem või vähem muret oma lapse tuleviku pärast.

Tahtsin teiega jagada raamatusoovitust. Ma olen lugenud palju raamatuid seoses autismiga ja nendest kolme soovitan teilgi lugeda. Miks? Lähisugulased võiksid seda teha kasvõi selle pärast, et paremini mõista ja mittesugulased võiksid neid lugeda puhtalt enesearengu eesmärgil (eriti, kui te töötate lastega), sest te ei tea iial, kus te puutute kokku mõne autistliku lapse või noorega.

Üks hästi kerge ja lihtne lugemine on Fiona Bleachi "Igaüks on erinev". Raamat on mõeldud tegelikult nendele, kelle õde või vend on autismispektrihäirega. Seetõttu on see hästi kergelt ja lihtsalt loetavalt koostatud raamat, kuna eeldatavalt on lugeja noor. Sealt saab palju häid näpunäiteid, kuidas erinevates olukordades käituda ja milliste veidrustega võib selliste inimeste puhul kokku puutuda. Mina sain sealt olulist teavet selle kohta, kuidas lahendada Robini ja Sebastiani vahelisi probleeme nii, et mõlemad oleksid enam-vähem rahul.
Teine raamat on Mark Haddoni "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal". Seda võib nimetada omamoodi mõrvajuhtumi uurimiseks. Mõrvatud on koer ja mõrvarelv on aiahark. Uurijaks ja jutustajaks on viieteistkümne aastane Christopher Boone. Ta ei ole aga tavaline teismeline, sest põeb Aspergeri sündroomi, üht autismi vormi. Ta teab väga palju matemaatikast ja loogikast, kuid väga vähe inimestest ja eriti nende tunnetest. Ta armastab nimekirju, seaduspärasid ja tõde, vihkab kollast ja pruuni värvi, ega taha, et teda puudutataks. Christopheri maailm on olnud seni väga piiratud, kuid otsus koera surma uurida, toob talle kaasa ootamatud tagajärjed. Haddon kirjeldab Christopheri maailma ilma sentimentaalsuseta, ning võib-olla just seepärast on tegemist tõeliselt liigutava, naljaka ja usutava teosega. 

Kolmas raamat on Daniel Tammeti "Sündinud sinisel päeval". See on neist kolmest kõige keerukam raamat, sest see on Aspergeri sündroomiga inimese kirjutatud ja mõningaid tema kirjeldusi on keeruline jälgida ja mõista. Raamatu põhipoint on aga ikka ja jälle see, kuidas Daniel ei suutnud leida endale lapsepõlves sõpru ja oli võimetu suhtlema, kuni  nooruseani välja, mil ta õppis iseseisvalt elama ja ka armuma. Danielil on väga kõrgelt arenenud matemaatilised võimed ja ta suudab nädalaga ära õppida uue võõrkeele. Matemaatilised tehted on tema jaoks midagi muud, kui samm-sammulised arvutused. Raamat kirjeldab väga ehedalt autisliku inimese tundeid seoses suhete ja sundtegevustega. Mina, kui autistliku lapse ema, nägin selles raamatus väga palju sarnast oma lapsega. 

Lapsed Varbolas küsivad, miks Sebastian keelt koguaeg suust välja ajab? Mis ma oskan kosta. Ta teeb seda tõesti palju. Küll suunurkadesse, küll nina otsa. Olen tähele pannud, et enda jaoks närvilistes olukordades ta teeb nii rohkem, seega, võib järeldada, et minu töö juures käimine tekitab stressi. Stressi algpõhjus on kindlasti nimesed, sest suhete osa on tema jaoks kõige keerulisem osa. Üldiselt on nii, et kui keegi teda koolis kõnetab, siis ta läheb minu laua alla ja sel pole mingisugust tähtsust, kas kõnetaja on laps või täiskasvanu. Riina juures ta puges peadpidi kõrvitsa taha ja ajas pepu püsti, sest Liivi tahtis temaga rääkida. Koduses olukorras ta kipub panema ka nägu vastu maad, kui ta ei taha, et temast välja tehakse. Seetõttu olen alati ölnud, et kui ta selliselt käitub, siis tasub eemalduda.
Ühine joon Danieli ja Christopheriga eelkõneldud raamatutest on Sebastianil ka numbrid. Siiani ta tegeles ainult loendamisega ja liitmisega. Nüüd pakub talle huvi korrutamine. Üleeile õhtul jagas ta oma teadmisi Robiniga, kui ütles talle, et kaks korda üheksa on kaheksateist ja oot-oot, alati peab olema kaks rohkem või vähem:D Järelikult on kaks korda kaheksa...jne.
Meie lihtsalt kuulasime ja mõtlesime, et huvitav, millal ta avastab, et tähed on peaaegu sama huvitavad kui numbrid?! 
Ma jagaks teiega ühte soovitust veel. Tartu Ülikooli Televisooni lehel on üleval videokonverents "Andekusest - nähtavast ja peidetust". Kogu konverents on äärmiselt huvitav, kuid Tallinna Kesklinna Lastepolikliiniku psühholoog Kai Teeäär räägib oma ettekandes Aspergeri sündroomiga laste andekusest ja ka sellest, millist kahju saab tegelikult laps, kelle vaimseid probleeme ei diagnoosita (näiteks valehäbi tõttu). Kai Teeäär on ka Sebastiani psühholoog ja ma tunnen siiralt, et me oleme heades kätes:) Autism ja andekus käivad tihti käsikäes. See andekus on küll üsna kitsapiiriline ja valdkonnapõhine, kuid siiski märkimisväärne. Kai Teeäär on pühendunud oma töös just autistlike laste probleemidele ja võttes aluseks erinevaid uuringuid, siis antud probleem on Eesti Vabariigis järjest süvenev.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et kui ma varemalt arvasin, et küll kõik loksub ise paika, siis nüüd ma olen end viinud kurssi erinevate probleemide ja lahenduste otsimisega ning olen veendunud, et me ise saame väga palju ära teha oma lapse heaks, aga seda eelkõige ainult siis, kui me ei istu käed rüppes ja ei oota, et küll kõik ise paika loksub. Siinkohal mainin veelkord, et kui keegi tunneb isiklikult kedagi, kes tahaks saada isevärki lapse tugiisikuks, siis andke talle meie perest teada. Meil oleks teda hädasti tarvis:)
Seniks aga - häid lugemiselamusi!

pühapäev, 22. jaanuar 2012

Varbolas talverõõmustamas:)

Ega ilusat talve ei saa maha vihastada. Mul mees kodus, lund rookima ei pea ja siis võib ju jälle talve nautida. Ainult kodu juures kelgutamine-suusatamine muutub tüütuks, seetõttu tuleb lapsi natuke kaugemale ka vahepeal viia. Muidu ütlevad veel kevadel, et neil on nii jube igav talv olnud. Liisu tuleb ka kodust välja tassida - see on kindlamast kindel, sest muidu ta ei saagi aru, et õues on talv. Ainult autosõitu kirub.


Sellised ilusad talvepäevad tuletavad meelde, kui mõnus on tegelikult Eestis elada. Olgu, ma olen nõus Kristinega, kes väidab, et lume kantimine ühest kohast teise on jäle, kuid ma usun, et Kristine on nõus ka minuga, kui ma ütlen, et kui parasjagu ei pea lund rookima, on ikka väga mõnus lumehanges  talverõõme nautida. 


Mõned kelgutasid, mõned suusatasid, mõned pildistasid. Mõned katsusid näoga lund ka:D Sooja teed ja võileibasid said kõik, kel soovi oli. Kõik jäid terveks, suusad sobivad homme kehalise kasvatuse tundi kaasa võtta ja eks toredam oli ikka, kui keldrimäe pealt alla lasta või koduhoovi teel suusatada.


See kõik oli heaks vahelduseks hetkel päevakorras olevale NSF, TSF, MSF ja nende tuumade tuupimisele:) Robin püüab mulle küll terve õhtupooliku selgeks teha, et tal läks lumi kõrva ja kõht on lahti ja külmavärinad on ja kraaditud on ka igaksjuhuks - lootus ju sureb viimasena, et äkki üks korralik haigus on teda tabanud. No ei taha kuidagi, et nädalavahetus otsa saab. Kahjuks saab ikkagi ja homme jälle kooli- ja tööpäev. Sebastianil on homme rõõmupäev. Ei pea Varbolasse minu töö juurde tulema ja ei pea vanaemaga ka olema - temal on homme veel issi:)
Olgu neil ja meil ja teil ka tore!

kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Ei saa kohe mõõdukalt...

...alati peab ikka üle mõõdu. Kui sajab vihma, siis isuga. Sajab lund, jälle isuga. Miks ei võiks olla nii, et sajab ning siis on kõik ilus ja valge. Ei! Ikka peab sadama nii, et oksendamiseni saab. Mulle ei meeldi, kui hommikud algavad selliselt, et peale hommikukohvi pead õues kaks tundi lund loopima, et koduhoovist välja saada. Mulle meeldib, kui on nii palju lund, et sinna sisse ei pea ära uppuma. See ilmataat peab ikka alati üle pingutama. 


Ikka need ühed ja samad lumerookijad: Ennike, Lea ja Mart. Ma ei hakka isegi mainima, kui vana Mart on. Ühismaja võlu eksole? Kõik tahavad koduhoovist välja saada, aga ainult mõned lollid peavad selle eest hoolt kandma, et ikka saaks ka välja. Ma ei ole ärritunud, üldse ei ole. Vähemasti enam mitte, sest kaks tundi lumerookimist mind ei tapa, kuid kuskil kripeldab ikkagi, et miks koguaeg üks ja seesama seltskond peab tegema. Kohutavalt hea meel on mul selle üle, et Leal oli täna vaba päev, sest muidu ma julgeksin kirjutada, et ma keen vihast.

 Sebastian rõõmustab alati lume üle, olgu siis mõõdukalt või mitte:)

Peale suuremat sorti lumerookimist ei jää muud üle, kui tuleb soojas toas saia küpsetada - kõrvitsasaia. Selle retsepti järgi. Muidu tegin kõik samamoodi, aga jahu panin vähemasti 100 grammi rohkem, sest muidu poleks saanud taigent üldse vormidagi. Peale seda, kui olin taigna kerkima pannud, pidin minema ema sõidutama ja kui koju tagasi tulin, ootas mind pliidi peal selline vaatepilt:


Sebastian ütles, et mõtle, kui äge oleks olnud, kui sa poleks kausile kilet peale tõmmanud. Ma ei hakka pikalt peatuma sel teemal, et talle väga meeldib, kui kellelgi läheb midagi nihusti. Õnneks oli mul kõik kontrolli all, või siis selgemalt väljendades kile all, ja mingit katastroofi ei juhtunud. Vormisin kenad saiad: 


 ...ja ühele saiale panin peale kõrvitsaseemneid, sest ma olen tõeline seemnefriik. Teise saia jätsin seemneteta ja seda ikka lootuses, et äkki siis Sebastian sööb ka minu tehtud värsket saia. Vanasõna ütleb, et lootus sureb viimasena ja mis seal ikka kosta - kõrvitsasaia suhtes lootus suri. Pole mingit vahet, kas seemned või mitte, jäle on igal juhul. 


Tegelikult ei ole jäle ja ma soovitan retsepti soojalt. Mina sain kõrvitsasaia esimest korda Riina juures, tädi Naima tegi. Temal retsepti ei olnud, sest tema tegi tunde järgi. Mina aga ei oska veel niimooditunde järgi. Kuna mulle nii väga tädi Naima sai maitses, pidin endale ka tegema. Ja tuli hea, ausõna. Ärge Sebastiani arvamust kuulake, sest tema arvates on kõik uued asjad jäledad ja mõned vanad ka:D
Homme pidi meie juurde saabuma lumetuisk... Ikka mõõdukalt ja üle selle:)

pühapäev, 15. jaanuar 2012

Talverõõmus

Ärge saage valesti aru - postituse pealkirjas ei ole kirjaviga:) Ma olengi talverõõmuS - vähemasti täna. Kui te oleksite mind näinud eile hommikul 7.30 Tallinna Ülikooli poole sõitmas pisaratevoolus, siis te kahtleks minu talverõõmus sama palju kui ma ise, aga kes vana asja meelde tuletab, sel ...jne. 
Lõpuks ometigi sai sügis läbi ja selle üle on mul isegi siis hea meel, kui hommikul ärgates on toas vaid 17 kraadi sooja või kui peab raske puukorviga teisele korrusele ronima või  kui saabud peale pikka töö- ja ülikoolipäeva koju ja pead minema lund rookima. Ikkagi on hea meel, sest kõige enam ma jälestan sellist ilma, kus sajab lakkamatult vihma. 


Lõpuks ometigi saab päriselt suusad ja kelgud garaažist välja võtta ja ametlikult talverõõme nautida. Millegi pärast Sebastian ei taha sel aastal suuski alla panna, aga kelgutada tahab küll. Katariina sai uued suusad ja suustab mõnuga, kuigi ega kelgutamisestki ära ei ütle. Jalkamaniakkidel on suht savi nii kelgust kui suuskadest, sest olenemata ilmast on neil jalas putsad ja pall lendab. Vähemasti ei ole valus kukkuda ja no riided on ka lihtsalt märjad, mitte porised. 


Me tegime ka poistega ühe jalkaturniiri. Mängureeglid olid suht lihtsad. Mina ja Liisu Robini ja Erlendi vastu. Nende värav oli igal pool ja meil väravat polnud:D Nad said jumala haledalt pähe, seis jäi 22:0. Te ei kujuta ette, kui närvis nad olid meie väga kasulikest reeglitest. Me natuke muidugi terroriseerisime ka neid, kui reegleid vaadata, aga võttes arvesse, et nemad käivad jalkatrennis ja meie oleme Liisuga suht mittesportlikud tüübid, siis meie arvates olid reeglid siiski leebed. Ja kuhu jääb siis mängurõõm! ekole...


Seebul on õues tunnel ka. Selle ta tegi eile, siis kui Robin ja Erlend jalkat mängisid ja mina ülikoolis olin. Talle väga meeldivad igasugused kohad ja asjad, kuhu saab sisse pugeda ja välja ei paista. Küllap sellest tulenevalt on tal ka oma tunnel jalkaplatsi juures. Sebastian on üldse suur talvenautija. Tema lemmikaastaaeg on talv. See võib tuleneda sellest, et talle väga ei meeldi päike, kuna see olevat nii ere. Samas lumi on ju ka ere, nii et mine sa võta kinni. Aga ometigi meeldib talle talv väga - kelgutamine, lumekujude tegemine (see ei pea olema tingimata lumememm, seetõttu kirjutasingi "kujud"), lume rookimine. Ta on muuseas suur abimees koos Robiniga, kui on vaja lund rookida.



Igatahes - minge õue! Ma ei saa öelda, et talv kuulub mu lemmikaastaaegade hulka, kuid kui ma pean valima vihma ja pori ning külma ja lume vahel, ma valin viimase. Ja tegelikult ei ole täna veel külm, külmaks pidavat minema alles uue nädala keskel. Kui te suusatada ega kelgutada ei taha, mängige jalgpalli (enda reeglite järgi muidugi) ja no siis pole päris kindlasti külm. Meie teeme nüüd kaminasse tule ja joome sooja teed ning naudime vaba päeva edasi.

pühapäev, 8. jaanuar 2012

Vanaisa juures töötoas

Mõned inimesed on segasemad kui teised inimesed. Meie pere kuulub raudselt sinna rohkem segasemate hulka, aga me ei lase end sellest häirida. Meil aegajalt ikka tulevad sellised veidrad ideed, et ei julge minu emale isegi mitte mainida, kuna tema on kohe esimene, kes arvab, et me oleme segased:D 
Igatahes juhtus nii, et saades inspiratsiooni käsitöödidaktikast ja avastades, kui mõnus on töötada puuga, oli minu kindel soov esimesel sessijärgsel vabal päeval minna Sippa töötuppa.  No ja mis seal siis nii segast ikka on? Muidu ei olekski, kui poleks talv. Töötoas ju puudub küte ja seetõttu ei tasu sinna oma nina ennem pista, kui päike soojendab maailma. Aga kui minul on mingi kinnisidee, siis mind ei anna ümber rääkida ja mul on jube hea meel, et mu pere isegi ei ürita seda, sest nad tahavad ise ka sama segased olla kui mina.


Meil oli käsil palju projekte. Igaüks tahtis oma. Minul oli natuke pedagoogiline soov, Robinil praktiline ja Sebastiani soovi ei teadnud me tegelikult päeva lõpuni. Arvo soov ja tahtmine oli kõiki aidata ja õpetada või siis tegelikult võib ju öelda ka nii, et see oli minu soov Arvole:D Ma ütlen ausalt, et meil oli väga tore. Jah, ilma vastu ei saa ja külm hakkas ka lõpuks, kuid ma ei kahetse mitte ühtegi maal veedetud hetke.


Mis me siis täna valmis tegime või käima lükkasime? Ma mõtlesin tükk aega, mida ma teha tahan ja eelmisel õhtul ma mõtlesin välja, et  me teeme Sebastianile täheklotsid. Sebastian on numbritega suur sõber. Hetkel on põhiteema kellaeg ja korrutamine, kolmnurgad pakuvad ka huvi - neid näeb ta seal ka, kus meie isegi ei mõtle sellele. Väga vähe huvi pakuvad talle tähed, häälikud, sõnad. Loomulikult ta tunneb mõningaid tähti, kuid see on selline suvaline ja juhuslik.  Muidugi võiks ju osta poest ka täheklotsid, kuid nendes on liiga palju märke, numbreid ja pilte ning minu arvamus on, et täheklotsidest võiks saada ikkagi kokku laduda kergemaid lihtlauseid. Robin soovis teha riidenagi, sest tema on selline praktiline poiss ja ta ütles, et siis oleks Sebastianil jube hea oma jope ja püksid sinna riputada. Sebastiani soovist ei teadnud me midagi. Me aitasime tal lihtsalt mõõta ja paika panna, aga me isegi  ei teadnud, mida ta teha tahab. Kui küsisime temalt, et mis ta teeb, oli vastus päeva lõpuni välja "Ei ütle!"


Ma armastan oma pere! Ausõna. Minu arvates ei ole midagi mõnusamat, kui olla koos ja teha koos. Mul on nii hea meel, et meie poisid tahavad teha, käia ja olla. Me arutlesime Arvoga selle üle, et kui poisid on suureks kasvanud, siis kas nad võiksid öelda, et neil on olnud tore lapsepõlv ja me leidsime, et ega neil millegi üle nuriseda küll ei ole. Mul on vahest hirm. Hirm meie Sebastiani pärast, kuid sellised päevad tekitavad minus tunde, et tegelikult on kõik hästi ja ma usun siiralt, et temast kasvab üks tore ja mitmekülgne inimene. Robini pärast ma pole sellist hirmu tundnud - tema süda on  õige koha peal kogu aeg olnud. Ja ma usun siiralt, et sellised tegevused ja olemised üheskoos annavad meie poistele pagasi. Pagasi olla õnnelikud.


Sebastiani töö on poolik. Kuna me ei teadnud päeva lõpuni, mida ta teha tahab, siis me ei saanud teda ka rohkem abistada kui abistasime. Nüüd me teame, mis sellest tuleb ja me teeme selle koos valmis naguniigi ja siis näitame teile ka, mis tema plaan oli.
Võibolla tundub teistelegi, et me oleme nats opakad, kuid tegelikult ma arvan, et küll on tore, et just meie neljakesi oleme kokku sattunud. Igav meil juba ei hakka ja uskuge mind - me läheme juba varsti jälle töötuppa. Olenemata ilmast. Põhiline on ju, et oleks tore!