Elu esimene heegeldatud vaip

Mul ei ole viimasel ajal käsitööga eriti sooje suhteid olnud. Ma kuidagi pole tundnud inspiratsiooni midagi uut teha ja kõik, mis olen juba teinud, tundus igav. Pole nagu kellelegi midagi teha ka. Lapsed on kõik suureks kasvanud ja ei soovi enam mänguasju või tädi (vanatädi) kootud kampsuneid. Mul on küll üks tellimustöö näpunukkude järgi ootel, aga ma pole suutnud end kokku võtta ja kuduma hakata. Kuigi peaksin. Selline nikerdamine on ajakulukas ja mul ei ole tunnet peale tulnud. Vabandust, Liis :) 

Lisanne kirjutas mulle paar nädalat tagasi messengeri, et tema tahaks väga heegeldatud vaipa ja kas mina oskan teha. No mina muidugi ei teadnud, kas ma oskan teha, sest ei olnud varem teinud ja heegelnõela suurus 10 mm oli natukene hirmutav. Aga! Ma siiski otsisin mustri ja tellisin vajalikud materjalid ja ka selle hirmus suure heegelnõela ja ütlesin Lisannele, et ma võin proovida. Kuna materjal ja heegelnõel sai ostetud Lisanne raha eest, siis olin natukene paanikas, et äkki ma ebaõnnestun ja tema kulutatud raha läheb vastu taevast. Sellesse samasse aega jäi ka Kristeli soovitus mul teha midagi ilusat oma väikeste armsate valgete kätega :) Ikka selleks, et meel oleks rahulikum ja et saaks lõpptulemusest rõõmu tunda. 

Sain materjalid ja õpetuse kätte ning vaatasin seda skeemi ning miski ei tundunud raske. Ainult aassilmused, kinnissilmused ja sambad ja no neid oskab igaüks teha, kes vähegi heegeldamisega kokku puutunud. Ootasin väga seda hetke, et tegema hakata. Oi, need esimesed silmused tundusid rasked, sest heegelnõel oli suur ja jäme ning trikotaažpael samuti jäme. Heegelnõel tuli koguaeg silmusest ära ja kuna ma hoian heegelnõela valesti (jajah, ma olen selle pärast koolis palju vastu päid ja jalgu saanud), siis tõenäoliselt see oli ka põhjuseks, miks heegelnõel silmusest koguaeg ära tuli. Aga ma olin väga jonnakas ja pusisin muudkui edasi. 

Mida ma ei osanud oodata, olid haiged sõrmed. Peale esimest heegeldamise päeva ei saanud kaks päeva midagi teha, sest sõrmed olid nii haiged, et lausa tulitasid. Samuti peopesa, kuhu heegelnõel heegeldades toetus (sellest valest heegelnõela hoidmisest). Mõtlesin, et ei iial enam. Proovisin muudkui heegeldada, aga pidin töö ikkagi diivaninurka jätma ja laskma sõrmedel taastuda. Kolmandal päeval olid sõrmed enamvähem ja jätkasin sealt, kuhu pooleli jäin. Vaip edenes jõudsasti ja muutus järjest suuremaks ja raskemaks. Ma ikka olin jonnakas ja muudkui jätkasin, kuigi sõrmed tegid valu ja mida suuremaks vaip muutus, seda aeglasemalt edenes ring ja mul oli tunne, et ma mitte kunagi ei saa seda valmis. Tegin igasuguste tegevuste vahele jälle paar mustrikorda edasi ja lootsin, et sõrmed harjuvad ja valu kaob.

Harjusidki. Mida rohkem ma heegeldasin, seda enam sain aru, et sõrmed ei valuta enam. Minu lootus, et käed harjuvad nende jämedate töövahenditega ära, leidis kinntust. Aga ikkagi oli väga tüütu teha, sest vaip oli suur ja raske ning edenes väga aeglaselt. Järjekindlus siiski on väga oluline. Kui mul rohkemaks aega ei olnud, siis tegin kasvõi kuus sammast korraga ära ja panin vaiba käest. Mõtlesin, et ükskord ikka valmis saab. Lisanne aga kirjutas eile messengeris, et ta läheb reedel Lättis ja mõtles minu juurest läbi tulla, et äkki selleks ajaks on vaip valmis ja siis ma korjasin kõik oma laiskuse kokku ja heegeldasin vaiba valmis. 

Küll mul oli hea meel, kui viimase samba tegin! Ja ma pean tunnistama, et ma ei teadnudki, milleks kõigeks ma võimeline olen, kuigi oleksin pidanud teadma, sest ma olen ikka igasuguseid asju teinud (nt Haapsalu salle). See vaiba tegemine ikka oli suur töö! Vaiba läbimõõt on 1m ja 94cm. Nii suurt ma rohkem teha ei tahaks, aga väiksemaid võin teha küll (85-150cm). Sebastian ütles, et see on ju väga hea rahateenimise võimalus, set kaks vaipa kuus ikka jaksad teha :) No ma tuletasin talle meelde, et olid päevad kunagi, kus õppisime keti heegeldamist ja see ei läinud mitte valutult :D Et kui kerge võimalus see ikkagi on... 

Tegelikult olen valmis veel heegeldama vaipasid. Päriselt ka. Mu käekesed on harjunud nende jämedate töövahenditega ja tegelikult mulle lõpptulemus väga meeldib. Ma ainult ei kujuta ette, kuidas sellist suurt vaipa hooldatakse, aga küllap tolmuimeja teeb oma töö ära, sest ega Sa ju poest ostetud vaipa ka pesumasinasse ei pane. Kui ikka väga ära määrdub, saab keemilisse puhastusse viia. 

Nüüd mul on natukene kahju, et töö valmis sai. See andis mulle tegevust ja suunas mõtteid pahadel hetkedel mujale. Ja tegelikult mulle ju meeldis seda teha :) Kui Sul on vaiba soov, siis kirjuta mulle - äkki jõuame kokkuleppele :)

Teie Ennike

Väike õhtumatk

Robin kutsus meid matkale! Mul on selle üle nii hea meel, et raske on sõnu leida. Me ei läinud kaugele, ikka oma kodurajale Jalasele. Õhtul, kell seitse. Me ei ole oma perega juba väga ammu koos matkamas käinud. Ühest küljest on see seetõttu nii olnud, et Robin on kaks aastat töötanud nagu hullumeelne, lubades endale ainult mõne ükskiku vaba päeva. Teisest küljest on see seetõttu nii olnud, et soovist pakkuda lähedastele ka elamusi, oleme ikka kutsunud kõiki huvilisi endaga liituma. Minule meeldib igatmoodi, kuid ma tean, et poisid tahaksid vahel väga teha midagi ainult oma perega ja nii ongi väga vahva, et me kõik koos Jalasele läksime.

Õhtu oli megasoe, aga ka väga sääsene. Meil ühtegi mürki kaasas polnud, mida endale peale määrida, kuid Anetel oli mingi looduslik vahend. See mõnda aega mõjus, aga kui mõju ära kadus, siis metsa vahel oli ikka päris õudne olla. Õnneks järve ääres sääski polnud ja me saime rahus passida. 

RMK oli matkaraja ilusasti ära koristanud langenud puudest. Kui me seal EV sünnipäeval käisime, siis pidi ikka mitu korda puid ületama või ringiga minema. Nüüd oli rada puhas ja kergesti läbitav. Tänuväärset asja ajab RMK üle terve Eesti luues inimestele ikka uusi ja huvitavamaid matkaradasid. Loodus oli nii imeline juba! Kõik on õites ja kosta on ainut pininat, suminat ja linnulaulu. Järve juurde jõudes läksid meeshinged ikka ujuma ka. Meie Anetega passisime - kohe kuidagi ei olnud tahtmist oma põlenud kehaga sinna vette minna. Poisid ütlesid, et vesi oli pealpool soe, aga kohe tuli põhjast külma ja ega nad üleliia kaua seal järves ei olnud. Aga linnuke kirjas! Kellel selle aasta esimene, kellel teine ujumine. Arvo teadaolevalt kastis end juba Paukjärve 1.mail, aga seda seal ujumiseks muidugi nimetada ei saa, see oligi lihtsalt korra kükitas ja oli tehtud. Nüüd nad ikka tegid paar ujumisliigutust ka. Kõige suurem ujuja oli muidugi Mira, kes hüppas ikka korduvalt vette ja siis ei saanud välja :) Õnneks tal on matkadel alati traksid peal ja Robin sai ta kerge vaevaga kuivale maale tõmmata. 

Miraga on järjest keerulisem matkata, sest tema nägemine on praktiliselt olematu. Hea osa on see, et ta ei lähe kuskile kolama, püsib väga meie juures, aga halb osa on see, et kui ta teelt kõrvale kaldub, siis ta koperdab puude ja põõstaste otsa. Laudtee oli alguses ka väga raske, aga ta kuidagi kohanes ja sai siiski enam-vähem hakkama. Sillast ainult ei olnud nõus üle minema (see, mis laudtee alguses on), Arvo pidi ta süles üle kandma. Eks ta muidugi kukkus sealt laudtee pealt koguaeg maha, aga õnneks see teda ei hääirinud. Kurb on... Meie ülienergiline koer on justkui lõksus. Ta nagu tahaks ringi nuuskida, aga ei julge ka. Aga me oleme talle sajaga toeks, matkal ka kõik koguaeg ütlesid, et "siit, Mira!, "tule meie juurde!", "tasakesi!", "siin oleme!". No et ta kuuleks häält, kui näha ei saa. Ta sai selle matkaga hakkama, aga näha oli, et kerge see talle polnud. Aga eks me õpime ja harjume kõik, meie, inimesed, ju samamoodi. Arvo ikka naljatades ütleb, et Mirale on kiivrit vaja :D Mina ilmselt oleks ta pannud rihma otsa, on kergem juhtida teda, aga Arvo ütleb ikka, et Hitleriga ei taha keegi koos elada ja koer on vaba loom - seega liikus Mira terve matka siiski ilma rihmata. 

See matk oli väga, väga oluline! Ma ei saa siia kirjutada, miks, aga ma võin öelda, et seda oli väga vaja. Ma loodan, et neid tuleb veel ja veel, kus me koos perega aega veedame. Mul oli nii hea meel oma armsa perega midagi koos teha. Kõigil oli hea tuju ja juttu jagus ja kuidagi mõnus oli olla. Kui ainult need sääsed välja arvata... Need olid küll ikka väga verehimulised. 

Aitäh kutse eest, Robin! Mul on nii hea meel, et Sul on nüüd päris oma auto ja ilmselt me saame see suvi palju matku koos teha, sest see on nii ju koguaeg olnud, et Sinult tuleb kutse ja meie poolt kindel "ja!". Järgmine kord teeme pikniku ka :) Ilma rabarberita :D 

Nautige suvesooja! See nii kaua oodatud soojus on lõpuks meieni jõudnud ja minge ikka loodusesse, aga võtke sääsemürk kaasa, on endal mõnusam olla, mis sest, et haised :D

Jää sulab...

Teie Ennike

Me oleme nii tublid!

Terves kehas terve vaim! Eksole... Läksime hommikul kell kümme trenni ja ma mõtlesin omas mõttes, et kui keegi oleks mulle öelnud nt kümme aastat tagasi, et ma vabatahtlikult lähen kell kümme hommikul jooksma, ma oleks ta täiega välja naernud. Päriselt ka! Sest minul küll kooliajast mingisugust liikumisharjumust ei tekkinud ja olen olnud pigem väheaktiivne. Kuid inimene saab vanemaks ja ühtlasi muudkui ka targemaks ja ma mingil ajal avastasin enda jaoks täielikult spordi. Ma kõndisin, jooksin, sõitsin rattaga, ujusin, tegin HIIT trenne ja joogat. Mu elu koosneski ainult sellest, et kiiremini, kaugemale, raskemini. Ma ärkasin igal hommikul 5.30, selleks, et 5.45 juba jooksmas olla. Ja ega ma siis ei jooksnud mingi natukene, ma ikka jooksin  vähemasti 10 km korraga. Ja ma ei olnud jõusaalis 1 tunni, ma olin ikka 2,5 tundi. Klappisin oma aegu ja asju Sebastiani ja Robini järgi. Põhiliselt küll Sebastiani järgi. Et kui ta on koolis, jõuan ilusasti Raplas trennis ära käia jne. Ma ei andnud endale üldse armu ega aru, mida ma tegelikult enda kehale tegin. Praegu mõtlen küll, et kus mu mõistus oli, kui tulin 10 kilomeetriselt jooksuringilt, viisin Sebastiani kooli ja läksin 10 kilomeetrit kõndima. Ja kui ma mingil põhjusel trenni teha ei saanud, siis mul oli nii paha tunne sees, et oleks tahtnud maa alla vajuda. Loomulikult lõppes see kõik totaalse läbipõlemisega. Nii keha kui vaimu osas. Selle eet hoitas mu armas mees mind korduvalt ja korduvalt, aga mina iseenesetarkusest tegin ikkagi nii nagu heaks arvasin ja siis ühel hetkel käis mingi klikk ära ja mul oli probleeme isegi jalutamisega. Kui ma siis ühel hetkel kuidagi sellest tardumusest ärkasin, siis hakkasin jälle end liigutama. Kõndisin ja tegin kodus lihastrenni. Vahel käisin ujumas ka. Siis tuli Mira meie ellu ja mu jalutuskäigud muutusid jälle pikemaks ja tihedamaks, aga tundsin ikkagi, et seda on liiga vähe. 

Hakkasin koos Liisu ja Kataga jõusaalis käima.Trenn  kestis kaks tundi, lisaks kõhulihased eraldi veel. Mõnda aega käisin, aga tundsin mingi hetk, et ma ei taha, sest trenn oli liiga pikk. Pusisin kodus trenni teha (Hopafit, Gracefit, Mokafit) ja käisin palju jalutamas. Suviti tegin pikki rattaringe kas üksi või koos Liisuga (ja muidugi Arvoga, kui ta kodus oli). Eelmine suvi leppisime Liisuga kokku, et septembrist hakkame jõusaalis käima. Mõte tundus väga ahvatlev ja ootasin septembrit väga. Võtsin treener Kadri-Liina Meister käest 8 jõusaali eratrenni, talletasin ajus harjutusi ja jooksvalt hakkasimegi Liisuga iga nädal vähemasti kaks korda jõusaalis käima. Näitasin Liisule igasuguseid harjutusi, mida olin Kadri käest õppinud ja trennid olid mõnusad. Leppisime kohe Liisuga kokku, et trenn kestab tund aega + kõhulihased. Meie trennid olid sellised, et pool tundi tegime käimislindi peal mäkketõusu, siis pool tundi tegime jõutrenni ja lõpetasime trenni kõhulihastega. Kõik kokku 1 tund ja 15 minutit. Lõpus venitame ka natuke. Ajaliselt oli see väga mõnus ja oli jaksu täiega pingutada. 

Nüüd on meie trennid edasi arenenud. Kuna Arvo käib ka meiega jõusaalis alati, kui ta kodus on, siis oleme kõik koos õppinud järjest uusi harjutusi. Arvo vaatab väga palju Youtubest erinevaid trenne ja challengeid ning siis õpetab meile ka igasugu huvitavaid värke. Kui meie õuele jõudis kevad, hakkasime jooksmas käima. Jookseme enne igat trenni kaks kilomeetrit staadionil ja alles siis läheme jõusaali. Seal teeme alguses 15 minutit mäkketõusu, siis jõutrenn ülakehale või alakehale ja lõpetame trenni kahe challengega: planguchallenge ja kõhuchallenge. Trenni pikkus on umbes 1 tund ja 15 minutit. Lõpus venitame ja ripume. Oleme nüüd regulaarselt trennis käinud peaaegu üheksa kuud. Trenni ärajätmine on ainult väga mõjuvatel põhjustel, nt tervislikud põhjused või kui Liisu siin on käinud reisimas. Üks motiveerib üht ja teine teist. Kuna käime trennis koos, siis kindlasti ei taha teist alt vedada, niiet... mingit "täna ei viitsi" olukorda ei saa üldse tekkidagi, sest meil on kokkulepe käia vähemasti kaks korda nädalas trennis. Arvo teeb Soomes oma trenne ja nädalavahetusel ühineb meiega. 

Venna Bassu ütles, et meil on Liisuga keskeakriis :D  - seepärast trennis käimegi. Me ei ole sellega kohe üldse nõus. Trenn annab väga hea enesetunde. Me oleme väga palju tugevamaks saanud, meie raskused on kõvasti tõusnud ja vastupidavus kasvanud. Peale trenni on kehas nii hea positiivne väsimus. Bassu sõitis ükspäev rattaga 16km ja ütles siis meile, et ta hakkab aru saama, mida me püüdsime seletada, et teeme trenni selle ülihea enesetunde pärast, mis peale trenni on. Mainimata ei saa jätta muidugi ka seda, et sotsiaalne pool on väga oluline. Me kohtume regulaarselt ja saame igasugustel huvitavatel teemadel vestelda. Ja, vahel on tunne, et ma tõesti ei viitsi, aga siis tuleb trenniriided selga panna ja mõelda, et Liisu ootab. Ja Liisu mõtleb, et Ennike ootab. Nii ei saagi juhtuda, et trenn jääb lihtsalt ära. 

Arvo alati väga kiidab meid, kui trenni teeme. Mina kiidaks ka ennast, Liisut ja Arvot. Kõige võti on järjepidevus ja selles me oleme väga head olnud. Kui mingil põhjusel jääb trennide vahe liiga pikk, siis hakkab juba hinges kripeldama ja tekib tunne, et nüüd kohe pean saama trenni. Oleme nüüd Liisuga arutanud, et mis suvel saab? Märjamaal on tõesti uus ja uhke jõusaal, aga seal on suvel nii palav ja õhku pole, et täitsa võimatu on trenni teha. Kuidas motiveerida teineteist kodus trenni tegema mõne video järgi? Väga head mõtet pole veel tulnud. Arvo käis välja mõtte, et teeksime kõik koos tema koduste vahenditega trenni, peame vaatama, kuidas ja millised harjutused Arvo raskustega meile sobivad. Igatahes kindel on see, et selleks hooajaks hakkab jõusaalis treenimine läbi saama ja veel kindlamad oleme me selles, et septmebris igal juhul jätkame. Suvesse jääb kindlasti jalgratas ja siis peaks vähemasti kaks korda nädalas tegema mõne video järgi trenni (mina kaldund Mokafiti poole, sest seal ei ole kargamist (Hopafit) ja pea alaspidi olemist (Gracefit). Kuidas aga end motiveerida kodus trenni tegema - seda veel ei tea. Kuniks pole seda välja mõelnud, käime jõusaalis. 

Me oleme tõesti tublid, kuigi mul on selle tubliks olemisega oma kiiks. Arvo on nii palju rikastanud meie trenne ja meil on koos tõesti tore ja see trenni aeg läheb väga kiiresti. Mul on nii hea meel oma kompanjonide üle, isegi, kui vahel on nii raske. Koos saame hakkama! Ma olen südamest tänulik Liisule ja Arvole, kes ikka viitsivad ja tagant utsitavad (see kõik käib vastastikku). Ja eriti hea meel on mul selle üle, et me ei pinguta üle, trennid ei ole muutunud vastumeelseks, hoopis vastupidi  - mina isiklikult ootan igat trenni väga. Eks igaüks peabki oma tasakaalu leidma. Mõni treenib jõutõmbe võistlusteks, mõni treenib fitnessi jaoks. Meie treenime, sest liikuda on hea ja jõudu on rohkem. Treenime, sest see annab nii hea enesetunde, mida muude tegevustega saavutada on suhteliselt keeruline. Igatahes - lõpetuseks võin öelda, et me oleme tõesti tublid! Kohe väga tublid! Ja keskeakriisist on asi kaugel :D

Teie Ennike

Rootsi rabarberikook

Ma umbes paar nädalat tagasi ütlesin Sebastianile, et emadepäeval oleks tore, kui ta küpsetaks mulle kooki.  Sebastian vaatas mind nagu ilmaimet ja ütles, et ta pole eriline magusamees ja et ta võib hoopis ühe lihakäntsaka ahju visata. No ma siis pidasin pikalt aru ja tulin välja ideega, et olgu, ma küpsetan ise koogi, aga tema on abitööline ja peseb kõik potid ja pannid. Tahtsin nii väga saada hapukoorega rabarberikooki ja olin tõsimeeli valmis ise seda tegema, kuna mul pole kombeks lihtsalt mingi teisipäeva pärast kooki küpsetada, aga emadepäev tundus väga hea põhjus koogi tegemiseks. Eile õhtul hakkasid Arvo ja Sebastian vaatama Jamie Oliveri kokaraamatut. Et kas tal ei ole mõnda head rabarberikoogi retsepti. Jätsin nad raamatut vaatama ja läksin ise magama. Öösel, kui ma vaevlesin oma unetu öö käes, mõtlesin ma, et ikkagi oleks tore, kui ma ei peaks ise küpsetama ja tulin äkki geniaalsele ideele. Matsin maha mõtte hapukoorega koogist ja järjest ahvatlevam tundus mõte Rootsi rabarberikoogist. Hommikul tulin oma hiilgava ideega lagedale, sest see on tõesti nii lihtne kook, et selle tegemisega saavad hakkama ka lihamehed. Ja ega nad vastu ei vaielnudki. Mõeldud-tehtud! Sebastian ja Arvo küpsetavad emadepäevaks koogi. Ma olen moraalne tugi ja ütlen, millal munad on kohevaks vahuks saanud :)

Panen selle retsepti siia kirja, sest see on üks Sebastiani lemmikkooke ja ma ikka igal kevadel teen seda korra või paar. Kuna interneti avarusest võivad retseptid kaduma minna, siis oleks hea, kui mul oleks sellest koogist märk maas. 

Vaja läheb:

75g võid, 3muna, 120g suhkrut (võite rohkem ka panna, meie perele sellest kogusest piisab, originaalis oli 170g), 1tl vaniljesuhkrut, 1 tl küpsetuspulbrit, 150g nisujahu ja 6dl rabarberit. 

Kõige alustuseks sulata või ja jäta jahtuma. Vahusta munad, suhkur ja vaniljesuhkur ilusaks heledaks ja kohevaks vahuks. Lisa munavahule omavahel segatud küpsetuspulber ja nisujahu. Lisa taignale rabarberitükid ja sega korralikult läbi. Vala taigen 24cm läbimõõduga ja küpsetuspaberiga vooderdatud ümmargusse koogivormi. Küpseta kooki 200 kraadises ahjus 30 minutit. Võta kook välja, lase natukene jahtuda, puista peale tuhksuhrut ja serveeri vaniljejäätisega. 

Kook tuleb imehea. Kerge ja õhuline. Hapukas ja magus. Minu armsad mehed said koogi tegemisega suurepäraselt hakkama. Eriti hea on see kook natukene soojana. 

Sebastian pole küll magusamees, aga seda kooki sööb hea meelega ja lihakäntsaka paneme ahju homme :) Ma sain oma koogi, mida ma nii väga tahtsin. Hea oli neid vaadata, kui nad koos isaga kooki tegid. Minu emadepäev läks korda. Istutasime Arvoga maasikad ära, käisime Liisu juures koosistumisel, kooki sain ja lilli sain ka. See aasta mingit matka ei toimunud, kuid sellest polegi hullu midagi. Matkame mõni teine homme :)

Teie Ennike

Mõmmik

Ma olen elus väga palju mänguasju heegeldanud. Heategevuseks, kingituseks ja müügiks. Ikka väga palju, ma arvan sadu. Ühel hetkel see ammendus minu jaoks. Ma kuidagi tundsin, et nüüd on kõik. Ja igasugustes käsitöögruppides Facebookes on neid heegeldatud mänguasju nii palju, lihtsalt näitamiseks ja müügiks, aga mida ma eriti pole näinud, on kootud mänguasjad. Ilmselt seetõttu, et neid on palju raskem teha. Ja siis mind tabas soov õppida kuduma mänguasja. Soov kasvas suuremaks ja suuremaks, kuigi selget ettekujutust siiski polnud, kuidas neid tehakse. Vaatasin interneti avarustes ringi, eriti Pinterestis ja silma jäid väga armsad tegelased. Hoopis teist nägu ja tegu kui heegeldatud mänguasjad. Ühtegi õpetust ma siiski osta ei tahtnud, sest ma polnud kindel, kas ma saan aru inglisekeelsetest juhenditest esimest korda mänguasja kududes. Aga soov seda teha siiski kasvas. Ja sellisel juhul aitab hädast välja ikka Drops Desing, kust ma leidsin ühe kootud mõmmi õpetuse. Ausalt öeldes, kui ma seda lugesin, siis ma arvasin täiesti veendunult, et mina sellega küll hakkama ei saa. See õpetus oli nii segane ja harjumatu, et ma ilmselt oleks käed üles tõstnud, kui... Kui ei oleks minu jonnakust teatud asjade suhtes. Otsustasin, et hakkan otsast kuduma ja võtan ühe rea korraga.

Istusin diivanil oma põhilisel käsitöö-tegemise-kohal prill ninal ja hakkasin näpuga järge ajama. Ikka kokku ja kastamine, parempidi ja keerdsilmus ja jälle kokku ja nii rida haaval. Minu üllatuseks sain ühel hetkel aru, et see mõmmi kootakse kõik ühes tükis ehk ainsad õmlused on kõrvade juures. Arvo vaatas mind kahtlase näoga ja küsis ühel hetkel, kui mul oli valmis terve keha ja olin just juurdekasvatamise kohas, et pead vormida, mis ma seal pusin juba mitmendat päeva ja lugematuid tunde. Ma ei tahtnud öelda, et ma mänguasja koon, sest ma polnud ikka veel kindel, et ma sellega hakkama saan. Täpselt ei mäletagi, mis ma talle vastuseks ütlesin, aga ise muudkui pusisin edasi. Kui viimased silmused kokku võtsin, sain aru, et see segane õpetus on minu poolt läbi näritud ja olin jõudnud lõpuks sinna punkti, kus tuli see tühi kest täidisega täita. Hakkas jumet võtma. Sellest n.ö. kestast hakkas vormuma mõmmi ja mida rohkem ma täidist lisasin, seda kindlamalt ma ennast tundma hakkasin, et ma vist siiski sain hakkama. 

Ja valmis ma ta saingi! Kahjuks ei olnud lõngavalik parim, rohkem oleks sobinud mõni paksem ja pehmem lõng, aga kuna ma oma õnnestumises kindel polnud, siis otsustasin kodus olemasolevast lõngast esialgu pusida. Mis ma oskan kosta? Üsna raske tegemine oli, just selle pärast, et see oli kõik ühes tükis. Pidin ikka korralikult näpuga järge ajama ja harutama ka mitu korda, aga seda suurem oli rõõm, kui ma mõmmile punase lehvi kaela sidusin. Ma polenud kindel, et ma neid kootud mõmmisid veel teha tahan, kuid kuidagi nii juhtus, et paari päeva pärast oli uus "kest" valmis ja nüüd tuleb kõige häbiväärsem osa - see kest seisab juba neli kuud mu käsitöökorvis. Ei ole olnud tahtmist ega isu seda täita ja viimistleda. 

Käsitööga on üldse kuidagi kehvasti. Ei ole inspiratsiooni ega tuju midagi teha. Natukene muretsen, et äkki kätteõpitud oskused lähevad rooste, kuid isegi see mureseeme ei ole mind tegutsema sundinud. Ma pigem loen või joonistan või jalutan. Päevad on juba pikemad ja valgemad, hing ihkab õue ja sooja kätte, aga kuskil kuklas ikka tiksub koguaeg, et tee valmis see, mis oled alustanud, sest tegelikult mulle ei meeldi, kui asjad on poolikud. Poolikud käsitööprojektid, poolikud joonistused, poolikud raamatud. Ja see poolik kest on ikka seal korvis... Ilmselt on see ainult kättevõtmise asi ja valmis ta olekski, aga kuidagi ei ole tuju seda kätte võtta. Aga peaks... et midagi kuklas ei tiksuks. 

Ma tegelikult ostsin ühe sobivama lõnga ka, aga pole isegi seda lõngapakki lahti teinud :D No ei ole seda minekut, mis oli mitmeid aastaid mu sees. Palavikuline käsitöö tegemine. Tegin vist mitme aasta jagu käsitööd mõne aastaga ära ja nüüd ootan mingisugust tõuget või müksu, et midagigi teha. Aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et mõmmik tuli armas ja pehme, palju pehmem, kui heegeldatud mänguasjad. Mingit otstarvet tal hetkel pole ja ühelegi lapsele nagu ka pakkuda pole - nii seisabki ta mu garderoobis käistöökorvis ja ootab oma hetke. Muuseas, käsitöökorv garderoobis ei ole minu moodi, mul seisis see ikka diivaninurgas ootel olevate töödega, aga ma mingi hetk tundsin lausa füüsiliselt, et ma ei taha seda korvi näha ka :D. Ju siis praegu on nii... Mõni teine aeg võib olla hoopis teisiti ...

Teie Ennike

Meie armas Mira

16.märtsil oli Sipas minu ja Sebastiani sünnipäevapidu. Kui ma öösel Miraga koju tulin ja koduuksest sisse hakkasin tulema, oli mul tunne, et midagi on väga valesti. Ma avasin välisukse ja Mira seisis kinnise uksepoole ees ning hakkas seda kraapima paludes sissepääsu. Mul oli selline tunne, et ta ei näe hästi. Suunasin ta pea avatud ukse poole ja tulime koju. See hetk jäi hinge kripeldama ja rääkisin hommikul sellest Arvole. Arvo ütles, et kui me pidusööke sõime ja ta tahtis Mirale kahvli otsast palakest anda, siis Mira oli pea kuidagi mööda pannud ja alles haistmisega oli aru saanud, kus on kahvel. Süda hakkas veel enam kripeldama, aga väga paanikat ei tekkinud, sest mõtlesin, et äkki lihtsalt oli liiga pime või midagi sellist. Hakkasin teda jälgima ja täheldasin järjest enam, et ta vist ikkagi ei näe hästi... Panin Raplasse arsti juurde aja ja käisin temaga kontrollis. Rapla arst suurt midagi teha ei osanud, kui vaatas, kuidas Mira silmad valgusele reageerivad ja vibutas ta silmade ees, kuid pidi siis nentima fakti, et Mira silmad ei reageerinud valgusele ja vibutamist ta ka ei näinud. Ta ütles, et Mira ei näe... Ja andis silmaarsti telefoninumbri. 

Saime Tallinnasse dr. Naimušina juurde väga kiiresti aja ja Ailen viis meid kohale. Arst vaatas Mira silmi erinevate valgustega, mõõtis rõhku ja vaatas mingi aparaadiga ja ma sain lõpliku kinnituse, et Mira ei näe. Ta pupillid reageerisid väga vähesel määral sinisele valgusele ja ülejäänud valgustele üldse mitte (punasele ja valgele). Seal, võõras kohas, sain eriti aru, et ta ei näe, sest ta koperdas seinte, kappide, uste otsa ja oli kuidagi väga segaduses. Eks see arsti kinnitus oli vajalik, kuigi ma teadsin siis juba, et ta ei näe hästi, sest märgid selleks olid väga ilmsed. Ta ei näinud palli ega puupulka, mida me talle viskasime, ei näinud maha kukkunud söögipalakesi, ei näinud uksest sisse tulla, kõndis mööda seinaääri, ei näinud, kust algas trepp jne. Miral võeti veeniveri, et välistada diabeet ja neeruhaigused. Veri oli korras ehk et ei tuvastatud ei diabeeti ega neeruhaigusi ning dr. Naimušina ütles, et tõenäoliselt on tegu autoimmuunhaigusega, kus mingil põhjusel keha tapab kolvikesi ja kepikesi ning seetõttu koer ei näe. Ta otsustas alustada hormoonraviga. 

Ravi algus oli raske - Mira tõenäoliselt tundis end halvasti, oli loid ja tujutu, jõi väga palju ja pissis väga palju. Ühe korra juhtus õnnetus ka ja ta pissis diivani peale, aga siis muutsime temaga õues käimise tihedust ja rohkem pole õnnetusi juhtunud. Kuid ma tajusin, et ta näeb justkui paremini. Katsetasime palliga - seda ta ei näinud, kuid ei koperdanud enam igale poole otsa ja ainuke raske asi oli õuest tuppa tulekuga. Ta silmad justkui ei reageerinud valguse vahetumisele ja ta ei näinud, kust algab trepp. Käisime kontrollis ja arst ütles, et pupillid reageerivad natukene paremini. Olime lootust täis. Mira ise tundus ka kuidagi rõõmsam ja energilisem, ei olnud enam ainult pesas ja ei nukrutsenud. Tundus, et ravi mõjub ja Mira siiski päris pime pole. Dr. Naimušina vähendas hormooni kogust. Hakkas saama endisest poole vähem rohtu. 

Viimased kaks päeva on väga rasked olnud. Täiesti ilmselgelt Mira ei näe. Ta jookseb vastu seinu, ei näe käest pakutavaid toidupalakesi, jooksis aiamööbli laua pikali, koperdab erinevate asjade otsa, trepp on täiesti arusaamatu ta jaoks, õuest tuppa tulles on väga segaduses ja ei tea, kuhu minna. Kui on tuttavad kohad, siis saab enam-vähem hakkama, aga kui tahtsime teisest välisuksest välja minna, siis ta ei saanud sellega sugugi hakkama ja me pidime teda suunama ukseava poole... Nii halb vist ei olegi varem olnud. Esmaspäeval helistan ta arstile, eks siis paistab, mis saab.

Inimesed lohutavad meid, et pime koer suudab täiesti edukalt elada ja kõik saab korda. Ilmselt see nii ongi, aga ma olen hingest haige... Mul on nii kahju oma ülienergilist koera vaadates, sest ta on vaikne, omaette, tujutu ja segaduses. Mõnikord ta ei taha isegi jalutama minna, mis tegelikult meeldib talle ju väga. Ilmselt need hormoonid ikka teevad ka enesetunnet halvaks. Mul on nii kahju Mirast, kes on alles neljaaastane ja tal on veel terve elu ees ning väljavaade, et tal tuleb see pimedana mööda saata, ei ole meeldiv. Rääkigu teised, mida tahes... Ma tean, et inimesed püüavad lohutada ja näidata mulle asja helgemaid külgi, kuidas Mira haistmine ja kuulmine kompenteerivad nägemisekaotuse, kuid minu hing on ikkagi haige... Ma ei tea täna, kas nägemiskaotus on jäädav ja kas ta muutub täiesti pimedaks, kuid täna on olukord selline, et ma näen, tean ja tunnen, kuidas Mira ei näe ja see on väga raske taluda. 

Aga hoiame ikka saba püsti :) eksole... Meile on ta ikka sama armas Mira ja loodame parimat. Ja me Miraga täname kõiki, kes on talle häid soove saatnud ja ikka paranemist soovinud :) Neid inimesi on Segavereliste grupis ikka väga palju. Aitäh kõigile!

Teie Ennike

Paukjärve loodusrada

Arvol tuli 1.maiga seoses häid mõtteid, kuna kõigil oli ju vaba päev. Ta arvas, et on väga hea päev minna matkama ning kuna ümberkaudsed RMK rajad on juba risti-põiki läbi trambitud ja igal pool on lihtsalt lame maa, siis ta arvas, et võtaks vähe pikema sõidu ette ja läheks Kõrvemaale Paukjärve loodusrajale. Hõikasime selle pereschatis juba varakult välja ja ootasime kompanjone. Vastasid nagu ikka samad näod ja nii juhtuski, et sõitsime oma pere, Liisu ja Alissa, Marguse ja Bassuga Kõrvemaale. Kohtusime hommikul kell 9.00 Liisu kodus juures ja korpureerusime kahte autosse. Arvol naistevägi ja Margusel meestevägi. 

Sõit oli pikk, meie kodust 1h ja 40 min. Mulle meeldib autoga sõita kõrvalistmel ja mind vahemaad ei heiduta, aga Alissa jaoks see ikka oli piinavalt pikk sõit. Ta küsis iga natukese aja tagant, kas me jõuame juba kohale :) Viimane 7km-t oli ikka paras katsumus, sest kruusatee teeolud olid kohutavad. Auk oli augus kinni ja pidi ikka väga ettevaatlikult sõitma. Arvo lubas Alissa Volvo katuseluugist välja vaatama, see meeldis talle küll ja vahemaa läks palju kiiremini. Kohale jõudes arvas Margus, kellel on Subaru, et tema sealt tagasi küll ei sõida, aga Arvo tuletas talle meelde, et tal on just selliste teeolude jaoks loodud auto ja ega Margus vastu vaielnudki. Aga tagasisõiduks oli vaja läbida 6 kilomeetri pikkune loodusrada. 

Rada oli äge! Oli palju tõuse ja langusi, kaks tõusu olid sellised, et isegi palju näinud ja palju teinud inimestel võttis ikka korralikult hingeldama. Rada kulges mööda erinevate järvede kallaseid ja metsa. Alissa hakkas juba raja alguses küsima, millal me kõrgele läheme ja mulle isiklikult tundus, et need kaks pikka tõusu ei valmistanud talle mingisugust raskust. Oli maha langenud puid ja sootaolist pinnast - nii, et enamusel varbad märjaks said. Paukjärve juurde jõudes tegime pikniku ja Arvo käis ikka vees ka ära, sest ta on nüüd mitu nädalat külma dušši võtnud ja ta arvas, et ega see vesi hullem olla saa. Tema väitel ei olnudki, aga mul isiklikult oli küll külm teda vaadata. Mira käis lausa neli korda ujumas, talle väga meeldib vees olla. Piknikuks olime kaasa võtnud igasugu asju, kuid ei puudunud ka Arvo ja Liisu lemmikmuffinid (ikka need "ketomuffinif"). Istusime Paukjärve kaldal langenud puu peal ja nautisime ilma :)

Ja siis muidugi meie armas Mira... Ma olin alguses ikka väga mures, sest ma ei teadnud, kuidas ta oma olematu silmanägemisega hakkama saab, kuid nagu mind on juba korduvalt rahustatud, et pime koer saab edukalt elatud, pidin tõdema raja lõpus, et Mira oli väga tubli. Ta püsis väga ilusasti meie läheduses ja käis koguaeg meid üle nuusutamas, et siis jälle ümbrust nuusutada. Ta ei läinud kaugele, kuid ei rippunud ka päris meie küljes kinni. Käis ujumas ja uudistas metsaalust. Kui puhkepausid olid, siis näris oksi. Ma ei saanud küll aru, et midagi oleks halvem olnud, kui siis, kui ta veel nägija oli. Ainult vaatetorni ajaks panime talle rihma külge, sest ta ikka kartis väga ja tal on probleem trepist alla tulemisega, kuid rihmaga sai ilusasti hakkama. Mina muidugi alguses kartsin, et ta läheb kuskile kaugele ja kaob ära, aga tegelikult ta püsis ikka väga ilusasti meie juures. Sain kinnitust, et kui ta nüüd täiesti pimedaks just ei jää, siis saab temaga matkata küll. Ja ta reageerib väga ilusasti Arvo vile peale ehk et - kontroll on ikkagi meie käes. Isegi, kui lõhnad tunduvad nii ahvatlevad. 

Kokku kõndisime koos eksimisega täpselt kuus kilomeetrit. Kuskil Raplamaa rajal see oleks olnud käkitegu, kuid seal Kõrvemaal oli ikka korraliku aeroobse trenni eest. Ja sõit võis ju pikk olla ning kruusatee ilmvõimatu, kuid see rada oli seda igati väärt. Küsisin lõpusirgel Bassu käest, kas oli väga jube ja ta ütles, et absoluutselt ei olnud. Tal on 24. mai Itaaliasse minek, mägedesse matkama, ja mina olen küll täiesti kindel, et Bassu saab väga hästi hakkama, kuigi kõht on suur :) ja põlved haiged. See oli talle justkui prooviks ja ta õnnestus 100%. Alissa kõndis ka kõik ilusasti ilma kigisemata ära ja tagasisõidul oli suhteliselt vaikne. Küllap ikka oli natukene väsinud. Ilm soosis meid täielikult, mitte pilvepoegagi polnud. 

Oli väga vahva matk hea seltskonnaga :) Selle kambaga võib vabalt luurele minna, kõik on tegijad :) Aitäh Arvole ikka tagant utsitamise eest ja aitäh kõigile, kes mõttega haakusid! Järgmise matkani!

Teie Ennike